Vähk kui ainevahetushaigus

Hiljuti kirjutasin siin blogis ketoosi kasulikkusest (link: Ketoosi kasulikkus ). Nüüd on aga USA presidendi J. Bideni (82) eesnäärmevähk taas andnud põhjust vana vaidluse ülessoojendamiseks: kas vähk on geneetiline haigus või ainevahetushaigus? On veider, et nii sagedase haiguse mehhanism ei ole veel selge ja selle üle jätkuvalt vaieldakse. Tõsi, vähil on väga palju tüüpe ja alltüüpe, sealhulgas põhjustab vähk ka geenimuutusi, nii et järeldusi teha ei ole kerge. Kuna mina ise sain oma melanoomist jagu peamiselt ketoosiga, st toitumise muutmisega (link: Elulaeva tüürimine keset krooniliste haiguste merd ), pakub see teema mulle endiselt huvi.

Valge Maja teatel saab president Biden tavalist eesnäärmevähi ravi, mis hõlmab eelkõige hormoonide toime blokeerimist ja sümptomeid ajutiselt leevendavat (palliatiivset) ravi. Tekib küsimus, kas see on nüüd kõik, mida saab teha. Ortomolekulaarse meditsiini veebisaidil (link: Biden’s Prostate Cancer and a 92-Year-Old Survivor: Rethinking Treatment Through Metabolic Cancer Therapy By Richard Z. Cheng, M.D., Ph.D. ) teatab selle saidi toimetaja dr Cheng, et tegelikult saaks teha palju rohkem, kui arstid võtaksid arvesse, et vähk on ainevahetushaigus ja et tuleks teha kõik võimalik vähirakkude muutunud ainevahetuse piiramiseks. Vähihaiguse ainevahetusliku mudeli kohaselt toetavad vähi arengut peamiselt halvasti töötavad mitokondrid, krooniline põletik ja toksiinide tekitatav oksüdatiivne stress.

Metaboolse vähiravi raames tehakse nende põhjuste kõrvaldamiseks järgmist:

  • range ketogeenne dieet, et piirata vähirakkude peamise kütuse glükoosi kättesaadavust;
  • glükolüüsi ja glutaminolüüsi inhibiitorid, et lülitada välja vähirakkude eriomaseid metabolismiradasid;
  • Suukaudse ja veenisisene C -vitamiini ning konkreetsete mikrotoitainete suured annused, et toetada immuunfunktsiooni, taastada õige redokstasakaal ja tsütotoksiliselt rünnata vähirakke pro-oksüdatiivsete mehhanismide abil;
  • mitokondrite toetamine, et taastada tervetele rakkudele omane energiatootmine ja reguleerida rakkude selliseid tähtsaid funktsioone nagu apoptoos („rakkude sunnitud enesetapp”), immuunsignaliseerimine ja ainevahetuslik homöostaas;
  • detoksikatsioon, et vähendada väliste ja kehas tekkinud kantserogeenide koormust (raskmetallid, hormonaalsed mõjurid, püsivad orgaanilised saasteained, mis kahjustavad DNAd, rikuvad hormoonide tasakaalu ja suurendavad vähiriski).

Tegemist ei ole puhtteoreetilise kontseptsiooniga; selliste meetoditega on vähihaigeid, sh metastaasidega eesnäärmevähi põdejaid juba terveks ravitud. President Bideni ravimise tulemusi jälgides tuleb taas küsida: miks ei ole metaboolne vähiravi ikka veel muutunud vähi ravimisel tavaliseks?

Vähk kui ainevahetushaigus: paradigma muutus

Meie lähenemisviis põhineb Bostoni kolledži bioloogiaprofessori dr Thomas N. Seyfriedi murrangulisel tööl, mis on kokku võetud raamatus „Cancer as a Metabolic Disease” (vt foto). Dr Seyfriedi töö põhineb tegelikult Nobeli preemia laureaadi Otto Warburgi teoorial, et vähirakud kääritavad energia saamiseks glükoosi piimhappeks isegi siis, kui neile on kättesaadav hapnik – see näitab, et vähirakkude mitokondrid töötavad halvasti. (Normaalsetes rakkudes „põletatakse” energia saamiseks glükoosi mitokondrites hapniku abil veeks ja süsihappegaasiks.) Dr Seyfriedi väited panevad kahtluse alla praegu ikka veel domineeriva vaate, et vähki põhjustab mingi geenimutatsioon, ja kinnitab taas teooriat, et vähk on ainevahetushaigus, mida põhjustavad halvasti töötavad mitokondrid ja rakuenergeetika käestläinud regulatsioon. See paradigma selgitab, miks ketogeenne dieet, glükolüüsi inhibiitorid ja mitokondrite toetamine võiksid olla väga tõhusad ravivõtted. On koostatud vastav ravieeskiri, mille järgi ravimine on andnud häid tulemusi. Üks eriti väljapaistev tulemus on olnud hr Z‑i ravimine.

