Hingedeaeg

MardisandidVanade eestlaste uskumuste järgi on praegu hingedeaeg. Loodus ise suunab mõtteid teispoolsusele: suve ja sügise ilu on kadunud, puud on raagus, päevad lühikesed ja jäävad veel lühemaks, ööd on pikad ja pimedad, ilm (udu, vihm või lörts) ei innusta eriti midagi tegema. Vanasti, kui ei olnud veel tänapäeva meediavahendeid ega elektritki, võimendas seda kõike veel üldine hämarus: peerg pilakus ei tee tuba valgeks ja hubaseks (petroolilampki oli sellega võrreldes juba progress ja luksus). – Niisugune pime aeg aga tuli kuidagi ikkagi üle elada ja vaimule toitu anda. Ja siis selguski, kui paindlik ja võimekas on mõistus! Mälust tuli inimestel sadu muinasjutte ja tuhandeid värsse. Laste fantaasia lõi lõkkele, ahju tagant piilusid kollid ja kodukäijad, pimedas sügisöös logistas tuul midagi, mis lisas salapära ja õudu. Sellistes tingimustes oli lahkunutele mõtlemine, nende hingedega vaimse sideme leidmine ja suhtlemine väga loomulik. Ühtlasi karastas pime aeg, mõistuse, mälu ja fantaasia aktiveerimine ning suhtlemine lahkunute, kollide ja kodukäijatega arvatavasti ka vaimu: pärast sellise aja üleelamist olid pikenevate päevadega lumerohke talv, särav kevad ja ilus suvi seda kirkamad. See oli nagu selge näide, et elu ei tarvitse olla pidev lillepidu, aga tuleb ju  ka lillepeo aeg! Võib-olla võib hingedeaja mõju vaimu tervisele võrrelda talisupluse mõjuga keha tervisele.

Hilissügisest hämarat aega muutsid rõõmsamaks rahvakombed: talust tallu käisid hingesandid, mardilaupäeval (9. novembril) mardisandid, kadrilaupäeval (24. novembril) kadrisandid, kes laulsid kombekohaseid laule ning tõid ellu elevust ja põnevust, kogukonda aga kokkukuuluvustunnet. Tore, et need rahvakombed ei ole unustusse vajunud, nagu on näha fotost, mis on tehtud käesoleva aasta sügisel Tallinnas!

Tänapäeval on meie toad heledalt valgustatud ja meie käsutuses on kogu tänapäeva tehnika. Sellele vaatamata räägivad psühholoogid kaamosest, sügistalvisest depressioonist, mis tabavat inimesi isegi Pariisi laiuskraadil (meist kaugel lõuna pool, no meie juures siis seda enam). Dr D. Servan-Schreiber kiidab raamatus „Kehale meeldib tõde” (Varrak, 2014) selle pimeda aja üleelamiseks „koidiku imiteerimist”: spetsiaalne lamp tekitab magamistoas „kunstliku koidiku”, pikkamööda tugevneva valgustuse, mis muudab ärkamise järkjärguliseks ja igatahes palju meeldivamaks kui äratuskella tärina peale. Ühtlasi paranevat niiviisi ka enesetunne ja keha energiatase.

Aga kes niimoodi loodust ümber teha ei taha, peab siiski selle pimeda aja ja sügisese ilmaga toime tulema või sellest isegi kasu saama just looduse ja kultuuri abil. Hea on liikuda looduses, jalutada pargis, hingata värsket õhku, vaadelda vägevaid puid.

Ka linnas on huvitavat tegemist: käimas on Pimedate Ööde (PÖFF) ja tulemas Eesti Muusika Nädal – toimuvad meie parimate heliloojate autorikontserdid. Võib kuulata ka midagi, mida inimene pole varem osanud kuulata, seegi aktiveerib vaimu. Eesti muusikas on palju kuulamisväärset, näiteks Mati Kuulbergi muusika (kontsert 22. novembril).  M. Kuulbergi balleti „Mont Valerien” II vaatuse armastuse teema tekitab eriliselt sooja tunde. On imetlusväärne, kui kaunist muusikat suudab inimene luua. See muusika on erakordne, täiuslikult ilus ja liigutav.

Kasulik oleks mõelda ka tervislikumale toitumisele: värvilised toiduained sisaldavad rohkesti antioksüdante, vürtside abil saame eksperimenteerida uute maitsetega – see kõik muudab elu huvitavamaks ning tervise ja tuju paremaks (Viide).

