2024. a täitus 100 aastat Otto Warburgi teedrajava töö „Über den Stoffwechsel der Tumoren” („Kasvajate ainevahetusest”) ilmumisest. Ta näitas seal, et kasvajarakud erinevad peaaegu kõikide normaalsete rakutüüpide rakkudest: normaalsed koed kasutavad tõhusaks energiatootmiseks hingamisega seotud protsesse, sisuliselt nad „põletavad” toitaineid hapniku abil. Seevastu vähirakud kalduvad energiatootmiseks kasutama kääritamist ja ei vaja selleks hapnikku, isegi kui neil on seda piisavalt . Thomas N. Seyfried on avaldanud väga põhjaliku raamatu „Cancer as a Metabolic Disease” („Vähk kui ainevahetushaigus”) (Wiley 2012). Ortomolekulaarse meditsiini veebisaidil on ilmunud mitu teadet vähi kui ainevahetushaiguse kohta.
Millegipärast ei jõua see teave maailma arstide enamikuni. Algpõhjus võib olla DNA struktuuri avastamine 1953. aastal. See andis väga palju hoogu juurde geeniuuringutele, loodeti, et geenid annavad vastuse kõikidele vähiga seotud küsimustele. Hakati otsima „vähigeeni”. Selgus, et vähirakkudes on tõesti ka mitmesuguseid geenimuutusi, ja ilmus terve armee teadlasi, kes on saanud vastava koolituse ja oma teadlasetöö jooksul muud ei teegi, kui uurivad vähirakkude muutlikke geene. Need teadlased tunnevad muidugi huvi üksteise tööde vastu ja kiidavad üksteist. Nad kõik on kindlad, et vähki põhjustab muteerunud geen. Üks seda väitnud teadlane (dr Harold Varmus) on nüüd USA riikliku vähiinstituudi direktor; samal seisukohal on ka teadusrahasid jagavad nõukogud.
Kämmerer jt kirjeldavad oma raamatus saksa vähiuurijate rasket olukorda: maailma vähiuurijatest olid juba saanud vähigeneetikud, aga Saksamaal takistas selle suuna arendamist Nobeli preemia laureaat Otto Warburg, kes oli veendunud, et vähk on ainevahetushaigus, mitte geenihaigus. Oma avastuse tegi ta 1923.–25. aastal, kui oli varastes 40. aastates, suri ta aastal 1970. Alles pärast tema surma said saksa teadlased hakata muu maailma vähigeneetikutele järele jooksma.
2026. a tuli eesti keeles müügile dr Karan Rajani teos „See raamat võib päästa sinu elu” (originaal ilmus 2023. a). Seal esitatakse (lk 327) väga masendav pilt vähist kui „julmast koletisest, mis ähvardab kõiki inimesi”: vähi esinemissagedus tõuseb pidevalt, sest oleme õppinud muid vaenlasi vältima. Mida kauem elame, seda tõenäolisem on, et immuunsüsteem ei hävita mõnd ohtlikku rakku, mis bioloogiliselt on sama halb kui küdeva ahju valveta jätmine. Arstid võivad teha sõeluuringuid, vähki ravida, välja lõigata, kiiritada ja mürgitada, aga vähk on paratamatu seal, kus eksisteerivad rakud ja rakkude pooldumine, teiste sõnadega – vähk on elu lahutamatu saatja. Vähil puuduvat universaalne ravi, kuna vähi olemust mõistetavat tihti valesti. Vähk olevat üldine väljend sadade väga erinevate haiguste kohta, see ei ole mingi kindel olem, see on haiguse protsess – teiste sõnadega, see on üha jubedamaks arenev jubedus. Vähi kirurgiline, keemiline või kiiritusravi hävitab koos vähirakkudega paratamatult ka terveid kudesid. Vähiravi edukust elu pikendamisel mõõdetakse viie aasta elulemusega, mis kõhunäärmevähi, kopsuvähi ja maovähi puhul (kõige ohtlikumad vähivormid Eestis) on vastavalt 11, 20 ja 29 protsenti, kuigi on natuke küsitav, kas elulemusega mõõdetakse elu või suremise pikendamist. On õnnestunud luua mõned (ülikallid) spetsiifilised ravimid, millega rünnatakse vähi ebanormaalseid valke, kuid need toimivad ainult väga konkreetse vähivormi vastu; nendega ei saa vähi tekkimist ära hoida ja sageli leiavad vähirakud ka võimaluse oma arengu jätkamiseks ja leviku laiendamiseks. Veelgi halvem on see, et need ravimid on ise toksilised ja kahjustavad rängalt tervist. Näiteks pahaloomulise melanoomi ravimit ipilimumabi katsetati 540 patsiendi peal: 3 inimest said terveks, 14 surid ravimi kõrvaltoimete tõttu. Keskmiselt pikendab see ravim patsiendi elu nelja kuu võrra, ravikulud on 30 000 dollarit kuus … (Seyfried, lk 277-278.) Ühesõnaga, vähi käsitlemine geenihaigusena ei luba mitte midagi peale lootusetuse ja surma.