Hr Z-il diagnoositi 86 aasta vanuses kaugelearenenud eesnäärmevähk, metastaasid olid juba luudes ja maksas (üpris sarnane olukord kui president Bidenil). Ta sai traditsioonilist vähiravi (kirurgiline operatsioon, keemiaravi ja hormoonidega kastreerimine) ning vähk taandus üheks aastaks. 2018. aastal puhkes vähk uue hooga: PSA näit tõusis üle 100, kaasnesid tugevad süsteemsed valud, deliirium ja roojapidamatus. Perekond valmistus juba peatseteks matusteks.

Tema tütar pöördus ortomolekulaarse meditsiini spetsialistide poole ja hr Z hakkas saama täiemahulist vähiravi vastavalt eespool loetletud põhimõtetele. Tulemused olid vapustavad:

  • viie kuuga muutus PSA näit normaalseks (alla 4);
  • sümptomid kadusid;
  • hr Z saavutas taas täieliku sõltumatuse kõrvalisest abist, haris oma köögiviljaaeda ja nautis jalgrattasõite;
  • aeg-ajalt sõi ta, vaatamata tütre pahandamisele, isegi kausitäie nuudleid;
  • mitu aastat kanti talle veeni kaudu üle C-vitamiini suuri annuseid, mida pikkamööda vähendati;
  • ta elas veel seitse aastat ja suri 92 aasta vanuselt;
  • surm ei olnud seotud vähiga, vähi taaspuhkemisele viitavaid kliinilisi sümptomeid tal ei leitud.

See ei ole ainus edulugu. Niimoodi on edukalt ravitud ka aju-, kopsu-, maksa-, rinna-, munasarjavähki, hematoloogilisi ja muid vähivorme. See on tõendanud, kui oluline on tegelda vähi tekkepõhjustega, taastada normaalne ainevahetuse seisund ja toetada kehaomaseid looduslikke kaitsejõude, selle asemel et neid alla suruda.

Millised võimalused jäetakse tavaravi puhul kasutamata?

Eesnäärmevähi tavaravi meetodid – hormoonide toime blokeerimine, kiiritamine, keemiaravi – võivad aidata ravimisele kaasa, kuid see ravi on ebatäielik. Sageli jäetakse tähelepanuta:

  • haiguse taustal tekkinud puudulik metabolism;
  • mikrotoitainete nappus;
  • krooniline põletik ja oksüdatiivne stress;
  • puudulik detoksikatsioon, eriti vanemate patsientide puhul.

Loodame, et president Biden õnnestub terveks ravida. Kuid me paneme teda ravivatele arstidele ja ka laiemale üldsusele südamele, et tuleks ikkagi kasutada ka teaduslikult põhjendatud meetodeid, mida pakub ortomolekulaarne ja metabolismipõhine meditsiin.

Mida tuleks teha nüüd kohe?

Olenemata sellest, kas tegemist on eesnäärmevähi varase või hilise staadiumiga, pakub ortomolekulaarne ja metabolismipõhine strateegia praktikas kinnitatud lähenemisviise, millega saab parandada ravi tulemusi, taastada metabolismi normaalne reguleerimine ja tugevdada pikaajalist vastupanu haigusele:

  • Ketogeenne ravidieet: metaboolse vähiravi keskmes on hästi väljatöötatud ketogeenne dieet, millega vähirakud jäetakse ilma nende peamisest toitainest glükoosist, samas kui tavalised rakud saavad energiat ketokehadest. See dieedi muutmine on väga oluline, lausa kohustuslik selliste vähkide nagu eesnäärmevähk puhul, mille arengut toetab rakkude ebanormaalne ainevahetus.
  • C-vitamiini suurte annuste ülekandmine veeni kaudu: seda ortomolekulaarse meditsiini üht tähtsaimat meetodit on juba kümneid aastaid kasutatud vähiravis; hästi on tõendatud selle täielik ohutus ning üha lisandub tõendeid selle meetodi tõhususe kohta. C-vitamiin toimib tugeva antioksüdandina, kuid suures kontsentratsioonis toimib ta ka pro-oksüdandina, tekitades vesinikperoksiidi, mis on vähirakkudele selektiivselt toksiline, kuid kaitseb samas normaalseid rakke.
  • D3-vitamiin:selle vitamiini sisaldust vereplasmas tuleb hoida vahemikus 50–100 ng/ml, kuna see toetab immuunfunktsiooni, hormoonide tasakaalu ja vähendab vähiriski.
  • Tsink, seleen ja magneesium: need elemendid on vajalikud immuunsüsteemi tõhususe ja hormoonide tasakaalu tagamiseks ning mitokondrite toetamiseks.
  • Oomega-3-rasvhapped ja põletikuvastased toitained: aitavad vähendada kroonilist põletikku ja katkestavad vähki toetavaid signalisatiooniradasid.
  • Kindlasihiline detoksikatsioon ja soolestiku tervise toetamine: sellega vähendatakse kantserogeenide, hormoonitasakaalu häirijate ja põletikku põhjustavate toksiinide sisaldust organismis, mis võiksid nõrgendada immuunsust ja rikkuda ainevahetust.

