Kroonilised haigused, nende põhjused, vältimine ja ravi

Autor(id): | 03.02.2026 | Elujõud, Tervis, Vähk

2024. a täitus 100 aastat Otto Warburgi teedrajava töö „Über den Stoffwechsel der Tumoren” („Kasvajate ainevahetusest”) ilmumisest. Ta näitas seal, et kasvajarakud erinevad peaaegu kõikide normaalsete rakutüüpide rakkudest: normaalsed koed kasutavad tõhusaks energiatootmiseks hingamisega seotud protsesse, sisuliselt nad „põletavad” toitaineid hapniku abil. Seevastu vähirakud kalduvad energiatootmiseks kasutama kääritamist ja ei vaja selleks hapnikku, isegi kui neil on seda piisavalt (U. Kämmerer et al. „Krebszellen lieben Zucker, Patienten brauchen Fett” („Vähirakud armastavad suhkrut, patsiendid vajavad rasva”, systemed Verlag, 2012-2013, S. 36. Eesti keeles on ilmunud samade autorite praktilised juhendid vähihaigetele „Ketoosiga vähi vastu”, Suur Puu, 2016.) . Thomas N. Seyfried on avaldanud väga põhjaliku raamatu „Cancer as a Metabolic Disease” („Vähk kui ainevahetushaigus”) (Wiley 2012). Ortomolekulaarse meditsiini veebisaidil on ilmunud mitu teadet vähi kui ainevahetushaiguse kohta.

Millegipärast ei jõua see teave maailma arstide enamikuni. Algpõhjus võib olla DNA struktuuri avastamine 1953. aastal. See andis väga palju hoogu juurde geeniuuringutele, loodeti, et geenid annavad vastuse kõikidele vähiga seotud küsimustele. Hakati otsima „vähigeeni”. Selgus, et vähirakkudes on tõesti ka mitmesuguseid geenimuutusi, ja ilmus terve armee teadlasi, kes on saanud vastava koolituse ja oma teadlasetöö jooksul muud ei teegi, kui uurivad vähirakkude muutlikke geene. Need teadlased tunnevad muidugi huvi üksteise tööde vastu ja kiidavad üksteist. Nad kõik on kindlad, et vähki põhjustab muteerunud geen. Üks seda väitnud teadlane (dr Harold Varmus) on nüüd USA riikliku vähiinstituudi direktor; samal seisukohal on ka teadusrahasid jagavad nõukogud.

Kämmerer jt kirjeldavad oma raamatus saksa vähiuurijate rasket olukorda: maailma vähiuurijatest olid juba saanud vähigeneetikud, aga Saksamaal takistas selle suuna arendamist Nobeli preemia laureaat Otto Warburg, kes oli veendunud, et vähk on ainevahetushaigus, mitte geenihaigus. Oma avastuse tegi ta 1923.–25. aastal, kui oli varastes 40. aastates, suri ta aastal 1970. Alles pärast tema surma said saksa teadlased hakata muu maailma vähigeneetikutele järele jooksma.

