Võililleaeg

Inimesed ei armasta võililli … Kuigi neid on ohtralt kiidetud kui ravimtaimi (meie hariliku võilille Taraxacum officinale liiginimigi viitab taime raviomadustele ja tema üks rahvapärane nimi (Wikipedia andmetel Harilik võilill ) on väga kõnekalt „põrundhaigerohi”), kuigi võilille on soovitatud tarbida toidukski, kuigi võilille õite ilule ei saa midagi ette heita, pälvib vohav võililleväli tavaliselt reaktsiooni „Võeh!” ja küsimuse, et kuhu vaatavad ometi selle ala hooldajad: laiali lendavad seemnekesed „reostavad ära” ju ka naabrite hooldatud murud!

Pensionäridel on aega rohkem ja nendel olevat selline hobi, et vahivad aga võililletaimi ja tüütavad botaanikuid teadetega, et nemad on aga jälle leidnud uue võililleliigi (iga aasta saabuvat botaanikaaeda ikka paar pensionäri teatama äsjaleitud võililleteisendist). Botaanikuid näivad need teated ärritavat: raamatu „Eesti NSV floora” VI köite järgi kasvab Eestis 31 liiki võililli ja juba harilikul võilillelgi on veel 135 mikroliiki, ainult hea spetsialist suudab neid vahest eristada. Lisaks liikidele ja mikroliikidele võib olla tegemist veel looduse juhusliku kapriisiga, mille on põhjustanud keskkonnategurid (näiteks suur põud eelmisel aastal, teeäärsel alal ka tee soolatamine jne) või mõni muu geneetikaga mitteseotud tegur. Ühe sõnaga, botaanikute jaoks on võilill sama tüütu nähtus kui aiapidaja jaoks: kiiresti seal mingit selgust ei saa, kui hakkad lähemalt uurima, võiks see kujuneda aga lausa elutööks …

Algaja pensionärina ei suutnud minagi pensionäride harrastusest hoiduda ja leidsin ühe aastaga koguni kaks teisendit. Esimene on vahest vähem huvitav ja mitte eriti paeluv – pikad väänlevad õievarred, mis kalduvad lausa spiraale moodustama, ei ole väga kenad vaadata ja meenutavad … noh, otse öeldes – ussipesa.

Aga teine teisend on minu arvates päris kaunitar isegi võilillede hulgas. Õis on oranž, ei avane täielikult, vaid jääbki poolavatud „mütsakaks”, mis ei kaldu sulguma õhtul või ka vihmase ilmaga nagu tavalisel võilillel. Lehed on harilikust veidi punakamad. Selline oranž võilill õitseb ja levitab seemneid veidi hiljem kui tavalised võililled. Leidsin seda teisendit kasvamas üsna laial maa-alal Iru elektrijaama lähedal ning Lasnamäel Tondiraba ja Peterburi maantee vahelisel alal. Botaanikute nõuannete järgi tähistasin mõned ilusamad eksemplarid suurte raudnaeltega, et näha, kuidas need näevad välja järgmisel aastal. Paraku ei arvestanud ma sellega, et tegemist on jäätmaataimega: Tallinna kiiresti arendatavas keskkonnas kadus üle poole sellest kasvukohast koos tähistatud taimedega juba ühe aastaga. Lisaks on tegemist ju ka vihatud umbrohuga, mille ilu isegi õitsemise ajal kaldutakse mitte märkama, aga pärast äraõitsemist see enam eriti silma ei paistagi. Mitu eriti ilusat taime roogiti puhtalt välja. Paar taime, mis õnnestus ühe vanema proua aeda ümber istutada (mul oma aeda ei ole), kadusid sealt kiiresti – vanaproual ei püsinud meeles, et tegemist on millegi erilise ja huvitavaga. Vohava võililletaime märkamisel käivitus tal seesama tavaline reaktsioon „Võeh! Kuhu tema on roninud, otse keset lillepeenart!” – ja läinud need olidki …