Teda tabas 10-kilomeetri-jooksul südame äkksurm. Õnneks juhtusid lähedal olema väga kogenud ja kiired elustajad, kes äratasid ta uuesti ellu. Mõne aja pärast äkksurm kordus ja ta äratati uuesti ellu. Kokku sai tal 10 minutit kliinilist surma. Arstid ütlesid talle, et ta peab nüüd väga hoolikalt järgima nende ettekirjutusi, aga pärast kahte ülirasket südameatakki nad talle palju elulootust enam ei andnud, kuna südamepärgarteritõbi oli arenenud väga kaugele ja oma ohtlikkust juba ka selgelt näidanud. Nüüd otsustas hr Diel alustada omaalgatuslikku eksperimenti ja järgida hoopis Nobeli preemia laureaadi Linus Paulingi koostatud ravieeskirju. Dr Ulrich Strunz oli talle tutvustanud seda meetodit ja ortomolekulaarse meditsiini lähenemist südamehaigusele. Algul kavatses hr Diel proovida sellist ravi viis aastat, kuid hiljem muutis ta selle oma eluviisiks ja ka tema perekond järgnes talle. Nüüdseks on ta elanud juba kümme aastat pärast oma kahte südamesurma.
Saavutatud tulemused on hämmastavad:
Südame seisund on väga palju paranenud.
Lipoproteiin a sisaldus veres (dr Strunzi väitel tähtsaim riskitegur; üldiselt on see määratud geenidega, kuid suitsetamine suurendab seda (Lipoproteiin a [L] )) on vähenenud rohkem kui 55% (see on nüüd 40 mg/dl ehk 96 nmol/l).
Kuigi kardioloogid olid tal diagnoosinud südamepuudulikkuse, ei ole tema füüsilised võimed peaaegu üldse piiratud (lisas muigega, et ülipikka maratoni ta jooksma ikkagi enam ei läheks).
Tal ei ole rinnaangiini sümptomeid, õhupuudust, südamepekslemist ega vereringehäireid (külma ilmaga ei lähe enam sõrmeküünedki siniseks).
Lisaks nendele tulemustele kadusid veel mitmed tervisehäired; seda kirjeldas ta hiljuti ilmunud raamatus kui „imelisi kaasnevaid kasusid”. Nendest on ta juba rääkinud Ortomolekulaarse meditsiini veebisaidil pealkirja all „Side Benefits. Not Side Effects” (Kaasnevad kasud, mitte kõrvaltoimed, Side Benefits, Not Side Effects [L] ). Selliste kaasnevate kasude loetellu kuuluvad järgmised tervisehäired, mida arstid ei olnud osanud ravida:
Piinav Raynaud’ haigus (peamiselt sõrmedes esinev vereringehäire) paranes ära.
Vitiliigo (autoimmuunhaiguseks peetav naha valgete laikudena avalduv pigmenditus) ei arenenud enam edasi ja osaliselt isegi taandarenes.
Kõrgvererõhktõbi kadus.
Südame rütmihäired taandusid.
Kümne aasta jooksul pole olnud grippi ega külmetushaigust.
Kilpnäärmehaigus (hüpotüroidism koos Hashimoto türoidismiga) on taandunud või isegi täielikult paranenud.
Kindlasti ei saa kõik need edusammud pärast oluliste toitainete tarbimise optimeerimist olla puhtjuhuslikud. Seepärast võib oletada, et mingite toitainete puuduse kõrvaldamine aitas organismil jagu saada eespool nimetatud haigustest, millest mõnda peeti isegi ravimatuks. Seda ei kinnita mitte üksnes paljud teadusuuringud, vaid ka kogemused, mida arstid ja patsiendid on saavutanud ortomolekulaarse meditsiini kasutamisega.
Linus Paulingi originaalmeetodis kasutatakse südamehaiguste ravimiseks järgmisi aineid (igapäevased kogused):
6 kuni 18 grammi C-vitamiini, kuni saavutatakse soolestiku taluvuse piir (st kuni algab peensooles imendumata jäänud C-vitamiinist tingitud vesine kõhulahtisus). (Hr Dieli soolestiku taluvuse piir on vähenenud, praegu võtab ta päevas 20 g C-vitamiini, jaotatuna viieks annuseks; see on umbes sama kogus, mida L. Pauling olevat võtnud iga päev. Kui hr Diel alustas oma ravieksperimenti, kulus tal soolestiku taluvuse piirini jõudmiseks 30–40 g C-vitamiini päevas. Seda taluvuspiiri vähenemist peab ta jätkuva tervenemise tulemuseks ja kinnituseks.) (C-vitamiini suurte koguste manustamise kohta vt Thomas E. Levy „C-vitamiin– esmane rohi kõikide hädade vastu”, Suur Puu 2019, lk 126–134; tavalistest vormidest sobib kõige paremini naatriumaskorbaat.)
5 kuni 6 g aminohapet lüsiini (saab osta näiteks Fitpointi või iFiti poest, võib-olla ka mujalt).
2 g aminohapet proliini (samadest poodidest).
Oma eksperimendi käigus lisas ta kirjanduse uurimise ja oma kogemuste põhjal veel järgmised ained:
D-vitamiin: ta optimeeris oma D-vitamiini taseme 100 kuni 120 ng/ml juurde. Selle hoidmiseks võtab ta praegu iga päev 10 000 RÜ D-vitamiini.
Magneesium: ta võtab 1,0 kuni 1,5 g magneesiumi mitmesugustes vormides.
Kaalium: lisaks oma tavatoidule võtab ta 315 mg kaaliumi kloriidi vormis (600 mg KCl).
Aminohapped: arginiin, tsitrulliin, tauriin. (Praegu kasutab ta järgmist „vererõhu kokteili”: 6 kuni 9 g arginiini, 3 g tsitrulliini, 4 g tauriini, magustamiseks 5 g glütsiini.)
Oomega-3-rasvhapped: 1,5 g, lisaks rohkesti kala sisaldavale toidulauale.
Saadud kogemused on ta kokku võtnud oma uues raamatus „Wundersame Nebenwirkungen meines Selbstversuchs mit der Pauling-Therapie” (Paulingi ravimeetodiga saavutatud imepärased kõrvaltoimed minu eneseravieksperimendis) (praegu kättesaadav üksnes saksa keeles).
Veel mõned kommentaarid muude kõrvaltoimete kohta, mida nähakse ravimite kasutamisel:
Kuigi haigla arstid teda tungivalt hoiatasid võimalike kõrvaltoimete eest, ei ole hr Diel kümne aasta jooksul, mil ta on katsetanud enda ravimist vitamiinide ja muude looduslike ainetega, täheldanud ühtegi halba kõrvaltoimet. Midagi halba ei ole põhjustanud ei vitamiinide ega aminohapete suured annused. Ta ei ole oma katset läbi viies surnud ega jäänud haigeks. Ei saanud tal neerud kahjustada ega tekkinud neerukivisid, ei esinenud allergilist šokki ega toksilisi toimeid – mitte midagi. Ei juhtunud midagi sellist, mille eest teda oli hoiatatud.
Artikli lõpus on 19 kirjandusviidet.
Siin võiks vahest joone alla tõmmata – lõpp hea, kõik hea! Aga siiski tekivad mõned küsimused:
Miks peab patsient ise otsima õiget ravimeetodit ja katsetama seda enda peal, ignoreerides arstide hoiatusi?
Linus Pauling suri 1994. aastal. Ilmselt ei hakanud hr Diel ravima oma südamehaigust (oletatavasti aastal 2015) mingi uue ja senitundmatu meetodiga. Miks arstid, peale dr Strunzi, ei osanud seda talle soovitada, olles näinud oma senise ravi asjatust?
Mis juhtub südamehaigetega, kes ei oska pöörduda dr Strunzi poole? Kas sellise olukorra eest keegi vastutab ka?