2026. a tuli eesti keeles müügile dr Karan Rajani teos „See raamat võib päästa sinu elu” (originaal ilmus 2023. a). Seal esitatakse (lk 327) väga masendav pilt vähist kui „julmast koletisest, mis ähvardab kõiki inimesi”: vähi esinemissagedus tõuseb pidevalt, sest oleme õppinud muid vaenlasi vältima. Mida kauem elame, seda tõenäolisem on, et immuunsüsteem ei hävita mõnd ohtlikku rakku, mis bioloogiliselt on sama halb kui küdeva ahju valveta jätmine. Arstid võivad teha sõeluuringuid, vähki ravida, välja lõigata, kiiritada ja mürgitada, aga vähk on paratamatu seal, kus eksisteerivad rakud ja rakkude pooldumine, teiste sõnadega – vähk on elu lahutamatu saatja. Vähil puuduvat universaalne ravi, kuna vähi olemust mõistetavat tihti valesti. Vähk olevat üldine väljend sadade väga erinevate haiguste kohta, see ei ole mingi kindel olem, see on haiguse protsess – teiste sõnadega, see on üha jubedamaks arenev jubedus. Vähi kirurgiline, keemiline või kiiritusravi hävitab koos vähirakkudega paratamatult ka terveid kudesid. Vähiravi edukust elu pikendamisel mõõdetakse viie aasta elulemusega, mis kõhunäärmevähi, kopsuvähi ja maovähi puhul (kõige ohtlikumad vähivormid Eestis) on vastavalt 11, 20 ja 29 protsenti, kuigi on natuke küsitav, kas elulemusega mõõdetakse elu või suremise pikendamist. On õnnestunud luua mõned (ülikallid) spetsiifilised ravimid, millega rünnatakse vähi ebanormaalseid valke, kuid need toimivad ainult väga konkreetse vähivormi vastu; nendega ei saa vähi tekkimist ära hoida ja sageli leiavad vähirakud ka võimaluse oma arengu jätkamiseks ja leviku laiendamiseks. Veelgi halvem on see, et need ravimid on ise toksilised ja kahjustavad rängalt tervist. Näiteks pahaloomulise melanoomi ravimit ipilimumabi katsetati 540 patsiendi peal: 3 inimest said terveks, 14 surid ravimi kõrvaltoimete tõttu. Keskmiselt pikendab see ravim patsiendi elu nelja kuu võrra, ravikulud on 30 000 dollarit kuus … (Seyfried, lk 277-278.) Ühesõnaga, vähi käsitlemine geenihaigusena ei luba mitte midagi peale lootusetuse ja surma.

Tundub, et vähi kui ainevahetushaiguse uurijad ei leia kontakti teadlastega, kes usuvad, et igal raku pooldumisel võib geenidega minna midagi valesti, immuunsüsteem ei suuda neid vigu alati üles leida ja siis tulebki kohtumine julma koletisega. Teadusfilosoofid ütlevad, et tegemist on paradigmaga: mõistete, seaduste, meetodite, tehniliste vahendite, veendumuste ja väärtuste süsteemiga, mille teadlaskond on omaks võtnud ja mille alusel toimib teaduslik traditsioon (uurimisülesannete seadmine, teadusdistsipliinide õpetamine ja muu selline). Väidetakse, et paradigmat on väga keeruline „murda”: vana paradigma asendub uuega mitte nii, et teadlane loeb uuest avastusest, saab sellest aru ja hakkab pooldama uut paradigmat; väljakujunenud teadlaste seltskond ei suuda end enamasti muuta ja teeb uuele teadusele ruumi pensionile mineku või surmaga.

Selline pessimistlik vaade vähile kui paratamatusele ei vasta minu oma kogemusele: müslidieediga tekkis mul pealael melanoom (millest sain teadlikuks alles hiljem), peeglis nägin ainult kolmanda sünnimärgi ilmumist põsele. Kui vaimustusin ketoosidieedist (mõjuvat väga hästi peaaju toimimisele), hakkasid sünnimärgid vähenema (nüüd on põsel ainult üks väike sünnimärk, vaevalt kolmandik endisest). Pärast 1,5-aastast ketoosis elamist leiti, et mul on pealael melanoom, mis ei ole aga aktiivne, rakud ei paljune (mitoose ei ole näha), kasvu asemel on näha taandarengut (Elulaeva tüürimine keset krooniliste haiguste merd).

Krooniliste haiguste juurpõhjused

Ortomolekulaarse meditsiini veebisaidil avaldatakse huvitavaid artikleid, millega püütakse edasi arendada ja kasutusele võtta Otto Warburgi tähtsat avastust aastast 1924. Mitokondrid on raku „energiajõujaamad” ja O. Warburg näitas, et nende kahjustused sunnivad rakku hakkama elus püsimiseks vajalikku energiat tootma kääritamisega – seega on vähi algpõhjus looduslik valik. Dr. Cheng avaldas 54 kirjandusviitega artikli „Peamiste krooniliste haiguste tunnused: ühtse süsteemibioloogia vaade” (The Hallmarks of Major Chronic Diseases: A Unified Systems Biology View), mille kohaselt olulisemate krooniliste haiguste puhul on tegelikult tegemist kümne juurpõhjusega, millest mitokondrite kahjustus on üks levinumaid. Mitokondrite kahjustus võib põhjustada 2. tüüpi suhkurtõbe ja metaboolset sündroomi, mittealkohoolset rasvmaksa, ateroskleroosi, südamepärgarteritõbe, südamepuudulikkust, Alzheimeri tõbe ja neurodegeneratiivseid haigusi, Parkinsoni tõbe, autoimmuunhaigusi, kroonilist neeruhaigust, depressiooni ja meeleoluhäireid, autismi, rasvumist, kõrgvererõhutõbe ja ka bioloogilist vananemist (mis erineb kronoloogilisest vananemisest). Kliiniliselt avalduvad juurpõhjuste kombinatsioonid eri haigustena, kuid bioloogiliselt on tegemist järgmiste häiretega: mitokondrite toimimise häired, ainevahetuse regulatsiooni häired, oksüdatiivne stress, immuunsüsteemi tasakaalu häired, hormonaalse tasakaalu häired, mikrobioomi häired, detoksifikatsiooni ja parandamissuutlikkuse häired.

