Varraku kirjastus avaldas 2024. a eesti keeles sellise pealkirjaga raamatu dr Sergey Saadi sulest. Veresuhkru püsivalt kõrge tase (nn suhkurtõbi) on väga ohtlik. Üks oht on Maillard’i reaktsioon – veresuhkur reageerib valkudega, mis võivad kaotada oma funktsiooni ja muutuda segavaks saastaks, millest on selles blogis juba kirjutatud (vt Ketoosi kasulikkus).
1. tüüpi suhkurtõve puhul on tegemist suhteliselt haruldase autoimmuunhaigusega – keha ise hakkab hävitama insuliini tootvaid rakke. Selle põhjusi ei teata; üks oletus on, et neid rakke ründavad piimavalkude vastu tekkinud antikehad – see on nn ristreaktsioon. Tänapäeval ravitakse seda insuliini süstimisega; uus ja parem ravimeetod näib olevat juba ilmunud – see on Lantidra (patsiendile siiratakse sobivalt doonorilt saadud beetarakke).
2. tüüpi suhkurtõbi on eelmisest palju sagedasem ja korreleerub tugevasti inimese kehamassiga. See tähendab, et sellist tõbe esineb ka kõhnadel, aga tüsedatel inimestel on seda palju sagedamini. Paraku jõuab arusaam ülekaalu ohtlikkusest väga aeglaselt inimesteni. Varem kardeti rohkem tiisikust, ilmselt siis tekkisid ütlused „paks laps – ilus laps” ja „mehel peab ikka liha ka tulema luude peale.” Ümmargust kõhtu ei peeta häiresignaaliks; tegelikult muutub tüsedus juba „uueks normaalsuseks” – kui tüsedaid inimesi on palju, milleks siis muretseda, ole nagu teisedki!
Paraku on see tendents väga ohtlik. Minul lõi lausa hinge kinni joonis dr Saadi raamatu 143. leheküljel (vt joonis). Sellest näeme, et veresuhkru tase võib püsida enam-vähem normaalsena lausa kümme aastat, samas kui insuliini tase veres, mida tavaliselt ei mõõdeta, pidevalt ja väga tugevasti suureneb. See peegeldab insuliiniresistentsuse arengut: rakud koristavad oma pinnalt ära insuliiniretseptoreid, kuna nad ei saa enam vastu võtta glükoosi, et seda salvestada varurasvana. Insuliini tootmist tuleb üha suurendada, et kümme aastat toppida rasva lubatud ja lubamatutesse kohtadesse. Aga siis on kõhunääre sunnitud alla vanduma – tema appikarjed ei ole jõudnud ei arsti ega asjaosalise inimeseni. Inimene jätkab rahulikult enese hävitamist maitsva toiduga (leib-sai, puder, suhkur, moos, makaronid ja muud süsivesikud). Ta usub, et sööb nagu teisedki normaalset toitu, mida on alati söödud – ta ei ole hakanud oma tervist hävitama mingite ekstreemsete dieetidega … Ta ei aima (ei usu?), et tänapäevase mõnusa elu juures ei ole talle süsivesikuid üldse vaja ja et see „normaalne toit” tema tervist hävitabki. Ja alles siis, kui suur kahju on juba tehtud, insuliiniretseptorid enamasti kadunud ja kõhunääre välja kurnatud, hakatakse lööma häirekella: arst ja tema hoolealune – nüüd juba patsient – saavad teada, et patsient on äkki haigestunud 2. tüüpi suhkurtõppe …
Viidatud raamatus on põhjalikult räägitud, mida, millal ja kuidas süüa nii, et vähendada rasvumise ohtu. Sest rasvumise puhul ei ähvarda inimest mitte ainult suhkurtõbi, sellega võivad kaasneda ka kõrge vererõhk, närvipõletikud, unehäired, vähk, pimedaksjäämine, jäsemete gangreen, Alzheimeri tõbi jne. – Kui organismi toimimise regulatsiooni üks tahk (veresuhkru taseme reguleerimine insuliini abil) on tugevasti kahjustatud, siis on kahjustatud ka kõik muud regulatsioonid: organism on tervik.
