Kunagi peeti heaks naljaks öelda: „Naeratage! Te ei tea kunagi, millal Ameerika luuresatelliit teid pildistab!”
Nüüd on tehnika teinud aga väga suure sammu edasi ja sobivam on öelda: „Naeratage! Te ei tea, kes oma päikseprillidega teid parajasti pildistab!”
Finance Yahoo andis teada, et Facebook on teinud suure läbimurde spioonikaamerate alal: [LINK] . Nimelt on leiutatud Facebooki Ray-Ban päikseprillid, mille müügihind on 299 USD ja mis näevad välja nagu tavalised päikseprillid, aga kummagi klaasi kõrval raami ülemises nurgas on neil kaamera, millega saab teha 5 megapiksli suurusi pilte, täiesti märkamatult (puudutad korra käega raami, seal toimub vaevumärgatav indikaatorlambikese välgatus – ja pilt on olemas!). Prillide mälusse saab salvestada 500 pilti või 30 videot à 30 sek., aku kestab 6 tundi. Kõik see on ühendatud veel ka Facebookiga (vastav äpp on sisse ehitatud, need ongi Facebooki prillid), kuid internetti see kohe ja iseendast ikka veel ei lähe … Lisaks on prillides ka mikrofon ja mälus eraldi kaust helide salvestamiseks ja näiteks muusika kuulamiseks. Steve Jobs oleks sellise asja üle vist väga rõõmustanud, aga paljusid paneb see muretsema – mis saab niimoodi privaatsusest? Kas oma privaatsus tulebki nüüd päriselt maha kanda???
Mõtlemisainet siin on, aga tehnikasaavutus on muidugi vaimustav. Varem olid mingid sarnased asjad ka juba olemas, aga inimene nägi nendega välja nagu mingi kandilise peaga robot ja kõik võisid juba kaugelt näha, et seal tuleb üks kahtlane tegelane. Nende uute prillide puhul ei hoiata enam miski, et iga ninanäppimine või enda sügamine võidakse kellegi poolt kohe jäädvustada. – Kindlam on end avalikus kohas siis tõesti pisut vaos hoida ja naeratada – igaks juhuks. Naeratus teeb inimese ilusamaks ja tõstab kuidagi, vist mingite reflekside kaudu, ka tuju, isegi kui see on sinu oma naeratus iseendale. Tegelikult me väärime ka sellist naeratust! Eriti hea oleks veel, kui naeratuse taga oleks mingi teravmeelsus või plaan omaenda ja võib-olla teistegi tuju parandamiseks. Veel üks võimalus oleks suhtuda rahulikult – las see pildistab, kes tahab. Pildistamine näitab huvi ja on seega – vahest küll kohmakas – kompliment (igaühte ei pildistata). Võib varuda natuke ka elutervet üleolekut. Üks minust veidi vanem sugulane, kelle tähelepanu ma kunagi ninatarga kombel juhtisin sellele, et tema tollal nii moodne juuksekrunn on peas viltu, vastas: „Mis tost! Homme on juba kõigil niimoodi!”.
„Naeratage! … – Valmis!”