Ortomolekulaarse meditsiini veebisaidil avaldati hiljuti väga huvitav artikkel „Ma ei tahtnud surra”, mille on oma kogemustest kirjutanud Hans-Werner Diel (75) (I had no desire to die [L] ja ORTHOMOLECULAR MEDICINE NEWS SERVICE [L] ).
Teda tabas 10-kilomeetri-jooksul südame äkksurm. Õnneks juhtusid lähedal olema väga kogenud ja kiired elustajad, kes äratasid ta uuesti ellu. Mõne aja pärast äkksurm kordus ja ta äratati uuesti ellu. Kokku sai tal 10 minutit kliinilist surma. Arstid ütlesid talle, et ta peab nüüd väga hoolikalt järgima nende ettekirjutusi, aga pärast kahte ülirasket südameatakki nad talle palju elulootust enam ei andnud, kuna südamepärgarteritõbi oli arenenud väga kaugele ja oma ohtlikkust juba ka selgelt näidanud. Nüüd otsustas hr Diel alustada omaalgatuslikku eksperimenti ja järgida hoopis Nobeli preemia laureaadi Linus Paulingi koostatud ravieeskirju. Dr Ulrich Strunz oli talle tutvustanud seda meetodit ja ortomolekulaarse meditsiini lähenemist südamehaigusele. Algul kavatses hr Diel proovida sellist ravi viis aastat, kuid hiljem muutis ta selle oma eluviisiks ja ka tema perekond järgnes talle. Nüüdseks on ta elanud juba kümme aastat pärast oma kahte südamesurma.
Saavutatud tulemused on hämmastavad:
- Südame seisund on väga palju paranenud.
- Lipoproteiin a sisaldus veres (dr Strunzi väitel tähtsaim riskitegur; üldiselt on see määratud geenidega, kuid suitsetamine suurendab seda (Lipoproteiin a [L] )) on vähenenud rohkem kui 55% (see on nüüd 40 mg/dl ehk 96 nmol/l).
- Kuigi kardioloogid olid tal diagnoosinud südamepuudulikkuse, ei ole tema füüsilised võimed peaaegu üldse piiratud (lisas muigega, et ülipikka maratoni ta jooksma ikkagi enam ei läheks).
- Tal ei ole rinnaangiini sümptomeid, õhupuudust, südamepekslemist ega vereringehäireid (külma ilmaga ei lähe enam sõrmeküünedki siniseks).
Lisaks nendele tulemustele kadusid veel mitmed tervisehäired; seda kirjeldas ta hiljuti ilmunud raamatus kui „imelisi kaasnevaid kasusid”. Nendest on ta juba rääkinud Ortomolekulaarse meditsiini veebisaidil pealkirja all „Side Benefits. Not Side Effects” (Kaasnevad kasud, mitte kõrvaltoimed, Side Benefits, Not Side Effects [L] ). Selliste kaasnevate kasude loetellu kuuluvad järgmised tervisehäired, mida arstid ei olnud osanud ravida:
- Piinav Raynaud’ haigus (peamiselt sõrmedes esinev vereringehäire) paranes ära.
- Vitiliigo (autoimmuunhaiguseks peetav naha valgete laikudena avalduv pigmenditus) ei arenenud enam edasi ja osaliselt isegi taandarenes.
- Kõrgvererõhktõbi kadus.
- Südame rütmihäired taandusid.
- Kümne aasta jooksul pole olnud grippi ega külmetushaigust.
- Kilpnäärmehaigus (hüpotüroidism koos Hashimoto türoidismiga) on taandunud või isegi täielikult paranenud.
Kindlasti ei saa kõik need edusammud pärast oluliste toitainete tarbimise optimeerimist olla puhtjuhuslikud. Seepärast võib oletada, et mingite toitainete puuduse kõrvaldamine aitas organismil jagu saada eespool nimetatud haigustest, millest mõnda peeti isegi ravimatuks. Seda ei kinnita mitte üksnes paljud teadusuuringud, vaid ka kogemused, mida arstid ja patsiendid on saavutanud ortomolekulaarse meditsiini kasutamisega.
