Arstiamet on keeruline amet. Seda on ikka taevani ülistatud ja paljud inimesed toovad lapsepõlvest kaasa usu, et tegemist on väga õilsa ameti ja eriliste inimestega (keda arstide hulgas kindlasti ongi). Minu ema tahtis, et ka minust saaks arst, aga mina kartsin väga suurt vastutust, mis selle ametiga kaasas käib – tegemist on ju elu ja surma küsimustega …

Kooliõelt kuulsin, et tegelikult on arstidel ka mõned võtted selle vastutuse vähendamiseks – arst ei saa ju iga surmajuhtumi pärast jääda ise põdema. Üksikasjadesse ei tasu ehk minna, aga kõige raskematel juhtudel lähevad käiku ringkaitse ja -käendus – need ei tee arstidele küll au, aga ilma nendeta on seda ametit pidada raske. Küsimus on siin piiri pidamises: arsti elu ja tervise kaitsmine ei tohi üles kaaluda vastutust patsiendi elu ja tervise kaitsmise eest.

Eestis on olnud suuri iseseisvalt mõtlevaid arste nagu dr Arnold Seppo, kes mõtles patsientide ravimiseks välja palju vahendeid ja raviviise. Inimesed olid talle tänulikud, kaastöötajad imetlesid ja armastasid teda, meditsiinibürokraatia pidas tema peale metsikut klaperjahti. Iseseisev uuenduslik mõtlemine on ohtlik; dr Seppo väitis oma raamatus isegi, et kahtlustab talle atentaadi tegemist, kui muu tagakiusamine ei olnud andnud soovitud tulemust.

Tavalisem arst elab kord juba väljatöötatud raviskeemide maailmas – nii on vähemalt suur osa vastutusest pandud selle peale, kes skeemi välja töötas. Vajadust iseseisva mõtlemise järele on vähem, aga nii on loodud pinnas rutiinile, konservatiivsusele ja ka korruptsioonile. Ükskõik mida teadlased ka ei avastaks, patsientide ravisse see niipea ei jõua (kui üldse jõuab), uus kallis ravim võib aga hea lobitööga jõuda küll. Arst pühendab suure osa oma võimetest ja ajast tagala kindlustamisele. Selleks on vaja kinni pidada tavadest ja hoida end kõrvale astumast sissetallatud rajalt – see võib tuua kaasa kohtuprotsesse ja suuri kulusid. Aga kindlal ettenäidatud ja sissetallatud rajal käimine võib arste ka rikkuda. – Üks õpetlik näide on Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 2-19-1366 (26.9.2019), milles Tallinna Lastehaigla tundis endal olevat õiguse toetuda Eesti, Soome, Rootsi ja Taani lasteonkoloogidele, kes C vitamiin-ravi ei kasuta, „kuna tegemist on üldtunnustamata ravimeetodiga”. Asjaolu, et C vitamiini abil on päästetud palju elusid, millest rohkete teadusviidete alusel kirjutas dr Thomas E. Levy oma raamatus „C-vitamiin – esmane rohi kõikide hädade vastu” (Suur Puu, 2019), ei tähendanud Tallinna Lastehaigla arstide jaoks mitte midagi, Rootsi arstilt dr J. Suurkülalt ja dr Thomas Levylt endalt küsitud arvamused samuti mitte. Meie arstidel jätkus koguni häbematust nõuda leukeemiahaige lapse emalt kohtuskäimise kulude katteks välja 1332 eurot ja viivis; Riigikohus langetas selle summa 500 eurole. Ilusam oleks vahest olnud, kui arstid oleksid õnnetule emale kaasa tundnud … Igatahes võib selle kurva looga tutvumine avada liiga naiivsete inimeste silmi.