Dr Thomas E. Levy on näidanud raamatus „C-vitamiin – esmane rohi kõikide hädade vastu” (Suur Puu, 2019), et C-vitamiini vastu on arendatud sihikindlat laimukampaaniat. Olin kunagi väga ammu lugenud, et L. Pauling oli kahtlemata geniaalne teadlane, kuid vanaduses hakkas selguma, et tema geniaalsusel oli ka tumedam külg. Hakkasin seda otsima Google’i abil (otsides „Linus Pauling dark side”) ja – au Google’ile! – leidsingi kohe viite šarlatanide ja posijate paljastamisele pühendatud veebisaidile The Dark Side of Linus Pauling’s Legacy [L]
See on Stephen Barretti artikkel 14. septembrist 2014 (küllap taheti „tähistada” 20 aasta möödumist L. Paulingi surmast 19. augustil 1994). Seal öeldakse kohe, et L. Paulingi mõju terviseturule (jah, health marketplace!!) oli kõike muud kui kiiduväärt. Ükski vastutustundlik arsti- või toitumisteadlane ei jagavat L. Paulingi usku vitamiinide suurte annuste tervendavasse toimesse. Teaduslik väide pidavat põhinema sadade patsientidega saadud tulemustel ja mingeid hästi kujundatud katseid olevat ka tehtud. Näited Ch. W. Marshalli artiklist Vitamin C: Do High Doses Prevent Colds? [L] : vabatahtlikele viidi kurku nakkusohtlikke viirusi ja raviti neid siis 3000 mg C-vitamiini manustamisega. Kõik vabatahtlikud haigestusid, nii need, kes said platseebot kui ka need, kes said 3000 mg C-vitamiini. Paneme tähele, et L. Pauling manustas endale 18 grammi C-vitamiini päevas ja hr Diel alguses koguni 30–40 grammi – oluline kriteerium on soolestiku taluvuse piiri saavutamine (see näitab, kui palju organism tegelikult vajab C-vitamiini kollageeni sünteesimiseks ja haigustega võitlemiseks – ning haiguste koorem on igal inimesel ju erinev). Tuleb märkida, et katse vabatahtlikega oli sadistlik: inimesed nakatati grippi, aga C-vitamiini manustati mitte soolestiku taluvuse piirini, vaid kõigest 3000 mg! Ka muudes Ch. W. Marshalli viidatud katsetes C-vitamiini mõju puudumise tõestamiseks (neid on läbi viidud rohkem kui 30 korral) oli hoolikalt välditud manustamist soolestiku taluvuse piirini; kasutatud kogused olid mõnel juhul kõigest 1000 mg ja suurim kogus haiguse ajal oli 8000 mg. Dr Levy väidab, et umbes inimesesuurune kits sünteesib endale 13 grammi C-vitamiini päevas ja seda läheb talle vaja eelkõige kollageeni tugevdamiseks (kollageeni molekul ristsillatakse pärast sünteesimist C-vitamiiniga, mis annab kollageenile vajaliku tugevuse), aga nakkuste ja mürgistustega võitlemiseks võib ta sünteesida palju rohkem (isegi 100 grammi päevas). Kui katsete kujundamisel C-vitamiini mõju väljaselgitamiseks ei võeta arvesse organismi tegelikke vajadusi (kuhu organismis C-vitamiini tegelikult kulub) ja seda, et iga inimese haiguste koorem on individuaalne, siis ei saa neid katseid pidada hästi kujundatuks; ma olen küll keemik, mitte arst, aga sellist ühe lauaga löömist peaksin ma meditsiiniliseks kirjaoskamatuseks. Keemikutel on reegel, et enne mõõtma hakkamist tuleb aru saada, mida mõõdetakse. Toetun seejuures ka dr Levyle, kes selliste „ettevaatlike” katsete kohta näidata C-vitamiini mõnegrammiste koguste manustamise asjatust kasutas tulekahju analoogiat: paneme hulga maju põlema ja viskame igas majas tulekoldesse ämbri vett – nii saame tõendada, et tuld ei ole võimalik veega kustutada!
Muide, neid katsetajaid ei piira tõesti miski: katsealusteks võeti ühel juhul ka 641 navaho-indiaanlaste last ja kui katsekorralduse suhtes tekkis kahtlusi, siis teisel juhul veel 868 navaho-indiaanlaste last, nende grippi „raviti” kas platseeboga või kõigest 1000 mg C-vitamiiniga … Tuleb tahtmine hakata appi karjuma!
Üpris lõbus on lugeda, kuidas Nobeli preemia laureaadi kohta öeldakse, et ta ei teadnud mitte midagi õigest arstiteadusest (mis tuleks ilmselt panna jutumärkidesse: „arstiteadusest”), aga tegelikult on see tragöödia – patsiendid surevad, aga kõnealused „arstiteadlased” sellepärast muret ei tunne …
Foto: Hans-Werner Diel (75) riputab südame kujutist hekile kohas, kus teda 10 aastat tagasi tabas südamesurm. Sylvia vom Hofe foto.
2024. a täitus 100 aastat Otto Warburgi teedrajava töö „Über den Stoffwechsel der Tumoren” („Kasvajate ainevahetusest”) ilmumisest. Ta näitas seal, et kasvajarakud erinevad peaaegu kõikide normaalsete rakutüüpide rakkudest: normaalsed koed kasutavad tõhusaks energiatootmiseks hingamisega seotud protsesse, sisuliselt nad „põletavad” toitaineid hapniku abil. Seevastu vähirakud kalduvad energiatootmiseks kasutama kääritamist ja ei vaja selleks hapnikku, isegi kui neil on seda piisavalt (U. Kämmerer et al. „Krebszellen lieben Zucker, Patienten brauchen Fett” („Vähirakud armastavad suhkrut, patsiendid vajavad rasva”, systemed Verlag, 2012-2013, S. 36. Eesti keeles on ilmunud samade autorite praktilised juhendid vähihaigetele „Ketoosiga vähi vastu”, Suur Puu, 2016.) . Thomas N. Seyfried on avaldanud väga põhjaliku raamatu „Cancer as a Metabolic Disease” („Vähk kui ainevahetushaigus”) (Wiley 2012). Ortomolekulaarse meditsiini veebisaidil on ilmunud mitu teadet vähi kui ainevahetushaiguse kohta.
Millegipärast ei jõua see teave maailma arstide enamikuni. Algpõhjus võib olla DNA struktuuri avastamine 1953. aastal. See andis väga palju hoogu juurde geeniuuringutele, loodeti, et geenid annavad vastuse kõikidele vähiga seotud küsimustele. Hakati otsima „vähigeeni”. Selgus, et vähirakkudes on tõesti ka mitmesuguseid geenimuutusi, ja ilmus terve armee teadlasi, kes on saanud vastava koolituse ja oma teadlasetöö jooksul muud ei teegi, kui uurivad vähirakkude muutlikke geene. Need teadlased tunnevad muidugi huvi üksteise tööde vastu ja kiidavad üksteist. Nad kõik on kindlad, et vähki põhjustab muteerunud geen. Üks seda väitnud teadlane (dr Harold Varmus) on nüüd USA riikliku vähiinstituudi direktor; samal seisukohal on ka teadusrahasid jagavad nõukogud.
Kämmerer jt kirjeldavad oma raamatus saksa vähiuurijate rasket olukorda: maailma vähiuurijatest olid juba saanud vähigeneetikud, aga Saksamaal takistas selle suuna arendamist Nobeli preemia laureaat Otto Warburg, kes oli veendunud, et vähk on ainevahetushaigus, mitte geenihaigus. Oma avastuse tegi ta 1923.–25. aastal, kui oli varastes 40. aastates, suri ta aastal 1970. Alles pärast tema surma said saksa teadlased hakata muu maailma vähigeneetikutele järele jooksma.