Me peame suutma ravida paremini

President Bideni vähk ei ole mitte üksnes tema probleem – see on ka üleskutse kogu rahvale. Vähk on nüüdsel ajal surmapõhjuste hulgas sageduselt teisel kohal ning praeguse vähiraviga kaotatakse liiga palju elusid. On aeg võtta tavaravis kasutusele kõik see, mida ortomolekulaarne meditsiin ja ainevahetuse alased uuringud suudavad vähiravi jaoks pakkuda. Seda tuleb teha kohe, mitte kusagil tulevikus.

Vähk ei ole mingi geneetiline õnnetus. Väga suurel määral on see ainevahetushäire. Nii tulebki hakata seda ravima.

Dr Richard Z. Cheng, M.D., Ph.D. on Ortomolekulaarse meditsiini uudisteenistuse peatoimetaja. Ta on integratiivse vähiravi diplomeeritud spetsialist, kes töötab Hiinas ja Ameerika Ühendriikides. Tema huvide hulka kuuluvad toitumispõhine ravi, funktsionaalmeditsiin, süsivesikute tarbimise vähendamine ja vananemise aeglustamine. Dr Cheng propageerib ainevahetuslikku ja juurpõhjuste kõrvaldamisele suunatud ravi.

Ketoosi kasulikkus

Juba Hippokrates uskus, et haigusi tuleb ravida õige toitumisega. Tema nime mäletatakse, kuid meetod näib olevat unustatud, kui räägitakse, et tänapäeva ravim olgu teadmuspõhine – haige ise on kõrvaline, oluline on see, kas haiguse vastu õnnestub leida teadmuspõhist (ja ülikallist) ravimit ning raha selle ostmiseks. Mõni üksik teadmuspõhine ja väga tõhus ravim on leitudki; iga selline leid tugevdab veendumust, et kõva otsimisega leitakse ülitõhus tablett iga haiguse vastu. Kuni seda pole leitud või kui selle ostmiseks ei ole raha, tuleb leppida saatusega – eks oleme ju kõik surelikud. Usutakse isegi, et kogu elu kestvat head tervist jutlustavad ainult šarlatanid – kindlasti tulevad haigused, läheb vaja ravimeid ja ravimitel on kõrvaltoimed …

Õnneks on aga arste, kes põhimõtteliselt käivad Hippokratese näidatud rada – aga mida tavainimene nendest teab? Olemas on veebisait Orthomolecular Medicine, kust võib leida sellealast teavet – ja mitte ainult vapustavaid näiteid (uskugu, kes tahab!), vaid ka teaduslikke põhjendusi: seal esitatavad näited ei ole mingid kurioosumid, vaid nende taga on tänapäeva süvateadus.

Richard Z. Cheng (M.D., Ph.D.) on seal veebisaidil avaldanud artikli ketoosist. Ketoos on olukord, kus elutegevuse jaoks saadakse energiat rasvade, mitte süsivesikute „põletamisest”.

Süsivesikud on seoses teraviljakasvatuse tekkimisega ligi 10 000 aastat tagasi muutunud valdavaks energiaallikaks. Vastavalt sellele, kuidas oleme oma aju pingutanud ja loodusressursse kasutanud elu kergendamiseks, oleme jõudnud nagu haljale oksale – raske füüsiline töö on nüüd haruldane; üks mu tuttav oli koguni uhke: milleks kõndida kümme minutit poodi, kui võib sõita ju autoga. Tänavatel vuravad elektritõuksid – ka kõndimine näib minevat ajaloo prügikasti …

Paraku ei ole meie keha loodud sellise kerge elu jaoks: liiga kerge elu koos süsivesikute põletamisega teeb meid haigeks (rasvumine, II tüüpi suhkurtõbi, vähk, Alzheimeri tõbi, Parkinsoni tõbi …).

Kas oleks võimalik neid haigusi vältida või nende ilmumist vähemalt edasi lükata, olla ka vanas eas ikka veel terve, energiline, vastupidav, heas tujus ja optimistlik?

