Elulaeva tüürimine keset krooniliste haiguste merd

Paljud inimesed põevad vanemas eas kroonilisi haigusi. Spordibioloogia professor Kristjan Port teatas „Horisondis” nr 4/2024, et Eestis elavad inimesed tervena keskmiselt 56. või 57. eluaastani ja surevad 70. eluaastate teisel poolel, olles haigena elanud 20 aastat. Eluea pikenemist esitatakse meditsiini suure saavutusena – kõigepealt tuleb ju elada krooniliste haiguste ilmumise keskmise vanuseni (varem surid paljud inimesed nakkushaigustesse). Aga haigena elamine ei olegi tegelikult nii rõõmustav saavutus, parem oleks elada ikka tervena …

Varem tundus, et kroonilised haigused on vääramatud – vähk, naastud veresoontes, mis viivad insuldi või infarktini, Alzheimeri tõbi vms degeneratiivne haigus muudkui süveneb, kuni inimene sureb. Arstid peavad sellega kangelaslikku võitlust, ravimifirmad töötavad välja uusi kalleid ravimeid nende haiguste vastu, aga lõpuks jõuab tõbi ikkagi oma ettenähtud lõpuni – Loodus jääb peale …

Nüüd on siis rõõmustav teada, et vähk on ravitav, kui see avastatakse õigeaegselt: korduvad operatsioonid, keemia- ja kiiritusravi kuurid hoiavad inimest elus lausa viis aastat või kauemgi, võib-olla isegi seni, kuni mõni teine haigus – või ka paljude retseptiravimite paralleelne kasutamine (1) – teeb elule lõpu. Need ei ole meeldivad perspektiivid, kui haigusest terveksravimist ei võeta üldse kõne allagi – ilusa põhjendusega, et arstid teevad kindlasti kõik võimaliku, kuid haigele ei tohi anda liiga roosilisi lootusi, kuna ravimid imet ikkagi ei tee ja igal toimival ravimil on muidugi ka kõrvaltoimeid. See kõlab üpris nukralt …

Viimasel ajal hakkavad esile kerkima ja populaarsust võitma siiski ka teistsugused seisukohad: selgub, et inimese tervist ei hoia mitte üksnes arstid, vaid elusorganism ise on üks väga mitmekordselt tagasisidestatud süsteem: haiguse süvenemise tendentsile seisab peale arstide hoole – või hoopis eelkõige – vastu ka organismi enesetervendamise tendents ja vaja on lihtsalt teada, kuidas seda viimast tendentsi saaks toetada. Selleks oleks aga vaja sügavamalt tunda organismi käsutuses olevaid mehhanisme.

Minu melanoom pealael

Joonis 1: Minu melanoom pealael

Vääramatu kroonilise haiguse üks näide on vähk. Viimasel ajal on ilmunud aga raamatuid, sealhulgas ka eesti keeles, et ketogeenne toitumine aitab vähi vastu (U. Kämmerer, Chr. Schlatterer, G. Knoll „Ketogeenne toitumine vähi vastu”, Suur Puu, 2016). Tegemist ei ole uue avastusega: juba Nobeli preemia laureaat Otto Warburg (1883–1970) väitis sada aastat tagasi, et vähk võib elada ja areneda ka hapniku puudumisel, saades energiat suhkru kääritamisest (2), samas kui normaalsed rakud „põletavad” energiakandjaid (suhkrut, ketokehi) mitokondrites hapniku abil süsihappegaasi ja veeni  – selle jaoks me ju hingamegi  ja siin on ka  vihje, miks hapniku lisamine sportimise või kiire kõndimisega värskes õhus võib vähihaige tervisele kasu tuua. Kämmereri jt raamatus räägitakse, et organism võib väga hästi saada energiat nn ketokehadest, mida vähirakud kääritada ei suuda. (Tõsi, kaugelearenenud vähi korral ei tarvitse ketoosis elamine olla enam piisav vähi võitmiseks.) Nimetatud raamatu tõlkimine innustas mindki üle minema ketoosi. Asendasin oma senise dieedi (mis põhines müslil) ketogeense toiduga ja nägin kõigepealt, et näol olevad nn sünnimärgid (kaks neist olid tõesti olemas juba varasest noorusest saadik, kolmas lisandus müslidieedi ajal) hakkasid vähenema ja kaks nendest kadusid sootuks. Pärast 1,5-aastast ketoosis elamist leiti mul pealaelt melanoom (mille ilmumisest ma midagi ei teadnud, kuna peeglis seda näha ei olnud): joonis 1. Minu melanoom oli aga laboriarstidele suur üllatus: mikroskoobiga ei nähtud selle rakkude pooldumist (mitoose), küll aga oli näha märke vähi taandarengu kohta! – Nii olen ma siis ise kogenud, et vähk ei ole vääramatu haigus – süsivesikutega (müsli!) võib selle arengut hoogustada, ketogeense dieediga võib sellele protsessile anda tagasikäigu (3). Inimene ise võib organismi oma eluviisiga tasakaalust välja viia ja õigele teele ka tagasi pöörata!