Krooniliste haiguste kümme juurpõhjust on järgmised:

  • keskkonna ja töökeskkonna toksiinid,
  • dieedi ja ainevahetusega seotud stressorid,
  • mikrotoitainetega varustatuse puudulikkus,
  • kroonilised nakkused ja immunoloogilise regulatsiooni häired,
  • hormonaalne tasakaalustamatus, endokriinsüsteemi häired,
  • elustiili ja käitumisega seotud tegurid,
  • psühhosotsiaalne ja emotsionaalne stress,
  • embrüonaalse ja varase eluea arengu programmeerimine,
  • geneetiline ja epigeneetiline tundlikkus,
  • ravimisest tulenenud häired.

Erinevalt sümptomite ravimisele suunatud meditsiinist, mis – nagu nägime vähi puhul – kipub sattuma tohutu hulga haiguste lootusetusse tihnikusse, püüab ortomolekulaarne meditsiin leida ja ravida neid krooniliste haiguste juurpõhjusi, mida on siis kõigest kümme. Neid saame mõjutada erineval määral – mõnda tugevasti, mõnda üldse mitte –, kuid peaksime tegema kõik võimaliku, et mõjutada õiges suunas vähemalt neid põhjusi, mille mõjutamine on võimalik. Tähelepanu juhtimine juurpõhjuste mõjutamise võimalustele on kindlasti väga suur samm edasi, võrreldes fatalistliku seisukohaga, et vähk on paratamatu seal, kus on tegemist rakkude pooldumisega. Ka Rajani viidatud teoses „See raamat võib päästa sinu elu” on räägitud mõnest abinõust oma elu pikendamiseks, aga niisugust fundamentaalset vaadet sealt ei leia.

Vähi puhul toob dr Cheng välja kuus tunnust:

  • rakkude kasvu hoogustava signaliseerimise püsimine,
  • rakusurma (apoptoosi) vältimine,
  • raku ainevahetuse ümberkorraldumine (O. Warburgi avastus, mis on seotud mitokondrite hingamisfunktsiooni kahjustusega),
  • genoomi ebastabiilsus,
  • kasvaja arengut toetav põletik,
  • immuunsüsteemist möödahiilimine.

Mõjutada saab nendest vist kõige kergemini mitokondrite tööd sellega, et asendame ühekülgse süsivesikudieedi ketoosiga, väldime mitokondreid kahjustavaid toksiine (suitsetamine, alkohol), ülearu töödeldud toitusid, oleme füüsiliselt aktiivsed, liigume värskes õhus. Kõige hämmastavam on, et sellega ei vähenda me mitte üksnes vähi, vaid kõikide olulisemate krooniliste haiguste ilmumise tõenäosust. Integratiivne ortomolekulaarne meditsiin lähtub põhimõttest, et kroonilised haigused ei ole mitte hulk eri haigusi, vaid on ühtede ja samade bioloogiliste tasakaalustamatuste mitmesugused väljendumisviisid. Sageli põevad inimesed korraga mitut kroonilist haigust. Kui püütakse parandada haiguste juurpõhjusi (toitumise, detoksikatsiooni ja metabolismi parandamisega), siis hakkavad kõik kroonilised haigused paranema. Integratiivse ortomolekulaarse meditsiiniga saavutatakse sageli häid tulemusi, mida haigusespetsiifiline meditsiin ei oska seletadagi.

