Talisupleja
Fotoaparaadi ette jäi veel üks talisupleja Pirita rannas. Tegemist on kindlasti väga tervisliku ettevõtmisega, kuna 2-meetrise vahemaa hoidmisega siin muret ei ole. Muus osas lähevad arvamused aga natuke lahku.
Hollandi imemees Wim Hof kiidab seda ettevõtmist kõvasti (LINK ): see võimaldab hakata reguleerima oma keha funktsioone, kutsuda esile hormeesi (organismi ajutine mõjutamine mõne loodusliku stressifaktoriga (vähene söömine, külm jne) avaldab kasulikku toimet, mida nimetatakse hormeesiks), peletada eemale haigused jne. Siiski soovitab ka Wim Hof olla pigem ettevaatlik, mitte kunagi minna üle oma piiri, kuulata oma keha, mitte ego soovitusi.
Perearst dr Saadi soovitab olla ettevaatlik (LINK) ja mitte alustada oma karastamist enne arstiga rääkimist. – Arstiga rääkida võib muidugi ikka, aga ükski südametunnistusega perearst ei tohiks vist kiita ka metsajooksu ega suusatamist: igaüks teab arvatavasti kedagi, kes oli parimas meheeas ja justkui hea tervise juures, aga kelle metsajooks või suusatamine lõppes kurvalt. – Elu on tõesti mitmekesine ning oma tervise eest vastutab ikkagi igaüks ise, jälgides oma enesetunnet. Ettevaatlikult alustamist ja oma sisetunde kuulamist ei asenda mitte miski. Eriti hoolikalt tuleb jälgida, et kellegi eeskuju või soovituse järgimine ei kujuneks olulisemaks oma sisetunde kuulamisest. Vastunäidustuste olemasolu korral tuleks olla kahekordselt ettevaatlik – üks hea näide on kroonilise neerupõletiku puhul jalgade külma veega pesemise järkjärguline alustamine siin blogi artiklis „Minu kogemused „alternatiivmeditsiini” ja „teadmuspõhise raviga”” (elujõu äratamiseks kasutati seal lisaks karastamisele ilmselt mingil määral ka liikumisravi). Igatahes ei tuleks mitte kunagi minna iga hinna eest endale midagi „tõestama” või teistele näitama. (Wim Hof, tõsi, näiliselt ei järgi seda põhimõtet, aga ta ei tee vist midagi „iga hinna eest” – ikka ainult seni, kuni see meeldib või on vähemalt enam-vähem talutav.)
Wim Hofi raamat on väga huvitav ja hariv ning ütleb kindlasti väga palju meie füsioloogia ning ühtlasi ka mineviku kohta. Kuidas me üldse suutsime elada enne keskkütte ja soojaveekraani ajastut? Aga inimesed ikkagi elasid ka siis … Kõigest 200 aastat tagasi mõisteti vanniskäigu mõnude all midagi hoopis muud kui meie ajal:
Onegin aina omaette
Childe Haroldina mõtiskles,
aovalgel istus vannivette,
kus jääkristalle kõlises.
(A.S. Puškin „Jevgeni Onegin”, 4 pt., XLIV, Betti Alveri tõlge. Vene keeles kõlab see isegi veel natuke karmimalt: mitte „aovalgel”, vaid „со сна”, ehk siis – „otse voodist”!)
Mina avastasin kunagi enda jaoks, et pärast lõunasööki on talvel väga meeldiv jalutada triiksärgi väel. Kiire käimine annab sooja. Kord algas tihe lumesadu, triiksärk sai läbimärjaks, aga tervisele see midagi halba ei teinud. Ainus häda oli see, et lumises pargis triiksärgi väel jalutajat pandi tähele ja kord hakkas keegi mul isegi järel käima, küllap selleks, et vajaduse korral kutsuda sellele hullule arst.
Minu oma talisuplejastaaž jäi lühikeseks – tegelesin sellega mõned nädalad 1993. a märtsis, kui jäin ilma tööta. Hommikune jooks ja hüppamine hommikuhämaruses Pirita jõkke rahustasid suurepäraselt ärevust ja andsid hea enesetunde terveks päevaks. Käisin pärast seda mööda mitmesuguseid asutusi ja küsisin, ega neile vahest teaduskraadiga keemikut vaja ei lähe. Sain järjest äraütlemisi – mõnikord üpris solvavaidki – loidudelt ja roidunud ametnikelt, aga ma tundsin, et mu samm on nõtke ja ma ise olen ikkagi hirmus tubli. – Kui ma peatselt töö leidsin, kadus mul see hommikune vaba aeg ära ja hiljem ei ole ma talisuplemiseni enam jõudnud.
Pean siiski ütlema, et talisuplemises on vist ka mitmesuguseid stiile; võib-olla väljendavad need karastatuse astmeid. Pildil oleva supleja stiili võib nimetada härrasmehelikuks: sõitis autoga metsa äärde, riietus autos lahti, kõndis mõõdetud sammul läbi lumise metsa mere äärde ja astus kiirustamata vette (ja Pirita rannas tuli veel tükk aega kõndida – ikka mõõdetud sammul – kuni vett oli piisavalt sukeldumiseks). Minu stiil oli selgelt matslik, aga ma alustasin ju ilma igasuguse eelneva karastuse ja teoreetilise ettevalmistuseta: jooksin naha kuumaks, jõe ääres võtsin hämaruses riided seljast (publikut ei olnud), hüppasin mauhti vette, sumasin natuke ja kohe jälle mauhti välja, lükkasin vee peoga pealt maha, tõmbasin riided märja ihu peale ja siis padavai suure jooksuga koju. Mingeid halbu tagajärgi see 42-aastasele mehele ei tekitanud, tulemused olid ainult positiivsed.