Veel oranžidest võililledest

Võilill Saka lähedalt. H. Sirkeli foto

Võilill Saka lähedalt. H. Sirkeli foto (Pilt 1)

Sel suvel sain kirja bioloog Hannes Sirkelilt, kes oli juhtunud lugema artiklit „Võililleaeg” (vt meie blogi, 22. mai 2021). Hr Sirkel oli leidnud selliseid võililli Ida-Virumaalt Saka mõisa lähedalt ja Jõhvist. Tema saadetud pildi järgi võib öelda, et leitud taim on väga sarnane blogi piltidel olevatega. (pilt 1)

Tähendusrikas on õite värvuse varieerumine ühel taimel, mida võis näha ka minu piltidel. See ei toeta minu tollast oletust, et tegemist võib olla geneetilise mutatsiooniga. Geneetilise mutatsiooni hüpoteesi soovitati mul kontrollida taime ümberistutamisega uude mulda. Korduvatele katsetele vaatamata ei ilmunud uude kohta istutatud taimedel oranže õisi, mis räägib vastu geneetilise mutatsiooni hüpoteesile. (Muide, võilille säästev ümberistutamine on väga raske ülesanne, enamasti õnnestus kiviklibuses pinnases kasvavast oranžist võilillest  kätte saada ainult peajuur. Kuna peenemad juured katkesid, sattusid taimed veepuudusesse ja taime maapealne osa kuivas ära.)

H. Sirkel kui asjast huvitatud bioloog ei leppinud mitte üksnes leiu imetlemise ja pildistamisega, vaid oli teinud ka kirjanduse uuringu ja leidnud Johanna Marika Bobergi Soomes valminud magistritöö (viide), milles käsitleti taimede nakatumist fütoplasmasse (liigid Aster Yellows ja X-disease). Vikipeedia järgi on fütoplasma taimedel parasiteeriv bakter, kes elab ja paljuneb taime floeemis. Floeem on taime juhtkude (niin), mille kaudu liiguvad fotosünteesi saadused (suhkrud).

Fütoplasma põhjustab taimedel väärarenguid; üks iseloomulik tunnus on taimede muutumine rohelisemaks, mis peaks juurde meelitama putukaid, kes toituvad rohelise taime mahladest ja sellega levitavad selliseid baktereid. J.M. Bobergi  magistritöö lk 51 esitatud piltidel on võililled küll rohelisemad ja väärarenditega, kuid mitte oranžimad. Siiski võib ka Eestis leitud oranžidel (või vähem oranžidel) võililledel näha rohelisemaks muutumist ja arengumuutusi (pildid 2–7). Kõige ilmsemad on arengumuutused  H. Sirkeli saadetud fotol. (pilt 8)

Võib pidada tõenäoliseks, et tegemist on taimehaigusega; see võib olla Aster Yellows (viide), millel võilill vaheperemehena aitab levida ja mis võib tugevasti kahjustada paljusid taimeliike, sh ilutaimi (mis kurvastab aednikke) ja teatavaid põllukultuure, eriti rapsipõlde (mis teeb juba suurt majanduslikku kahju) (viide).

Kõige tihedamalt kasvas selliseid võililli Lasnamäel väga viletsal paekiviklibusel õhukesel paepealsel pinnasel, mis päikese käes ilmselt üpris kuivaks võis muutuda; seal võis oranžide võilillede sagedus olla lausa kaks taime kolmest. Leiuala piiratuse tõttu ei saa sellest teha suuri järeldusi, kuid selliste taimede rohkus rasketes kasvutingimustes võib olla kooskõlas oletusega, et taimehaigus levib paremini nõrgestatud taimede hulgas.

Kuigi mu hüpotees ei leidnud kinnitust, on mul hea meel, et juhtusin nägema sellist Eestis suhteliselt haruldast nähtust. Õppetund on aga selline, et millegi huvitavaga kokku puutudes ei tohi lasta end kaasa kiskuda imetlemisest (pilt 9), vaid tuleb püüda märgata selle nähtuse erinevaid aspekte ning peale geenimutatsiooni tuleks arvestada ka (ohtliku) taimehaiguse võimalusega. Looduses peavad silmad ja meeled lahti olema ning peale silmatorkavate oranžide õite oleksin võinud pöörata rohkem tähelepanu ka rohelisematele õitele, õite värvuse varieerumisele ühel taimel, lehekestele õiepõhjal jne.