Tundub, et vähi kui ainevahetushaiguse uurijad ei leia kontakti teadlastega, kes usuvad, et igal raku pooldumisel võib geenidega minna midagi valesti, immuunsüsteem ei suuda neid vigu alati üles leida ja siis tulebki kohtumine julma koletisega. Teadusfilosoofid ütlevad, et tegemist on paradigmaga: mõistete, seaduste, meetodite, tehniliste vahendite, veendumuste ja väärtuste süsteemiga, mille teadlaskond on omaks võtnud ja mille alusel toimib teaduslik traditsioon (uurimisülesannete seadmine, teadusdistsipliinide õpetamine ja muu selline). Väidetakse, et paradigmat on väga keeruline „murda”: vana paradigma asendub uuega mitte nii, et teadlane loeb uuest avastusest, saab sellest aru ja hakkab pooldama uut paradigmat; väljakujunenud teadlaste seltskond ei suuda end enamasti muuta ja teeb uuele teadusele ruumi pensionile mineku või surmaga.
Selline pessimistlik vaade vähile kui paratamatusele ei vasta minu oma kogemusele: müslidieediga tekkis mul pealael melanoom (millest sain teadlikuks alles hiljem), peeglis nägin ainult kolmanda sünnimärgi ilmumist põsele. Kui vaimustusin ketoosidieedist (mõjuvat väga hästi peaaju toimimisele), hakkasid sünnimärgid vähenema (nüüd on põsel ainult üks väike sünnimärk, vaevalt kolmandik endisest). Pärast 1,5-aastast ketoosis elamist leiti, et mul on pealael melanoom, mis ei ole aga aktiivne, rakud ei paljune (mitoose ei ole näha), kasvu asemel on näha taandarengut.
Krooniliste haiguste juurpõhjused
Ortomolekulaarse meditsiini veebisaidil avaldatakse huvitavaid artikleid, millega püütakse edasi arendada ja kasutusele võtta Otto Warburgi tähtsat avastust aastast 1924. Mitokondrid on raku „energiajõujaamad” ja O. Warburg näitas, et nende kahjustused sunnivad rakku hakkama elus püsimiseks vajalikku energiat tootma kääritamisega – seega on vähi algpõhjus looduslik valik. Dr. Cheng avaldas 54 kirjandusviitega artikli „Peamiste krooniliste haiguste tunnused: ühtse süsteemibioloogia vaade” , mille kohaselt olulisemate krooniliste haiguste puhul on tegelikult tegemist kümne juurpõhjusega, millest mitokondrite kahjustus on üks levinumaid. Mitokondrite kahjustus võib põhjustada 2. tüüpi suhkurtõbe ja metaboolset sündroomi, mittealkohoolset rasvmaksa, ateroskleroosi, südamepärgarteritõbe, südamepuudulikkust, Alzheimeri tõbe ja neurodegeneratiivseid haigusi, Parkinsoni tõbe, autoimmuunhaigusi, kroonilist neeruhaigust, depressiooni ja meeleoluhäireid, autismi, rasvumist, kõrgvererõhutõbe ja ka bioloogilist vananemist (mis erineb kronoloogilisest vananemisest). Kliiniliselt avalduvad juurpõhjuste kombinatsioonid eri haigustena, kuid bioloogiliselt on tegemist järgmiste häiretega: mitokondrite toimimise häired, ainevahetuse regulatsiooni häired, oksüdatiivne stress, immuunsüsteemi tasakaalu häired, hormonaalse tasakaalu häired, mikrobioomi häired, detoksifikatsiooni ja parandamissuutlikkuse häired.
