Varraku kirjastus avaldas 2024. a eesti keeles sellise pealkirjaga raamatu dr Sergey Saadi sulest. Veresuhkru püsivalt kõrge tase (nn suhkurtõbi) on väga ohtlik. Üks oht on Maillard’i reaktsioon – veresuhkur reageerib valkudega, mis võivad kaotada oma funktsiooni ja muutuda segavaks saastaks, millest on selles blogis juba kirjutatud (vt Ketoosi kasulikkus).
1. tüüpi suhkurtõve puhul on tegemist suhteliselt haruldase autoimmuunhaigusega – keha ise hakkab hävitama insuliini tootvaid rakke. Selle põhjusi ei teata; üks oletus on, et neid rakke ründavad piimavalkude vastu tekkinud antikehad – see on nn ristreaktsioon. Tänapäeval ravitakse seda insuliini süstimisega; uus ja parem ravimeetod näib olevat juba ilmunud – see on Lantidra (patsiendile siiratakse sobivalt doonorilt saadud beetarakke).
2. tüüpi suhkurtõbi on eelmisest palju sagedasem ja korreleerub tugevasti inimese kehamassiga. See tähendab, et sellist tõbe esineb ka kõhnadel, aga tüsedatel inimestel on seda palju sagedamini. Paraku jõuab arusaam ülekaalu ohtlikkusest väga aeglaselt inimesteni. Varem kardeti rohkem tiisikust, ilmselt siis tekkisid ütlused „paks laps – ilus laps” ja „mehel peab ikka liha ka tulema luude peale.” Ümmargust kõhtu ei peeta häiresignaaliks; tegelikult muutub tüsedus juba „uueks normaalsuseks” – kui tüsedaid inimesi on palju, milleks siis muretseda, ole nagu teisedki!
Paraku on see tendents väga ohtlik. Minul lõi lausa hinge kinni joonis dr Saadi raamatu 143. leheküljel (vt joonis). Sellest näeme, et veresuhkru tase võib püsida enam-vähem normaalsena lausa kümme aastat, samas kui insuliini tase veres, mida tavaliselt ei mõõdeta, pidevalt ja väga tugevasti suureneb. See peegeldab insuliiniresistentsuse arengut: rakud koristavad oma pinnalt ära insuliiniretseptoreid, kuna nad ei saa enam vastu võtta glükoosi, et seda salvestada varurasvana. Insuliini tootmist tuleb üha suurendada, et kümme aastat toppida rasva lubatud ja lubamatutesse kohtadesse. Aga siis on kõhunääre sunnitud alla vanduma – tema appikarjed ei ole jõudnud ei arsti ega asjaosalise inimeseni. Inimene jätkab rahulikult enese hävitamist maitsva toiduga (leib-sai, puder, suhkur, moos, makaronid ja muud süsivesikud). Ta usub, et sööb nagu teisedki normaalset toitu, mida on alati söödud – ta ei ole hakanud oma tervist hävitama mingite ekstreemsete dieetidega … Ta ei aima (ei usu?), et tänapäevase mõnusa elu juures ei ole talle süsivesikuid üldse vaja ja et see „normaalne toit” tema tervist hävitabki. Ja alles siis, kui suur kahju on juba tehtud, insuliiniretseptorid enamasti kadunud ja kõhunääre välja kurnatud, hakatakse lööma häirekella: arst ja tema hoolealune – nüüd juba patsient – saavad teada, et patsient on äkki haigestunud 2. tüüpi suhkurtõppe …
Eeldiabeet ja diabeet (joonis)
Viidatud raamatus on põhjalikult räägitud, mida, millal ja kuidas süüa nii, et vähendada rasvumise ohtu. Sest rasvumise puhul ei ähvarda inimest mitte ainult suhkurtõbi, sellega võivad kaasneda ka kõrge vererõhk, närvipõletikud, unehäired, vähk, pimedaksjäämine, jäsemete gangreen, Alzheimeri tõbi jne. – Kui organismi toimimise regulatsiooni üks tahk (veresuhkru taseme reguleerimine insuliini abil) on tugevasti kahjustatud, siis on kahjustatud ka kõik muud regulatsioonid: organism on tervik.
* * *
Hiljuti on 2. tüüpi diabeeti käsitletud ka Ortomolekulaarse Meditsiini veebisaidil (vt Type 2 Diabetes Revisited: Why Blood Sugar Is Not the Disease ) Artikli „2. tüüpi diabeet taas vaatluse all: miks veresuhkru tase ei ole haigus” autor dr R.Z. Cheng väidab, et arstid on aastakümneid käsitlenud veresuhkru kõrgenenud taset eraldi haigusena (2. tüüpi suhkurtõbi) ja selle ravis seadnud eesmärgiks suhkrutaseme langetamise, kuid selline ravimine ei ole vähendanud suhkurtõve kõige raskemate tüsistuste (südameatakk, ajurabandus, surm) saabumist. Glükoositaseme tõus on haiguse sümptom ja tagajärg, haiguse põhjus on hoopis sügavamal – see on regulatsiooni kokkuvarisemine. Väga tähtsa ja seni tähelepanuta jäänud faktina toob dr Cheng välja nn rakusisese skorbuudi: C-vitamiin konkureerib glükoosiga insuliini abil rakku sisenemise pärast (keemiliselt on C-vitamiin ja glükoos sarnased) ning kui rakud on insuliiniretseptorite arvu vähendanud ja glükoosi tase veres on kõrge, siis ei pääse C-vitamiin enam rakkudesse. Veres võib C-vitamiini olla piisavalt, kuid rakud on vitamiininäljas, mis tähendab suurt oksüdatiivset stressi kogu kehas, mitokondrite kehva tööd, mikrotoitainete nappust rakkudes, hormonaalseid häireid ja nõrgemat vastupanu kahjulike keskkonnategurite toimele. Suhkurtõve korral tekib nõiaring: veresuhkru kõrge tase vähendab C-vitamiini sisaldust rakkudes, see suurendab oksüdatiivset stressi, mis omakorda suurendab insuliiniresistentsust, mis aga tõstab veelgi veresuhkru taset – ja nii edasi …
Dr Cheng väidab, et suhkurtõve ravimisel tuleb küll püüda langetada suhkru taset, aga hakata kohe tegutsema ka keha üldise ainevahetuse kordategemiseks (vähendada süsivesikute tarbimist, minna üle ketogeensele dieedile), manustada toidulisandeid (mikrotoitaineid), püüda vähendada kroonilist põletikku, insuliiniresistentsust, oksüdatiivset stressi, toetada mitokondrite tööd. Dr Cheng väidab, et mikrotoitainete nappus rakus on oksüdatiivse stressi ja tüsistuste üks olulisemaid põhjusi. Suhkurtõve korral kehtib põhimõte, et mida raskem haigus, seda rohkem on vaja toitaineid. Kõige rohkem on puudu järgmistest toitainetest:
C-vitamiin (et teha korda antioksüdantne kaitse ja veresoonte sisepind (endoteel));
D-vitamiin (toetab immuunregulatsiooni, insuliini toimet, vähendab süsteemset põletikku);
B1-vitamiin (tiamiin) (parandab glükoosi metabolismi ja mitokondrite tööd);
magneesium (vähendab insuliiniresistentsust ja südame-veresoonkonna haiguste riske).
Nende toitainete nappus põhjustabki kõige rohkem probleeme.
Lisan omalt poolt: sisse võib võtta ka PQQ-d (pürrolokinoliinkinoon). See aine soodustab uute mitokondrite teket, mis suurendab energiatootmist, toetab kognitiivset funktsiooni (parandab mälu, tähelepanu ja üldist keskendumist) ja pakub antioksüdantset kaitset (kaitseb rakke oksüdatiivse stressi ja vabade radikaalide eest).