Linus Paulingi originaalmeetodis kasutatakse südamehaiguste ravimiseks järgmisi aineid (igapäevased kogused):
- 6 kuni 18 grammi C-vitamiini, kuni saavutatakse soolestiku taluvuse piir (st kuni algab peensooles imendumata jäänud C-vitamiinist tingitud vesine kõhulahtisus). (Hr Dieli soolestiku taluvuse piir on vähenenud, praegu võtab ta päevas 20 g C-vitamiini, jaotatuna viieks annuseks; see on umbes sama kogus, mida L. Pauling olevat võtnud iga päev. Kui hr Diel alustas oma ravieksperimenti, kulus tal soolestiku taluvuse piirini jõudmiseks 30–40 g C-vitamiini päevas. Seda taluvuspiiri vähenemist peab ta jätkuva tervenemise tulemuseks ja kinnituseks.) (C-vitamiini suurte koguste manustamise kohta vt Thomas E. Levy „C-vitamiin– esmane rohi kõikide hädade vastu”, Suur Puu 2019, lk 126–134; tavalistest vormidest sobib kõige paremini naatriumaskorbaat.)
- 5 kuni 6 g aminohapet lüsiini (saab osta näiteks Fitpointi või iFiti poest, võib-olla ka mujalt).
- 2 g aminohapet proliini (samadest poodidest).
Oma eksperimendi käigus lisas ta kirjanduse uurimise ja oma kogemuste põhjal veel järgmised ained:
- D-vitamiin: ta optimeeris oma D-vitamiini taseme 100 kuni 120 ng/ml juurde. Selle hoidmiseks võtab ta praegu iga päev 10 000 RÜ D-vitamiini.
- Magneesium: ta võtab 1,0 kuni 1,5 g magneesiumi mitmesugustes vormides.
- Kaalium: lisaks oma tavatoidule võtab ta 315 mg kaaliumi kloriidi vormis (600 mg KCl).
- Aminohapped: arginiin, tsitrulliin, tauriin. (Praegu kasutab ta järgmist „vererõhu kokteili”: 6 kuni 9 g arginiini, 3 g tsitrulliini, 4 g tauriini, magustamiseks 5 g glütsiini.)
- Oomega-3-rasvhapped: 1,5 g, lisaks rohkesti kala sisaldavale toidulauale.
Saadud kogemused on ta kokku võtnud oma uues raamatus „Wundersame Nebenwirkungen meines Selbstversuchs mit der Pauling-Therapie” (Paulingi ravimeetodiga saavutatud imepärased kõrvaltoimed minu eneseravieksperimendis) (praegu kättesaadav üksnes saksa keeles).
Veel mõned kommentaarid muude kõrvaltoimete kohta, mida nähakse ravimite kasutamisel:
Kuigi haigla arstid teda tungivalt hoiatasid võimalike kõrvaltoimete eest, ei ole hr Diel kümne aasta jooksul, mil ta on katsetanud enda ravimist vitamiinide ja muude looduslike ainetega, täheldanud ühtegi halba kõrvaltoimet. Midagi halba ei ole põhjustanud ei vitamiinide ega aminohapete suured annused. Ta ei ole oma katset läbi viies surnud ega jäänud haigeks. Ei saanud tal neerud kahjustada ega tekkinud neerukivisid, ei esinenud allergilist šokki ega toksilisi toimeid – mitte midagi. Ei juhtunud midagi sellist, mille eest teda oli hoiatatud.
Artikli lõpus on 19 kirjandusviidet.
Siin võiks vahest joone alla tõmmata – lõpp hea, kõik hea! Aga siiski tekivad mõned küsimused:
Miks peab patsient ise otsima õiget ravimeetodit ja katsetama seda enda peal, ignoreerides arstide hoiatusi?
Linus Pauling suri 1994. aastal. Ilmselt ei hakanud hr Diel ravima oma südamehaigust (oletatavasti aastal 2015) mingi uue ja senitundmatu meetodiga. Miks arstid, peale dr Strunzi, ei osanud seda talle soovitada, olles näinud oma senise ravi asjatust?
Mis juhtub südamehaigetega, kes ei oska pöörduda dr Strunzi poole? Kas sellise olukorra eest keegi vastutab ka?