Krooniliste haiguste kümme juurpõhjust on järgmised:
- keskkonna ja töökeskkonna toksiinid,
- dieedi ja ainevahetusega seotud stressorid,
- mikrotoitainetega varustatuse puudulikkus,
- kroonilised nakkused ja immunoloogilise regulatsiooni häired,
- hormonaalne tasakaalustamatus, endokriinsüsteemi häired,
- elustiili ja käitumisega seotud tegurid,
- psühhosotsiaalne ja emotsionaalne stress,
- embrüonaalse ja varase eluea arengu programmeerimine,
- geneetiline ja epigeneetiline tundlikkus,
- ravimisest tulenenud häired.
Erinevalt sümptomite ravimisele suunatud meditsiinist, mis – nagu nägime vähi puhul – kipub sattuma tohutu hulga haiguste lootusetusse tihnikusse, püüab ortomolekulaarne meditsiin leida ja ravida neid krooniliste haiguste juurpõhjusi, mida on siis kõigest kümme. Neid saame mõjutada erineval määral – mõnda tugevasti, mõnda üldse mitte –, kuid peaksime tegema kõik võimaliku, et mõjutada õiges suunas vähemalt neid põhjusi, mille mõjutamine on võimalik. Tähelepanu juhtimine juurpõhjuste mõjutamise võimalustele on kindlasti väga suur samm edasi, võrreldes fatalistliku seisukohaga, et vähk on paratamatu seal, kus on tegemist rakkude pooldumisega. Ka Rajani viidatud teoses „See raamat võib päästa sinu elu” on räägitud mõnest abinõust oma elu pikendamiseks, aga niisugust fundamentaalset vaadet sealt ei leia.
Vähi puhul toob dr Cheng välja kuus tunnust:
- rakkude kasvu hoogustava signaliseerimise püsimine,
- rakusurma (apoptoosi) vältimine,
- raku ainevahetuse ümberkorraldumine (O. Warburgi avastus, mis on seotud mitokondrite hingamisfunktsiooni kahjustusega),
- genoomi ebastabiilsus,
- kasvaja arengut toetav põletik,
- immuunsüsteemist möödahiilimine.
Mõjutada saab nendest vist kõige kergemini mitokondrite tööd sellega, et asendame ühekülgse süsivesikudieedi ketoosiga, väldime mitokondreid kahjustavaid toksiine (suitsetamine, alkohol), ülearu töödeldud toitusid, oleme füüsiliselt aktiivsed, liigume värskes õhus. Kõige hämmastavam on, et sellega ei vähenda me mitte üksnes vähi, vaid kõikide olulisemate krooniliste haiguste ilmumise tõenäosust. Integratiivne ortomolekulaarne meditsiin lähtub põhimõttest, et kroonilised haigused ei ole mitte hulk eri haigusi, vaid on ühtede ja samade bioloogiliste tasakaalustamatuste mitmesugused väljendumisviisid. Sageli põevad inimesed korraga mitut kroonilist haigust. Kui püütakse parandada haiguste juurpõhjusi (toitumise, detoksikatsiooni ja metabolismi parandamisega), siis hakkavad kõik kroonilised haigused paranema. Integratiivse ortomolekulaarse meditsiiniga saavutatakse sageli häid tulemusi, mida haigusespetsiifiline meditsiin ei oska seletadagi.
Krooniliste haiguste tunnuste kõrvutamine näitab, et krooniliste haiguste bioloogia on ühtne – ei ole nii, et iga krooniline haigus on isemoodi ja nõuab isemoodi ravi. Tuletame meelde, et vähigeneetikud jõudsid (vt dr K. Rajani raamat lk 327) tulemuseni, et ei ole olemas isegi sellist ühtset haigust nagu vähk: tegemist olevat sadade väga erinevate haigustega, mis kõik nõuavad erinevat ravi … Integratiivne ortomolekulaarne meditsiin püüab kindlaks teha ja ravida krooniliste haiguste juurpõhjusi (keskkonnatoksiinid, metaboolsed ja dieedist põhjustatud stressorid, mikrotoitainete puudus, kroonilised nakkused, hormoonitasakaalu häired, elustiili- ja psühhosotsiaalsed stressorid jne, sealhulgas ka ravimisest tingitud põhjused), kuna siis hakkavad nendest põhjustatud krooniliste haiguste tunnused (mitokondrite puudulik talitlus, metaboolne ebastabiilsus, oksüdatiivne stress, organismi eneseparandusvõime halvenemine) vähenema ja organism on taas suuteline end tervendama. Niimoodi saab jõuda krooniliste haiguste tõelise ravimiseni.
Kõige lihtsam viis oma elujõudu kosutada on karastada end ja liikuda värskes õhus. Talvelgi võib väljas leida vaimustavaid vaatepilte.