Dr Chengi lõppjäreldus on, et suhkurtõve korral saab veel paljutki korda teha, kui loobuda mõttest, et piisab juba sellestki, kui õnnestub suhkru taset veres langetada. Tuleb arvestada, et lisaks veresuhkru taseme langetamisele tuleb vähendada oksüdatiivset stressi, toetada mitokondrite tööd, vähendada kroonilist põletikku, teha korda veresoonte sisepinna kahjustusi, hoolitseda mikrotoitainete nappuse kõrvaldamise eest, püüda taastada hormonaalset regulatsiooni, vähendada keskkonnatoksiinide kahjulikku mõju.
Lisaks praegusele tavameditsiinile (suhkrutaseme langetamine) tuleb rakendada metaboolset meditsiini (vähem süsivesikuid, ketogeenne dieet, mis vähendab vajadust insuliini järele, võib suhkurtõve arengut peatada või tagasi pöörata) ja püüda taastada kogu süsteemi (kõrvaldada rakkudes tekkinud toitainenappus, teha korda mitokondrite töö, taastada redokstasakaal, hormonaalne regulatsioon, vähendada toksilist koormust). Mida varem hakatakse seda tegema, seda parem, kuna suhkurtõve tüsistuste ravimine on hoopis raskem või isegi võimatu.
* * *
Kuna suhkurtõbi on väga ohtlik haigus, on see muidugi ka reklaamilahingute tallermaa.
Eraldi tuleb käsitleda 1. ja 2. tüüpi suhkurtõbe.
1. tüüpi suhkurtõbi on suhteliselt haruldane haigus, aga sellegi puhul on tekkinud lahkarvamusi. Huvitav küsimus on see, kas kasu võiks olla vibroakustilisest ravist Vitafoniga. Venekeelse päringu puhul (Витафон и сахарный диабет) leiab Google hulga materjale, et see aitab küll, nii 1. kui ka 2. tüüpi suhkurtõve puhul. Ühe minu tuttava poega 1. tüüpi suhkurtõve algfaasis mõnevõrra aitaski, arst päris imestas, et haigus areneb nii aeglaselt; hiljem hakkas ema sellises „alternatiivmeditsiinis” vist kahtlema, katkestas ravi, algfaas läks üle täiemõõduliseks suhkurtõveks ja tuli hakata insuliini süstima. Ingliskeelse päringuga (Vitafonand diabetes) leiab Google hulgaliselt vastuargumente. – Vitafon vähendab põletikke ja on väga tõhusalt ravinud minu frontiiti; sama tulemuse andis ka ühe kolleegi poja sinusiidi ravi Vitafoniga. Ka 1. tüüpi diabeeti kirjeldatakse põletikuhaigusena – võib-olla siiski ei olnud Vitafoni kasutamine mõttetu?
2. tüüpi suhkurtõbi on väga laialdaselt levinud ja dr Saadi eespool viidatud raamatus ongi räägitud sellest suhkurtõve tüübist: mida igaüks saab teha haigestumise ärahoidmiseks ja eeldiabeedi tagasipööramiseks. Aga muidugi pakub selline olukord rohkesti huvi ka petturitele.
Vaatasin hiljuti üht Ameerika reklaamvideot, milles väideti, et kõigest kaks tilka nende ravimit päevas teeb imet. Selle žanri reeglite kohaselt oli suhkurtõbi ilmunud äkki ja muutunud kiiresti väga rängaks: patsiendi elu päästmiseks tuli hakata juba jalga amputeerima. Nüüd võttis patsient (ise ka väidetavalt arst) ravimise oma kätte. Ta uuris kõiksuguseid teabeallikaid ja sai teada, et Saksamaalt oli Ameerikasse reisinud keegi Helga (ilma perekonnanimeta), kuna Euroopas oli tema teadustöö ravimifirmade ja meditsiinibürokraatide surve tõttu muutunud võimatuks. Sotsiaalvõrgustike kaudu õnnestus tal Helga üles leida – ja oo imet! – Helga ravis ta terveks ning jalga ei tulnudki amputeerida. Koos Helgaga koostasid nad oma imeravimi. Nad rõhutasid, et tarbija peab olema umbusklik, kuna 89% toidulisandite puhul ei olevat purgikeses üldse seda, mis seal peaks olema (ärge lootke iseseisvalt neid toimeaineid kokku saada). Ja kõige tähtsam olevat veel valmistamisviis (ärge lootke toimeainetest midagi ise „kokku keeta”). Aga nende ravim – kaks tilka päevas! – teeb imet. – Peame imestama, kuidas täiskasvanud inimesed ikka veel usuvad muinasjutte!
* * *
Tuleb lähtuda ikkagi teaduse andmetest! Dr Sergey Saadi raamatust saame teada, et oluline on vältida lihtsuhkruid – asendamatuid lihtsuhkruid ei ole olemas. Raamatu lõpus on kummutatud müüte selle kohta, et süsivesikuid olevat kindlasti vaja tarbida. Üks sellekohane väide on, et süsivesikute piiramine häirib und. Dr Saadi viitab kirjandusele, et kuigi magamise kestus võib küll väheneda, kuid une kvaliteet ja inimese päevane töövõime paranevad. Uni on kahtlemata väga keeruline nähtus, aga selle parandamiseks võib inimene väga palju ära teha ka ilma süsivesikuid ahmimata. Mind ennast on väga palju aidanud unerežiimist kinnipidamine (magama tuleb ikkagi minna enne kella ühtteist), külili magamine nii, et pea on kahe padja vahel (paks ülemine padi summutab kõik häirivad sahinad, kella tiksumised jm hääled, lisaks võib ülemise padja nurgaga kevadel ja suvel varjata segavat valgust), magneesiumtreonaat (mis on väga kasulik aju tervisele) ja viirpuutinktuur.
Lk 280 on üks ilus aforism:
Ärge kartke süüa 1 kord päevas – kartke süüa 3 korda päevas koos hulga vahepaladega, nagu te praegu teete!
Mõne inimese võib see ahastama panna: see tähendab ju hirmsat nälgimist ja näljapiinad on talumatud! Selline arvamus on mõistetav, kuid seejuures ei oska ta arvesse võtta, et tegelikult elab ta sundsöömise tsüklis, mille loodus on väga kavalalt välja mõelnud selleks, et toidukülluse ajal koguda rasva näljaperioodi üleelamiseks (kusjuures näljaperioodi meil niipea ehk ei tulegi). Olen sellest juba kirjutanud artiklis „Ketoosi kasulikkus” (vt link eespool), kuid tahaksin jälle viidata seal näidatud fotole 4: toidukülluse tingimustes teeb veresuhkru tase suuri hüppeid, mille taltsutamiseks eritab kõhunääre insuliini. Kuna kõhunääre ei tea ette, kas suhkruküllust õnnestub likvideerida, valmistab ta insuliini palju ja nii langeb veresuhkru tase varsti allapoole normaalset taset; inimene tajub seda hirmsa näljana ja püüab jälle midagi süüa. – Hea uudis on see, et ketogeense toitumisega on võimalik end sellest sundsöömise tsüklist välja murda!
Kunagi laulsime keskkooli segakooriga ungari laulu „Nooruk”:
Nooruk algab elurada rõõmuga, Vaimustust ja tahtekindlust tulvil on ta …
Suur osa sellest elurajast on nüüd läbi käidud – kuidas siis läks ja mida võib sellest õppida? Ja mis on üldse õnn, see suur vedamine, millest tasuks unistada?
Õnn koosneb mitmest komponendist, ja mõelda tuleks võimalikult kaugele ette. Vaatleme siin ainult kahte komponenti: tervist ja tööalast edu.