* * *
Hiljuti on 2. tüüpi diabeeti käsitletud ka Ortomolekulaarse Meditsiini veebisaidil (vt Type 2 Diabetes Revisited: Why Blood Sugar Is Not the Disease ) Artikli „2. tüüpi diabeet taas vaatluse all: miks veresuhkru tase ei ole haigus” autor dr R.Z. Cheng väidab, et arstid on aastakümneid käsitlenud veresuhkru kõrgenenud taset eraldi haigusena (2. tüüpi suhkurtõbi) ja selle ravis seadnud eesmärgiks suhkrutaseme langetamise, kuid selline ravimine ei ole vähendanud suhkurtõve kõige raskemate tüsistuste (südameatakk, ajurabandus, surm) saabumist. Glükoositaseme tõus on haiguse sümptom ja tagajärg, haiguse põhjus on hoopis sügavamal – see on regulatsiooni kokkuvarisemine. Väga tähtsa ja seni tähelepanuta jäänud faktina toob dr Cheng välja nn rakusisese skorbuudi: C-vitamiin konkureerib glükoosiga insuliini abil rakku sisenemise pärast (keemiliselt on C-vitamiin ja glükoos sarnased) ning kui rakud on insuliiniretseptorite arvu vähendanud ja glükoosi tase veres on kõrge, siis ei pääse C-vitamiin enam rakkudesse. Veres võib C-vitamiini olla piisavalt, kuid rakud on vitamiininäljas, mis tähendab suurt oksüdatiivset stressi kogu kehas, mitokondrite kehva tööd, mikrotoitainete nappust rakkudes, hormonaalseid häireid ja nõrgemat vastupanu kahjulike keskkonnategurite toimele. Suhkurtõve korral tekib nõiaring: veresuhkru kõrge tase vähendab C-vitamiini sisaldust rakkudes, see suurendab oksüdatiivset stressi, mis omakorda suurendab insuliiniresistentsust, mis aga tõstab veelgi veresuhkru taset – ja nii edasi …
Dr Cheng väidab, et suhkurtõve ravimisel tuleb küll püüda langetada suhkru taset, aga hakata kohe tegutsema ka keha üldise ainevahetuse kordategemiseks (vähendada süsivesikute tarbimist, minna üle ketogeensele dieedile), manustada toidulisandeid (mikrotoitaineid), püüda vähendada kroonilist põletikku, insuliiniresistentsust, oksüdatiivset stressi, toetada mitokondrite tööd. Dr Cheng väidab, et mikrotoitainete nappus rakus on oksüdatiivse stressi ja tüsistuste üks olulisemaid põhjusi. Suhkurtõve korral kehtib põhimõte, et mida raskem haigus, seda rohkem on vaja toitaineid. Kõige rohkem on puudu järgmistest toitainetest:
- C-vitamiin (et teha korda antioksüdantne kaitse ja veresoonte sisepind (endoteel));
- D-vitamiin (toetab immuunregulatsiooni, insuliini toimet, vähendab süsteemset põletikku);
- B1-vitamiin (tiamiin) (parandab glükoosi metabolismi ja mitokondrite tööd);
- magneesium (vähendab insuliiniresistentsust ja südame-veresoonkonna haiguste riske).
Nende toitainete nappus põhjustabki kõige rohkem probleeme.
Lisan omalt poolt: sisse võib võtta ka PQQ-d (pürrolokinoliinkinoon). See aine soodustab uute mitokondrite teket, mis suurendab energiatootmist, toetab kognitiivset funktsiooni (parandab mälu, tähelepanu ja üldist keskendumist) ja pakub antioksüdantset kaitset (kaitseb rakke oksüdatiivse stressi ja vabade radikaalide eest).
Dr Chengi lõppjäreldus on, et suhkurtõve korral saab veel paljutki korda teha, kui loobuda mõttest, et piisab juba sellestki, kui õnnestub suhkru taset veres langetada. Tuleb arvestada, et lisaks veresuhkru taseme langetamisele tuleb vähendada oksüdatiivset stressi, toetada mitokondrite tööd, vähendada kroonilist põletikku, teha korda veresoonte sisepinna kahjustusi, hoolitseda mikrotoitainete nappuse kõrvaldamise eest, püüda taastada hormonaalset regulatsiooni, vähendada keskkonnatoksiinide kahjulikku mõju.
Lisaks praegusele tavameditsiinile (suhkrutaseme langetamine) tuleb rakendada metaboolset meditsiini (vähem süsivesikuid, ketogeenne dieet, mis vähendab vajadust insuliini järele, võib suhkurtõve arengut peatada või tagasi pöörata) ja püüda taastada kogu süsteemi (kõrvaldada rakkudes tekkinud toitainenappus, teha korda mitokondrite töö, taastada redokstasakaal, hormonaalne regulatsioon, vähendada toksilist koormust). Mida varem hakatakse seda tegema, seda parem, kuna suhkurtõve tüsistuste ravimine on hoopis raskem või isegi võimatu.
* * *
Kuna suhkurtõbi on väga ohtlik haigus, on see muidugi ka reklaamilahingute tallermaa.
Eraldi tuleb käsitleda 1. ja 2. tüüpi suhkurtõbe.
1. tüüpi suhkurtõbi on suhteliselt haruldane haigus, aga sellegi puhul on tekkinud lahkarvamusi. Huvitav küsimus on see, kas kasu võiks olla vibroakustilisest ravist Vitafoniga. Venekeelse päringu puhul (Витафон и сахарный диабет) leiab Google hulga materjale, et see aitab küll, nii 1. kui ka 2. tüüpi suhkurtõve puhul. Ühe minu tuttava poega 1. tüüpi suhkurtõve algfaasis mõnevõrra aitaski, arst päris imestas, et haigus areneb nii aeglaselt; hiljem hakkas ema sellises „alternatiivmeditsiinis” vist kahtlema, katkestas ravi, algfaas läks üle täiemõõduliseks suhkurtõveks ja tuli hakata insuliini süstima. Ingliskeelse päringuga (Vitafon and diabetes) leiab Google hulgaliselt vastuargumente. – Vitafon vähendab põletikke ja on väga tõhusalt ravinud minu frontiiti; sama tulemuse andis ka ühe kolleegi poja sinusiidi ravi Vitafoniga. Ka 1. tüüpi diabeeti kirjeldatakse põletikuhaigusena – võib-olla siiski ei olnud Vitafoni kasutamine mõttetu?