Järgmine näide organismi keemia tagasisidestatuse kohta on osteoporoos (vt Th. E. Levy „Surm kaltsiumi läbi”, Suur Puu, 2022). Dr Levy näitab selles raamatus, et tuleb arvestada seda, et luukude on elus kude, milles kogu aeg toimuvad luukoe ülesehitamise ja lammutamise protsessid, mille eest vastutavad spetsiaalsed rakud, vastavalt osteoblastid ja osteoklastid. Tegemist on tasakaaluga, mida saab tüürida vitamiinide abil: protsessi suunamiseks luu ülesehitamise poole tuleb manustada rohkesti C-vitamiini ja K2-vitamiini ning mõõdukalt D-vitamiini (viimase liiga suured annused on kahjulikud). Kindlasti mõjutab seda tasakaalu ka liikumine: luud vajavad treenimist! (Kaltsiumi manustada ei tohi, kuna see üksnes süvendaks luude lagunemisel liikvele läinud kaltsiumi kahjulikke mõjusid.)

Luukoest kaltsiumi vabanemise tagasitõrjumine ei ole seotud üksnes osteoporoosi vältimisega, vaid ka vereringehaiguste ja vähi ärahoidmisega. Eelmises lõigus kirjeldatud tasakaal mõjutab ka 50% kaltsiumisooli sisaldavate naastude tekkimist veresoontes (mis võib lõppeda infarkti või insuldiga) ja kaltsiumiladestuste tekkimist muudes kohtades (rinnanäärmes, eesnäärmes ja mujal), mis on seotud vähiga. Näeme, et selle tasakaalu hoidmine on tervise ja elu pikkuse üks olulisemaid määrajaid.

Joonis 2. Ülesehitamise ja lammutamise tasakaalude nihkumised krooniliste haiguste korral: luu moodustamine  > luu lammutamine osteoporoosi korral; rakkude  paljunemine  <  rakkude  hävimine vähi korral; sünapside moodustumine  > sünapside hävimine Alzheimeri tõve korral.

Joonis 2. Ülesehitamise ja lammutamise tasakaalude nihkumised krooniliste haiguste korral: luu moodustamine > luu lammutamine osteoporoosi korral; rakkude paljunemine < rakkude hävimine vähi korral; sünapside moodustumine > sünapside hävimine Alzheimeri tõve korral.

Hiljuti (2017. a) näitas dr Dale E. Bredesen, et vägagi sarnane tasakaaluolukord esineb ka Alzheimeri tõve puhul: joonis 2. Oma raamatus „The End of Alzheimer’s. The First Program to Prevent and Reverse Cognitive Decline” räägib dr Bredesen, et väga paljud katsed ravida Alzheimeri tõbe mingi ühe ravimiga on kukkunud läbi. Edu saavutati alles siis, kui imerohu otsimise asemel hakati uurima seda tõbe põhjustavaid tegureid. Kindlaks õnnestus teha viis Alzheimeri tõve tüüpi ja vähemalt 36 neid põhjustavat tegurit, mille hulgas üks tähtsamaid on insuliiniresistentsus: rakud on vähendanud insuliiniretseptorite arvu, suhkrut on veres palju, kuid see ei pääse rakkudesse ja ajurakud surevad nälga (nn 3. tüüpi suhkurtõbi). Sai selgeks, et ajurakkude elutegevust ja sünapside moodustamist on vaja toetada, arvestades kahjustuste laadi. Kõiki haigust põhjustavat 36 tegurit ei olegi vaja kõrvaldada, tähtis on kõrvaldada vähemalt osa tegureid, et nihutada tasakaalu sünapside tekkimise suunas. Seda olevat võimalik teha sõltumatult patsiendi vanusest, seega ei ole ka Alzheimeri tõbi vääramatult patsiendi surmani viiv nähtus.Dr Dale E. Bredeseni  järgmine raamat praktilisemate ettepanekutega Alzheimeri tõve ärahoidmise ja ravimise kohta on tõlgitud ka eesti keelde: „Lõpp Alzheimeri tõvele. Põhjalik käsitlus kognitiivse languse ennetamisest ja tagasipööramisest”, AS Äripäev, 2021 (joonis 3).