Hea tervis on väga oluline. Selle hoidmise kohta on antud põhjalik ülevaade Peter Attia raamatus „Terve elu. Pikaealisuse teadus ja kunst” (KAVA Kirjastus, Tallinn 2025). Mõned reeglid võib lühidalt aga kohe ära öelda. Kindlasti ei tohiks hakata oma tervist rikkuma suitsetamise, joomise või narkootikumidega. Minu koolikaaslastest on mõned kindlameelsed suitsetajad, kes uskusid, et mees teeb, mida tahab, paraku juba surnud – ei tohi ikka kõike teha, mis noores põlves võib pähe tulla. Statistika näitab, et see võib lõppeda halvasti. Mõni isemõtleja võib väita, et näe, üks 80-aastane vanamees tõmbab iga päev paki sigarette, joob viina ja pole tal häda midagi. Aga sellised need statistika seadused ongi: iga taolise 80-aastase vanamehe kohta tuleb mitu meest, kes on juba noores eas langenud suitsetamise ja joomise ohvriks – muidu seda seadust ju ei olekski.
Lisaks halbade harjumuste vältimisele tuleks mõelda ka hügieenile laias tähenduses: see ei ole lihtsalt sage käte pesemine, vaid ka normaalse kehamassi hoidmine: kehamassi indeks peaks olema alla 25, sest elukindlustajad on teinud kindlaks, et ülekaalulisus (KMI vahemikus 25–30) või rasvumine (KMI üle 30) lühendab elu – jällegi vastavalt statistilistele seaduspärasustele. Samad seaduspärasused näitavad, et iga päev tuleks vähemalt 30 minutit kiires tempos liikuda väljas jne. Üldse tuleks mõelda oma tervisele ja püüda seda teadlikult hoida – pikemas perspektiivis tasub see end ära.
Terviseküsimused ongi mind alati huvitanud, Olen lugenud ja tõlkinud-toimetanud hulga raamatuid tervise kohta (tõlkeid on avaldanud kirjastused Varrak ja Suur Puu), ja püüdnud neist saadud ideid ja soovitusi ka järgida. Võtan rohkesti toidulisandeid ja ravimtaimepreparaate, kuna usun, et väga palju meeldivam (ja ka ohutum) on võtta toidulisandeid kui retseptiravimeid. Vanasõnagi ütleb ju: „Parem hoida kui ohata.” See huvi terviseraamatute vastu on mul aidanud jagu saada melanoomist: toimetasin D. Perlmutteri raamatut „Jahupea” (Varrak, 2015), sain teada, et ajule on väga kasulik, kui inimene on ketoosis, ja püüdsin kohe ka ise hakata elama ketoosis; poolteist aastat hiljem sain teada, et mul on pealael melanoom, mis aga agressiivse kasvamise asemel on hakanud hoopis kahanema (vt Elulaeva tüürimine keset krooniliste haiguste merd ) – arvatavasti oli abi sellest, et loobusin veel õigel ajal müslidieedist ja hakkasin elama ketoosis. Suur rõõm oli näha nii ohtlikku vaenlast juba ära minemas!
Teine tähtis komponent õnne leidmiseks ja elus edasijõudmiseks on õppimine ja teadmised. Õppimine on koolipõlves üsna ebapopulaarne tegevus. Meie põhikooliklassi poiste hulgas oli levinud arvamus, et ei ole igavamat, tüütumat ega vastikumat tegevust kui õppimine. Tegelikult oli see enda psühholoogiline häälestamine: kui seda endale sisendada, siis nii see ongi. Aga kui endale öelda, et õppimine on huvitav, kui leiame üles selle huvitavad küljed, siis võib lausa igast õppeainest leida midagi huvitavat. Mina püüdsin seda teha ja kaasõpilased andsid mulle sellepärast PUGEJA „aunimetuse”. Aga selgus, et õppimisega on nagu spordiga: võimed arenevad harjutamisega. Õppimine arendab mälu ja mõtlemist – õppimine on õpitav! Võimatu oli ette näha, milliseid õppimisega arendatud võimeid ja omandatud teadmisi võib elus vaja minna. Üks näide: ülemaailmse suhtlemise keeleks oli saanud inglise keel, aga Tartu 11. 8-klassilises Koolis õpetati saksa keelt (õpetaja Erika Muld). Saksa keele õppijatele tunti lausa kaasa, aga õpetaja Mulla antud teadmised kulusid hiljem marjaks ära!
Tahtsin saada teadlaseks. See eeldas inglise keele oskamist, õppisin selle ära keelekursustel. Teadlasetöö oli küll väga põnev ja huvitav, suur töö tõi kaasa ilusaid ja huvitavaid avastusi, kaitsesin keemiakandidaadi kraadi, aga suurt õnne ma selles ametis ei leidnud – oli ka segavaid tegureid ja asjaolusid. Nagu ütles prof. Viktor Palm: „Teadlasetöö on nagu lahingusse minek, kõiki ei oota seal suur võit.”
1993. a pidin leidma endale uue töö. Sain Eesti Verekeskuses tootmisosakonna juhatajaks ja tegin seda tööd innu ja püüdlikkusega 4,5 aastat. Teadsin, et vereplasmast ravimite tootmine on väga tõsine amet, kus hooletus võib põhjustada surmajuhtumeidki. Midagi sellist meie osakonnal küll ei juhtunud, aga 1998. a koondati meid kõige täiega. Minu elus oli see juba teine koondamine.
Pärast esimest koondamist ma juba teadsin, et millelegi väga kindlalt loota ei tasu. Kui pakuti võimalust aidata Eesti Posti oma keeleoskusega, võtsin selle töö kohe vastu ja paralleelselt verekeskuse tootmisosakonna juhatamisega tõlkisin postialaseid materjale inglise keelest eesti keelde ja vastupidi. Pärast verekeskusest koondamist kandideerisin Riigikogu Kantseleisse tõlkija ametikohale. Oli õnnelik juhus, et kandidaatidel lasti teha proovitöö: tõlkida lehekülg teksti inglise keelest eesti keelde ja eesti keelest inglise keelde. Tõlkija diplomit mul ei olnud, kuid suur ja püüdlik tõlkimine Eesti Posti jaoks oli andnud kogemusi ja nii õnnestuski see koht saada.
Need koondamised ja vajadus leida uus amet võimaldasid kasutada paljusid õpitud teadmisi, tutvuda uute väga meeldivate inimestega ja – kui ei panda pahaks nii proosalise üksikasja mainimist – hakata saama ka kõrgemat palka. Olles veendunud, et teadmistest on kasu, õppisin töö kõrvalt ühe aasta ka Tartu Ülikoolis kirjalikku tõlkimist ja sain kirjaliku tõlke magistri kraadi.
Riigikogu Kantseleis töötades puutusin kokku ka värsside tõlkimisega inglise keelde. Nimelt oli tollal kombeks panna Riigikogu esimehe aastapäevakõnesse mõni luuletus. Kuna Kuberneri aeda tulid vabariigi aastapäeva puhul lipuheiskamisele ka välismaa diplomaadid, tuli kõne tõlkida inglise ja vene keelde – ja nii need tõlkijad siis luuletasidki. Luuletuste tõlkimine inglise keelde oli minu ülesanne. Keegi ei lootnud vist, et keemikust tõlkija saab hakkama mingi surematu luulesaavutusega võõras keeles, kuid ettekujutus toimuvast tuli diplomaatidele siiski anda. Kasutan juhust, et avaldada siin mõned keemiku tõlked inglise keelde:
Juhan Liiv „Minu erakond”
Ma olen iga päev nii mitu-mitu-meelne, kas vabameelne, vana-, kodanlane, kas töömees, jah, ka aadel mõnikord. Ja kes veel teaks, kuhu rändaks meel, kui ununeks üks erakond: mu eesti keel. Nii järelikult: minu erakond on eesti keel.
Every day I change my mind, From liberal, conservative, … to quiet bourgeois, From worker – yes, to nobleman sometimes. God knows where would it go astray, Should I forget a party that never will betray – That of my language. Therefore, „My party is Estonian,“ I say.