Kevadekuulutajad

Nagu sügis seostub küpsete viljadega, nii seostub kevad lindudega: nende saabumine, pesaehitamine, laulmine (millega isaslinnud peletavat  eemale võistlejaid). Inimestele mõjub linnulaul noorendavalt: tahaks kohe minna kuulama ja vaatama neid lauljaid, nende pereelu ja kogu looduse ärkamist. – Parim aeg linnulaulu kuulata ja linde vaadelda on aprillis ja mais, eelkõige varahommikuti, kui liiklusmüra  looduse hääli veel kinni ei mata. Linde on hea määrata laulu järgi, kui abiks võtta äpp Siuts, mida saab tasuta alla laadida – nii saame näiteks teada, et siin laulab rasvatihane ja seal sinitihane.

Linnulaul tuletab paraku meelde ka tänapäeva maailma mured, millest kõneles Ameerika bioloog ja kirjanik Rachel Carson Tema raamatut „Hääletu kevad” loetakse 20. sajandi üheks olulisemaks raamatuks. (See on tõlgitud ka eesti keelde. Elurikkuse püsimine ei ole enam endastmõistetav – pestitsiidide ohter kasutamine ja looduslike elupaikade hävitamine seavad ohtu paljude loomaliikide ja lõppkokkuvõttes ka inimkonna püsimise. Väidetakse, et 150 aastaga saab inimkond lõplikult jagu Amazonase vihmametsadest. Hävinud liike ei suuda inimene enam kunagi taastada. Neid tõsiasju võiks  meeles pidada lindude tuleku üle rõõmustades ja nende laulu kuulates. – Aga kevad on siiski looduse ilu ja elu nautimise aeg. Tehkem seda siis täiel rinnal!

Entusiastid lähevad aga kaugemale lindude vaatamisest ja kuulamisest – linde ja nende tegemisi on huvitav ka pildistada! Siin blogis on 10. juunil 2021 avaldatud Hannes Tederi pilt rähnide pereelust. Margarita küsis selle autorilt tema hobi kohta. H. Teder oli väga tagasihoidlik – Facebookis on rühm „Linnuhuvilised”, kelle liikmete hulgas on väga häid fotograafe, – nendega ei julge meie rähnipildi autor end üldse võrrelda! – Meie arvates on tema pildid siiski väga ilusad, need  mitte üksnes ei näita lindu, vaid – kui nii võib öelda – avavad kuidagimoodi ka linnu isiksust: rähnide puhul ühise tegutsemise romantikat ja vastutustunnet, täna avaldatavatel piltidel mõtlikkust (talvike ja väike-põõsalind), enesekindlust (rohevint), valvast valmisolekut (laulurästas), rõõmu liikumisest (sookurg). Mõni ütleb ehk muiates: „Linde ja loomi juhivad instinktid!” – Jah, seda kindlasti – nagu inimesigi. Aga nagu inimestelgi, on ka neil tunded ja mõtted. (Mart: Olen ise ükskord näinud koera silmadest, kuidas ta mõtles pingeliselt nagu üliõpilane, kes eksamil ei oska vastata küsimusele. Sain teada ka küsimuse, mille peale ta mõtles.  Nimelt ütlesin tema äkilise väljakargamise ja valju haukumise peale talle südametäiega „Дура!”. Kui vali haukumine paugupealt lakkas, hakkas tema perenaine oma hinnalise tõupaberitega dogi pärast muretsedes teda hüüdma: „Дора! Дора! Что там случилось?” – Koer mõtles: „Kustkohast võib see jumala võõras inimene teada minu nime???”)

Suur aitäh Hannes Tederile tema hingestatud linnupiltide eest!

Kevademärgid

Suurtes kortermajades on lindude aknalaualt või rõdult söötmine karmilt keelatud: lind ei oska ju vahet teha, kuhu ta oma elutegevuse jääke poetab – need võivad reostada aknaid alumistel korrustel. Ja toidu järele väiksed linnud väga kõrgele ei lendagi; kõrgemal võib näha peamiselt kajakaid, vareseid ja tuvisid, soojema ilmaga ka varblasi ja rasvatihaseid.