Joonis 3. „Mis see nüüd ometi oli?”

Joonis 3. „Mis see nüüd ometi oli?”

(1) Üks levinud surmapõhjusi Ameerika Ühendriikides.

(2) Seepärast soodustab veresuhkru  kõrge tase vähi arengut. See tase kipub kõrgenema suhkurtõbistel, suhkurtõbi on aga omakorda tihedalt seotud liigse kehamassiga. Seepärast tuleks hoida kehamass normaalses vahemikus (kehamassi indeks, st [mass (kg)]/[pikkus (m)]2, ei tohiks olla suurem kui 25).

(3) Küllap oli abi ka kiirjalutuskäikudest  ja  tervistavatest maitseainetest (vt Bh. B. Aggarwal „Tervistavad maitseained”, Ersen, 2013) nagu ingver, kalgan, nelk jt, mida panin pulbrina kohvi sisse.

Seentest

Seente alal peame end asjatundjaks, kui oskame eristada valget kärbseseent šampinjonist ja kui meil on mõned lemmikseened või -seeneroad. Eelkõige oskame kõrgelt hinnata ja kiita puravikke, suuri sirmikuid, kuuseriisikaid. Mida arvatakse aga kukeseentest? Üks levinud arvamus on selline: „On paremaidki seeni!” Kukeseen on väga tavaline – kukeseenesaagiga pole nagu põhjust kiideldagi. Arvatakse isegi, et kukeseenes mingeid erilisi toitaineid nagu polegi – isegi seeneussid ei leidvat sealt midagi ja seepärast ei ole kukeseened ussitanud. Tõsi, kukeseene äratundmises võib vist peaaegu kindel olla – vaevalt seda keegi valge kärbseseenega segi ajab. Seenenäitusel kõnnitakse kukeseenest kiiresti mööda – teame, teame …

Aga seened võivad teatavasti ka üllatada. Reval-Buch avaldas 2023. aastal Paul Stametsi koostatud raamatu „Fantastilised seened. Kuidas seened tervendavad, avardavad meie teadvust ja päästavad planeedi”. Huvilised võivad sealt leida mitmesuguseid materjale isegi selle kohta, kuidas seente abil saada „kontakti pühadusega”, aga püüame jääda maisemale pinnale ja vaatame seente mõju tervisele. Sellelgi alal on olemas väga kuulsaid seeni, näiteks must pässik (vähivastane, kasvab ka Eestis) ja lõvilakk (närvisüsteemi degeneratiivsete haiguste Alzheimeri tõve, Parkinsoni tõve, ALSi, Huntingtoni tõve ja hulgiskleroosi vastu, Eestis ei kasva). Artikli autor A. Weil väidab, et närvisüsteemi jaoks on kasulikud ka maitake, korditseps ja veel vähemalt üheksa söödavat seent. Nende eksootiliste seente toimeaineid on pandud kapslitesse, mida võib võtta toidulisandina.

Lk 79 on avaldatud loetelu seeneliikidest, mis on seni näidanud tervisele kõige tugevamat mõju („seni” tähendab, et tegemist on areneva teadusega – nimekiri ei ole lõplik). Loetelus on 14 seent kogu maailmast ja nende hulgas on ka meie harilik kukeseen (Cantharellus cibarius)! Sinikka Piippo ja Pertti Salo raamatust „Tervislikud seened” (Varrak, 2023) võime lehekülgedelt 181–188 teada saada, milles seisneb kukeseente nii väljapaistev tervisemõju:

  • kukeseenes on palju antioksüdante;
  • kukeseenes on D-vitamiine ja aminohappeid, mis on eriti vajalikud taimetoitlastele;
  • kukeseened vähendavad põletikumarkerite IL-1β ja IL-6 ning lämmastikoksiidi toodangut;
  • kukeseened reguleerivad NF-kB aktiivsust ja immuunkaitset. Laborikatsetes on kukeseened tõrjunud viirusi, patoloogilisi seeni ja baktereid, sealhulgas maohaavu põhjustavat bakterit Helicobacter pylori;
  • kukeseente söömine hoiab veresuhkrut vaos ja takistab vererõhu tõusu;
  • kukeseen kaitseb maksa ja aitab vältida hapnikuvajakut (antihüpoksiline toime);
  • tänu indooliühendite sisaldusele tõstab meeleolu;
  • kukeseenes olevad polüsahhariidid kaitsevad närvisüsteemi stressi eest ja toetavad närvirakkude elujõudu ja kasvu. Need ained võivad olla kasulikud närvisüsteemi degeneratiivsete haiguste korral;
  • kukeseene antioksüdandid kaitsevad organismi mürkide eest;
  • kukeseened pärsivad vähirakkude paljunemist ja kaitsevad organismi geenimutatsioonide tekkimise eest;
  • kukeseened seovad organismis leiduvat liigset rauda, mida on aga eriti palju kasvajarakkudes. Väidetakse, et kukeseened põhjustavad vähirakkude apoptoosi (enesehävitust), seega võib kukeseenest olla abi pahaloomuliste kasvajate vastu;
  • kukeseened tõrjuvad hingamisteede põletikke;
  • kukeseenetõmmis on laboritingimustes soodustanud haavade paranemist;
  • kukeseente rohke söömine tõrjub silmapõletikke ja aitab säilitada hämaras nägemise võimet, Hiina pärandmeditsiinis on kukeseeni kasutatud just nimetatud eesmärkidel;
  • Lätis kasutatakse kukeseenest tehtud tinktuuri mandlipõletiku raviks.