Järgmisel aastal kõnet veel ei olnud, kui anti tõlkida Marta Lepa (kirjanikunimega Sophia Vardi) luuletus, kuid sõnad, mida kõnes rõhutada kavatseti, olid alla kriipsutatud – need sõnad pidid ka tõlkes sees olema. Hiljem saadetud kõnes oli selline saatetekst enne luuletust:
„Mis juhtus sellel vabaduse esimesel päeval, Eesti iseseisvuse manifesti kuulutamise päeval, inimeste hinges, ei oska meie kirjeldada. Seda jutustab luuletajast naishing (Marta Lepp), kes ise kõike nägi, kaasa tegi ja tundis. See oli enneolematu rõõm, see oli ennetundmatu joovastus, see oli kodumaa esimene kogemine – armastatuna.”
Kodumaa esimene armastus 25. veebruaril 1918
Seisin kõrgel Toompea serval, vaat’sin laevu lahkuvaid, vaenlasega kaduvaid.
Õhus rõõmuhelbed kirjud üle linna lehvisid – Eesti värve lipusiid.
Seisin kõrgel Toome serval, kuulsin nende õrna viit: Isamaa, Sa vaba nüüd!
Eesti iseseisev, vaba! Isamaa, mu õnn ja rõõm! Langend vaenlase on võim.
Süda paisus, silmi looris õnnepisar hommikul.
Tornikellad hüüdsid Sul: Eesti iseseisev, vaba!
Põlvitasin tänades, õnnes selle suure ees. Kauaaegse orirahva esimene armastus – ilus, olemata, uus.
The First Love for Homeland On February 25, 1918
I stood there on the heights of Toompea And looked at ships fading into mist, Together with the enemies on board.
The air sang with joy and everywhere Throughout the town, the flags were hoisted, Estonia was clad in tricoloured silk.
I stood there on the heights of Toompea And listened to the rustling of the silk … My Homeland, thou art free!
Estonia! Free! Independent! My native land, my pride and joy! The foreign joke had broken off.
My heart was beating, eyes grew moist, A thrill of joy shot through my flesh.
Tower bells together pealed: Estonia! Independent! Free! …
Happiness then filled my soul And down I knelt and praised the God And felt my Homeland rising high. This was––love, the first love Of folk enslaved for centuries For Homeland, beautiful and new!
Hoogne, ülemeelik (ja ilmselt süüdimatu) luuletamine inglise keeles pööras mu vaimu kuidagi teisipidi, inspiratsioon tuli peale ja nii ma tõlkisin ühe hooga ära ka „Kungla rahva”:
Kungla rahvas Kui Kungla rahvas kuldsel a’al Kord istus maha sööma, Siis Vanemuine murumaal Läks kandle lugu lööma.
:,: Läks aga metsa mängima, Läks aga laande lauluga. :,:
Sealt saivad lind ja lehepuu Ja loomad laululugu; Siis laulis mets ja mere suu Ja Eesti rahva sugu,
:,: Läks aga metsa mängima, Läks aga laande lauluga. :,:
Siis kõlas kaunist’ lauluviis Ja pärjad pandi pähe. Ja murueide tütreid siis Sai Eesti rahvas näha.
:,: Läks aga metsa mängima, Läks aga laande lauluga. :,:
Ma laulan mättal, mäe peal Ja õhtu hilja õues, Ja Vanemuise kandle hääl, See põksub minu põues.
:,: Läks aga metsa mängima, Läks aga laande lauluga. :,:
The Folk of Kungla When once upon a golden time The folk of Kungla sat to dine, Then Vanemuine came and played, That was a marvel of a day!
So he came and played to them, So he came and played to them, So he came and played to them, That was a marvel of a day!
Then bees and trees began to sing, All animals and birds on th’wing, Seas, forest, folks––all took to voice And sang in general rejoice!
So he came and played to them, Etc.
Then everybody sang with joy And crowns on heads were glancing.* The Goddess of the Earth herself With daughters started dancing.
So he came and played to them, Etc. I play at noon atop of mounds And late in evening in my yard, Since Vanemuise’s zither sounds Are still resounding in my heart.
So he came and played to them, Etc.
*Hoolikas lugeja märkab vahest, et „pärjad pandi pähe” on tõlgitud teistmoodi: „kroonid helkisid peas”. Paul Saagpaku „Eesti-inglise sõnaraamatu” järgi on (loorberi-)pärg crown ja miks ei võinud Kungla rahval kuldsel a’al need pärjad olla kullast?
Riigikogu Kantseleis inglise keelde tõlkides teadsin siiski kogu aeg, et see tegevus on ohtlik – võõra keele nüansse ei saa eestlane ju iga kord lõpuni tunnetada, kui väga ta ka ei püüaks. Meil oli komme, et teine inglise keele tõlkija pidi tõlke ikkagi üle vaatama – kaks pead on kaks pead. Kord olid teised tõlkijad aga puhkusel ja rahvasaadik hr Sven Mikser leidis, et ühe tähtsa dokumendi tõlkes olin ma teinud lausa kaks tähelepanematuseviga. Ta parandas need ära ja Riigikogu Kantselei kiituseks tuleb öelda, et seal suhtuti tõlkijasse inimlikult: nendest vigadest teatati mulle, et ma oskaksin neid järgmine kord vältida, kuid „organisatsioonilisi järeldusi” ei tehtud. Siiski kummitas mind kogu aeg hirm, et võib juhtuda ka midagi katastroofilist, aga Riigikogu saadik ei tohi ju välismaal sattuda üldise naeru alla. Kaks näidet selliste olukordade kohta:
1. Ühel teaduslikul konverentsil esitas üks meie teadlane küsimuse, milline oli eksperimendi reproductivity (paljunemisvõime)? Rahvas hakkas naerma – oleks tulnud öelda reproducibility (korratavus).
2. Prantsuse keele tunnis ütlesin paha aimamata, et mees tegi oma naisele musi (Il l’a baisée). Prantslannast õpetaja kohe hüppas ehmatusest: see olevat kõige ropem asi, mida prantsuse keeles võib üldse välja mõelda! – Aga mida see vaene mees oleks pidanud siis tegema? Tuli välja, et oleks pidanud teda embama (Il l’a embrassée).
Püüdes jõuda oma tööga kindlamale pinnale, kandideerisin 2005. a Euroopa Komisjoni tõlkijaks: seal tõlgib tõlkija põhimõtteliselt ainult oma emakeelde. Tõlkijaeksami tegemisel nõuti tõlget kahest Euroopa Liidu keelest eesti keelde, ja siin läkski – 40 aastat (!) pärast saksa keele õppimist Tartu 11. 8-klassilises Koolis (ja jätkuõpinguid keskkoolis ja ülikoolis) – vaja kogu seda saksa keelt, mida olin õppinud ja harjutanud.
Lõpetuseks ütlen, et nooruses on võimatu ette näha elutee kõiki käänakuid: elu toob ebameeldivaid üllatusi (nagu sõjaväeteenistus nõukogude armees), aga avab ka väga meeldivaid perspektiive. Ebameeldivustega kontrollitakse inimese vaimukindlust, meeldivate perspektiivide kasutamiseks läheb vaja kõike, mida on kunagi õpitud. Tahan tänada kõiki oma õpetajaid ja öelda lõpetuseks, et õppimine aitab inimesel „kukkuda elus ülespoole”: teadmised on nagu tiib- või laugurvari, mis võimaldab kasutada tõusvaid õhuvoole ja lauelda ülespoole, selle asemel et kukkuda alla.
Teda tabas 10-kilomeetri-jooksul südame äkksurm. Õnneks juhtusid lähedal olema väga kogenud ja kiired elustajad, kes äratasid ta uuesti ellu. Mõne aja pärast äkksurm kordus ja ta äratati uuesti ellu. Kokku sai tal 10 minutit kliinilist surma. Arstid ütlesid talle, et ta peab nüüd väga hoolikalt järgima nende ettekirjutusi, aga pärast kahte ülirasket südameatakki nad talle palju elulootust enam ei andnud, kuna südamepärgarteritõbi oli arenenud väga kaugele ja oma ohtlikkust juba ka selgelt näidanud. Nüüd otsustas hr Diel alustada omaalgatuslikku eksperimenti ja järgida hoopis Nobeli preemia laureaadi Linus Paulingi koostatud ravieeskirju. Dr Ulrich Strunz oli talle tutvustanud seda meetodit ja ortomolekulaarse meditsiini lähenemist südamehaigusele. Algul kavatses hr Diel proovida sellist ravi viis aastat, kuid hiljem muutis ta selle oma eluviisiks ja ka tema perekond järgnes talle. Nüüdseks on ta elanud juba kümme aastat pärast oma kahte südamesurma.