Kui aga elate eramajas ja panete välja söögilaua, siis juhtub mõnikord toredaid üllatusi. Anneli Salumaa saatis mulle video, kus võib näha väikseid rohelisi linde usinalt oma kõhtu täitmas. Linnud on tihasest ja varblasest selgelt väiksemad, nende suuruse ja Vikipeedias avaldatud piltide põhjal võib arvata, et need on pikalt rännult saabunud näljased siisikesed. Et linnud tunneksid end vabamalt, on aken kaetud peegeldava kilega – nii ei näe sööki nautivad linnud neid filmivat linnuhuvilist. Osa filmist on aegluubis, et sündmused oleksid paremini jälgitavad. Siisikeseparv on seal aias peatunud päris mitu päeva ja pole ka ime – hommikul pannakse neile kolm klaasi seemneid sinna torusse, õhtuks on toru tühi, aga hommikuks on jälle täis – nii võib juba elada!

(Lindude pildid on võetud Vikipeediast https://et.wikipedia.org/wiki/Siisike .)

Iseseisvalt mõtlemine

Arstiamet on keeruline amet. Seda on ikka taevani ülistatud ja paljud inimesed toovad lapsepõlvest kaasa usu, et tegemist on väga õilsa ameti ja eriliste inimestega (keda arstide hulgas kindlasti ongi). Minu ema tahtis, et ka minust saaks arst, aga mina kartsin väga suurt vastutust, mis selle ametiga kaasas käib – tegemist on ju elu ja surma küsimustega …

Kooliõelt kuulsin, et tegelikult on arstidel ka mõned võtted selle vastutuse vähendamiseks – arst ei saa ju iga surmajuhtumi pärast jääda ise põdema. Üksikasjadesse ei tasu ehk minna, aga kõige raskematel juhtudel lähevad käiku ringkaitse ja -käendus – need ei tee arstidele küll au, aga ilma nendeta on seda ametit pidada raske. Küsimus on siin piiri pidamises: arsti elu ja tervise kaitsmine ei tohi üles kaaluda vastutust patsiendi elu ja tervise kaitsmise eest.

Eestis on olnud suuri iseseisvalt mõtlevaid arste nagu dr Arnold Seppo, kes mõtles patsientide ravimiseks välja palju vahendeid ja raviviise. Inimesed olid talle tänulikud, kaastöötajad imetlesid ja armastasid teda, meditsiinibürokraatia pidas tema peale metsikut klaperjahti. Iseseisev uuenduslik mõtlemine on ohtlik; dr Seppo väitis oma raamatus isegi, et kahtlustab talle atentaadi tegemist, kui muu tagakiusamine ei olnud andnud soovitud tulemust.

Tavalisem arst elab kord juba väljatöötatud raviskeemide maailmas – nii on vähemalt suur osa vastutusest pandud selle peale, kes skeemi välja töötas. Vajadust iseseisva mõtlemise järele on vähem, aga nii on loodud pinnas rutiinile, konservatiivsusele ja ka korruptsioonile. Ükskõik mida teadlased ka ei avastaks, patsientide ravisse see niipea ei jõua (kui üldse jõuab), uus kallis ravim võib aga hea lobitööga jõuda küll. Arst pühendab suure osa oma võimetest ja ajast tagala kindlustamisele. Selleks on vaja kinni pidada tavadest ja hoida end kõrvale astumast sissetallatud rajalt – see võib tuua kaasa kohtuprotsesse ja suuri kulusid. Aga kindlal ettenäidatud ja sissetallatud rajal käimine võib arste ka rikkuda. – Üks õpetlik näide on Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 2-19-1366 (26.9.2019), milles Tallinna Lastehaigla tundis endal olevat õiguse toetuda Eesti, Soome, Rootsi ja Taani lasteonkoloogidele, kes C vitamiin-ravi ei kasuta, „kuna tegemist on üldtunnustamata ravimeetodiga”. Asjaolu, et C vitamiini abil on päästetud palju elusid, millest rohkete teadusviidete alusel kirjutas dr Thomas E. Levy oma raamatus „C-vitamiin – esmane rohi kõikide hädade vastu” (Suur Puu, 2019), ei tähendanud Tallinna Lastehaigla arstide jaoks mitte midagi, Rootsi arstilt dr J. Suurkülalt ja dr Thomas Levylt endalt küsitud arvamused samuti mitte. Meie arstidel jätkus koguni häbematust nõuda leukeemiahaige lapse emalt kohtuskäimise kulude katteks välja 1332 eurot ja viivis; Riigikohus langetas selle summa 500 eurole. Ilusam oleks vahest olnud, kui arstid oleksid õnnetule emale kaasa tundnud … Igatahes võib selle kurva looga tutvumine avada liiga naiivsete inimeste silmi.