Koroonaga seoses tekkis taas küsimusi selle kohta, kui palju arstid tegelikult teavad ja kuidas nad oskavad inimestega suhelda. Koroona oli muidugi eriti raske juhtum – uus haigus, mille kohta teadmisi oli üldse vähe, lisaks ka EKRE suur tahtmine kasutada ära kõik asjaolud, kus arstid ei olnud päris tasemel. Arstid võtsid vahest liiga kindla seisukoha ivermektiini kohta – nähtavasti oleks tulnud enne väljaastumisi ka kirjandust uurida. (Teaduskirjanduses avaldatakse pidevalt vastuolulisi seisukohti, aga ivermektiiniga on saadud ka positiivseid tulemusi, vt Thomas E. Levy „Rapid Virus Recovery” p. 174 ja viited). Igatahes viis EKRE kaasabi inimesi väideteni, et arstid on mõrtsukad, ja vaktsineerimispunkti ründamiseni. Vabaduse platsil karjuti „Ivermektiin! Ivermektiin!”, mis on päris tavatu.

Arstide suhtumine teaduse andmetesse tekitab kõhedust. Liiga palju räägitakse mitte teadusepõhisest, vaid „teadmuspõhisest” meditsiinist. Need kõlavad nagu sünonüümid, aga tegelikult on need vastandid. „Teadmuspõhine” ravi tähendab koroona puhul ravimist eksperimentaalravimite ja -vaktsiinidega, mille väljatöötamine ja kontrollimine maksab miljoneid dollareid/eurosid. Kiiresti muteeruvate viiruste puhul aega uue ravimi/vaktsiini väljatöötamiseks ja korralikuks kontrollimiseks ei ole, ainult raha kulub palju ja kiiresti. Kiirkorras väljatöötatud vaktsiinid ei ole osutunud nii absoluutselt kindlaks, kui algselt reklaamiti, ega ka mitte nii ohutuks, kui lubati. „Teadmuspõhine” meditsiin kavatseb jätkata sellist jõulist rahakulutamist, kui meditsiiniasjade otsustajad seda lahkelt lubavad.

Siit tuleneb aga suur küsimus, kumb on õige: kas meditsiin peab olema inimeste/ühiskonna jaoks või on inimesed/ühiskond meditsiini jaoks? Tingimused teise võimaluse tekkimiseks on olemas, kuna on kombeks paigutada meditsiiniküsimused kõrgele väljapoole tavainimeste mõistmise ja arutamise taset (keegi peale arstide ei suuda arstiteadust mõista, isegi Riigikohus vabandas, et oma puudulikule kompetentsusele vaatamata peab ekspertide abiga arutama meditsiiniküsimust …). Kriitika meditsiini kohta saab tulla ainult meditsiini seest …

Mõnel juhul ongi sellist kriitikat tulnud, aga peavoolumeditsiin lükkab sellised rünnakud tagasi kui „ebateaduslikud” või liigitab need „alternatiivmeditsiiniks”. Kui „ebateaduslik” või „alternatiivne” ravi osutub liiga edukaks, siis minnakse kohtusse. Aus arst peab selliste probleemide ületamiseks olema ka jurist ja vähe on nii kangeid ausaid arste, kes koolitavad end ka juristiks.

Üks selline arst on dr Thomas E. Levy. Pärast ametlike tunnistuste saamist, et ta võib töötada sisehaiguste ja südameveresoonte haiguste arstina, ja töötamist nendel aladel õppis ta veel kolm aastat õigusteadust ja sai õiguse esineda kohtus advokaadina. Tema raamatuid iseloomustab lisaks laialdasele arstiteadlase silmaringile ka juriidiline rangus ja julgus: ta teab, et ta ei pea kartma rääkida asjadest nii, nagu need on. Ja meditsiinis on paljud asjad korrast ära. Mõned näited:

1. Arstid tavaliselt ei räägi terveksravimisest. Haigus „võetakse kontrolli alla” – vaigistatakse sümptomeid, et patsient tuleks ikka ja jälle arsti juurde tagasi. Paljud patsiendid võtavad sümptomite vaigistamiseks pidevalt mitut retseptiravimit, ravimite kõrvaltoimed võivad anda ootamatuid kombinatsioone. Surm ravimite kõrvaltoimete tõttu on Ameerika Ühendriikides surmapõhjuste hulgas sageduselt neljas või isegi juba kolmas.