Saavutatud tulemused on hämmastavad:
Südame seisund on väga palju paranenud.
Lipoproteiin a sisaldus veres (dr Strunzi väitel tähtsaim riskitegur; üldiselt on see määratud geenidega, kuid suitsetamine suurendab seda (Lipoproteiin a [L] )) on vähenenud rohkem kui 55% (see on nüüd 40 mg/dl ehk 96 nmol/l).
Kuigi kardioloogid olid tal diagnoosinud südamepuudulikkuse, ei ole tema füüsilised võimed peaaegu üldse piiratud (lisas muigega, et ülipikka maratoni ta jooksma ikkagi enam ei läheks).
Tal ei ole rinnaangiini sümptomeid, õhupuudust, südamepekslemist ega vereringehäireid (külma ilmaga ei lähe enam sõrmeküünedki siniseks).
Lisaks nendele tulemustele kadusid veel mitmed tervisehäired; seda kirjeldas ta hiljuti ilmunud raamatus kui „imelisi kaasnevaid kasusid”. Nendest on ta juba rääkinud Ortomolekulaarse meditsiini veebisaidil pealkirja all „Side Benefits. Not Side Effects” (Kaasnevad kasud, mitte kõrvaltoimed, Side Benefits, Not Side Effects [L] ). Selliste kaasnevate kasude loetellu kuuluvad järgmised tervisehäired, mida arstid ei olnud osanud ravida:
Piinav Raynaud’ haigus (peamiselt sõrmedes esinev vereringehäire) paranes ära.
Vitiliigo (autoimmuunhaiguseks peetav naha valgete laikudena avalduv pigmenditus) ei arenenud enam edasi ja osaliselt isegi taandarenes.
Kõrgvererõhktõbi kadus.
Südame rütmihäired taandusid.
Kümne aasta jooksul pole olnud grippi ega külmetushaigust.
Kilpnäärmehaigus (hüpotüroidism koos Hashimoto türoidismiga) on taandunud või isegi täielikult paranenud.
Kindlasti ei saa kõik need edusammud pärast oluliste toitainete tarbimise optimeerimist olla puhtjuhuslikud. Seepärast võib oletada, et mingite toitainete puuduse kõrvaldamine aitas organismil jagu saada eespool nimetatud haigustest, millest mõnda peeti isegi ravimatuks. Seda ei kinnita mitte üksnes paljud teadusuuringud, vaid ka kogemused, mida arstid ja patsiendid on saavutanud ortomolekulaarse meditsiini kasutamisega.
Linus Paulingi originaalmeetodis kasutatakse südamehaiguste ravimiseks järgmisi aineid (igapäevased kogused):
6 kuni 18 grammi C-vitamiini, kuni saavutatakse soolestiku taluvuse piir (st kuni algab peensooles imendumata jäänud C-vitamiinist tingitud vesine kõhulahtisus). (Hr Dieli soolestiku taluvuse piir on vähenenud, praegu võtab ta päevas 20 g C-vitamiini, jaotatuna viieks annuseks; see on umbes sama kogus, mida L. Pauling olevat võtnud iga päev. Kui hr Diel alustas oma ravieksperimenti, kulus tal soolestiku taluvuse piirini jõudmiseks 30–40 g C-vitamiini päevas. Seda taluvuspiiri vähenemist peab ta jätkuva tervenemise tulemuseks ja kinnituseks.) (C-vitamiini suurte koguste manustamise kohta vt Thomas E. Levy „C-vitamiin– esmane rohi kõikide hädade vastu”, Suur Puu 2019, lk 126–134; tavalistest vormidest sobib kõige paremini naatriumaskorbaat.)
5 kuni 6 g aminohapet lüsiini (saab osta näiteks Fitpointi või iFiti poest, võib-olla ka mujalt).
2 g aminohapet proliini (samadest poodidest).
Oma eksperimendi käigus lisas ta kirjanduse uurimise ja oma kogemuste põhjal veel järgmised ained:
D-vitamiin: ta optimeeris oma D-vitamiini taseme 100 kuni 120 ng/ml juurde. Selle hoidmiseks võtab ta praegu iga päev 10 000 RÜ D-vitamiini.
Magneesium: ta võtab 1,0 kuni 1,5 g magneesiumi mitmesugustes vormides.
Kaalium: lisaks oma tavatoidule võtab ta 315 mg kaaliumi kloriidi vormis (600 mg KCl).
Aminohapped: arginiin, tsitrulliin, tauriin. (Praegu kasutab ta järgmist „vererõhu kokteili”: 6 kuni 9 g arginiini, 3 g tsitrulliini, 4 g tauriini, magustamiseks 5 g glütsiini.)
Oomega-3-rasvhapped: 1,5 g, lisaks rohkesti kala sisaldavale toidulauale.
Saadud kogemused on ta kokku võtnud oma uues raamatus „Wundersame Nebenwirkungen meines Selbstversuchs mit der Pauling-Therapie” (Paulingi ravimeetodiga saavutatud imepärased kõrvaltoimed minu eneseravieksperimendis) (praegu kättesaadav üksnes saksa keeles).
Veel mõned kommentaarid muude kõrvaltoimete kohta, mida nähakse ravimite kasutamisel:
Kuigi haigla arstid teda tungivalt hoiatasid võimalike kõrvaltoimete eest, ei ole hr Diel kümne aasta jooksul, mil ta on katsetanud enda ravimist vitamiinide ja muude looduslike ainetega, täheldanud ühtegi halba kõrvaltoimet. Midagi halba ei ole põhjustanud ei vitamiinide ega aminohapete suured annused. Ta ei ole oma katset läbi viies surnud ega jäänud haigeks. Ei saanud tal neerud kahjustada ega tekkinud neerukivisid, ei esinenud allergilist šokki ega toksilisi toimeid – mitte midagi. Ei juhtunud midagi sellist, mille eest teda oli hoiatatud.
Artikli lõpus on 19 kirjandusviidet.
Siin võiks vahest joone alla tõmmata – lõpp hea, kõik hea! Aga siiski tekivad mõned küsimused:
Miks peab patsient ise otsima õiget ravimeetodit ja katsetama seda enda peal, ignoreerides arstide hoiatusi?
Linus Pauling suri 1994. aastal. Ilmselt ei hakanud hr Diel ravima oma südamehaigust (oletatavasti aastal 2015) mingi uue ja senitundmatu meetodiga. Miks arstid, peale dr Strunzi, ei osanud seda talle soovitada, olles näinud oma senise ravi asjatust?
Mis juhtub südamehaigetega, kes ei oska pöörduda dr Strunzi poole? Kas sellise olukorra eest keegi vastutab ka?
