Vanade eestlaste uskumuste järgi on praegu hingedeaeg. Loodus ise suunab mõtteid teispoolsusele: suve ja sügise ilu on kadunud, puud on raagus, päevad lühikesed ja jäävad veel lühemaks, ööd on pikad ja pimedad, ilm (udu, vihm või lörts) ei innusta eriti midagi tegema. Vanasti, kui ei olnud veel tänapäeva meediavahendeid ega elektritki, võimendas seda kõike veel üldine hämarus: peerg pilakus ei tee tuba valgeks ja hubaseks (petroolilampki oli sellega võrreldes juba progress ja luksus). – Niisugune pime aeg aga tuli kuidagi ikkagi üle elada ja vaimule toitu anda. Ja siis selguski, kui paindlik ja võimekas on mõistus! Mälust tuli inimestel sadu muinasjutte ja tuhandeid värsse. Laste fantaasia lõi lõkkele, ahju tagant piilusid kollid ja kodukäijad, pimedas sügisöös logistas tuul midagi, mis lisas salapära ja õudu. Sellistes tingimustes oli lahkunutele mõtlemine, nende hingedega vaimse sideme leidmine ja suhtlemine väga loomulik. Ühtlasi karastas pime aeg, mõistuse, mälu ja fantaasia aktiveerimine ning suhtlemine lahkunute, kollide ja kodukäijatega arvatavasti ka vaimu: pärast sellise aja üleelamist olid pikenevate päevadega lumerohke talv, särav kevad ja ilus suvi seda kirkamad. See oli nagu selge näide, et elu ei tarvitse olla pidev lillepidu, aga tuleb ju ka lillepeo aeg! Võib-olla võib hingedeaja mõju vaimu tervisele võrrelda talisupluse mõjuga keha tervisele.
Hilissügisest hämarat aega muutsid rõõmsamaks rahvakombed: talust tallu käisid hingesandid, mardilaupäeval (9. novembril) mardisandid, kadrilaupäeval (24. novembril) kadrisandid, kes laulsid kombekohaseid laule ning tõid ellu elevust ja põnevust, kogukonda aga kokkukuuluvustunnet. Tore, et need rahvakombed ei ole unustusse vajunud, nagu on näha fotost, mis on tehtud käesoleva aasta sügisel Tallinnas!
Tänapäeval on meie toad heledalt valgustatud ja meie käsutuses on kogu tänapäeva tehnika. Sellele vaatamata räägivad psühholoogid kaamosest, sügistalvisest depressioonist, mis tabavat inimesi isegi Pariisi laiuskraadil (meist kaugel lõuna pool, no meie juures siis seda enam). Dr D. Servan-Schreiber kiidab raamatus „Kehale meeldib tõde” (Varrak, 2014) selle pimeda aja üleelamiseks „koidiku imiteerimist”: spetsiaalne lamp tekitab magamistoas „kunstliku koidiku”, pikkamööda tugevneva valgustuse, mis muudab ärkamise järkjärguliseks ja igatahes palju meeldivamaks kui äratuskella tärina peale. Ühtlasi paranevat niiviisi ka enesetunne ja keha energiatase.
Aga kes niimoodi loodust ümber teha ei taha, peab siiski selle pimeda aja ja sügisese ilmaga toime tulema või sellest isegi kasu saama just looduse ja kultuuri abil. Hea on liikuda looduses, jalutada pargis, hingata värsket õhku, vaadelda vägevaid puid.
Ka linnas on huvitavat tegemist: käimas on Pimedate Ööde (PÖFF) ja tulemas Eesti Muusika Nädal – toimuvad meie parimate heliloojate autorikontserdid. Võib kuulata ka midagi, mida inimene pole varem osanud kuulata, seegi aktiveerib vaimu. Eesti muusikas on palju kuulamisväärset, näiteks Mati Kuulbergi muusika (kontsert 22. novembril). M. Kuulbergi balleti „Mont Valerien” II vaatuse armastuse teema tekitab eriliselt sooja tunde. On imetlusväärne, kui kaunist muusikat suudab inimene luua. See muusika on erakordne, täiuslikult ilus ja liigutav.
Kasulik oleks mõelda ka tervislikumale toitumisele: värvilised toiduained sisaldavad rohkesti antioksüdante, vürtside abil saame eksperimenteerida uute maitsetega – see kõik muudab elu huvitavamaks ning tervise ja tuju paremaks (Viide).