Koroonaga seoses tekkis taas küsimusi selle kohta, kui palju arstid tegelikult teavad ja kuidas nad oskavad inimestega suhelda. Koroona oli muidugi eriti raske juhtum – uus haigus, mille kohta teadmisi oli üldse vähe, lisaks ka EKRE suur tahtmine kasutada ära kõik asjaolud, kus arstid ei olnud päris tasemel. Arstid võtsid vahest liiga kindla seisukoha ivermektiini kohta – nähtavasti oleks tulnud enne väljaastumisi ka kirjandust uurida. (Teaduskirjanduses avaldatakse pidevalt vastuolulisi seisukohti, aga ivermektiiniga on saadud ka positiivseid tulemusi, vt Thomas E. Levy „Rapid Virus Recovery” p. 174 ja viited). Igatahes viis EKRE kaasabi inimesi väideteni, et arstid on mõrtsukad, ja vaktsineerimispunkti ründamiseni. Vabaduse platsil karjuti „Ivermektiin! Ivermektiin!”, mis on päris tavatu.

Arstide suhtumine teaduse andmetesse tekitab kõhedust. Liiga palju räägitakse mitte teadusepõhisest, vaid „teadmuspõhisest” meditsiinist. Need kõlavad nagu sünonüümid, aga tegelikult on need vastandid. „Teadmuspõhine” ravi tähendab koroona puhul ravimist eksperimentaalravimite ja -vaktsiinidega, mille väljatöötamine ja kontrollimine maksab miljoneid dollareid/eurosid. Kiiresti muteeruvate viiruste puhul aega uue ravimi/vaktsiini väljatöötamiseks ja korralikuks kontrollimiseks ei ole, ainult raha kulub palju ja kiiresti. Kiirkorras väljatöötatud vaktsiinid ei ole osutunud nii absoluutselt kindlaks, kui algselt reklaamiti, ega ka mitte nii ohutuks, kui lubati. „Teadmuspõhine” meditsiin kavatseb jätkata sellist jõulist rahakulutamist, kui meditsiiniasjade otsustajad seda lahkelt lubavad.

Siit tuleneb aga suur küsimus, kumb on õige: kas meditsiin peab olema inimeste/ühiskonna jaoks või on inimesed/ühiskond meditsiini jaoks? Tingimused teise võimaluse tekkimiseks on olemas, kuna on kombeks paigutada meditsiiniküsimused kõrgele väljapoole tavainimeste mõistmise ja arutamise taset (keegi peale arstide ei suuda arstiteadust mõista, isegi Riigikohus vabandas, et oma puudulikule kompetentsusele vaatamata peab ekspertide abiga arutama meditsiiniküsimust …). Kriitika meditsiini kohta saab tulla ainult meditsiini seest …

Mõnel juhul ongi sellist kriitikat tulnud, aga peavoolumeditsiin lükkab sellised rünnakud tagasi kui „ebateaduslikud” või liigitab need „alternatiivmeditsiiniks”. Kui „ebateaduslik” või „alternatiivne” ravi osutub liiga edukaks, siis minnakse kohtusse. Aus arst peab selliste probleemide ületamiseks olema ka jurist ja vähe on nii kangeid ausaid arste, kes koolitavad end ka juristiks.

Üks selline arst on dr Thomas E. Levy. Pärast ametlike tunnistuste saamist, et ta võib töötada sisehaiguste ja südameveresoonte haiguste arstina, ja töötamist nendel aladel õppis ta veel kolm aastat õigusteadust ja sai õiguse esineda kohtus advokaadina. Tema raamatuid iseloomustab lisaks laialdasele arstiteadlase silmaringile ka juriidiline rangus ja julgus: ta teab, et ta ei pea kartma rääkida asjadest nii, nagu need on. Ja meditsiinis on paljud asjad korrast ära. Mõned näited:

1. Arstid tavaliselt ei räägi terveksravimisest. Haigus „võetakse kontrolli alla” – vaigistatakse sümptomeid, et patsient tuleks ikka ja jälle arsti juurde tagasi. Paljud patsiendid võtavad sümptomite vaigistamiseks pidevalt mitut retseptiravimit, ravimite kõrvaltoimed võivad anda ootamatuid kombinatsioone. Surm ravimite kõrvaltoimete tõttu on Ameerika Ühendriikides surmapõhjuste hulgas sageduselt neljas või isegi juba kolmas.