Dr Thomas E. Levy on näidanud raamatus „C-vitamiin – esmane rohi kõikide hädade vastu” (Suur Puu, 2019), et C-vitamiini vastu on arendatud sihikindlat laimukampaaniat. Olin kunagi väga ammu lugenud, et L. Pauling oli kahtlemata geniaalne teadlane, kuid vanaduses hakkas selguma, et tema geniaalsusel oli ka tumedam külg. Hakkasin seda otsima Google’i abil (otsides „Linus Pauling dark side”) ja – au Google’ile! – leidsingi kohe viite šarlatanide ja posijate paljastamisele pühendatud veebisaidile The Dark Side of Linus Pauling’s Legacy [L]
See on Stephen Barretti artikkel 14. septembrist 2014 (küllap taheti „tähistada” 20 aasta möödumist L. Paulingi surmast 19. augustil 1994). Seal öeldakse kohe, et L. Paulingi mõju terviseturule (jah, health marketplace!!) oli kõike muud kui kiiduväärt. Ükski vastutustundlik arsti- või toitumisteadlane ei jagavat L. Paulingi usku vitamiinide suurte annuste tervendavasse toimesse. Teaduslik väide pidavat põhinema sadade patsientidega saadud tulemustel ja mingeid hästi kujundatud katseid olevat ka tehtud. Näited Ch. W. Marshalli artiklist Vitamin C: Do High Doses Prevent Colds? [L] : vabatahtlikele viidi kurku nakkusohtlikke viirusi ja raviti neid siis 3000 mg C-vitamiini manustamisega. Kõik vabatahtlikud haigestusid, nii need, kes said platseebot kui ka need, kes said 3000 mg C-vitamiini. Paneme tähele, et L. Pauling manustas endale 18 grammi C-vitamiini päevas ja hr Diel alguses koguni 30–40 grammi – oluline kriteerium on soolestiku taluvuse piiri saavutamine (see näitab, kui palju organism tegelikult vajab C-vitamiini kollageeni sünteesimiseks ja haigustega võitlemiseks – ning haiguste koorem on igal inimesel ju erinev). Tuleb märkida, et katse vabatahtlikega oli sadistlik: inimesed nakatati grippi, aga C-vitamiini manustati mitte soolestiku taluvuse piirini, vaid kõigest 3000 mg! Ka muudes Ch. W. Marshalli viidatud katsetes C-vitamiini mõju puudumise tõestamiseks (neid on läbi viidud rohkem kui 30 korral) oli hoolikalt välditud manustamist soolestiku taluvuse piirini; kasutatud kogused olid mõnel juhul kõigest 1000 mg ja suurim kogus haiguse ajal oli 8000 mg. Dr Levy väidab, et umbes inimesesuurune kits sünteesib endale 13 grammi C-vitamiini päevas ja seda läheb talle vaja eelkõige kollageeni tugevdamiseks (kollageeni molekul ristsillatakse pärast sünteesimist C-vitamiiniga, mis annab kollageenile vajaliku tugevuse), aga nakkuste ja mürgistustega võitlemiseks võib ta sünteesida palju rohkem (isegi 100 grammi päevas). Kui katsete kujundamisel C-vitamiini mõju väljaselgitamiseks ei võeta arvesse organismi tegelikke vajadusi (kuhu organismis C-vitamiini tegelikult kulub) ja seda, et iga inimese haiguste koorem on individuaalne, siis ei saa neid katseid pidada hästi kujundatuks; ma olen küll keemik, mitte arst, aga sellist ühe lauaga löömist peaksin ma meditsiiniliseks kirjaoskamatuseks. Keemikutel on reegel, et enne mõõtma hakkamist tuleb aru saada, mida mõõdetakse. Toetun seejuures ka dr Levyle, kes selliste „ettevaatlike” katsete kohta näidata C-vitamiini mõnegrammiste koguste manustamise asjatust kasutas tulekahju analoogiat: paneme hulga maju põlema ja viskame igas majas tulekoldesse ämbri vett – nii saame tõendada, et tuld ei ole võimalik veega kustutada!
Muide, neid katsetajaid ei piira tõesti miski: katsealusteks võeti ühel juhul ka 641 navaho-indiaanlaste last ja kui katsekorralduse suhtes tekkis kahtlusi, siis teisel juhul veel 868 navaho-indiaanlaste last, nende grippi „raviti” kas platseeboga või kõigest 1000 mg C-vitamiiniga … Tuleb tahtmine hakata appi karjuma!
Üpris lõbus on lugeda, kuidas Nobeli preemia laureaadi kohta öeldakse, et ta ei teadnud mitte midagi õigest arstiteadusest (mis tuleks ilmselt panna jutumärkidesse: „arstiteadusest”), aga tegelikult on see tragöödia – patsiendid surevad, aga kõnealused „arstiteadlased” sellepärast muret ei tunne …
Foto: Hans-Werner Diel (75) riputab südame kujutist hekile kohas, kus teda 10 aastat tagasi tabas südamesurm. Sylvia vom Hofe foto.
2024. a täitus 100 aastat Otto Warburgi teedrajava töö „Über den Stoffwechsel der Tumoren” („Kasvajate ainevahetusest”) ilmumisest. Ta näitas seal, et kasvajarakud erinevad peaaegu kõikide normaalsete rakutüüpide rakkudest: normaalsed koed kasutavad tõhusaks energiatootmiseks hingamisega seotud protsesse, sisuliselt nad „põletavad” toitaineid hapniku abil. Seevastu vähirakud kalduvad energiatootmiseks kasutama kääritamist ja ei vaja selleks hapnikku, isegi kui neil on seda piisavalt (U. Kämmerer et al. „Krebszellen lieben Zucker, Patienten brauchen Fett” („Vähirakud armastavad suhkrut, patsiendid vajavad rasva”, systemed Verlag, 2012-2013, S. 36. Eesti keeles on ilmunud samade autorite praktilised juhendid vähihaigetele „Ketoosiga vähi vastu”, Suur Puu, 2016.) . Thomas N. Seyfried on avaldanud väga põhjaliku raamatu „Cancer as a Metabolic Disease” („Vähk kui ainevahetushaigus”) (Wiley 2012). Ortomolekulaarse meditsiini veebisaidil on ilmunud mitu teadet vähi kui ainevahetushaiguse kohta.
Millegipärast ei jõua see teave maailma arstide enamikuni. Algpõhjus võib olla DNA struktuuri avastamine 1953. aastal. See andis väga palju hoogu juurde geeniuuringutele, loodeti, et geenid annavad vastuse kõikidele vähiga seotud küsimustele. Hakati otsima „vähigeeni”. Selgus, et vähirakkudes on tõesti ka mitmesuguseid geenimuutusi, ja ilmus terve armee teadlasi, kes on saanud vastava koolituse ja oma teadlasetöö jooksul muud ei teegi, kui uurivad vähirakkude muutlikke geene. Need teadlased tunnevad muidugi huvi üksteise tööde vastu ja kiidavad üksteist. Nad kõik on kindlad, et vähki põhjustab muteerunud geen. Üks seda väitnud teadlane (dr Harold Varmus) on nüüd USA riikliku vähiinstituudi direktor; samal seisukohal on ka teadusrahasid jagavad nõukogud.
Kämmerer jt kirjeldavad oma raamatus saksa vähiuurijate rasket olukorda: maailma vähiuurijatest olid juba saanud vähigeneetikud, aga Saksamaal takistas selle suuna arendamist Nobeli preemia laureaat Otto Warburg, kes oli veendunud, et vähk on ainevahetushaigus, mitte geenihaigus. Oma avastuse tegi ta 1923.–25. aastal, kui oli varastes 40. aastates, suri ta aastal 1970. Alles pärast tema surma said saksa teadlased hakata muu maailma vähigeneetikutele järele jooksma.