Dr Cheng väidab, et on küll. Erinevalt paljudest intelligentsi esindajatest, kes usuvad, et kohv, suhkur ja saiakesed on kõik, mida aju vajab loomingulise töö ja tervise jaoks, on tema avastanud enda jaoks ketoosi ja sportimise hämmastavad võimalused. Ta on suur sulgpallientusiast ja paneb ka ise imeks, et ketoosis elamine võimaldab tal pärast 15-tunnilist paastu (tühja kõhuga) mängida temast 10–30 aastat nooremate sportlastega kaks või kolm tundi sulgpalli (mis nõuab platsil kiiret ringijooksmist), tundmata seejuures ei suurt nälga ega väsimustki.

Foto 1. Peaingel Gabriel See on õlimaal, mis kujutab üht ikoonilikku inglit, keda tuntakse kui peaingel Gabriel. Taust on kuldne, mis on kirikukunstis tavaline, tähistades taevast või jumalikku valgust. Ingel on kujutatud seisvana, paljajalu, tema keha katab pikk punane rüü ja tume sinine aluskleit. Tiivad on suured, uhked ja detailirohked – pruuni, valge ja musta toonidega. Ingel hoiab käes pika õhukese saua ja tema parema käe sõrmed teevad õnnistavat žesti. Tema nägu on rahulik ja tõsine, pruunide juustega ja kuldse oreooliga pea ümber. Tema rüüde voldid ja tiibade suled on hoolikalt välja maalitud, tuues esile sügavust ja liikumist. Vasakul ülanurgas on kirillitsas tekst, mis tähistab

Foto 1. Peaingel Gabriel

Olen ka ise ketoosis elamist proovinud ja näinud, et see tõesti aitab. Nimelt oli mul vahepeal võimalik kõndida tööle läbi sügava (45 meetrit) oru ja ronida seejuures üles pikast trepist.  Kord jõudsin sinna koos noorte sportlastega, keda juhendas treener. Ta seletas noortele, kuidas tuleb trepist üles joosta („ikka himuga, igal astmel hoogsalt jalgu trampides!”), ja kui see seltskond koos treeneriga oli trepijalamilt liikuma hakanud, hakkasin ka mina  üles jooksma, kuigi ma ei trampinud jalgu igal astmel, vaid püüdsin võtta ikka kaks astet korraga. Kui noored koos treeneriga kolmveerandil trepi kõrgusest hingeldades seisma jäid, jooksin mina neist portfelliga ja hallide juuste lehvides mööda kuni trepi lõpuni. (Pean tunnistama, et peale ketoosi aitas mind seejuures asjaolu, et kõndisin sellel trepil iga päev ja oma harjumuse kohaselt manasin seejuures vaimusilma ette ühe kreeka ikooni (foto 1; see ikoon on mind sõna otseses mõttes edasi aidanud!), millel tiibade ja hoogsalt lehviva rüüga peaingel Gabriel tõttab Maarjale viima rõõmusõnumit – nii läksin ka mina sellest trepist üles nagu tiibadega, mõeldes rüüvoltide hoogsale liikumisele.) Tagantjärele tundub, et tegin seejuures uhkusepattu – noortega võistlemine ei lõpe alati hästi …

Foto 2. β-hüdroksübutüraat (BHB)

Foto 2. β-hüdroksübutüraat (BHB)

Milles on siis ketoosi saladus? Ketoosi korral „põletatakse” rakkude mitokondrites universaalse kütuse ATP tootmiseks beeta-hüdroksübutüraati (BHB, foto 2), mis on puhtam ja kõrgema kasuteguriga kütus kui glükoos. BHB-d sünteesib maks keharasvast, seepärast aitab ketoos tõhusalt vähendada kehamassi; see omakorda on väga kasulik vererõhu hoidmiseks õigetes piirides ja muudab olemise üldse lahedamaks. Kergem on liikuda, saab joosta, kergem on hoida luid ja liigeseid töökorras.

Ketoosil on mitu väga olulist ja kasulikku nüanssi:

1) BHB pääseb rakkudesse ilma insuliini abita – rakud saavad energiat toota ka siis, kui kõhunääre on ülemäärasest insuliini tootmisest kurnatud;

Foto 3. Glükoos

Foto 3. Glükoos

2) glükoosi molekul on rõngakujuline (tsükkel, vt foto 3), kuid paraku läheb see rõngas aeg-ajalt lahti ja tekib väga reaktsioonivõimeline aldehüüdrühm, mis ründab iga ettejuhtuvat valku. Seda protsessi mõõdetakse A1C testiga – hemoglobiini ringlusaja (2-3 kuud) jooksul saab heal juhul 5,7% hemoglobiini molekulidest külge suhkrurühma (kui see näitaja on üle 6,5%, on tegemist juba suhkurtõvega; kõrgeim registreeritud A1C väärtus oli 61,5%). Sama protsessi (Maillardi reaktsioon) kasutatakse iiriskommide tootmiseks ja pruuni kooriku tekitamiseks praele. Keha valkude selline läbiv valikuta karamellistamine (tekivad nn kaugeleläinud glükoosimise lõppsaadused, inglise keeles Advanced Glycosylation Endproducts ehk AGEd) võib segada nende eluliste ülesannete täitmist ja on väga kahjulik – paljusid valke ei asendata organismis nii sageli kui hemoglobiini ja kui valgu funktsioon on läinud, siis ongi see läinud …  Seepärast tuleks veresuhkru taset hoida võimalikult madalana – kogu hädavajaliku glükoosi suudab maks sünteesida ise; suhkrut, leiba-saia, makarone ja muud mannat on targem vältida (kuigi Meieisapalve ütleb „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!”);

Foto 4.