Kukeseeni ei soovitata värskelt külmutada (võivad minna kibedaks). Külmutamiseks sobivad kergelt läbipraetud ja tükeldatud seened. Neid võib panna ka purki ja marineerida. Samuti võib neid kuivatada ja kasutada siis suppides või hautistes. Kukeseeni olevat hea praadida võiga kuumal pannil, siis neist vedelikku peaaegu ei eraldu, nad saavad ruttu valmis ja ei lähe lödiks.

Head kukeseeneisu!

Head kukeseeneisu!

Skisofreenia

Skisofreenia on üks müstiline haigus, mis vaevab inimesi kogu maailmas (vt joonis 1 ühe India psühhiaatri veebisaidilt VIIDE); Eestis puudutab see haigus ca 13 000 peret (Artikkel Postimehes: Levinumad müüdid skisofreenia kohta ). 

Dr Thomas E. Levy avaldas ortomolekulaarse meditsiini veebisaidil  huvitava artikli skisofreenia põhjuste ja ravimise kohta (viide artiklile) . Dr Levy teeb 155 teaduslikul artiklil ja raamatul põhinevas ülevaates järelduse, et „Skisofreenia on krooniline ajupõletik – ja niatsiin ravib selle välja”.

Ortomolekulaarne meditsiin lähtub põhimõttest, et enamik kroonilisi haigusi saab alguse ja seejärel püsib vitamiinide, mineraalainete, toitainete nappuse või muude looduslike tegurite tõttu. Kui seda nappust leevendada, tõmbub haigus tagasi. Mida suurem on see nappus ja mida kauem see püsib, seda raskemaks muutub haigus. Mõne toidulisandi soodne toime avaldub seejuures seda tugevamini, mida suurem on annus. Vajalik annus võib olla kaugelt suurem kui tavaliselt soovitatav päevane annus.

Mõni toitaine (näiteks kaltsium, vask ja raud) võib annuse suurendamisel muutuda kiiresti toksiliseks, aga paljude toitainete puhul seda probleemi ei ole. Vitamiinide puhul tuleb olla ettevaatlik A-vitamiini, D-vitamiini ja E-vitamiini võtmisega, kus on selgelt olemas optimaalne annus; ülejäänud 10 olulise vitamiini puhul (C-, K-, B1-, B2-, B3-, B5-, B6-, B7-, B9- ja B12-vitamiin) on soovituslike annuste suur ületamine tervisele sageli kasulik. Dr Levy soovitab võtta toidulisandina C-vitamiini (päevas 9 grammi või rohkemgi, portsjoniteks jaotatuna, et vältida kõhulahtisust) ja magneesiumi (päevas 2 grammi või rohkemgi), kuna see aitab säilitada üldist tervist.

Organismi iga raku elus on kesksel kohal elu võimaldavate funktsioonide tagamine energiavarustusega.  Raku „energiavaluuta”, mida kõikjal kasutatakse, on ATP (adenosiintrifosfaat).  Seda sünteesitakse raku mitokondrites: seal „põletatakse” energia saamiseks hapniku abil glükoosi või ketokehi (vt joonis 2). ATP sünteesimiseks peab rakus olema piisavalt B3-vitamiini (niatsiin või selle ühend, vt joonis 3) ja ka magneesiumi (magneesiumi peab olema kõikjal, kus ATP-d sünteesitakse või kulutatakse;  95% rakus olevast magneesiumist asub mitokondrites). Kõik inimesed peaksid hoolitsema, et nad saaksid neid tähtsaid toitaineid piisavalt!