2026. a tuli eesti keeles müügile dr Karan Rajani teos „See raamat võib päästa sinu elu” (originaal ilmus 2023. a). Seal esitatakse (lk 327) väga masendav pilt vähist kui „julmast koletisest, mis ähvardab kõiki inimesi”: vähi esinemissagedus tõuseb pidevalt, sest oleme õppinud muid vaenlasi vältima. Mida kauem elame, seda tõenäolisem on, et immuunsüsteem ei hävita mõnd ohtlikku rakku, mis bioloogiliselt on sama halb kui küdeva ahju valveta jätmine. Arstid võivad teha sõeluuringuid, vähki ravida, välja lõigata, kiiritada ja mürgitada, aga vähk on paratamatu seal, kus eksisteerivad rakud ja rakkude pooldumine, teiste sõnadega – vähk on elu lahutamatu saatja. Vähil puuduvat universaalne ravi, kuna vähi olemust mõistetavat tihti valesti. Vähk olevat üldine väljend sadade väga erinevate haiguste kohta, see ei ole mingi kindel olem, see on haiguse protsess – teiste sõnadega, see on üha jubedamaks arenev jubedus. Vähi kirurgiline, keemiline või kiiritusravi hävitab koos vähirakkudega paratamatult ka terveid kudesid. Vähiravi edukust elu pikendamisel mõõdetakse viie aasta elulemusega, mis kõhunäärmevähi, kopsuvähi ja maovähi puhul (kõige ohtlikumad vähivormid Eestis) on vastavalt 11, 20 ja 29 protsenti, kuigi on natuke küsitav, kas elulemusega mõõdetakse elu või suremise pikendamist. On õnnestunud luua mõned (ülikallid) spetsiifilised ravimid, millega rünnatakse vähi ebanormaalseid valke, kuid need toimivad ainult väga konkreetse vähivormi vastu; nendega ei saa vähi tekkimist ära hoida ja sageli leiavad vähirakud ka võimaluse oma arengu jätkamiseks ja leviku laiendamiseks. Veelgi halvem on see, et need ravimid on ise toksilised ja kahjustavad rängalt tervist. Näiteks pahaloomulise melanoomi ravimit ipilimumabi katsetati 540 patsiendi peal: 3 inimest said terveks, 14 surid ravimi kõrvaltoimete tõttu. Keskmiselt pikendab see ravim patsiendi elu nelja kuu võrra, ravikulud on 30 000 dollarit kuus … (Seyfried, lk 277-278.) Ühesõnaga, vähi käsitlemine geenihaigusena ei luba mitte midagi peale lootusetuse ja surma.
Tundub, et vähi kui ainevahetushaiguse uurijad ei leia kontakti teadlastega, kes usuvad, et igal raku pooldumisel võib geenidega minna midagi valesti, immuunsüsteem ei suuda neid vigu alati üles leida ja siis tulebki kohtumine julma koletisega. Teadusfilosoofid ütlevad, et tegemist on paradigmaga: mõistete, seaduste, meetodite, tehniliste vahendite, veendumuste ja väärtuste süsteemiga, mille teadlaskond on omaks võtnud ja mille alusel toimib teaduslik traditsioon (uurimisülesannete seadmine, teadusdistsipliinide õpetamine ja muu selline). Väidetakse, et paradigmat on väga keeruline „murda”: vana paradigma asendub uuega mitte nii, et teadlane loeb uuest avastusest, saab sellest aru ja hakkab pooldama uut paradigmat; väljakujunenud teadlaste seltskond ei suuda end enamasti muuta ja teeb uuele teadusele ruumi pensionile mineku või surmaga.
Selline pessimistlik vaade vähile kui paratamatusele ei vasta minu oma kogemusele: müslidieediga tekkis mul pealael melanoom (millest sain teadlikuks alles hiljem), peeglis nägin ainult kolmanda sünnimärgi ilmumist põsele. Kui vaimustusin ketoosidieedist (mõjuvat väga hästi peaaju toimimisele), hakkasid sünnimärgid vähenema (nüüd on põsel ainult üks väike sünnimärk, vaevalt kolmandik endisest). Pärast 1,5-aastast ketoosis elamist leiti, et mul on pealael melanoom, mis ei ole aga aktiivne, rakud ei paljune (mitoose ei ole näha), kasvu asemel on näha taandarengut (Elulaeva tüürimine keset krooniliste haiguste merd).
Krooniliste haiguste juurpõhjused
Ortomolekulaarse meditsiini veebisaidil avaldatakse huvitavaid artikleid, millega püütakse edasi arendada ja kasutusele võtta Otto Warburgi tähtsat avastust aastast 1924. Mitokondrid on raku „energiajõujaamad” ja O. Warburg näitas, et nende kahjustused sunnivad rakku hakkama elus püsimiseks vajalikku energiat tootma kääritamisega – seega on vähi algpõhjus looduslik valik. Dr. Cheng avaldas 54 kirjandusviitega artikli „Peamiste krooniliste haiguste tunnused: ühtse süsteemibioloogia vaade” (The Hallmarks of Major Chronic Diseases: A Unified Systems Biology View), mille kohaselt olulisemate krooniliste haiguste puhul on tegelikult tegemist kümne juurpõhjusega, millest mitokondrite kahjustus on üks levinumaid. Mitokondrite kahjustus võib põhjustada 2. tüüpi suhkurtõbe ja metaboolset sündroomi, mittealkohoolset rasvmaksa, ateroskleroosi, südamepärgarteritõbe, südamepuudulikkust, Alzheimeri tõbe ja neurodegeneratiivseid haigusi, Parkinsoni tõbe, autoimmuunhaigusi, kroonilist neeruhaigust, depressiooni ja meeleoluhäireid, autismi, rasvumist, kõrgvererõhutõbe ja ka bioloogilist vananemist (mis erineb kronoloogilisest vananemisest). Kliiniliselt avalduvad juurpõhjuste kombinatsioonid eri haigustena, kuid bioloogiliselt on tegemist järgmiste häiretega: mitokondrite toimimise häired, ainevahetuse regulatsiooni häired, oksüdatiivne stress, immuunsüsteemi tasakaalu häired, hormonaalse tasakaalu häired, mikrobioomi häired, detoksifikatsiooni ja parandamissuutlikkuse häired.
Krooniliste haiguste kümme juurpõhjust on järgmised:
keskkonna ja töökeskkonna toksiinid,
dieedi ja ainevahetusega seotud stressorid,
mikrotoitainetega varustatuse puudulikkus,
kroonilised nakkused ja immunoloogilise regulatsiooni häired,
embrüonaalse ja varase eluea arengu programmeerimine,
geneetiline ja epigeneetiline tundlikkus,
ravimisest tulenenud häired.
Erinevalt sümptomite ravimisele suunatud meditsiinist, mis – nagu nägime vähi puhul – kipub sattuma tohutu hulga haiguste lootusetusse tihnikusse, püüab ortomolekulaarne meditsiin leida ja ravida neid krooniliste haiguste juurpõhjusi, mida on siis kõigest kümme. Neid saame mõjutada erineval määral – mõnda tugevasti, mõnda üldse mitte –, kuid peaksime tegema kõik võimaliku, et mõjutada õiges suunas vähemalt neid põhjusi, mille mõjutamine on võimalik. Tähelepanu juhtimine juurpõhjuste mõjutamise võimalustele on kindlasti väga suur samm edasi, võrreldes fatalistliku seisukohaga, et vähk on paratamatu seal, kus on tegemist rakkude pooldumisega. Ka Rajani viidatud teoses „See raamat võib päästa sinu elu” on räägitud mõnest abinõust oma elu pikendamiseks, aga niisugust fundamentaalset vaadet sealt ei leia.