Krooniliste haiguste tunnuste kõrvutamine näitab, et krooniliste haiguste bioloogia on ühtne – ei ole nii, et iga krooniline haigus on isemoodi ja nõuab isemoodi ravi. Tuletame meelde, et vähigeneetikud jõudsid (vt dr K. Rajani raamat lk 327) tulemuseni, et ei ole olemas isegi sellist ühtset haigust nagu vähk: tegemist olevat sadade väga erinevate haigustega, mis kõik nõuavad erinevat ravi … Integratiivne ortomolekulaarne meditsiin püüab kindlaks teha ja ravida krooniliste haiguste juurpõhjusi (keskkonnatoksiinid, metaboolsed ja dieedist põhjustatud stressorid, mikrotoitainete puudus, kroonilised nakkused, hormoonitasakaalu häired, elustiili- ja psühhosotsiaalsed stressorid jne, sealhulgas ka ravimisest tingitud põhjused), kuna siis hakkavad nendest põhjustatud krooniliste haiguste tunnused (mitokondrite puudulik talitlus, metaboolne ebastabiilsus, oksüdatiivne stress, organismi eneseparandusvõime halvenemine) vähenema ja organism on taas suuteline end tervendama. Niimoodi saab jõuda krooniliste haiguste tõelise ravimiseni.

Kõige lihtsam viis oma elujõudu kosutada on karastada end ja liikuda värskes õhus. Talvelgi võib väljas leida vaimustavaid vaatepilte.

Talv
Talv
Talv

Vähk kui ainevahetushaigus

Autor(id): | 18.08.2025 | Elujõud, Tervis, Vähk

Hiljuti kirjutasin siin blogis ketoosi kasulikkusest (link: Ketoosi kasulikkus ). Nüüd on aga USA presidendi J. Bideni (82) eesnäärmevähk taas andnud põhjust vana vaidluse ülessoojendamiseks: kas vähk on geneetiline haigus või ainevahetushaigus? On veider, et nii sagedase haiguse mehhanism ei ole veel selge ja selle üle jätkuvalt vaieldakse. Tõsi, vähil on väga palju tüüpe ja alltüüpe, sealhulgas põhjustab vähk ka geenimuutusi, nii et järeldusi teha ei ole kerge. Kuna mina ise sain oma melanoomist jagu peamiselt ketoosiga, st toitumise muutmisega (link: Elulaeva tüürimine keset krooniliste haiguste merd ), pakub see teema mulle endiselt huvi.

Valge Maja teatel saab president Biden tavalist eesnäärmevähi ravi, mis hõlmab eelkõige hormoonide toime blokeerimist ja sümptomeid ajutiselt leevendavat (palliatiivset) ravi. Tekib küsimus, kas see on nüüd kõik, mida saab teha. Ortomolekulaarse meditsiini veebisaidil (link: Biden’s Prostate Cancer and a 92-Year-Old Survivor: Rethinking Treatment Through Metabolic Cancer Therapy By Richard Z. Cheng, M.D., Ph.D. ) teatab selle saidi toimetaja dr Cheng, et tegelikult saaks teha palju rohkem, kui arstid võtaksid arvesse, et vähk on ainevahetushaigus ja et tuleks teha kõik võimalik vähirakkude muutunud ainevahetuse piiramiseks. Vähihaiguse ainevahetusliku mudeli kohaselt toetavad vähi arengut peamiselt halvasti töötavad mitokondrid, krooniline põletik ja toksiinide tekitatav oksüdatiivne stress.

Metaboolse vähiravi raames tehakse nende põhjuste kõrvaldamiseks järgmist:

  • range ketogeenne dieet, et piirata vähirakkude peamise kütuse glükoosi kättesaadavust;
  • glükolüüsi ja glutaminolüüsi inhibiitorid, et lülitada välja vähirakkude eriomaseid metabolismiradasid;
  • Suukaudse ja veenisisene C -vitamiini ning konkreetsete mikrotoitainete suured annused, et toetada immuunfunktsiooni, taastada õige redokstasakaal ja tsütotoksiliselt rünnata vähirakke pro-oksüdatiivsete mehhanismide abil;
  • mitokondrite toetamine, et taastada tervetele rakkudele omane energiatootmine ja reguleerida rakkude selliseid tähtsaid funktsioone nagu apoptoos („rakkude sunnitud enesetapp”), immuunsignaliseerimine ja ainevahetuslik homöostaas;
  • detoksikatsioon, et vähendada väliste ja kehas tekkinud kantserogeenide koormust (raskmetallid, hormonaalsed mõjurid, püsivad orgaanilised saasteained, mis kahjustavad DNAd, rikuvad hormoonide tasakaalu ja suurendavad vähiriski).