Niatsiini ja magneesiumi peab jätkuma kõikidele rakkudele. Nende nappuse korral võib tekkida  näiteks lihasrakkude „mitokondriaalne väsimus”, mis võib tabada ka südamelihast (südamenõrkuse puhul ei jõua südame rakud sünteesida nii palju ATP-d, kui läheks vaja). Ka paljud muud haigused ja seisundid (sh suurenenud oksüdatiivne stress, vähk, sepsis jne) on seotud ATP vähesusega. B3-vitamiin aitab kõikidel nendel puhkudel (muuhulgas aitab paremini üle saada ka koroonatõvest ja selle tüsistustest).

Kõige tundlikumad ATP-nappuse suhtes on süda ja aju. Nii Alzheimeri kui ka Parkinsoni tõve puhul on leitud B3-vitamiinist sünteesitava NAD (ATP eellasühend) vähesust; B3-vitamiini manustamine leevendab sümptomeid. ATP vähesus ajus põhjustab närvisüsteemi töö häireid.

Üks kõige raskemaid kesknärvisüsteemi haigusi on skisofreenia.  Krooniliselt suurenenud oksüdatiivne stress põhjustab aju kroonilist põletikku. Põletiku olemasolu skisofreeniahaige ajus on hästi tõendatud. Paljud skisofreeniajuhtumid  on seotud toksiinide eelnenud toimega ehk siis oksüdatiivse stressiga.

Skisofreenia sümptomid võivad eri haigetel olla suuresti erinevad; mõnel kunstnikul aitab skisofreenia luua isegi meeldejäävaid kunstiteoseid. Mõnikord võib skisofreenia puhul esineda ka närvisüsteemiga mitteseotud sümptomeid, näiteks pellagrat, mis areneb välja B3-vitamiini ränga nappuse korral (B3-vitamiini nimetatakse ka PP-vitamiiniks; PP tähendab pellagra-protective). Pellagra korral esineb tavaliselt ka ajutegevuse häiretele viitavaid sümptomeid (nn pellagroidne entsefalopaatia).  Niatsiini abil saab selliseid sümptomeid väga tõhusalt ravida; sellisel juhul räägitakse „pöörduvast dementsusest” (reversible dementia). Pellagra põhjustab peale naha kareduse ka lekkivat soolt. Lekkiva soole tõttu võib nii Alzheimeri ja Parkinsoni tõve kui ka amüotroopse lateraalskleroosi (ALS) ja skisofreenia korral leida kahjustatud närvikoes kas patogeene või nende metabolismi toksilisi saadusi. Niatsiininappus kahjustab soolestikubakterite mikrobioomi, mis omakorda põhjustab neuropsühhiaatrilisi probleeme ja skisofreenia sümptomeid.

Suurenenud rakusisene oksüdatiivne stress põhjustab ajurakkude enneaegset surma. Skisofreeniapatsientidel on leitud aju hallaine ja massi vähenemist, mis on kiirem kui vananemisest põhjustatud vähenemine. Mikrogliia (valgeliblede hulka kuuluvad koristajarakud ajus) on skisofreenia puhul täheldatava põletiku tõttu aktiveerunud; põletikuga seotud tsütokiinide ja muude põletikumarkerite tase on samuti tõusnud. Kogu see teave võimaldab teha järelduse, et skisofreenia on krooniline ajupõletik.

Ajupõletik esineb ägedal kujul tavaliselt seoses viirusnakkusega. Paljusid ägeda ajupõletiku ajal esinevaid sümptomeid võib täheldada ka kroonilise ajupõletiku korral. Põletikumarkerite tõusnud tase skisofreenia korral osutab sellele, et skisofreenia sümptomeid põhjustabki põletik.  Kestev põletik kahjustab jätkuvalt ajukude, seepärast on värsket skisofreeniat hõlpsam ravida kui kauakestnud skisofreeniat.

Traditsioonilises skisofreeniaravis kasutatakse ravimeid, mis põhjustavad ise kõrvalnähte, nii et on raske vahetki teha, milliseid nähte põhjustab haigus ja milliseid ravimid. Seejuures ei suudeta traditsioonilise raviga terveks ravida 85% kroonilise skisofreenia haigetest, isegi kui saavutatakse mingeid positiivseid tulemusi.

Skisofreeniapatsientidel on  niatsiini tase alati madal, sageli isegi väga madal. See osutab rakkude väiksele ATP-sisaldusele, mis tähendab, et ajurakud on energianäljas. On näidatud, et niatsiini suurte annustega saab isegi kauakestnud skisofreenia sageli täielikult kõrvaldada. Kui niatsiiniga haigust täielikult välja ravida ei õnnestu, võib peaaegu alati  täheldada seisundi olulist paranemist.