Foto 4.

3) veresuhkru kõrgem tase soosib vähirakkude muutunud ainevahetust (vähirakud ei „põleta” energia saamiseks glükoosi mitokondrites, vaid on hakanud glükoosi kääritama piimhappeks). Seda ürgset ja hulkrakse organismi jaoks ebanormaalset protsessi tuleks püüda vältida igal võimalikul viisil. Seda aitab saavutada ketoosis elamine, vahelduv paastumine ja rohke liikumine värskes õhus. Olen siin  blogis kirjutanud , kuidas minu melanoom hämmastas arste – vähk ei arenenud edasi, vaid hoopis taandarenes!

Kõik eelöeldu võib võtta kokku tõdemusega, et iga rakk tahab elada ja selleks on vaja energiat. Viimast saadakse ATP kujul mitokondritest ehk raku „jõujaamadest”.  Nende tööd tuleb soodustada igal võimalikul viisil, siis püsime terved, aeglustame vananemist ja võime mõelda ka saavutustest.

Mitokondrid töötavad paremini, kui nendes ei „põletata” mitte glükoosi, vaid BHB-d: siis sünteesivad nad rohkem ATP-d kasutatud hapniku iga molekuli kohta, vähem tekib halbu kõrvalsaadusi (reaktiivseid hapnikuühendeid, mis võivad mitokondreid kahjustada).

Aga elu on elu ning mitokondrid vananevad ja väsivad isegi parimat kütust kasutades. Loodus on aga sedagi ette näinud: mitokondreid mitte ainult ei kulutata, vaid ka uuendatakse. See ei toimu mõnusa heaolu tingimustes, vaid ikka siis, kui selleks tekib vajadus, kui rakud peavad end pingutama, et ellu jääda: kasutusele võetakse keha rasvavarud, vanad ja väsinud mitokondrid utiliseeritakse noorte tõhusate mitokondrite saamiseks. Dr Chengi artiklis on nimetatud kolm biokeemilist protsessi (koos viidetega teaduskirjandusele), mille kaudu ketogeenne dieet  ja vahelduv paastumine tagavad raku energiatootmise korrastamise ja uuendamise.

Kuna elu pole olnud ainult meelakkumine, vaid ikka on juhtunud ka suuri näljahädasid, on loodus välja töötanud kavala mehhanismi keha rasvavarude suurendamiseks siis, kui toit on kättesaadav: ainevahetus on sellistel aegadel lukustunud süsivesikute ja valkude tarbimisse, veresuhkru tase teeb hiigelhüppeid (foto 4, joonis J. Inchauspé raamatust „Glükoosirevolutsioon”, Pegasus, 2022, lk 97) ja selle taseme langused sunnivad meid korrapäraselt sööma, kuna muidu „võtab nälg silmanägemise ära”. Tunneme siis ka väsimust ja tahame „leiba luusse lasta”. Tänapäeval keskmine inimene elabki sellises sundsöömise ja enda nuumamise tsüklis; ta ei kujuta ettegi, et on ka paremaid võimalusi, kus veresuhkru tase ja energiavoog püsivad stabiilsena, suur nälg ja väsimus ei ründa inimest iga paari tunni tagant, kogu keha töötab paremini, jõudu jätkub kauemaks. Dr. D. Perlmutter väidab (raamatus „Jahupea”), et ketoos parandab ka aju tervist ja suurendab võimekust.

Kaalujälgijad räägivad jojo-efektist, mida keegi ei suutvat väärata: kaotatud kilod tulevat alati tagasi. – Kui viia end kurssi ketoosi teooriaga ja süüa arukamalt, siis ülekaal tagasi ei tule ja juba ründama asunud rasked haigused mõtlevad ümber ja kaovad nagu minu melanoomgi.  

