Paljud inimesed põevad vanemas eas kroonilisi haigusi. Spordibioloogia professor Kristjan Port teatas „Horisondis” nr 4/2024, et Eestis elavad inimesed tervena keskmiselt 56. või 57. eluaastani ja surevad 70. eluaastate teisel poolel, olles haigena elanud 20 aastat. Eluea pikenemist esitatakse meditsiini suure saavutusena – kõigepealt tuleb ju elada krooniliste haiguste ilmumise keskmise vanuseni (varem surid paljud inimesed nakkushaigustesse). Aga haigena elamine ei olegi tegelikult nii rõõmustav saavutus, parem oleks elada ikka tervena …
Varem tundus, et kroonilised haigused on vääramatud – vähk, naastud veresoontes, mis viivad insuldi või infarktini, Alzheimeri tõbi vms degeneratiivne haigus muudkui süveneb, kuni inimene sureb. Arstid peavad sellega kangelaslikku võitlust, ravimifirmad töötavad välja uusi kalleid ravimeid nende haiguste vastu, aga lõpuks jõuab tõbi ikkagi oma ettenähtud lõpuni – Loodus jääb peale …
Nüüd on siis rõõmustav teada, et vähk on ravitav, kui see avastatakse õigeaegselt: korduvad operatsioonid, keemia- ja kiiritusravi kuurid hoiavad inimest elus lausa viis aastat või kauemgi, võib-olla isegi seni, kuni mõni teine haigus – või ka paljude retseptiravimite paralleelne kasutamine (1) – teeb elule lõpu. Need ei ole meeldivad perspektiivid, kui haigusest terveksravimist ei võeta üldse kõne allagi – ilusa põhjendusega, et arstid teevad kindlasti kõik võimaliku, kuid haigele ei tohi anda liiga roosilisi lootusi, kuna ravimid imet ikkagi ei tee ja igal toimival ravimil on muidugi ka kõrvaltoimeid. See kõlab üpris nukralt …
Viimasel ajal hakkavad esile kerkima ja populaarsust võitma siiski ka teistsugused seisukohad: selgub, et inimese tervist ei hoia mitte üksnes arstid, vaid elusorganism ise on üks väga mitmekordselt tagasisidestatud süsteem: haiguse süvenemise tendentsile seisab peale arstide hoole – või hoopis eelkõige – vastu ka organismi enesetervendamise tendents ja vaja on lihtsalt teada, kuidas seda viimast tendentsi saaks toetada. Selleks oleks aga vaja sügavamalt tunda organismi käsutuses olevaid mehhanisme.
Joonis 1: Minu melanoom pealael
Järgmine näide organismi keemia tagasisidestatuse kohta on osteoporoos (vt Th. E. Levy „Surm kaltsiumi läbi”, Suur Puu, 2022). Dr Levy näitab selles raamatus, et tuleb arvestada seda, et luukude on elus kude, milles kogu aeg toimuvad luukoe ülesehitamise ja lammutamise protsessid, mille eest vastutavad spetsiaalsed rakud, vastavalt osteoblastid ja osteoklastid. Tegemist on tasakaaluga, mida saab tüürida vitamiinide abil: protsessi suunamiseks luu ülesehitamise poole tuleb manustada rohkesti C-vitamiini ja K2-vitamiini ning mõõdukalt D-vitamiini (viimase liiga suured annused on kahjulikud). Kindlasti mõjutab seda tasakaalu ka liikumine: luud vajavad treenimist! (Kaltsiumi manustada ei tohi, kuna see üksnes süvendaks luude lagunemisel liikvele läinud kaltsiumi kahjulikke mõjusid.)
Luukoest kaltsiumi vabanemise tagasitõrjumine ei ole seotud üksnes osteoporoosi vältimisega, vaid ka vereringehaiguste ja vähi ärahoidmisega. Eelmises lõigus kirjeldatud tasakaal mõjutab ka 50% kaltsiumisooli sisaldavate naastude tekkimist veresoontes (mis võib lõppeda infarkti või insuldiga) ja kaltsiumiladestuste tekkimist muudes kohtades (rinnanäärmes, eesnäärmes ja mujal), mis on seotud vähiga. Näeme, et selle tasakaalu hoidmine on tervise ja elu pikkuse üks olulisemaid määrajaid.
Joonis 2. Ülesehitamise ja lammutamise tasakaalude nihkumised krooniliste haiguste korral: luu moodustamine > luu lammutamine osteoporoosi korral; rakkude paljunemine < rakkude hävimine vähi korral; sünapside moodustumine > sünapside hävimine Alzheimeri tõve korral.
Hiljuti (2017. a) näitas dr Dale E. Bredesen, et vägagi sarnane tasakaaluolukord esineb ka Alzheimeri tõve puhul: joonis 2. Oma raamatus „The End of Alzheimer’s. The First Program to Prevent and Reverse Cognitive Decline” räägib dr Bredesen, et väga paljud katsed ravida Alzheimeri tõbe mingi ühe ravimiga on kukkunud läbi. Edu saavutati alles siis, kui imerohu otsimise asemel hakati uurima seda tõbe põhjustavaid tegureid. Kindlaks õnnestus teha viis Alzheimeri tõve tüüpi ja vähemalt 36 neid põhjustavat tegurit, mille hulgas üks tähtsamaid on insuliiniresistentsus: rakud on vähendanud insuliiniretseptorite arvu, suhkrut on veres palju, kuid see ei pääse rakkudesse ja ajurakud surevad nälga (nn 3. tüüpi suhkurtõbi). Sai selgeks, et ajurakkude elutegevust ja sünapside moodustamist on vaja toetada, arvestades kahjustuste laadi. Kõiki haigust põhjustavat 36 tegurit ei olegi vaja kõrvaldada, tähtis on kõrvaldada vähemalt osa tegureid, et nihutada tasakaalu sünapside tekkimise suunas. Seda olevat võimalik teha sõltumatult patsiendi vanusest, seega ei ole ka Alzheimeri tõbi vääramatult patsiendi surmani viiv nähtus.Dr Dale E. Bredeseni järgmine raamat praktilisemate ettepanekutega Alzheimeri tõve ärahoidmise ja ravimise kohta on tõlgitud ka eesti keelde: „Lõpp Alzheimeri tõvele. Põhjalik käsitlus kognitiivse languse ennetamisest ja tagasipööramisest”, AS Äripäev, 2021 (joonis 3).
Joonis 3. „Mis see nüüd ometi oli?”
(1) Üks levinud surmapõhjusi Ameerika Ühendriikides.
(2) Seepärast soodustab veresuhkru kõrge tase vähi arengut. See tase kipub kõrgenema suhkurtõbistel, suhkurtõbi on aga omakorda tihedalt seotud liigse kehamassiga. Seepärast tuleks hoida kehamass normaalses vahemikus (kehamassi indeks, st [mass (kg)]/[pikkus (m)]2, ei tohiks olla suurem kui 25).
(3) Küllap oli abi ka kiirjalutuskäikudest ja tervistavatest maitseainetest (vt Bh. B. Aggarwal „Tervistavad maitseained”, Ersen, 2013) nagu ingver, kalgan, nelk jt, mida panin pulbrina kohvi sisse.