2026. a tuli eesti keeles müügile dr Karan Rajani teos „See raamat võib päästa sinu elu” (originaal ilmus 2023. a). Seal esitatakse (lk 327) väga masendav pilt vähist kui „julmast koletisest, mis ähvardab kõiki inimesi”: vähi esinemissagedus tõuseb pidevalt, sest oleme õppinud muid vaenlasi vältima. Mida kauem elame, seda tõenäolisem on, et immuunsüsteem ei hävita mõnd ohtlikku rakku, mis bioloogiliselt on sama halb kui küdeva ahju valveta jätmine. Arstid võivad teha sõeluuringuid, vähki ravida, välja lõigata, kiiritada ja mürgitada, aga vähk on paratamatu seal, kus eksisteerivad rakud ja rakkude pooldumine, teiste sõnadega – vähk on elu lahutamatu saatja. Vähil puuduvat universaalne ravi, kuna vähi olemust mõistetavat tihti valesti. Vähk olevat üldine väljend sadade väga erinevate haiguste kohta, see ei ole mingi kindel olem, see on haiguse protsess – teiste sõnadega, see on üha jubedamaks arenev jubedus. Vähi kirurgiline, keemiline või kiiritusravi hävitab koos vähirakkudega paratamatult ka terveid kudesid. Vähiravi edukust elu pikendamisel mõõdetakse viie aasta elulemusega, mis kõhunäärmevähi, kopsuvähi ja maovähi puhul (kõige ohtlikumad vähivormid Eestis) on vastavalt 11, 20 ja 29 protsenti, kuigi on natuke küsitav, kas elulemusega mõõdetakse elu või suremise pikendamist. On õnnestunud luua mõned (ülikallid) spetsiifilised ravimid, millega rünnatakse vähi ebanormaalseid valke, kuid need toimivad ainult väga konkreetse vähivormi vastu; nendega ei saa vähi tekkimist ära hoida ja sageli leiavad vähirakud ka võimaluse oma arengu jätkamiseks ja leviku laiendamiseks. Veelgi halvem on see, et need ravimid on ise toksilised ja kahjustavad rängalt tervist. Näiteks pahaloomulise melanoomi ravimit ipilimumabi katsetati 540 patsiendi peal: 3 inimest said terveks, 14 surid ravimi kõrvaltoimete tõttu. Keskmiselt pikendab see ravim patsiendi elu nelja kuu võrra, ravikulud on 30 000 dollarit kuus … (Seyfried, lk 277-278.) Ühesõnaga, vähi käsitlemine geenihaigusena ei luba mitte midagi peale lootusetuse ja surma.
Tundub, et vähi kui ainevahetushaiguse uurijad ei leia kontakti teadlastega, kes usuvad, et igal raku pooldumisel võib geenidega minna midagi valesti, immuunsüsteem ei suuda neid vigu alati üles leida ja siis tulebki kohtumine julma koletisega. Teadusfilosoofid ütlevad, et tegemist on paradigmaga: mõistete, seaduste, meetodite, tehniliste vahendite, veendumuste ja väärtuste süsteemiga, mille teadlaskond on omaks võtnud ja mille alusel toimib teaduslik traditsioon (uurimisülesannete seadmine, teadusdistsipliinide õpetamine ja muu selline). Väidetakse, et paradigmat on väga keeruline „murda”: vana paradigma asendub uuega mitte nii, et teadlane loeb uuest avastusest, saab sellest aru ja hakkab pooldama uut paradigmat; väljakujunenud teadlaste seltskond ei suuda end enamasti muuta ja teeb uuele teadusele ruumi pensionile mineku või surmaga.
Selline pessimistlik vaade vähile kui paratamatusele ei vasta minu oma kogemusele: müslidieediga tekkis mul pealael melanoom (millest sain teadlikuks alles hiljem), peeglis nägin ainult kolmanda sünnimärgi ilmumist põsele. Kui vaimustusin ketoosidieedist (mõjuvat väga hästi peaaju toimimisele), hakkasid sünnimärgid vähenema (nüüd on põsel ainult üks väike sünnimärk, vaevalt kolmandik endisest). Pärast 1,5-aastast ketoosis elamist leiti, et mul on pealael melanoom, mis ei ole aga aktiivne, rakud ei paljune (mitoose ei ole näha), kasvu asemel on näha taandarengut (Elulaeva tüürimine keset krooniliste haiguste merd).
Krooniliste haiguste juurpõhjused
Ortomolekulaarse meditsiini veebisaidil avaldatakse huvitavaid artikleid, millega püütakse edasi arendada ja kasutusele võtta Otto Warburgi tähtsat avastust aastast 1924. Mitokondrid on raku „energiajõujaamad” ja O. Warburg näitas, et nende kahjustused sunnivad rakku hakkama elus püsimiseks vajalikku energiat tootma kääritamisega – seega on vähi algpõhjus looduslik valik. Dr. Cheng avaldas 54 kirjandusviitega artikli „Peamiste krooniliste haiguste tunnused: ühtse süsteemibioloogia vaade” (The Hallmarks of Major Chronic Diseases: A Unified Systems Biology View), mille kohaselt olulisemate krooniliste haiguste puhul on tegelikult tegemist kümne juurpõhjusega, millest mitokondrite kahjustus on üks levinumaid. Mitokondrite kahjustus võib põhjustada 2. tüüpi suhkurtõbe ja metaboolset sündroomi, mittealkohoolset rasvmaksa, ateroskleroosi, südamepärgarteritõbe, südamepuudulikkust, Alzheimeri tõbe ja neurodegeneratiivseid haigusi, Parkinsoni tõbe, autoimmuunhaigusi, kroonilist neeruhaigust, depressiooni ja meeleoluhäireid, autismi, rasvumist, kõrgvererõhutõbe ja ka bioloogilist vananemist (mis erineb kronoloogilisest vananemisest). Kliiniliselt avalduvad juurpõhjuste kombinatsioonid eri haigustena, kuid bioloogiliselt on tegemist järgmiste häiretega: mitokondrite toimimise häired, ainevahetuse regulatsiooni häired, oksüdatiivne stress, immuunsüsteemi tasakaalu häired, hormonaalse tasakaalu häired, mikrobioomi häired, detoksifikatsiooni ja parandamissuutlikkuse häired.
Krooniliste haiguste kümme juurpõhjust on järgmised:
keskkonna ja töökeskkonna toksiinid,
dieedi ja ainevahetusega seotud stressorid,
mikrotoitainetega varustatuse puudulikkus,
kroonilised nakkused ja immunoloogilise regulatsiooni häired,
embrüonaalse ja varase eluea arengu programmeerimine,
geneetiline ja epigeneetiline tundlikkus,
ravimisest tulenenud häired.
Erinevalt sümptomite ravimisele suunatud meditsiinist, mis – nagu nägime vähi puhul – kipub sattuma tohutu hulga haiguste lootusetusse tihnikusse, püüab ortomolekulaarne meditsiin leida ja ravida neid krooniliste haiguste juurpõhjusi, mida on siis kõigest kümme. Neid saame mõjutada erineval määral – mõnda tugevasti, mõnda üldse mitte –, kuid peaksime tegema kõik võimaliku, et mõjutada õiges suunas vähemalt neid põhjusi, mille mõjutamine on võimalik. Tähelepanu juhtimine juurpõhjuste mõjutamise võimalustele on kindlasti väga suur samm edasi, võrreldes fatalistliku seisukohaga, et vähk on paratamatu seal, kus on tegemist rakkude pooldumisega. Ka Rajani viidatud teoses „See raamat võib päästa sinu elu” on räägitud mõnest abinõust oma elu pikendamiseks, aga niisugust fundamentaalset vaadet sealt ei leia.
Vähi puhul toob dr Cheng välja kuus tunnust:
rakkude kasvu hoogustava signaliseerimise püsimine,
rakusurma (apoptoosi) vältimine,
raku ainevahetuse ümberkorraldumine (O. Warburgi avastus, mis on seotud mitokondrite hingamisfunktsiooni kahjustusega),
genoomi ebastabiilsus,
kasvaja arengut toetav põletik,
immuunsüsteemist möödahiilimine.
Mõjutada saab nendest vist kõige kergemini mitokondrite tööd sellega, et asendame ühekülgse süsivesikudieedi ketoosiga, väldime mitokondreid kahjustavaid toksiine (suitsetamine, alkohol), ülearu töödeldud toitusid, oleme füüsiliselt aktiivsed, liigume värskes õhus. Kõige hämmastavam on, et sellega ei vähenda me mitte üksnes vähi, vaid kõikide olulisemate krooniliste haiguste ilmumise tõenäosust. Integratiivne ortomolekulaarne meditsiin lähtub põhimõttest, et kroonilised haigused ei ole mitte hulk eri haigusi, vaid on ühtede ja samade bioloogiliste tasakaalustamatuste mitmesugused väljendumisviisid. Sageli põevad inimesed korraga mitut kroonilist haigust. Kui püütakse parandada haiguste juurpõhjusi (toitumise, detoksikatsiooni ja metabolismi parandamisega), siis hakkavad kõik kroonilised haigused paranema. Integratiivse ortomolekulaarse meditsiiniga saavutatakse sageli häid tulemusi, mida haigusespetsiifiline meditsiin ei oska seletadagi.