2. Arstiteaduslikke artikleid tavatsetakse lõpetada ebamääraselt – isegi silmanähtava põhjuse-tagajärje seose puhul öeldakse, et nähtused „võivad olla omavahel seotud, aga see küsimus vajab täiendavat uurimist.” Põhjus – teadlasedki tahavad uurimistööks rohkem vahendeid saada; artikli liiga selge lõpetamine kahjustab seda eesmärki.

3. Meditsiin on eelkõige äri. Ravivahend või -meetod peab arstidele ja ravimifirmadele tooma suurt tulu („olema teadmuspõhine”). Muidu ei hakata seda iialgi kasutama ega isegi mitte uurima, ükskõik kui tõhus see teaduslikus mõttes ei oleks. Hoopis tõenäolisem on, et see vaikitakse maha.

4. Meditsiinis on poliitikat rohkem kui poliitikas.

Dr Levy esitab oma raamatutes nende väidete kinnituseks rohkesti tõendeid. Kõik, kes soovivad maailma näha lahtiste silmadega ja teada ka haiguste põhjusi, peaksid tema raamatuid lugema. Aga et dr Levy väited ei jääks siingi päriselt õhku rippuma, räägin ühe loo „teadmuspõhise ravi” kohta omaenda kogemusest.

Kummipirn

Kummipirn

Luxembourgis viibides pidin minema kõrvaarsti juurde. Nimelt läks mul kõrv lukku, kuna vaik oli ummistanud kuulmekäigu. Enesetunne oli ebameeldiv (ülerõhk kõrvas, kuulmine halvenenud) ja ma läksin polikliinikusse, mis suvise aja tõttu oli tühi kui kell. Arsti ukse taga pidin siiski 15 minutit ootama. Siis tuli tagatoast välja arst – valges kitlis lahke härra, kes surus mul kätt ja juhatas mind kabinetti. Ta vaatas oma peegliga mulle kõrva, ütles „ai-ai-ai!” ja alustas sõbralikku vestlust, mille käigus ta koostas minu „haigusjuhtumi” kohta täieliku anamneesi, diagnoosi ja prognoosi. Ootasin, et millal ometi tuuakse välja kummipirn sooja veega, aga seda ma ei saanudki näha. Selle asemel võttis härra doktor lõpuks väga peente otstega pintsetid ja tõmbas nendega kõrvast välja tibatillukese vaigutükikese. Operatsioon oli pisut valulikki, kuna koos vaiguga tõmmati välja ka mõned karvad (mul ei jäänud muud üle kui iniseda valu märgiks). Rõhk kõrvas langes ja kuulmine taastus. Õnnitlesime teineteist kordaläinud ravi puhul, jätsime südamlikult – ei, mitte jumalaga, vaid peatse jällenägemiseni – ja härra doktor saatis mind eesruumi õe juurde, kellelt sain arve – 60 eurot, kuna minu peale oli kulunud 15 minutit spetsialisti aega. Hiljem sain arve veel polikliiniku teenuste eest (20 eurot).

Kaks nädalat hiljem läks kõrv jälle lukku ja nüüd kasutasin ma oma kunagise nõukogude patsiendi teadmisi: ostsin apteegist endale kummipirni (neli eurot), tegin termomeetri järgi 38-kraadise temperatuuriga vee ja pesin oma kõrva ise puhtaks. See protseduur oli meeldiv ja põhjalik, pärast väikest leotamist tuli kõrvast välja suur tükk vaiku ja mure sai pikaks ajaks murtud. – Härra doktor teadis väga hästi, et mina ise endale pintsette kõrva ajama ei hakka – nii võib ju vigastada kuulmekilet. Kui ma sellist lollust teeksin, oleks kuulmekile vigastus minu probleem – ja tema tuluallikas. Aga tema prognoos, et varsti olen ma jälle tema juures, ei täitunud.

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et peaksime väga kõrgelt hindama arste, kes ei püüa patsiendilt rohkem raha välja õngitseda ja julgevad mõelda oma peaga. Nende jaoks ei ole tänapäevameditsiini keskkond paraku soodne.

Teine järeldus on see, et ka patsient peab mõtlema oma peaga ja püüdma leida arsti, keda ta saab usaldada.

Kolmas järeldus: inimene peaks tegema kõik oma tervise hoidmiseks, et mitte saada patsiendiks.