Vähi puhul toob dr Cheng välja kuus tunnust:
rakkude kasvu hoogustava signaliseerimise püsimine,
rakusurma (apoptoosi) vältimine,
raku ainevahetuse ümberkorraldumine (O. Warburgi avastus, mis on seotud mitokondrite hingamisfunktsiooni kahjustusega),
genoomi ebastabiilsus,
kasvaja arengut toetav põletik,
immuunsüsteemist möödahiilimine.
Mõjutada saab nendest vist kõige kergemini mitokondrite tööd sellega, et asendame ühekülgse süsivesikudieedi ketoosiga, väldime mitokondreid kahjustavaid toksiine (suitsetamine, alkohol), ülearu töödeldud toitusid, oleme füüsiliselt aktiivsed, liigume värskes õhus. Kõige hämmastavam on, et sellega ei vähenda me mitte üksnes vähi, vaid kõikide olulisemate krooniliste haiguste ilmumise tõenäosust. Integratiivne ortomolekulaarne meditsiin lähtub põhimõttest, et kroonilised haigused ei ole mitte hulk eri haigusi, vaid on ühtede ja samade bioloogiliste tasakaalustamatuste mitmesugused väljendumisviisid. Sageli põevad inimesed korraga mitut kroonilist haigust. Kui püütakse parandada haiguste juurpõhjusi (toitumise, detoksikatsiooni ja metabolismi parandamisega), siis hakkavad kõik kroonilised haigused paranema. Integratiivse ortomolekulaarse meditsiiniga saavutatakse sageli häid tulemusi, mida haigusespetsiifiline meditsiin ei oska seletadagi.
Krooniliste haiguste tunnuste kõrvutamine näitab, et krooniliste haiguste bioloogia on ühtne – ei ole nii, et iga krooniline haigus on isemoodi ja nõuab isemoodi ravi. Tuletame meelde, et vähigeneetikud jõudsid (vt dr K. Rajani raamat lk 327) tulemuseni, et ei ole olemas isegi sellist ühtset haigust nagu vähk: tegemist olevat sadade väga erinevate haigustega, mis kõik nõuavad erinevat ravi … Integratiivne ortomolekulaarne meditsiin püüab kindlaks teha ja ravida krooniliste haiguste juurpõhjusi (keskkonnatoksiinid, metaboolsed ja dieedist põhjustatud stressorid, mikrotoitainete puudus, kroonilised nakkused, hormoonitasakaalu häired, elustiili- ja psühhosotsiaalsed stressorid jne, sealhulgas ka ravimisest tingitud põhjused), kuna siis hakkavad nendest põhjustatud krooniliste haiguste tunnused (mitokondrite puudulik talitlus, metaboolne ebastabiilsus, oksüdatiivne stress, organismi eneseparandusvõime halvenemine) vähenema ja organism on taas suuteline end tervendama. Niimoodi saab jõuda krooniliste haiguste tõelise ravimiseni.
Kõige lihtsam viis oma elujõudu kosutada on karastada end ja liikuda värskes õhus. Talvelgi võib väljas leida vaimustavaid vaatepilte.
Hiljuti kirjutasin siin blogis ketoosi kasulikkusest (link: Ketoosi kasulikkus ). Nüüd on aga USA presidendi J. Bideni (82) eesnäärmevähk taas andnud põhjust vana vaidluse ülessoojendamiseks: kas vähk on geneetiline haigus või ainevahetushaigus? On veider, et nii sagedase haiguse mehhanism ei ole veel selge ja selle üle jätkuvalt vaieldakse. Tõsi, vähil on väga palju tüüpe ja alltüüpe, sealhulgas põhjustab vähk ka geenimuutusi, nii et järeldusi teha ei ole kerge. Kuna mina ise sain oma melanoomist jagu peamiselt ketoosiga, st toitumise muutmisega (link: Elulaeva tüürimine keset krooniliste haiguste merd ), pakub see teema mulle endiselt huvi.
Valge Maja teatel saab president Biden tavalist eesnäärmevähi ravi, mis hõlmab eelkõige hormoonide toime blokeerimist ja sümptomeid ajutiselt leevendavat (palliatiivset) ravi. Tekib küsimus, kas see on nüüd kõik, mida saab teha. Ortomolekulaarse meditsiini veebisaidil (link: Biden’s Prostate Cancer and a 92-Year-Old Survivor: Rethinking Treatment Through Metabolic Cancer Therapy By Richard Z. Cheng, M.D., Ph.D. ) teatab selle saidi toimetaja dr Cheng, et tegelikult saaks teha palju rohkem, kui arstid võtaksid arvesse, et vähk on ainevahetushaigus ja et tuleks teha kõik võimalik vähirakkude muutunud ainevahetuse piiramiseks. Vähihaiguse ainevahetusliku mudeli kohaselt toetavad vähi arengut peamiselt halvasti töötavad mitokondrid, krooniline põletik ja toksiinide tekitatav oksüdatiivne stress.
Metaboolse vähiravi raames tehakse nende põhjuste kõrvaldamiseks järgmist:
range ketogeenne dieet, et piirata vähirakkude peamise kütuse glükoosi kättesaadavust;
glükolüüsi ja glutaminolüüsi inhibiitorid, et lülitada välja vähirakkude eriomaseid metabolismiradasid;
Suukaudse ja veenisisene C -vitamiini ning konkreetsete mikrotoitainete suured annused, et toetada immuunfunktsiooni, taastada õige redokstasakaal ja tsütotoksiliselt rünnata vähirakke pro-oksüdatiivsete mehhanismide abil;
mitokondrite toetamine, et taastada tervetele rakkudele omane energiatootmine ja reguleerida rakkude selliseid tähtsaid funktsioone nagu apoptoos („rakkude sunnitud enesetapp”), immuunsignaliseerimine ja ainevahetuslik homöostaas;
detoksikatsioon, et vähendada väliste ja kehas tekkinud kantserogeenide koormust (raskmetallid, hormonaalsed mõjurid, püsivad orgaanilised saasteained, mis kahjustavad DNAd, rikuvad hormoonide tasakaalu ja suurendavad vähiriski).
Tegemist ei ole puhtteoreetilise kontseptsiooniga; selliste meetoditega on vähihaigeid, sh metastaasidega eesnäärmevähi põdejaid juba terveks ravitud. President Bideni ravimise tulemusi jälgides tuleb taas küsida: miks ei ole metaboolne vähiravi ikka veel muutunud vähi ravimisel tavaliseks?
Vähk kui ainevahetushaigus: paradigma muutus
Meie lähenemisviis põhineb Bostoni kolledži bioloogiaprofessori dr Thomas N. Seyfriedi murrangulisel tööl, mis on kokku võetud raamatus „Cancer as a Metabolic Disease” (vt foto). Dr Seyfriedi töö põhineb tegelikult Nobeli preemia laureaadi Otto Warburgi teoorial, et vähirakud kääritavad energia saamiseks glükoosi piimhappeks isegi siis, kui neile on kättesaadav hapnik – see näitab, et vähirakkude mitokondrid töötavad halvasti. (Normaalsetes rakkudes „põletatakse” energia saamiseks glükoosi mitokondrites hapniku abil veeks ja süsihappegaasiks.) Dr Seyfriedi väited panevad kahtluse alla praegu ikka veel domineeriva vaate, et vähki põhjustab mingi geenimutatsioon, ja kinnitab taas teooriat, et vähk on ainevahetushaigus, mida põhjustavad halvasti töötavad mitokondrid ja rakuenergeetika käestläinud regulatsioon. See paradigma selgitab, miks ketogeenne dieet, glükolüüsi inhibiitorid ja mitokondrite toetamine võiksid olla väga tõhusad ravivõtted. On koostatud vastav ravieeskiri, mille järgi ravimine on andnud häid tulemusi. Üks eriti väljapaistev tulemus on olnud hr Z‑i ravimine.