Tegemist ei ole puhtteoreetilise kontseptsiooniga; selliste meetoditega on vähihaigeid, sh metastaasidega eesnäärmevähi põdejaid juba terveks ravitud. President Bideni ravimise tulemusi jälgides tuleb taas küsida: miks ei ole metaboolne vähiravi ikka veel muutunud vähi ravimisel tavaliseks?

Vähk kui ainevahetushaigus: paradigma muutus

Meie lähenemisviis põhineb Bostoni kolledži bioloogiaprofessori dr Thomas N. Seyfriedi murrangulisel tööl, mis on kokku võetud raamatus „Cancer as a Metabolic Disease” (vt foto). Dr Seyfriedi töö põhineb tegelikult Nobeli preemia laureaadi Otto Warburgi teoorial, et vähirakud kääritavad energia saamiseks glükoosi piimhappeks isegi siis, kui neile on kättesaadav hapnik – see näitab, et vähirakkude mitokondrid töötavad halvasti. (Normaalsetes rakkudes „põletatakse” energia saamiseks glükoosi mitokondrites hapniku abil veeks ja süsihappegaasiks.) Dr Seyfriedi väited panevad kahtluse alla praegu ikka veel domineeriva vaate, et vähki põhjustab mingi geenimutatsioon, ja kinnitab taas teooriat, et vähk on ainevahetushaigus, mida põhjustavad halvasti töötavad mitokondrid ja rakuenergeetika käestläinud regulatsioon. See paradigma selgitab, miks ketogeenne dieet, glükolüüsi inhibiitorid ja mitokondrite toetamine võiksid olla väga tõhusad ravivõtted. On koostatud vastav ravieeskiri, mille järgi ravimine on andnud häid tulemusi. Üks eriti väljapaistev tulemus on olnud hr Z‑i ravimine.

Hr Z-il diagnoositi 86 aasta vanuses kaugelearenenud eesnäärmevähk, metastaasid olid juba luudes ja maksas (üpris sarnane olukord kui president Bidenil). Ta sai traditsioonilist vähiravi (kirurgiline operatsioon, keemiaravi ja hormoonidega kastreerimine) ning vähk taandus üheks aastaks. 2018. aastal puhkes vähk uue hooga: PSA näit tõusis üle 100, kaasnesid tugevad süsteemsed valud, deliirium ja roojapidamatus. Perekond valmistus juba peatseteks matusteks.

Tema tütar pöördus ortomolekulaarse meditsiini spetsialistide poole ja hr Z hakkas saama täiemahulist vähiravi vastavalt eespool loetletud põhimõtetele. Tulemused olid vapustavad:

  • viie kuuga muutus PSA näit normaalseks (alla 4);
  • sümptomid kadusid;
  • hr Z saavutas taas täieliku sõltumatuse kõrvalisest abist, haris oma köögiviljaaeda ja nautis jalgrattasõite;
  • aeg-ajalt sõi ta, vaatamata tütre pahandamisele, isegi kausitäie nuudleid;
  • mitu aastat kanti talle veeni kaudu üle C-vitamiini suuri annuseid, mida pikkamööda vähendati;
  • ta elas veel seitse aastat ja suri 92 aasta vanuselt;
  • surm ei olnud seotud vähiga, vähi taaspuhkemisele viitavaid kliinilisi sümptomeid tal ei leitud.

See ei ole ainus edulugu. Niimoodi on edukalt ravitud ka aju-, kopsu-, maksa-, rinna-, munasarjavähki, hematoloogilisi ja muid vähivorme. See on tõendanud, kui oluline on tegelda vähi tekkepõhjustega, taastada normaalne ainevahetuse seisund ja toetada kehaomaseid looduslikke kaitsejõude, selle asemel et neid alla suruda.

Millised võimalused jäetakse tavaravi puhul kasutamata?

