Kaltsiumi kohta võib lugeda ja kuulda väga erinevaid arvamusi. Levinud on teadmine, et kaltsium on elu jaoks hädavajalik, kuna kaltsium tähendab ju tugevat luustikku, häid hambaid, osteoporoosi vältimist ning närvisüsteemi, lihaste ja veresoonte korralikku tööd, vere head hüübimist ja vere pH hoidmist vajalikus vahemikus – need on kõik elutähtsad ülesanded! Kaltsiumi nii olulised rollid on leidnud asjakohast kajastamist ka toidulisandiäris: ühes apteegis lugesin kokku 11 kaltsiumipreparaati, teises 15 ja kolmandas koguni 19, kusjuures paljud tooted olid eri apteekides erinevad. Mitmed toidulisandid sisaldavad ühtlasi D-vitamiini, kuna see vitamiin parandab oluliselt kaltsiumi omastamist. Küsimus näib olevat üksnes selles, kuidas valida paljude toidulisandite hulgast kõige taskukohasem ja seejuures kõige tõhusam.
Aga kaltsiumi kohta levib ka ebameeldivaid kuulujutte. Kõik on kuulnud „lubjastumisest” ehk (ca 50%) kaltsiumisooli sisaldavate naastude arenemisest veresoontes, mis halvendavad aju tööd, võivad oma tekkekohalt lahti rebeneda ja liikuda verevooluga aju, südame või kopsu veresoontesse (insult, infarkt, emboolia), mis võib lõppeda surmaga. Kõik on kuulnud ka kõvadest tükkidest rinnas (rinnavähk) või eesnäärmes (eesnäärmevähk). Väidetakse, et kaltsiumil on tegelikult oluline osa väga paljude, kui mitte kõikide vähiliikide arengus. Kui jätame kõrvale liiklus-, alkoholi- ja narkosurmad, siis vereringehaigustesse või vähki enamik inimesi tänapäeval ju surebki … Noored inimesed võivad endale lubada üleolevat suhtumist nendesse haigustesse ja nimetada vanemaid inimesi „lubjakateks”, aga varsti – tegelikult väga varsti! – hakkavad need haigused ka noori vaevama. – Mis värk selle kaltsiumiga siis on?
Selle kohta on nüüd eesti keeles ilmunud dr Thomas E. Levy raamat „Surm kaltsiumi läbi. Tõendid piimatoodete ja kaltsiumi sisaldavate toidulisandite toksilisuse kohta” (Suur Puu, 2022). Sellest raamatust võime leida tänapäeva teaduse andmetele (706 kirjandusviidet) tuginevad vastused kaltsiumiga seotud küsimustele. Raamatus antakse ülevaade sellest, milleks on vaja kaltsiumi, kuidas tekib osteoporoos ja miks selle ärahoidmiseks tuleb võtta teatavaid vitamiine, mitte kaltsiumi toidulisandeid. (Keha peab juba niigi toime tulema kaltsiumiuputuse tingimustes – see kaltsium on pärit vitamiinipuuduse tõttu lagunevatest luudest.) Dr Levy raamatutele iseloomulikult käsitletakse ka selles raamatus tasakaalustatult kogu inimese keha ja selle protsesse. Dr Levy näitab, et rõhu panemisega mingile ühele haigusele või protsessile võidakse organismile teha palju rohkem kahju kui tuua kasu.
Kui tuleme tagasi loo pealkirja juurde, siis õige vastus on, et mõlemad väited on õiged, aga kõik oleneb kaltsiumi kontsentratsioonist. Küsimusele „milline kaltsiumi sisaldav toidulisand tuleks valida?” annab dr Levy väga selge ja teaduslikult põhjendatud vastuse: EI TOHI VALIDA MITTE ÜHTEGI, kogu vajaliku kaltsiumi saab täiskasvanud inimene normaalse toiduga. (Samuti ei tohi võtta toidulisandeid, mis sisaldavad vaske. Rauaga on asi nii, et ei tohi võtta toidulisandeid, mis sisaldavad rauda, kui ei ole tõendatud, et patsiendil on rauanappusest tingitud aneemia; viimasel juhul tuleb otsida selle põhjust – tegemist võib olla varjatud veritsemisega, näiteks soolevähi tõttu.)
Üldise tervise huvides on väga soovitatav piirata tugevasti piimatoodete tarbimist, kuna piim ja piimatooted sisaldavad väga palju inimese jaoks liigset kaltsiumi (lehmapiima looduslik ülesanne on aidata vasikal kiiresti kasvatada lehma suuri konte – inimesel selliseid konte ei ole). Piima on ärieesmärkidel reklaamitud väga tervisliku joogina; suure kaltsiumisisalduse tõttu see tervislik siiski ei ole.
Dr Levy selgitab, et inimene saab nende elementide vajalikud kogused oma igapäevase toiduga (piima tarbimata), aga nende võtmine „igaks juhuks” on väga ohtlik, kuna see põhjustab raskeid haigusi. Raamat on kergesti arusaadav tavalugejale, kuid peegeldab nii varasemate kui ka kõige uuemate teadustööde tulemusi.