Hr Z-il diagnoositi 86 aasta vanuses kaugelearenenud eesnäärmevähk, metastaasid olid juba luudes ja maksas (üpris sarnane olukord kui president Bidenil). Ta sai traditsioonilist vähiravi (kirurgiline operatsioon, keemiaravi ja hormoonidega kastreerimine) ning vähk taandus üheks aastaks. 2018. aastal puhkes vähk uue hooga: PSA näit tõusis üle 100, kaasnesid tugevad süsteemsed valud, deliirium ja roojapidamatus. Perekond valmistus juba peatseteks matusteks.
Tema tütar pöördus ortomolekulaarse meditsiini spetsialistide poole ja hr Z hakkas saama täiemahulist vähiravi vastavalt eespool loetletud põhimõtetele. Tulemused olid vapustavad:
viie kuuga muutus PSA näit normaalseks (alla 4);
sümptomid kadusid;
hr Z saavutas taas täieliku sõltumatuse kõrvalisest abist, haris oma köögiviljaaeda ja nautis jalgrattasõite;
aeg-ajalt sõi ta, vaatamata tütre pahandamisele, isegi kausitäie nuudleid;
mitu aastat kanti talle veeni kaudu üle C-vitamiini suuri annuseid, mida pikkamööda vähendati;
ta elas veel seitse aastat ja suri 92 aasta vanuselt;
surm ei olnud seotud vähiga, vähi taaspuhkemisele viitavaid kliinilisi sümptomeid tal ei leitud.
See ei ole ainus edulugu. Niimoodi on edukalt ravitud ka aju-, kopsu-, maksa-, rinna-, munasarjavähki, hematoloogilisi ja muid vähivorme. See on tõendanud, kui oluline on tegelda vähi tekkepõhjustega, taastada normaalne ainevahetuse seisund ja toetada kehaomaseid looduslikke kaitsejõude, selle asemel et neid alla suruda.
Millised võimalused jäetakse tavaravi puhul kasutamata?
Eesnäärmevähi tavaravi meetodid – hormoonide toime blokeerimine, kiiritamine, keemiaravi – võivad aidata ravimisele kaasa, kuid see ravi on ebatäielik. Sageli jäetakse tähelepanuta:
haiguse taustal tekkinud puudulik metabolism;
mikrotoitainete nappus;
krooniline põletik ja oksüdatiivne stress;
puudulik detoksikatsioon, eriti vanemate patsientide puhul.
Loodame, et president Biden õnnestub terveks ravida. Kuid me paneme teda ravivatele arstidele ja ka laiemale üldsusele südamele, et tuleks ikkagi kasutada ka teaduslikult põhjendatud meetodeid, mida pakub ortomolekulaarne ja metabolismipõhine meditsiin.
Mida tuleks teha nüüd kohe?
Olenemata sellest, kas tegemist on eesnäärmevähi varase või hilise staadiumiga, pakub ortomolekulaarne ja metabolismipõhine strateegia praktikas kinnitatud lähenemisviise, millega saab parandada ravi tulemusi, taastada metabolismi normaalne reguleerimine ja tugevdada pikaajalist vastupanu haigusele:
Ketogeenne ravidieet: metaboolse vähiravi keskmes on hästi väljatöötatud ketogeenne dieet, millega vähirakud jäetakse ilma nende peamisest toitainest glükoosist, samas kui tavalised rakud saavad energiat ketokehadest. See dieedi muutmine on väga oluline, lausa kohustuslik selliste vähkide nagu eesnäärmevähk puhul, mille arengut toetab rakkude ebanormaalne ainevahetus.
C-vitamiini suurte annuste ülekandmine veeni kaudu: seda ortomolekulaarse meditsiini üht tähtsaimat meetodit on juba kümneid aastaid kasutatud vähiravis; hästi on tõendatud selle täielik ohutus ning üha lisandub tõendeid selle meetodi tõhususe kohta. C-vitamiin toimib tugeva antioksüdandina, kuid suures kontsentratsioonis toimib ta ka pro-oksüdandina, tekitades vesinikperoksiidi, mis on vähirakkudele selektiivselt toksiline, kuid kaitseb samas normaalseid rakke.
D3-vitamiin:selle vitamiini sisaldust vereplasmas tuleb hoida vahemikus 50–100 ng/ml, kuna see toetab immuunfunktsiooni, hormoonide tasakaalu ja vähendab vähiriski.
Tsink, seleen ja magneesium: need elemendid on vajalikud immuunsüsteemi tõhususe ja hormoonide tasakaalu tagamiseks ning mitokondrite toetamiseks.
Oomega-3-rasvhapped ja põletikuvastased toitained: aitavad vähendada kroonilist põletikku ja katkestavad vähki toetavaid signalisatiooniradasid.
Kindlasihiline detoksikatsioon ja soolestiku tervise toetamine: sellega vähendatakse kantserogeenide, hormoonitasakaalu häirijate ja põletikku põhjustavate toksiinide sisaldust organismis, mis võiksid nõrgendada immuunsust ja rikkuda ainevahetust.
Me peame suutma ravida paremini
President Bideni vähk ei ole mitte üksnes tema probleem – see on ka üleskutse kogu rahvale. Vähk on nüüdsel ajal surmapõhjuste hulgas sageduselt teisel kohal ning praeguse vähiraviga kaotatakse liiga palju elusid. On aeg võtta tavaravis kasutusele kõik see, mida ortomolekulaarne meditsiin ja ainevahetuse alased uuringud suudavad vähiravi jaoks pakkuda. Seda tuleb teha kohe, mitte kusagil tulevikus.
Vähk ei ole mingi geneetiline õnnetus. Väga suurel määral on see ainevahetushäire. Nii tulebki hakata seda ravima.
Dr Richard Z. Cheng, M.D., Ph.D. on Ortomolekulaarse meditsiini uudisteenistuse peatoimetaja. Ta on integratiivse vähiravi diplomeeritud spetsialist, kes töötab Hiinas ja Ameerika Ühendriikides. Tema huvide hulka kuuluvad toitumispõhine ravi, funktsionaalmeditsiin, süsivesikute tarbimise vähendamine ja vananemise aeglustamine. Dr Cheng propageerib ainevahetuslikku ja juurpõhjuste kõrvaldamisele suunatud ravi.
Juba Hippokrates uskus, et haigusi tuleb ravida õige toitumisega. Tema nime mäletatakse, kuid meetod näib olevat unustatud, kui räägitakse, et tänapäeva ravim olgu teadmuspõhine – haige ise on kõrvaline, oluline on see, kas haiguse vastu õnnestub leida teadmuspõhist (ja ülikallist) ravimit ning raha selle ostmiseks. Mõni üksik teadmuspõhine ja väga tõhus ravim on leitudki; iga selline leid tugevdab veendumust, et kõva otsimisega leitakse ülitõhus tablett iga haiguse vastu. Kuni seda pole leitud või kui selle ostmiseks ei ole raha, tuleb leppida saatusega – eks oleme ju kõik surelikud. Usutakse isegi, et kogu elu kestvat head tervist jutlustavad ainult šarlatanid – kindlasti tulevad haigused, läheb vaja ravimeid ja ravimitel on kõrvaltoimed …
Õnneks on aga arste, kes põhimõtteliselt käivad Hippokratese näidatud rada – aga mida tavainimene nendest teab? Olemas on veebisait Orthomolecular Medicine, kust võib leida sellealast teavet – ja mitte ainult vapustavaid näiteid (uskugu, kes tahab!), vaid ka teaduslikke põhjendusi: seal esitatavad näited ei ole mingid kurioosumid, vaid nende taga on tänapäeva süvateadus.
Richard Z. Cheng (M.D., Ph.D.) on seal veebisaidil avaldanud artikli ketoosist. Ketoos on olukord, kus elutegevuse jaoks saadakse energiat rasvade, mitte süsivesikute „põletamisest”.