30-le  ägedat skisofreeniat põdevale patsiendile manustati kõigest 30 päeva jooksul kolm korda päevas 1 gramm niatsiini või niatsiinamiidi, seejärel jälgiti patsiente ühe aasta jooksul. Skisofreeniast tervenes 80% niatsiiniga ravitud patsientidest, samas kui platseebot saanud patsientidest tervenes aasta jooksul 33%. Patsient loeti ägedast või kroonilisest skisofreeniast täielikult  tervenenuks, kui:

    • tal olid täielikult kadunud haiguse tunnused ja sümptomid;
    • ta suhtles normaalselt oma pereliikmete ja kaaskodanikega;
    • ta oli leidnud töö ja suutis täita tööülesandeid.

C-vitamiin on väga hea vahend krooniliste põletike ravimiseks ja sageli manustati patsientidele ka seda vitamiini annustes 1 kuni 10 grammi päevas. Ajupõletikust jagusaamise hõlbustamiseks tuleks skisofreeniapatsientidele alati manustada C-vitamiini suuri annuseid.

Äge skisofreenia võib mõnikord ka ise paraneda. Sellisel juhul võib oletada, et põletikku põhjustanud tegur (nt nakkus, toksiin, autoimmuunreaktsioon, mõne mikrotoitaine nappus) võis iseenesest taanduda.

Veel kuus randomiseeritud topeltpimeuuringut, milles kasutati ka platseebot, on kinnitanud niatsiini tõhusust skisofreeniaravis. Kui skisofreenia oli kestnud juba väga kaua, võisid selged positiivsed tulemused ilmneda alles pärast pikka (viis aastat või kauem kestnud) ravi. Seejuures alustati 1 grammi niatsiiniga kolm korda päevas, annuseid suurendati 4,5 kuni 18 grammini päevas, olenevalt ravi edukusest. Kui niatsiini asemel manustati niatsiinamiidi, piirduti 6 grammiga päevas, et vältida iivelduse ja seedehäirete tekkimist.

Dr Abram Hoffer ravis niatsiiniga üle 5000 skisofreeniapatsiendi. Ühtegi surmajuhtumit ei esinenud, niatsiin ei ravinud mitte üksnes skisofreeniat, vaid avaldas positiivset toimet kogu kehale (kuna paranes kõikide rakkude varustatus energiaga). Kui skisofreenia ravimisel ei kasutata niatsiini, võib patsiendi haigus kesta terve elu.   

Võib teha kokkuvõtte, et patsienti saab ägedast skisofreeniast niatsiiniga peaaegu alati terveks ravida. Kui täielikku tervenemist, eriti kroonilise skisofreenia puhul, ei saavutata, annab ravimine niatsiiniga reeglina ikkagi positiivseid tulemusi.

Skisofreeniat (koos pellagraga) võivad põhjustada paljud tegurid. Kvaliteetne toitumine, mineraalained ja vitamiinid on skisofreeniapatsiendi ravis väga olulised. Ka niatsiiniga ravimisel võivad need tulemusi oluliselt parandada. Kuid skisofreeniat on õnnestunud täielikult välja ravida ka üksnes niatsiinamiidiga (monoravi). Niatsiini kui mittetoksilist ja olulist toitainet ei tohiks kõrvale jätta mitte ühegi ajutegevuse häire puhul.

ATP-nappust aitavad niatsiini kõrval ravida ka riboflaviin (B2-vitamiin), koensüüm Q10 ja metüleensinine (Methylene Blue Pharmaceutical Grade; saab tellida nt Amazoni kaudu). Need ained on kasulikud nii ajule kui ka kogu kehale (mida on tõendatud näiteks rinnavähihaigete puhul).

Iga inimene, kellel on psühholoogilisi või psühhiaatrilisi probleeme, peaks võtma niatsiini või niatsiinamiidi ja suurendama annuseid, enne kui teeb järelduse, et see vahend ei toimi.  Niatsiini kasutamiseks ei ole vaja pöörduda arsti pole – igaüks võib selle abil püüda juba probleemide tekkimistki ära hoida. (Niatsiinamiidi kapsleid saab osta näiteks Fits.ee kaudu  või saates e-maili aadressile:  info@fits.ee .)

B3-vitamiin  (niatsiin, niatsiinamiid) on loomulik toitaine, mis on vajalik kõikidele rakkudele energiaga varustatuse tagamiseks. C-vitamiin ja magneesium aitavad vähendada põletikku ja tõhustavad skisofreenia ravimist niatsiiniga.

Dr Thomas E. Levy on pühendanud oma ülevaate niatsiiniga skisofreenia ravimise meetodi väljatöötaja  dr Abram Hofferi (1917–2009) elutööle.