2. tüüpi suhkurtõbi on väga laialdaselt levinud ja dr Saadi eespool viidatud raamatus ongi räägitud sellest suhkurtõve tüübist: mida igaüks saab teha haigestumise ärahoidmiseks ja eeldiabeedi tagasipööramiseks. Aga muidugi pakub selline olukord rohkesti huvi ka petturitele.
Vaatasin hiljuti üht Ameerika reklaamvideot, milles väideti, et kõigest kaks tilka nende ravimit päevas teeb imet. Selle žanri reeglite kohaselt oli suhkurtõbi ilmunud äkki ja muutunud kiiresti väga rängaks: patsiendi elu päästmiseks tuli hakata juba jalga amputeerima. Nüüd võttis patsient (ise ka väidetavalt arst) ravimise oma kätte. Ta uuris kõiksuguseid teabeallikaid ja sai teada, et Saksamaalt oli Ameerikasse reisinud keegi Helga (ilma perekonnanimeta), kuna Euroopas oli tema teadustöö ravimifirmade ja meditsiinibürokraatide surve tõttu muutunud võimatuks. Sotsiaalvõrgustike kaudu õnnestus tal Helga üles leida – ja oo imet! – Helga ravis ta terveks ning jalga ei tulnudki amputeerida. Koos Helgaga koostasid nad oma imeravimi. Nad rõhutasid, et tarbija peab olema umbusklik, kuna 89% toidulisandite puhul ei olevat purgikeses üldse seda, mis seal peaks olema (ärge lootke iseseisvalt neid toimeaineid kokku saada). Ja kõige tähtsam olevat veel valmistamisviis (ärge lootke toimeainetest midagi ise „kokku keeta”). Aga nende ravim – kaks tilka päevas! – teeb imet. – Peame imestama, kuidas täiskasvanud inimesed ikka veel usuvad muinasjutte!
* * *
Tuleb lähtuda ikkagi teaduse andmetest! Dr Sergey Saadi raamatust saame teada, et oluline on vältida lihtsuhkruid – asendamatuid lihtsuhkruid ei ole olemas. Raamatu lõpus on kummutatud müüte selle kohta, et süsivesikuid olevat kindlasti vaja tarbida. Üks sellekohane väide on, et süsivesikute piiramine häirib und. Dr Saadi viitab kirjandusele, et kuigi magamise kestus võib küll väheneda, kuid une kvaliteet ja inimese päevane töövõime paranevad. Uni on kahtlemata väga keeruline nähtus, aga selle parandamiseks võib inimene väga palju ära teha ka ilma süsivesikuid ahmimata. Mind ennast on väga palju aidanud unerežiimist kinnipidamine (magama tuleb ikkagi minna enne kella ühtteist), külili magamine nii, et pea on kahe padja vahel (paks ülemine padi summutab kõik häirivad sahinad, kella tiksumised jm hääled, lisaks võib ülemise padja nurgaga kevadel ja suvel varjata segavat valgust), magneesiumtreonaat (mis on väga kasulik aju tervisele) ja viirpuutinktuur.
Lk 280 on üks ilus aforism:
Ärge kartke süüa 1 kord päevas – kartke süüa 3 korda päevas koos hulga vahepaladega, nagu te praegu teete!
Mõne inimese võib see ahastama panna: see tähendab ju hirmsat nälgimist ja näljapiinad on talumatud! Selline arvamus on mõistetav, kuid seejuures ei oska ta arvesse võtta, et tegelikult elab ta sundsöömise tsüklis, mille loodus on väga kavalalt välja mõelnud selleks, et toidukülluse ajal koguda rasva näljaperioodi üleelamiseks (kusjuures näljaperioodi meil niipea ehk ei tulegi). Olen sellest juba kirjutanud artiklis „Ketoosi kasulikkus” (vt link eespool), kuid tahaksin jälle viidata seal näidatud fotole 4: toidukülluse tingimustes teeb veresuhkru tase suuri hüppeid, mille taltsutamiseks eritab kõhunääre insuliini. Kuna kõhunääre ei tea ette, kas suhkruküllust õnnestub likvideerida, valmistab ta insuliini palju ja nii langeb veresuhkru tase varsti allapoole normaalset taset; inimene tajub seda hirmsa näljana ja püüab jälle midagi süüa. – Hea uudis on see, et ketogeense toitumisega on võimalik end sellest sundsöömise tsüklist välja murda!