Elulaeva tüürimine keset krooniliste haiguste merd

Paljud inimesed põevad vanemas eas kroonilisi haigusi. Spordibioloogia professor Kristjan Port teatas „Horisondis” nr 4/2024, et Eestis elavad inimesed tervena keskmiselt 56. või 57. eluaastani ja surevad 70. eluaastate teisel poolel, olles haigena elanud 20 aastat. Eluea pikenemist esitatakse meditsiini suure saavutusena – kõigepealt tuleb ju elada krooniliste haiguste ilmumise keskmise vanuseni (varem surid paljud inimesed nakkushaigustesse). Aga haigena elamine ei olegi tegelikult nii rõõmustav saavutus, parem oleks elada ikka tervena …

Varem tundus, et kroonilised haigused on vääramatud – vähk, naastud veresoontes, mis viivad insuldi või infarktini, Alzheimeri tõbi vms degeneratiivne haigus muudkui süveneb, kuni inimene sureb. Arstid peavad sellega kangelaslikku võitlust, ravimifirmad töötavad välja uusi kalleid ravimeid nende haiguste vastu, aga lõpuks jõuab tõbi ikkagi oma ettenähtud lõpuni – Loodus jääb peale …

Nüüd on siis rõõmustav teada, et vähk on ravitav, kui see avastatakse õigeaegselt: korduvad operatsioonid, keemia- ja kiiritusravi kuurid hoiavad inimest elus lausa viis aastat või kauemgi, võib-olla isegi seni, kuni mõni teine haigus – või ka paljude retseptiravimite paralleelne kasutamine (1) – teeb elule lõpu. Need ei ole meeldivad perspektiivid, kui haigusest terveksravimist ei võeta üldse kõne allagi – ilusa põhjendusega, et arstid teevad kindlasti kõik võimaliku, kuid haigele ei tohi anda liiga roosilisi lootusi, kuna ravimid imet ikkagi ei tee ja igal toimival ravimil on muidugi ka kõrvaltoimeid. See kõlab üpris nukralt …

Viimasel ajal hakkavad esile kerkima ja populaarsust võitma siiski ka teistsugused seisukohad: selgub, et inimese tervist ei hoia mitte üksnes arstid, vaid elusorganism ise on üks väga mitmekordselt tagasisidestatud süsteem: haiguse süvenemise tendentsile seisab peale arstide hoole – või hoopis eelkõige – vastu ka organismi enesetervendamise tendents ja vaja on lihtsalt teada, kuidas seda viimast tendentsi saaks toetada. Selleks oleks aga vaja sügavamalt tunda organismi käsutuses olevaid mehhanisme.

Minu melanoom pealael

Joonis 1: Minu melanoom pealael

Vääramatu kroonilise haiguse üks näide on vähk. Viimasel ajal on ilmunud aga raamatuid, sealhulgas ka eesti keeles, et ketogeenne toitumine aitab vähi vastu (U. Kämmerer, Chr. Schlatterer, G. Knoll „Ketogeenne toitumine vähi vastu”, Suur Puu, 2016). Tegemist ei ole uue avastusega: juba Nobeli preemia laureaat Otto Warburg (1883–1970) väitis sada aastat tagasi, et vähk võib elada ja areneda ka hapniku puudumisel, saades energiat suhkru kääritamisest (2), samas kui normaalsed rakud „põletavad” energiakandjaid (suhkrut, ketokehi) mitokondrites hapniku abil süsihappegaasi ja veeni  – selle jaoks me ju hingamegi  ja siin on ka  vihje, miks hapniku lisamine sportimise või kiire kõndimisega värskes õhus võib vähihaige tervisele kasu tuua. Kämmereri jt raamatus räägitakse, et organism võib väga hästi saada energiat nn ketokehadest, mida vähirakud kääritada ei suuda. (Tõsi, kaugelearenenud vähi korral ei tarvitse ketoosis elamine olla enam piisav vähi võitmiseks.) Nimetatud raamatu tõlkimine innustas mindki üle minema ketoosi. Asendasin oma senise dieedi (mis põhines müslil) ketogeense toiduga ja nägin kõigepealt, et näol olevad nn sünnimärgid (kaks neist olid tõesti olemas juba varasest noorusest saadik, kolmas lisandus müslidieedi ajal) hakkasid vähenema ja kaks nendest kadusid sootuks. Pärast 1,5-aastast ketoosis elamist leiti mul pealaelt melanoom (mille ilmumisest ma midagi ei teadnud, kuna peeglis seda näha ei olnud): joonis 1. Minu melanoom oli aga laboriarstidele suur üllatus: mikroskoobiga ei nähtud selle rakkude pooldumist (mitoose), küll aga oli näha märke vähi taandarengu kohta! – Nii olen ma siis ise kogenud, et vähk ei ole vääramatu haigus – süsivesikutega (müsli!) võib selle arengut hoogustada, ketogeense dieediga võib sellele protsessile anda tagasikäigu (3). Inimene ise võib organismi oma eluviisiga tasakaalust välja viia ja õigele teele ka tagasi pöörata!