Süsivesikud on seoses teraviljakasvatuse tekkimisega ligi 10 000 aastat tagasi muutunud valdavaks energiaallikaks. Vastavalt sellele, kuidas oleme oma aju pingutanud ja loodusressursse kasutanud elu kergendamiseks, oleme jõudnud nagu haljale oksale – raske füüsiline töö on nüüd haruldane; üks mu tuttav oli koguni uhke: milleks kõndida kümme minutit poodi, kui võib sõita ju autoga. Tänavatel vuravad elektritõuksid – ka kõndimine näib minevat ajaloo prügikasti …
Paraku ei ole meie keha loodud sellise kerge elu jaoks: liiga kerge elu koos süsivesikute põletamisega teeb meid haigeks (rasvumine, II tüüpi suhkurtõbi, vähk, Alzheimeri tõbi, Parkinsoni tõbi …).
Kas oleks võimalik neid haigusi vältida või nende ilmumist vähemalt edasi lükata, olla ka vanas eas ikka veel terve, energiline, vastupidav, heas tujus ja optimistlik?
Dr Cheng väidab, et on küll. Erinevalt paljudest intelligentsi esindajatest, kes usuvad, et kohv, suhkur ja saiakesed on kõik, mida aju vajab loomingulise töö ja tervise jaoks, on tema avastanud enda jaoks ketoosi ja sportimise hämmastavad võimalused. Ta on suur sulgpallientusiast ja paneb ka ise imeks, et ketoosis elamine võimaldab tal pärast 15-tunnilist paastu (tühja kõhuga) mängida temast 10–30 aastat nooremate sportlastega kaks või kolm tundi sulgpalli (mis nõuab platsil kiiret ringijooksmist), tundmata seejuures ei suurt nälga ega väsimustki.
Foto 1. Peaingel Gabriel
Olen ka ise ketoosis elamist proovinud ja näinud, et see tõesti aitab. Nimelt oli mul vahepeal võimalik kõndida tööle läbi sügava (45 meetrit) oru ja ronida seejuures üles pikast trepist. Kord jõudsin sinna koos noorte sportlastega, keda juhendas treener. Ta seletas noortele, kuidas tuleb trepist üles joosta („ikka himuga, igal astmel hoogsalt jalgu trampides!”), ja kui see seltskond koos treeneriga oli trepijalamilt liikuma hakanud, hakkasin ka mina üles jooksma, kuigi ma ei trampinud jalgu igal astmel, vaid püüdsin võtta ikka kaks astet korraga. Kui noored koos treeneriga kolmveerandil trepi kõrgusest hingeldades seisma jäid, jooksin mina neist portfelliga ja hallide juuste lehvides mööda kuni trepi lõpuni. (Pean tunnistama, et peale ketoosi aitas mind seejuures asjaolu, et kõndisin sellel trepil iga päev ja oma harjumuse kohaselt manasin seejuures vaimusilma ette ühe kreeka ikooni (foto 1; see ikoon on mind sõna otseses mõttes edasi aidanud!), millel tiibade ja hoogsalt lehviva rüüga peaingel Gabriel tõttab Maarjale viima rõõmusõnumit – nii läksin ka mina sellest trepist üles nagu tiibadega, mõeldes rüüvoltide hoogsale liikumisele.) Tagantjärele tundub, et tegin seejuures uhkusepattu – noortega võistlemine ei lõpe alati hästi …
Foto 2. β-hüdroksübutüraat (BHB)
Milles on siis ketoosi saladus? Ketoosi korral „põletatakse” rakkude mitokondrites universaalse kütuse ATP tootmiseks beeta-hüdroksübutüraati (BHB, foto 2), mis on puhtam ja kõrgema kasuteguriga kütus kui glükoos. BHB-d sünteesib maks keharasvast, seepärast aitab ketoos tõhusalt vähendada kehamassi; see omakorda on väga kasulik vererõhu hoidmiseks õigetes piirides ja muudab olemise üldse lahedamaks. Kergem on liikuda, saab joosta, kergem on hoida luid ja liigeseid töökorras.
Ketoosil on mitu väga olulist ja kasulikku nüanssi:
1) BHB pääseb rakkudesse ilma insuliini abita – rakud saavad energiat toota ka siis, kui kõhunääre on ülemäärasest insuliini tootmisest kurnatud;
Foto 3. Glükoos
2) glükoosi molekul on rõngakujuline (tsükkel, vt foto 3), kuid paraku läheb see rõngas aeg-ajalt lahti ja tekib väga reaktsioonivõimeline aldehüüdrühm, mis ründab iga ettejuhtuvat valku. Seda protsessi mõõdetakse A1C testiga – hemoglobiini ringlusaja (2-3 kuud) jooksul saab heal juhul 5,7% hemoglobiini molekulidest külge suhkrurühma (kui see näitaja on üle 6,5%, on tegemist juba suhkurtõvega; kõrgeim registreeritud A1C väärtus oli 61,5%). Sama protsessi (Maillardi reaktsioon) kasutatakse iiriskommide tootmiseks ja pruuni kooriku tekitamiseks praele. Keha valkude selline läbiv valikuta karamellistamine (tekivad nn kaugeleläinud glükoosimise lõppsaadused, inglise keeles Advanced Glycosylation Endproducts ehk AGEd) võib segada nende eluliste ülesannete täitmist ja on väga kahjulik – paljusid valke ei asendata organismis nii sageli kui hemoglobiini ja kui valgu funktsioon on läinud, siis ongi see läinud … Seepärast tuleks veresuhkru taset hoida võimalikult madalana – kogu hädavajaliku glükoosi suudab maks sünteesida ise; suhkrut, leiba-saia, makarone ja muud mannat on targem vältida (kuigi Meieisapalve ütleb „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!”);
Foto 4.
3) veresuhkru kõrgem tase soosib vähirakkude muutunud ainevahetust (vähirakud ei „põleta” energia saamiseks glükoosi mitokondrites, vaid on hakanud glükoosi kääritama piimhappeks). Seda ürgset ja hulkrakse organismi jaoks ebanormaalset protsessi tuleks püüda vältida igal võimalikul viisil. Seda aitab saavutada ketoosis elamine, vahelduv paastumine ja rohke liikumine värskes õhus. Olen siin blogis kirjutanud , kuidas minu melanoom hämmastas arste – vähk ei arenenud edasi, vaid hoopis taandarenes!
Kõik eelöeldu võib võtta kokku tõdemusega, et iga rakk tahab elada ja selleks on vaja energiat. Viimast saadakse ATP kujul mitokondritest ehk raku „jõujaamadest”. Nende tööd tuleb soodustada igal võimalikul viisil, siis püsime terved, aeglustame vananemist ja võime mõelda ka saavutustest.
Mitokondrid töötavad paremini, kui nendes ei „põletata” mitte glükoosi, vaid BHB-d: siis sünteesivad nad rohkem ATP-d kasutatud hapniku iga molekuli kohta, vähem tekib halbu kõrvalsaadusi (reaktiivseid hapnikuühendeid, mis võivad mitokondreid kahjustada).
Aga elu on elu ning mitokondrid vananevad ja väsivad isegi parimat kütust kasutades. Loodus on aga sedagi ette näinud: mitokondreid mitte ainult ei kulutata, vaid ka uuendatakse. See ei toimu mõnusa heaolu tingimustes, vaid ikka siis, kui selleks tekib vajadus, kui rakud peavad end pingutama, et ellu jääda: kasutusele võetakse keha rasvavarud, vanad ja väsinud mitokondrid utiliseeritakse noorte tõhusate mitokondrite saamiseks. Dr Chengi artiklis on nimetatud kolm biokeemilist protsessi (koos viidetega teaduskirjandusele), mille kaudu ketogeenne dieet ja vahelduv paastumine tagavad raku energiatootmise korrastamise ja uuendamise.
