Pean alustama väikese enesetutvustusega. Mind tuntakse ehk kõige rohkem kunstnikuna, kes maalib oma teoseid, pintsel varvaste vahel. Muidugi teab Elujõu ajaveebi lugeja ka seda, et aasta tagasi olin üks Elujõu fondi VIRIDITAS 2020. aasta preemia laureaate. Samuti hoian töökorras sedasama veebilehte siin. Soovija võib minust lugeda minu veebilehel [L].

Aga jutt tuleb hoopis ühest toredast reisist Türgimaale.

Kuna ma olen sellise MTÜ juhatuses nagu THINK Eesti [L], mis on tegelenud aegade jooksul erivajadustega inimeste koolituste, tööle rakendamise, aitamise, nõustamisega ja hetkel tegeleme peamiselt viipekeele kursustega kõigile, siis olen osalenud mitmetes rahvusvahelistes projektides. Projektides, mis käsitlevad erivajadustega inimeste haridus-, töö- ja kultuuriteemasid. Teinud ka ettekandeid Tallinnas, Londonis, Ankaras. Kuna ma olen oma türklastest sõprade silmis ülisuur eeskuju kõikidele, siis otsustati mind perega külla kutsuda ühe projekti raames. Projektist saab ülevaate siin lingil: www.handicappedconference.org.

Nii me siis lendasime neljakesi (mina, minu naine Mari, minu poeg Lucas Nikolas ja minu ema) 2. oktoobril Tallinna lennujaamast Türgi poole. Kuna otselendu Ankarasse pole, siis maandusime vahepeal Antalyas ja ootasime öösel lennujaamas seitse tundi oma järgmist lendu Ankarasse. Tagasi tulles 9-ndal oktoobril paigutus pikk ooteaeg õnneks päevasele ajale. Aga sellegipoolest on selline mitme lennuga lendamine ülikurnav.

Ankaras kohapeal oli kõik korraldatud. Saime ka mitmes kohas käia kohaliku invabussiga. Hotel oli kesklinnas ning läheduses asus Ankara suurim mošee, kuhu sai jalgsi mindud. Muidugi oli meie meeliskohad ka poed, kus odavat kaupa lademes.

Töötubade raames esitasin 5-ndal oktoobril 2 ettekannet. Allpool on näha neist üht.