2. Arstiteaduslikke artikleid tavatsetakse lõpetada ebamääraselt – isegi silmanähtava põhjuse-tagajärje seose puhul öeldakse, et nähtused „võivad olla omavahel seotud, aga see küsimus vajab täiendavat uurimist.” Põhjus – teadlasedki tahavad uurimistööks rohkem vahendeid saada; artikli liiga selge lõpetamine kahjustab seda eesmärki.

3. Meditsiin on eelkõige äri. Ravivahend või -meetod peab arstidele ja ravimifirmadele tooma suurt tulu („olema teadmuspõhine”). Muidu ei hakata seda iialgi kasutama ega isegi mitte uurima, ükskõik kui tõhus see teaduslikus mõttes ei oleks. Hoopis tõenäolisem on, et see vaikitakse maha.

4. Meditsiinis on poliitikat rohkem kui poliitikas.

Dr Levy esitab oma raamatutes nende väidete kinnituseks rohkesti tõendeid. Kõik, kes soovivad maailma näha lahtiste silmadega ja teada ka haiguste põhjusi, peaksid tema raamatuid lugema. Aga et dr Levy väited ei jääks siingi päriselt õhku rippuma, räägin ühe loo „teadmuspõhise ravi” kohta omaenda kogemusest.

Kummipirn

Luxembourgis viibides pidin minema kõrvaarsti juurde. Nimelt läks mul kõrv lukku, kuna vaik oli ummistanud kuulmekäigu. Enesetunne oli ebameeldiv (ülerõhk kõrvas, kuulmine halvenenud) ja ma läksin polikliinikusse, mis suvise aja tõttu oli tühi kui kell. Arsti ukse taga pidin siiski 15 minutit ootama. Siis tuli tagatoast välja arst – valges kitlis lahke härra, kes surus mul kätt ja juhatas mind kabinetti. Ta vaatas oma peegliga mulle kõrva, ütles „ai-ai-ai!” ja alustas sõbralikku vestlust, mille käigus ta koostas minu „haigusjuhtumi” kohta täieliku anamneesi, diagnoosi ja prognoosi. Ootasin, et millal ometi tuuakse välja kummipirn sooja veega, aga seda ma ei saanudki näha. Selle asemel võttis härra doktor lõpuks väga peente otstega pintsetid ja tõmbas nendega kõrvast välja tibatillukese vaigutükikese. Operatsioon oli pisut valulikki, kuna koos vaiguga tõmmati välja ka mõned karvad (mul ei jäänud muud üle kui iniseda valu märgiks). Rõhk kõrvas langes ja kuulmine taastus. Õnnitlesime teineteist kordaläinud ravi puhul, jätsime südamlikult – ei, mitte jumalaga, vaid peatse jällenägemiseni – ja härra doktor saatis mind eesruumi õe juurde, kellelt sain arve – 60 eurot, kuna minu peale oli kulunud 15 minutit spetsialisti aega. Hiljem sain arve veel polikliiniku teenuste eest (20 eurot).

Kaks nädalat hiljem läks kõrv jälle lukku ja nüüd kasutasin ma oma kunagise nõukogude patsiendi teadmisi: ostsin apteegist endale kummipirni (neli eurot), tegin termomeetri järgi 38-kraadise temperatuuriga vee ja pesin oma kõrva ise puhtaks. See protseduur oli meeldiv ja põhjalik, pärast väikest leotamist tuli kõrvast välja suur tükk vaiku ja mure sai pikaks ajaks murtud. – Härra doktor teadis väga hästi, et mina ise endale pintsette kõrva ajama ei hakka – nii võib ju vigastada kuulmekilet. Kui ma sellist lollust teeksin, oleks kuulmekile vigastus minu probleem – ja tema tuluallikas. Aga tema prognoos, et varsti olen ma jälle tema juures, ei täitunud.

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et peaksime väga kõrgelt hindama arste, kes ei püüa patsiendilt rohkem raha välja õngitseda ja julgevad mõelda oma peaga. Nende jaoks ei ole tänapäevameditsiini keskkond paraku soodne.

Teine järeldus on see, et ka patsient peab mõtlema oma peaga ja püüdma leida arsti, keda ta saab usaldada.

Kolmas järeldus: inimene peaks tegema kõik oma tervise hoidmiseks, et mitte saada patsiendiks.