Eesnäärmevähi tavaravi meetodid – hormoonide toime blokeerimine, kiiritamine, keemiaravi – võivad aidata ravimisele kaasa, kuid see ravi on ebatäielik. Sageli jäetakse tähelepanuta:

  • haiguse taustal tekkinud puudulik metabolism;
  • mikrotoitainete nappus;
  • krooniline põletik ja oksüdatiivne stress;
  • puudulik detoksikatsioon, eriti vanemate patsientide puhul.

Loodame, et president Biden õnnestub terveks ravida. Kuid me paneme teda ravivatele arstidele ja ka laiemale üldsusele südamele, et tuleks ikkagi kasutada ka teaduslikult põhjendatud meetodeid, mida pakub ortomolekulaarne ja metabolismipõhine meditsiin.

Mida tuleks teha nüüd kohe?

Olenemata sellest, kas tegemist on eesnäärmevähi varase või hilise staadiumiga, pakub ortomolekulaarne ja metabolismipõhine strateegia praktikas kinnitatud lähenemisviise, millega saab parandada ravi tulemusi, taastada metabolismi normaalne reguleerimine ja tugevdada pikaajalist vastupanu haigusele:

  • Ketogeenne ravidieet: metaboolse vähiravi keskmes on hästi väljatöötatud ketogeenne dieet, millega vähirakud jäetakse ilma nende peamisest toitainest glükoosist, samas kui tavalised rakud saavad energiat ketokehadest. See dieedi muutmine on väga oluline, lausa kohustuslik selliste vähkide nagu eesnäärmevähk puhul, mille arengut toetab rakkude ebanormaalne ainevahetus.
  • C-vitamiini suurte annuste ülekandmine veeni kaudu: seda ortomolekulaarse meditsiini üht tähtsaimat meetodit on juba kümneid aastaid kasutatud vähiravis; hästi on tõendatud selle täielik ohutus ning üha lisandub tõendeid selle meetodi tõhususe kohta. C-vitamiin toimib tugeva antioksüdandina, kuid suures kontsentratsioonis toimib ta ka pro-oksüdandina, tekitades vesinikperoksiidi, mis on vähirakkudele selektiivselt toksiline, kuid kaitseb samas normaalseid rakke.
  • D3-vitamiin:selle vitamiini sisaldust vereplasmas tuleb hoida vahemikus 50–100 ng/ml, kuna see toetab immuunfunktsiooni, hormoonide tasakaalu ja vähendab vähiriski.
  • Tsink, seleen ja magneesium: need elemendid on vajalikud immuunsüsteemi tõhususe ja hormoonide tasakaalu tagamiseks ning mitokondrite toetamiseks.
  • Oomega-3-rasvhapped ja põletikuvastased toitained: aitavad vähendada kroonilist põletikku ja katkestavad vähki toetavaid signalisatiooniradasid.
  • Kindlasihiline detoksikatsioon ja soolestiku tervise toetamine: sellega vähendatakse kantserogeenide, hormoonitasakaalu häirijate ja põletikku põhjustavate toksiinide sisaldust organismis, mis võiksid nõrgendada immuunsust ja rikkuda ainevahetust.

Me peame suutma ravida paremini

President Bideni vähk ei ole mitte üksnes tema probleem – see on ka üleskutse kogu rahvale. Vähk on nüüdsel ajal surmapõhjuste hulgas sageduselt teisel kohal ning praeguse vähiraviga kaotatakse liiga palju elusid. On aeg võtta tavaravis kasutusele kõik see, mida ortomolekulaarne meditsiin ja ainevahetuse alased uuringud suudavad vähiravi jaoks pakkuda. Seda tuleb teha kohe, mitte kusagil tulevikus.

Vähk ei ole mingi geneetiline õnnetus. Väga suurel määral on see ainevahetushäire. Nii tulebki hakata seda ravima.

Dr Richard Z. Cheng, M.D., Ph.D. on Ortomolekulaarse meditsiini uudisteenistuse peatoimetaja. Ta on integratiivse vähiravi diplomeeritud spetsialist, kes töötab Hiinas ja Ameerika Ühendriikides. Tema huvide hulka kuuluvad toitumispõhine ravi, funktsionaalmeditsiin, süsivesikute tarbimise vähendamine ja vananemise aeglustamine. Dr Cheng propageerib ainevahetuslikku ja juurpõhjuste kõrvaldamisele suunatud ravi.