Järgmine näide organismi keemia tagasisidestatuse kohta on osteoporoos (vt Th. E. Levy „Surm kaltsiumi läbi”, Suur Puu, 2022). Dr Levy näitab selles raamatus, et tuleb arvestada seda, et luukude on elus kude, milles kogu aeg toimuvad luukoe ülesehitamise ja lammutamise protsessid, mille eest vastutavad spetsiaalsed rakud, vastavalt osteoblastid ja osteoklastid. Tegemist on tasakaaluga, mida saab tüürida vitamiinide abil: protsessi suunamiseks luu ülesehitamise poole tuleb manustada rohkesti C-vitamiini ja K2-vitamiini ning mõõdukalt D-vitamiini (viimase liiga suured annused on kahjulikud). Kindlasti mõjutab seda tasakaalu ka liikumine: luud vajavad treenimist! (Kaltsiumi manustada ei tohi, kuna see üksnes süvendaks luude lagunemisel liikvele läinud kaltsiumi kahjulikke mõjusid.)

Luukoest kaltsiumi vabanemise tagasitõrjumine ei ole seotud üksnes osteoporoosi vältimisega, vaid ka vereringehaiguste ja vähi ärahoidmisega. Eelmises lõigus kirjeldatud tasakaal mõjutab ka 50% kaltsiumisooli sisaldavate naastude tekkimist veresoontes (mis võib lõppeda infarkti või insuldiga) ja kaltsiumiladestuste tekkimist muudes kohtades (rinnanäärmes, eesnäärmes ja mujal), mis on seotud vähiga. Näeme, et selle tasakaalu hoidmine on tervise ja elu pikkuse üks olulisemaid määrajaid.

Joonis 2. Ülesehitamise ja lammutamise tasakaalude nihkumised krooniliste haiguste korral: luu moodustamine  > luu lammutamine osteoporoosi korral; rakkude  paljunemine  <  rakkude  hävimine vähi korral; sünapside moodustumine  > sünapside hävimine Alzheimeri tõve korral.

Joonis 2. Ülesehitamise ja lammutamise tasakaalude nihkumised krooniliste haiguste korral: luu moodustamine > luu lammutamine osteoporoosi korral; rakkude paljunemine < rakkude hävimine vähi korral; sünapside moodustumine > sünapside hävimine Alzheimeri tõve korral.

Hiljuti (2017. a) näitas dr Dale E. Bredesen, et vägagi sarnane tasakaaluolukord esineb ka Alzheimeri tõve puhul: joonis 2. Oma raamatus „The End of Alzheimer’s. The First Program to Prevent and Reverse Cognitive Decline” räägib dr Bredesen, et väga paljud katsed ravida Alzheimeri tõbe mingi ühe ravimiga on kukkunud läbi. Edu saavutati alles siis, kui imerohu otsimise asemel hakati uurima seda tõbe põhjustavaid tegureid. Kindlaks õnnestus teha viis Alzheimeri tõve tüüpi ja vähemalt 36 neid põhjustavat tegurit, mille hulgas üks tähtsamaid on insuliiniresistentsus: rakud on vähendanud insuliiniretseptorite arvu, suhkrut on veres palju, kuid see ei pääse rakkudesse ja ajurakud surevad nälga (nn 3. tüüpi suhkurtõbi). Sai selgeks, et ajurakkude elutegevust ja sünapside moodustamist on vaja toetada, arvestades kahjustuste laadi. Kõiki haigust põhjustavat 36 tegurit ei olegi vaja kõrvaldada, tähtis on kõrvaldada vähemalt osa tegureid, et nihutada tasakaalu sünapside tekkimise suunas. Seda olevat võimalik teha sõltumatult patsiendi vanusest, seega ei ole ka Alzheimeri tõbi vääramatult patsiendi surmani viiv nähtus.Dr Dale E. Bredeseni  järgmine raamat praktilisemate ettepanekutega Alzheimeri tõve ärahoidmise ja ravimise kohta on tõlgitud ka eesti keelde: „Lõpp Alzheimeri tõvele. Põhjalik käsitlus kognitiivse languse ennetamisest ja tagasipööramisest”, AS Äripäev, 2021 (joonis 3).

Joonis 3. „Mis see nüüd ometi oli?”

Joonis 3. „Mis see nüüd ometi oli?”

(1) Üks levinud surmapõhjusi Ameerika Ühendriikides.

(2) Seepärast soodustab veresuhkru  kõrge tase vähi arengut. See tase kipub kõrgenema suhkurtõbistel, suhkurtõbi on aga omakorda tihedalt seotud liigse kehamassiga. Seepärast tuleks hoida kehamass normaalses vahemikus (kehamassi indeks, st [mass (kg)]/[pikkus (m)]2, ei tohiks olla suurem kui 25).

(3) Küllap oli abi ka kiirjalutuskäikudest  ja  tervistavatest maitseainetest (vt Bh. B. Aggarwal „Tervistavad maitseained”, Ersen, 2013) nagu ingver, kalgan, nelk jt, mida panin pulbrina kohvi sisse.