Kuna elu pole olnud ainult meelakkumine, vaid ikka on juhtunud ka suuri näljahädasid, on loodus välja töötanud kavala mehhanismi keha rasvavarude suurendamiseks siis, kui toit on kättesaadav: ainevahetus on sellistel aegadel lukustunud süsivesikute ja valkude tarbimisse, veresuhkru tase teeb hiigelhüppeid (foto 4, joonis J. Inchauspé raamatust „Glükoosirevolutsioon”, Pegasus, 2022, lk 97) ja selle taseme langused sunnivad meid korrapäraselt sööma, kuna muidu „võtab nälg silmanägemise ära”. Tunneme siis ka väsimust ja tahame „leiba luusse lasta”. Tänapäeval keskmine inimene elabki sellises sundsöömise ja enda nuumamise tsüklis; ta ei kujuta ettegi, et on ka paremaid võimalusi, kus veresuhkru tase ja energiavoog püsivad stabiilsena, suur nälg ja väsimus ei ründa inimest iga paari tunni tagant, kogu keha töötab paremini, jõudu jätkub kauemaks. Dr. D. Perlmutter väidab (raamatus „Jahupea”), et ketoos parandab ka aju tervist ja suurendab võimekust.
Kaalujälgijad räägivad jojo-efektist, mida keegi ei suutvat väärata: kaotatud kilod tulevat alati tagasi. – Kui viia end kurssi ketoosi teooriaga ja süüa arukamalt, siis ülekaal tagasi ei tule ja juba ründama asunud rasked haigused mõtlevad ümber ja kaovad nagu minu melanoomgi.
Paljud inimesed põevad vanemas eas kroonilisi haigusi. Spordibioloogia professor Kristjan Port teatas „Horisondis” nr 4/2024, et Eestis elavad inimesed tervena keskmiselt 56. või 57. eluaastani ja surevad 70. eluaastate teisel poolel, olles haigena elanud 20 aastat. Eluea pikenemist esitatakse meditsiini suure saavutusena – kõigepealt tuleb ju elada krooniliste haiguste ilmumise keskmise vanuseni (varem surid paljud inimesed nakkushaigustesse). Aga haigena elamine ei olegi tegelikult nii rõõmustav saavutus, parem oleks elada ikka tervena …
Varem tundus, et kroonilised haigused on vääramatud – vähk, naastud veresoontes, mis viivad insuldi või infarktini, Alzheimeri tõbi vms degeneratiivne haigus muudkui süveneb, kuni inimene sureb. Arstid peavad sellega kangelaslikku võitlust, ravimifirmad töötavad välja uusi kalleid ravimeid nende haiguste vastu, aga lõpuks jõuab tõbi ikkagi oma ettenähtud lõpuni – Loodus jääb peale …
Nüüd on siis rõõmustav teada, et vähk on ravitav, kui see avastatakse õigeaegselt: korduvad operatsioonid, keemia- ja kiiritusravi kuurid hoiavad inimest elus lausa viis aastat või kauemgi, võib-olla isegi seni, kuni mõni teine haigus – või ka paljude retseptiravimite paralleelne kasutamine (1) – teeb elule lõpu. Need ei ole meeldivad perspektiivid, kui haigusest terveksravimist ei võeta üldse kõne allagi – ilusa põhjendusega, et arstid teevad kindlasti kõik võimaliku, kuid haigele ei tohi anda liiga roosilisi lootusi, kuna ravimid imet ikkagi ei tee ja igal toimival ravimil on muidugi ka kõrvaltoimeid. See kõlab üpris nukralt …
Viimasel ajal hakkavad esile kerkima ja populaarsust võitma siiski ka teistsugused seisukohad: selgub, et inimese tervist ei hoia mitte üksnes arstid, vaid elusorganism ise on üks väga mitmekordselt tagasisidestatud süsteem: haiguse süvenemise tendentsile seisab peale arstide hoole – või hoopis eelkõige – vastu ka organismi enesetervendamise tendents ja vaja on lihtsalt teada, kuidas seda viimast tendentsi saaks toetada. Selleks oleks aga vaja sügavamalt tunda organismi käsutuses olevaid mehhanisme.
Joonis 1: Minu melanoom pealael
Vääramatu kroonilise haiguse üks näide on vähk. Viimasel ajal on ilmunud aga raamatuid, sealhulgas ka eesti keeles, et ketogeenne toitumine aitab vähi vastu (U. Kämmerer, Chr. Schlatterer, G. Knoll „Ketogeenne toitumine vähi vastu”, Suur Puu, 2016). Tegemist ei ole uue avastusega: juba Nobeli preemia laureaat Otto Warburg (1883–1970) väitis sada aastat tagasi, et vähk võib elada ja areneda ka hapniku puudumisel, saades energiat suhkru kääritamisest (2), samas kui normaalsed rakud „põletavad” energiakandjaid (suhkrut, ketokehi) mitokondrites hapniku abil süsihappegaasi ja veeni – selle jaoks me ju hingamegi ja siin on ka vihje, miks hapniku lisamine sportimise või kiire kõndimisega värskes õhus võib vähihaige tervisele kasu tuua. Kämmereri jt raamatus räägitakse, et organism võib väga hästi saada energiat nn ketokehadest, mida vähirakud kääritada ei suuda. (Tõsi, kaugelearenenud vähi korral ei tarvitse ketoosis elamine olla enam piisav vähi võitmiseks.) Nimetatud raamatu tõlkimine innustas mindki üle minema ketoosi. Asendasin oma senise dieedi (mis põhines müslil) ketogeense toiduga ja nägin kõigepealt, et näol olevad nn sünnimärgid (kaks neist olid tõesti olemas juba varasest noorusest saadik, kolmas lisandus müslidieedi ajal) hakkasid vähenema ja kaks nendest kadusid sootuks. Pärast 1,5-aastast ketoosis elamist leiti mul pealaelt melanoom (mille ilmumisest ma midagi ei teadnud, kuna peeglis seda näha ei olnud): joonis 1. Minu melanoom oli aga laboriarstidele suur üllatus: mikroskoobiga ei nähtud selle rakkude pooldumist (mitoose), küll aga oli näha märke vähi taandarengu kohta! – Nii olen ma siis ise kogenud, et vähk ei ole vääramatu haigus – süsivesikutega (müsli!) võib selle arengut hoogustada, ketogeense dieediga võib sellele protsessile anda tagasikäigu (3). Inimene ise võib organismi oma eluviisiga tasakaalust välja viia ja õigele teele ka tagasi pöörata!
Järgmine näide organismi keemia tagasisidestatuse kohta on osteoporoos (vt Th. E. Levy „Surm kaltsiumi läbi”, Suur Puu, 2022). Dr Levy näitab selles raamatus, et tuleb arvestada seda, et luukude on elus kude, milles kogu aeg toimuvad luukoe ülesehitamise ja lammutamise protsessid, mille eest vastutavad spetsiaalsed rakud, vastavalt osteoblastid ja osteoklastid. Tegemist on tasakaaluga, mida saab tüürida vitamiinide abil: protsessi suunamiseks luu ülesehitamise poole tuleb manustada rohkesti C-vitamiini ja K2-vitamiini ning mõõdukalt D-vitamiini (viimase liiga suured annused on kahjulikud). Kindlasti mõjutab seda tasakaalu ka liikumine: luud vajavad treenimist! (Kaltsiumi manustada ei tohi, kuna see üksnes süvendaks luude lagunemisel liikvele läinud kaltsiumi kahjulikke mõjusid.)
Luukoest kaltsiumi vabanemise tagasitõrjumine ei ole seotud üksnes osteoporoosi vältimisega, vaid ka vereringehaiguste ja vähi ärahoidmisega. Eelmises lõigus kirjeldatud tasakaal mõjutab ka 50% kaltsiumisooli sisaldavate naastude tekkimist veresoontes (mis võib lõppeda infarkti või insuldiga) ja kaltsiumiladestuste tekkimist muudes kohtades (rinnanäärmes, eesnäärmes ja mujal), mis on seotud vähiga. Näeme, et selle tasakaalu hoidmine on tervise ja elu pikkuse üks olulisemaid määrajaid.