Joonis 1

Joonis 1.

Joonis 2. Mitokonder (raku organell)

Joonis 2. Mitokonder (raku organell)

Joonis 3 Niatsiin (B3- ehk PP-vitamiin)

Joonis 3 Niatsiin (B3- ehk PP-vitamiin)

Hingedeaeg

MardisandidVanade eestlaste uskumuste järgi on praegu hingedeaeg. Loodus ise suunab mõtteid teispoolsusele: suve ja sügise ilu on kadunud, puud on raagus, päevad lühikesed ja jäävad veel lühemaks, ööd on pikad ja pimedad, ilm (udu, vihm või lörts) ei innusta eriti midagi tegema. Vanasti, kui ei olnud veel tänapäeva meediavahendeid ega elektritki, võimendas seda kõike veel üldine hämarus: peerg pilakus ei tee tuba valgeks ja hubaseks (petroolilampki oli sellega võrreldes juba progress ja luksus). – Niisugune pime aeg aga tuli kuidagi ikkagi üle elada ja vaimule toitu anda. Ja siis selguski, kui paindlik ja võimekas on mõistus! Mälust tuli inimestel sadu muinasjutte ja tuhandeid värsse. Laste fantaasia lõi lõkkele, ahju tagant piilusid kollid ja kodukäijad, pimedas sügisöös logistas tuul midagi, mis lisas salapära ja õudu. Sellistes tingimustes oli lahkunutele mõtlemine, nende hingedega vaimse sideme leidmine ja suhtlemine väga loomulik. Ühtlasi karastas pime aeg, mõistuse, mälu ja fantaasia aktiveerimine ning suhtlemine lahkunute, kollide ja kodukäijatega arvatavasti ka vaimu: pärast sellise aja üleelamist olid pikenevate päevadega lumerohke talv, särav kevad ja ilus suvi seda kirkamad. See oli nagu selge näide, et elu ei tarvitse olla pidev lillepidu, aga tuleb ju  ka lillepeo aeg! Võib-olla võib hingedeaja mõju vaimu tervisele võrrelda talisupluse mõjuga keha tervisele.

Hilissügisest hämarat aega muutsid rõõmsamaks rahvakombed: talust tallu käisid hingesandid, mardilaupäeval (9. novembril) mardisandid, kadrilaupäeval (24. novembril) kadrisandid, kes laulsid kombekohaseid laule ning tõid ellu elevust ja põnevust, kogukonda aga kokkukuuluvustunnet. Tore, et need rahvakombed ei ole unustusse vajunud, nagu on näha fotost, mis on tehtud käesoleva aasta sügisel Tallinnas!

Tänapäeval on meie toad heledalt valgustatud ja meie käsutuses on kogu tänapäeva tehnika. Sellele vaatamata räägivad psühholoogid kaamosest, sügistalvisest depressioonist, mis tabavat inimesi isegi Pariisi laiuskraadil (meist kaugel lõuna pool, no meie juures siis seda enam). Dr D. Servan-Schreiber kiidab raamatus „Kehale meeldib tõde” (Varrak, 2014) selle pimeda aja üleelamiseks „koidiku imiteerimist”: spetsiaalne lamp tekitab magamistoas „kunstliku koidiku”, pikkamööda tugevneva valgustuse, mis muudab ärkamise järkjärguliseks ja igatahes palju meeldivamaks kui äratuskella tärina peale. Ühtlasi paranevat niiviisi ka enesetunne ja keha energiatase.

Aga kes niimoodi loodust ümber teha ei taha, peab siiski selle pimeda aja ja sügisese ilmaga toime tulema või sellest isegi kasu saama just looduse ja kultuuri abil. Hea on liikuda looduses, jalutada pargis, hingata värsket õhku, vaadelda vägevaid puid.

Ka linnas on huvitavat tegemist: käimas on Pimedate Ööde (PÖFF) ja tulemas Eesti Muusika Nädal – toimuvad meie parimate heliloojate autorikontserdid. Võib kuulata ka midagi, mida inimene pole varem osanud kuulata, seegi aktiveerib vaimu. Eesti muusikas on palju kuulamisväärset, näiteks Mati Kuulbergi muusika (kontsert 22. novembril).  M. Kuulbergi balleti „Mont Valerien” II vaatuse armastuse teema tekitab eriliselt sooja tunde. On imetlusväärne, kui kaunist muusikat suudab inimene luua. See muusika on erakordne, täiuslikult ilus ja liigutav.