Dr Thomas E. Levy on näidanud raamatus „C-vitamiin – esmane rohi kõikide hädade vastu” (Suur Puu, 2019), et C-vitamiini vastu on arendatud sihikindlat laimukampaaniat. Olin kunagi väga ammu lugenud, et L. Pauling oli kahtlemata geniaalne teadlane, kuid vanaduses hakkas selguma, et tema geniaalsusel oli ka tumedam külg. Hakkasin seda otsima Google’i abil (otsides „Linus Pauling dark side”) ja – au Google’ile! – leidsingi kohe viite šarlatanide ja posijate paljastamisele pühendatud veebisaidile The Dark Side of Linus Pauling’s Legacy [L]
See on Stephen Barretti artikkel 14. septembrist 2014 (küllap taheti „tähistada” 20 aasta möödumist L. Paulingi surmast 19. augustil 1994). Seal öeldakse kohe, et L. Paulingi mõju terviseturule (jah, health marketplace!!) oli kõike muud kui kiiduväärt. Ükski vastutustundlik arsti- või toitumisteadlane ei jagavat L. Paulingi usku vitamiinide suurte annuste tervendavasse toimesse. Teaduslik väide pidavat põhinema sadade patsientidega saadud tulemustel ja mingeid hästi kujundatud katseid olevat ka tehtud. Näited Ch. W. Marshalli artiklist Vitamin C: Do High Doses Prevent Colds? [L] : vabatahtlikele viidi kurku nakkusohtlikke viirusi ja raviti neid siis 3000 mg C-vitamiini manustamisega. Kõik vabatahtlikud haigestusid, nii need, kes said platseebot kui ka need, kes said 3000 mg C-vitamiini. Paneme tähele, et L. Pauling manustas endale 18 grammi C-vitamiini päevas ja hr Diel alguses koguni 30–40 grammi – oluline kriteerium on soolestiku taluvuse piiri saavutamine (see näitab, kui palju organism tegelikult vajab C-vitamiini kollageeni sünteesimiseks ja haigustega võitlemiseks – ning haiguste koorem on igal inimesel ju erinev). Tuleb märkida, et katse vabatahtlikega oli sadistlik: inimesed nakatati grippi, aga C-vitamiini manustati mitte soolestiku taluvuse piirini, vaid kõigest 3000 mg! Ka muudes Ch. W. Marshalli viidatud katsetes C-vitamiini mõju puudumise tõestamiseks (neid on läbi viidud rohkem kui 30 korral) oli hoolikalt välditud manustamist soolestiku taluvuse piirini; kasutatud kogused olid mõnel juhul kõigest 1000 mg ja suurim kogus haiguse ajal oli 8000 mg. Dr Levy väidab, et umbes inimesesuurune kits sünteesib endale 13 grammi C-vitamiini päevas ja seda läheb talle vaja eelkõige kollageeni tugevdamiseks (kollageeni molekul ristsillatakse pärast sünteesimist C-vitamiiniga, mis annab kollageenile vajaliku tugevuse), aga nakkuste ja mürgistustega võitlemiseks võib ta sünteesida palju rohkem (isegi 100 grammi päevas). Kui katsete kujundamisel C-vitamiini mõju väljaselgitamiseks ei võeta arvesse organismi tegelikke vajadusi (kuhu organismis C-vitamiini tegelikult kulub) ja seda, et iga inimese haiguste koorem on individuaalne, siis ei saa neid katseid pidada hästi kujundatuks; ma olen küll keemik, mitte arst, aga sellist ühe lauaga löömist peaksin ma meditsiiniliseks kirjaoskamatuseks. Keemikutel on reegel, et enne mõõtma hakkamist tuleb aru saada, mida mõõdetakse. Toetun seejuures ka dr Levyle, kes selliste „ettevaatlike” katsete kohta näidata C-vitamiini mõnegrammiste koguste manustamise asjatust kasutas tulekahju analoogiat: paneme hulga maju põlema ja viskame igas majas tulekoldesse ämbri vett – nii saame tõendada, et tuld ei ole võimalik veega kustutada!
Muide, neid katsetajaid ei piira tõesti miski: katsealusteks võeti ühel juhul ka 641 navaho-indiaanlaste last ja kui katsekorralduse suhtes tekkis kahtlusi, siis teisel juhul veel 868 navaho-indiaanlaste last, nende grippi „raviti” kas platseeboga või kõigest 1000 mg C-vitamiiniga … Tuleb tahtmine hakata appi karjuma!
Üpris lõbus on lugeda, kuidas Nobeli preemia laureaadi kohta öeldakse, et ta ei teadnud mitte midagi õigest arstiteadusest (mis tuleks ilmselt panna jutumärkidesse: „arstiteadusest”), aga tegelikult on see tragöödia – patsiendid surevad, aga kõnealused „arstiteadlased” sellepärast muret ei tunne …