Hiljuti (2017. a) näitas dr Dale E. Bredesen, et vägagi sarnane tasakaaluolukord esineb ka Alzheimeri tõve puhul: joonis 2. Oma raamatus „The End of Alzheimer’s. The First Program to Prevent and Reverse Cognitive Decline” räägib dr Bredesen, et väga paljud katsed ravida Alzheimeri tõbe mingi ühe ravimiga on kukkunud läbi. Edu saavutati alles siis, kui imerohu otsimise asemel hakati uurima seda tõbe põhjustavaid tegureid. Kindlaks õnnestus teha viis Alzheimeri tõve tüüpi ja vähemalt 36 neid põhjustavat tegurit, mille hulgas üks tähtsamaid on insuliiniresistentsus: rakud on vähendanud insuliiniretseptorite arvu, suhkrut on veres palju, kuid see ei pääse rakkudesse ja ajurakud surevad nälga (nn 3. tüüpi suhkurtõbi). Sai selgeks, et ajurakkude elutegevust ja sünapside moodustamist on vaja toetada, arvestades kahjustuste laadi. Kõiki haigust põhjustavat 36 tegurit ei olegi vaja kõrvaldada, tähtis on kõrvaldada vähemalt osa tegureid, et nihutada tasakaalu sünapside tekkimise suunas. Seda olevat võimalik teha sõltumatult patsiendi vanusest, seega ei ole ka Alzheimeri tõbi vääramatult patsiendi surmani viiv nähtus.Dr Dale E. Bredeseni järgmine raamat praktilisemate ettepanekutega Alzheimeri tõve ärahoidmise ja ravimise kohta on tõlgitud ka eesti keelde: „Lõpp Alzheimeri tõvele. Põhjalik käsitlus kognitiivse languse ennetamisest ja tagasipööramisest”, AS Äripäev, 2021 (joonis 3).
Joonis 3. „Mis see nüüd ometi oli?”
(1) Üks levinud surmapõhjusi Ameerika Ühendriikides.
(2) Seepärast soodustab veresuhkru kõrge tase vähi arengut. See tase kipub kõrgenema suhkurtõbistel, suhkurtõbi on aga omakorda tihedalt seotud liigse kehamassiga. Seepärast tuleks hoida kehamass normaalses vahemikus (kehamassi indeks, st [mass (kg)]/[pikkus (m)]2, ei tohiks olla suurem kui 25).
(3) Küllap oli abi ka kiirjalutuskäikudest ja tervistavatest maitseainetest (vt Bh. B. Aggarwal „Tervistavad maitseained”, Ersen, 2013) nagu ingver, kalgan, nelk jt, mida panin pulbrina kohvi sisse.
Seente alal peame end asjatundjaks, kui oskame eristada valget kärbseseent šampinjonist ja kui meil on mõned lemmikseened või -seeneroad. Eelkõige oskame kõrgelt hinnata ja kiita puravikke, suuri sirmikuid, kuuseriisikaid. Mida arvatakse aga kukeseentest? Üks levinud arvamus on selline: „On paremaidki seeni!” Kukeseen on väga tavaline – kukeseenesaagiga pole nagu põhjust kiideldagi. Arvatakse isegi, et kukeseenes mingeid erilisi toitaineid nagu polegi – isegi seeneussid ei leidvat sealt midagi ja seepärast ei ole kukeseened ussitanud. Tõsi, kukeseene äratundmises võib vist peaaegu kindel olla – vaevalt seda keegi valge kärbseseenega segi ajab. Seenenäitusel kõnnitakse kukeseenest kiiresti mööda – teame, teame …
Aga seened võivad teatavasti ka üllatada. Reval-Buch avaldas 2023. aastal Paul Stametsi koostatud raamatu „Fantastilised seened. Kuidas seened tervendavad, avardavad meie teadvust ja päästavad planeedi”. Huvilised võivad sealt leida mitmesuguseid materjale isegi selle kohta, kuidas seente abil saada „kontakti pühadusega”, aga püüame jääda maisemale pinnale ja vaatame seente mõju tervisele. Sellelgi alal on olemas väga kuulsaid seeni, näiteks must pässik (vähivastane, kasvab ka Eestis) ja lõvilakk (närvisüsteemi degeneratiivsete haiguste Alzheimeri tõve, Parkinsoni tõve, ALSi, Huntingtoni tõve ja hulgiskleroosi vastu, Eestis ei kasva). Artikli autor A. Weil väidab, et närvisüsteemi jaoks on kasulikud ka maitake, korditseps ja veel vähemalt üheksa söödavat seent. Nende eksootiliste seente toimeaineid on pandud kapslitesse, mida võib võtta toidulisandina.
Lk 79 on avaldatud loetelu seeneliikidest, mis on seni näidanud tervisele kõige tugevamat mõju („seni” tähendab, et tegemist on areneva teadusega – nimekiri ei ole lõplik). Loetelus on 14 seent kogu maailmast ja nende hulgas on ka meie harilik kukeseen (Cantharellus cibarius)! Sinikka Piippo ja Pertti Salo raamatust „Tervislikud seened” (Varrak, 2023) võime lehekülgedelt 181–188 teada saada, milles seisneb kukeseente nii väljapaistev tervisemõju:
kukeseenes on palju antioksüdante;
kukeseenes on D-vitamiine ja aminohappeid, mis on eriti vajalikud taimetoitlastele;
kukeseened vähendavad põletikumarkerite IL-1β ja IL-6 ning lämmastikoksiidi toodangut;
kukeseened reguleerivad NF-kB aktiivsust ja immuunkaitset. Laborikatsetes on kukeseened tõrjunud viirusi, patoloogilisi seeni ja baktereid, sealhulgas maohaavu põhjustavat bakterit Helicobacter pylori;
kukeseente söömine hoiab veresuhkrut vaos ja takistab vererõhu tõusu;
kukeseen kaitseb maksa ja aitab vältida hapnikuvajakut (antihüpoksiline toime);
tänu indooliühendite sisaldusele tõstab meeleolu;
kukeseenes olevad polüsahhariidid kaitsevad närvisüsteemi stressi eest ja toetavad närvirakkude elujõudu ja kasvu. Need ained võivad olla kasulikud närvisüsteemi degeneratiivsete haiguste korral;
kukeseene antioksüdandid kaitsevad organismi mürkide eest;
kukeseened pärsivad vähirakkude paljunemist ja kaitsevad organismi geenimutatsioonide tekkimise eest;
kukeseened seovad organismis leiduvat liigset rauda, mida on aga eriti palju kasvajarakkudes. Väidetakse, et kukeseened põhjustavad vähirakkude apoptoosi (enesehävitust), seega võib kukeseenest olla abi pahaloomuliste kasvajate vastu;
kukeseened tõrjuvad hingamisteede põletikke;
kukeseenetõmmis on laboritingimustes soodustanud haavade paranemist;
kukeseente rohke söömine tõrjub silmapõletikke ja aitab säilitada hämaras nägemise võimet, Hiina pärandmeditsiinis on kukeseeni kasutatud just nimetatud eesmärkidel;
Lätis kasutatakse kukeseenest tehtud tinktuuri mandlipõletiku raviks.
Kukeseeni ei soovitata värskelt külmutada (võivad minna kibedaks). Külmutamiseks sobivad kergelt läbipraetud ja tükeldatud seened. Neid võib panna ka purki ja marineerida. Samuti võib neid kuivatada ja kasutada siis suppides või hautistes. Kukeseeni olevat hea praadida võiga kuumal pannil, siis neist vedelikku peaaegu ei eraldu, nad saavad ruttu valmis ja ei lähe lödiks.