Kasulik oleks mõelda ka tervislikumale toitumisele: värvilised toiduained sisaldavad rohkesti antioksüdante, vürtside abil saame eksperimenteerida uute maitsetega – see kõik muudab elu huvitavamaks ning tervise ja tuju paremaks (Viide).

Veel oranžidest võililledest

Võilill Saka lähedalt. H. Sirkeli foto

Võilill Saka lähedalt. H. Sirkeli foto (Pilt 1)

Sel suvel sain kirja bioloog Hannes Sirkelilt, kes oli juhtunud lugema artiklit „Võililleaeg” (vt meie blogi, 22. mai 2021). Hr Sirkel oli leidnud selliseid võililli Ida-Virumaalt Saka mõisa lähedalt ja Jõhvist. Tema saadetud pildi järgi võib öelda, et leitud taim on väga sarnane blogi piltidel olevatega. (pilt 1)

Tähendusrikas on õite värvuse varieerumine ühel taimel, mida võis näha ka minu piltidel. See ei toeta minu tollast oletust, et tegemist võib olla geneetilise mutatsiooniga. Geneetilise mutatsiooni hüpoteesi soovitati mul kontrollida taime ümberistutamisega uude mulda. Korduvatele katsetele vaatamata ei ilmunud uude kohta istutatud taimedel oranže õisi, mis räägib vastu geneetilise mutatsiooni hüpoteesile. (Muide, võilille säästev ümberistutamine on väga raske ülesanne, enamasti õnnestus kiviklibuses pinnases kasvavast oranžist võilillest  kätte saada ainult peajuur. Kuna peenemad juured katkesid, sattusid taimed veepuudusesse ja taime maapealne osa kuivas ära.)

H. Sirkel kui asjast huvitatud bioloog ei leppinud mitte üksnes leiu imetlemise ja pildistamisega, vaid oli teinud ka kirjanduse uuringu ja leidnud Johanna Marika Bobergi Soomes valminud magistritöö (viide), milles käsitleti taimede nakatumist fütoplasmasse (liigid Aster Yellows ja X-disease). Vikipeedia järgi on fütoplasma taimedel parasiteeriv bakter, kes elab ja paljuneb taime floeemis. Floeem on taime juhtkude (niin), mille kaudu liiguvad fotosünteesi saadused (suhkrud).

Fütoplasma põhjustab taimedel väärarenguid; üks iseloomulik tunnus on taimede muutumine rohelisemaks, mis peaks juurde meelitama putukaid, kes toituvad rohelise taime mahladest ja sellega levitavad selliseid baktereid. J.M. Bobergi  magistritöö lk 51 esitatud piltidel on võililled küll rohelisemad ja väärarenditega, kuid mitte oranžimad. Siiski võib ka Eestis leitud oranžidel (või vähem oranžidel) võililledel näha rohelisemaks muutumist ja arengumuutusi (pildid 2–7). Kõige ilmsemad on arengumuutused  H. Sirkeli saadetud fotol. (pilt 8)

Võib pidada tõenäoliseks, et tegemist on taimehaigusega; see võib olla Aster Yellows (viide), millel võilill vaheperemehena aitab levida ja mis võib tugevasti kahjustada paljusid taimeliike, sh ilutaimi (mis kurvastab aednikke) ja teatavaid põllukultuure, eriti rapsipõlde (mis teeb juba suurt majanduslikku kahju) (viide).

Kõige tihedamalt kasvas selliseid võililli Lasnamäel väga viletsal paekiviklibusel õhukesel paepealsel pinnasel, mis päikese käes ilmselt üpris kuivaks võis muutuda; seal võis oranžide võilillede sagedus olla lausa kaks taime kolmest. Leiuala piiratuse tõttu ei saa sellest teha suuri järeldusi, kuid selliste taimede rohkus rasketes kasvutingimustes võib olla kooskõlas oletusega, et taimehaigus levib paremini nõrgestatud taimede hulgas.

Kuigi mu hüpotees ei leidnud kinnitust, on mul hea meel, et juhtusin nägema sellist Eestis suhteliselt haruldast nähtust. Õppetund on aga selline, et millegi huvitavaga kokku puutudes ei tohi lasta end kaasa kiskuda imetlemisest (pilt 9), vaid tuleb püüda märgata selle nähtuse erinevaid aspekte ning peale geenimutatsiooni tuleks arvestada ka (ohtliku) taimehaiguse võimalusega. Looduses peavad silmad ja meeled lahti olema ning peale silmatorkavate oranžide õite oleksin võinud pöörata rohkem tähelepanu ka rohelisematele õitele, õite värvuse varieerumisele ühel taimel, lehekestele õiepõhjal jne.