Krooniliste haiguste tunnuste kõrvutamine näitab, et krooniliste haiguste bioloogia on ühtne – ei ole nii, et iga krooniline haigus on isemoodi ja nõuab isemoodi ravi. Tuletame meelde, et vähigeneetikud jõudsid (vt dr K. Rajani raamat lk 327) tulemuseni, et ei ole olemas isegi sellist ühtset haigust nagu vähk: tegemist olevat sadade väga erinevate haigustega, mis kõik nõuavad erinevat ravi … Integratiivne ortomolekulaarne meditsiin püüab kindlaks teha ja ravida krooniliste haiguste juurpõhjusi (keskkonnatoksiinid, metaboolsed ja dieedist põhjustatud stressorid, mikrotoitainete puudus, kroonilised nakkused, hormoonitasakaalu häired, elustiili- ja psühhosotsiaalsed stressorid jne, sealhulgas ka ravimisest tingitud põhjused), kuna siis hakkavad nendest põhjustatud krooniliste haiguste tunnused (mitokondrite puudulik talitlus, metaboolne ebastabiilsus, oksüdatiivne stress, organismi eneseparandusvõime halvenemine) vähenema ja organism on taas suuteline end tervendama. Niimoodi saab jõuda krooniliste haiguste tõelise ravimiseni.
Kõige lihtsam viis oma elujõudu kosutada on karastada end ja liikuda värskes õhus. Talvelgi võib väljas leida vaimustavaid vaatepilte.
November on hingedeaeg, kus tasuks mõelda selle üle, et iga inimese elu on lõplik. Selle lühikese aja jooksul, mis loodusest antud, tuleks teha kõik, et elu oma tarkuse või lollusega mitte lühendada, vaid kasutada kõige paremini enda ja teiste hüvanguks, enne kui meie sünnidaatumi järele ilmub ristiga daatum. Tuleks meelde tuletada lahkunuid: alles hiljuti meile kallis inimene elas ja tegi plaane, nüüd aga sümboliseerib teda vahest udupiisake, mis tõuseb Kuu poole:
Kaugete tähtede taga kunagi kohtume kõik.
Foto 1. Novembrikuine udu tõuseb Kuu poole (Margarita Itskovitsi foto).
Õieti algab hingedeaeg Halloween’iga (vt https://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-halloween.php ). See sõna tuleneb vana-inglise keelest ja tähendab kõikide pühakute päeva laupäeva (All Hallows’ Even). Paljud rahvad süütavad sel päeval küünlaid kadunute mälestuseks ja saadavad e-kirju (USAs süüdatakse küünlad 85% peredest ja saadetakse üle 24 miljoni halloween’ikaardi). Selle püha aluseks on tegelikult keldi uusaasta Samhain – suve lõpp, kui karjused tulid loomadega mägedest koju ja algas tubaste tööde aeg.
Eestis on rohkem kombeks tähistada hingedepäeva (2. november). Käisin hiljuti Haapsalus Fra Mare Spas ja sealt jäid meelde kaks Arne Lepla maali, mis sobivad hingedeaja teemaga (vt pealkirja kaunistav pilt esilehel ja foto 2).
Foto 2. Arne Lepla maal, Fra Mare, Haapsalu.
Tehkem siis silmad lahti ja vaadakem ümberringi, mis räägib meile minevikust. Kuigi me ei taha sellest sageli mõelda, ümbritsevad meid mineviku varjud, meie eelkäijate unistused, plaanid ja tegude jäljed.
Haapsalu lähedal on Ungru lossi varemed (fotod 3 ja 4). Sellest pidi tulema imeilus barokkstiilis loss, kuid enne Esimest maailmasõda see päris valmis ei saanudki ning hiljem seisis ja ootas töö jätkumist. Nõukaajal hakkas Kiltsi lennuvälja ülem lossi varemeid lammutama lennuvälja aukude parandamiseks; tänu kohalike pingutustele jäi 2/3 varemetest siiski alles. Lumiselt teatetahvlilt kopeerisin pildi, kuidas see loss enne Esimest maailmasõda välja nägi.
Foto 3. Ungru lossi varemed
Foto 3. Ungru lossi varemed
Foto 4
Foto 4
Tallinna ümbruses on säilinud palju mineviku märke. Jõelähtme kivikirstkalmed on üle 3000 aasta, Rebala muinaspõllud üle 2000 aasta vanad. Tallinna äärelinnas Lasnamäel on kultusekivisid (Mustkivi ja veel kaks ohvrikivi Peterburi tee ääres Tallinki tennisekeskuse lähedal) ja Iru linnus – seal on tegutsenud hinged, kellest me vist enam ei arva, et nad võiksid tulla oma kunagist kodu vaatama.
Aga märke meie esivanemate tegutsemisest on ka lähemast minevikust.
Veidi üle 30 aasta tagasi kõndisime kuumal suvepäeval perega Lasnamäelt Pirita jõe poole. Panime oma väikse poisi istuma suure kivi otsa – lapsele meeldib istuda kõrgel ja vaadata maailma nii-öelda teise nurga alt. Mööda teerada tuli üks vanamees ja küsis: „Kas on ka hea istuda minu kivi peal?” Küsisin temalt, miks ta nimetab seda oma kiviks. Vanamees vastas, et praeguse võsa asemel oli temal siin ilus talu ja see kivi oli tema maa peal. Küsisin, kuidas on lood maa tagastamisega temale. Vanamees vastas, et seda loetakse nüüd linna maaks, suured majad on kõigest paarisaja meetri kaugusel, ja tema ise on juba nii vana, et ei suudaks seda talu enam üles ehitada. Arvatavasti märgib nüüd tedagi juba üks ristikene kusagil. – Tõesti, olid kunagi suured lootused ja plaanid, palju tööd tehti kõigest jõust, nii et ei olnud aega mahagi istuda. Ja nüüd on sellest alles ainult kivi, mille peal on lapsel hea istuda.
Foto 5
Foto 5
Foto 6
Foto 6
Foto 7
Foto 7
Foto 8
Foto 8
Kui kõndida Lasnamäel, võib sageli näha õunapuid, mis on kunagi istutatud talude õunaaedadesse. (Vt fotod.) Tuletame meelde filmi „Suvi”, kus Joosep Tootsi vanemad (Jüri Järveti ja Herta Elviste kehastuses) arutavad Raja talu noore peretütre pakkumist, et Raja talust võib saada noori õunapuid: „Noori õunapuid! …” – Nüüd on need õunapuud juba vanad, aga õunad on ikka veel maitsvad. Kui neid võtame, siis tänagem mõttes nende puude istutajaid.
Hingedekuu veereb juba kiiresti lõpu poole. Selle juhatasid sisse aukudega kõrvitsates põlevad küünlad ja postkasti pistetud verise käe mulaažid (Made in China). Praegu rikuvad hingedekuu meeleolu kõrvulukustavad paugud: noored proovivad juba pürotehnikat (vist jälle Made in China), et enda meelest vääriliselt tähistada jõule ja aastavahetust. – Mida kõike ei lähe küll tsiviliseeritud (!) inimestele vaja sõja ajal ja Ukraina abistamise asemel!!!
Poodides käivad juba Mustad reeded ja Mustad nädalad, millele kohe järgnevad jõulukampaaniad. Tundub, et jõulurahu on mineviku igand; uus trend on: kärts, mürts ja „Merry Christmas!”