Seentest

Seente alal peame end asjatundjaks, kui oskame eristada valget kärbseseent šampinjonist ja kui meil on mõned lemmikseened või -seeneroad. Eelkõige oskame kõrgelt hinnata ja kiita puravikke, suuri sirmikuid, kuuseriisikaid. Mida arvatakse aga kukeseentest? Üks levinud arvamus on selline: „On paremaidki seeni!” Kukeseen on väga tavaline – kukeseenesaagiga pole nagu põhjust kiideldagi. Arvatakse isegi, et kukeseenes mingeid erilisi toitaineid nagu polegi – isegi seeneussid ei leidvat sealt midagi ja seepärast ei ole kukeseened ussitanud. Tõsi, kukeseene äratundmises võib vist peaaegu kindel olla – vaevalt seda keegi valge kärbseseenega segi ajab. Seenenäitusel kõnnitakse kukeseenest kiiresti mööda – teame, teame …

Aga seened võivad teatavasti ka üllatada. Reval-Buch avaldas 2023. aastal Paul Stametsi koostatud raamatu „Fantastilised seened. Kuidas seened tervendavad, avardavad meie teadvust ja päästavad planeedi”. Huvilised võivad sealt leida mitmesuguseid materjale isegi selle kohta, kuidas seente abil saada „kontakti pühadusega”, aga püüame jääda maisemale pinnale ja vaatame seente mõju tervisele. Sellelgi alal on olemas väga kuulsaid seeni, näiteks must pässik (vähivastane, kasvab ka Eestis) ja lõvilakk (närvisüsteemi degeneratiivsete haiguste Alzheimeri tõve, Parkinsoni tõve, ALSi, Huntingtoni tõve ja hulgiskleroosi vastu, Eestis ei kasva). Artikli autor A. Weil väidab, et närvisüsteemi jaoks on kasulikud ka maitake, korditseps ja veel vähemalt üheksa söödavat seent. Nende eksootiliste seente toimeaineid on pandud kapslitesse, mida võib võtta toidulisandina.

Lk 79 on avaldatud loetelu seeneliikidest, mis on seni näidanud tervisele kõige tugevamat mõju („seni” tähendab, et tegemist on areneva teadusega – nimekiri ei ole lõplik). Loetelus on 14 seent kogu maailmast ja nende hulgas on ka meie harilik kukeseen (Cantharellus cibarius)! Sinikka Piippo ja Pertti Salo raamatust „Tervislikud seened” (Varrak, 2023) võime lehekülgedelt 181–188 teada saada, milles seisneb kukeseente nii väljapaistev tervisemõju:

  • kukeseenes on palju antioksüdante;
  • kukeseenes on D-vitamiine ja aminohappeid, mis on eriti vajalikud taimetoitlastele;
  • kukeseened vähendavad põletikumarkerite IL-1β ja IL-6 ning lämmastikoksiidi toodangut;
  • kukeseened reguleerivad NF-kB aktiivsust ja immuunkaitset. Laborikatsetes on kukeseened tõrjunud viirusi, patoloogilisi seeni ja baktereid, sealhulgas maohaavu põhjustavat bakterit Helicobacter pylori;
  • kukeseente söömine hoiab veresuhkrut vaos ja takistab vererõhu tõusu;
  • kukeseen kaitseb maksa ja aitab vältida hapnikuvajakut (antihüpoksiline toime);
  • tänu indooliühendite sisaldusele tõstab meeleolu;
  • kukeseenes olevad polüsahhariidid kaitsevad närvisüsteemi stressi eest ja toetavad närvirakkude elujõudu ja kasvu. Need ained võivad olla kasulikud närvisüsteemi degeneratiivsete haiguste korral;
  • kukeseene antioksüdandid kaitsevad organismi mürkide eest;
  • kukeseened pärsivad vähirakkude paljunemist ja kaitsevad organismi geenimutatsioonide tekkimise eest;
  • kukeseened seovad organismis leiduvat liigset rauda, mida on aga eriti palju kasvajarakkudes. Väidetakse, et kukeseened põhjustavad vähirakkude apoptoosi (enesehävitust), seega võib kukeseenest olla abi pahaloomuliste kasvajate vastu;
  • kukeseened tõrjuvad hingamisteede põletikke;
  • kukeseenetõmmis on laboritingimustes soodustanud haavade paranemist;
  • kukeseente rohke söömine tõrjub silmapõletikke ja aitab säilitada hämaras nägemise võimet, Hiina pärandmeditsiinis on kukeseeni kasutatud just nimetatud eesmärkidel;
  • Lätis kasutatakse kukeseenest tehtud tinktuuri mandlipõletiku raviks.

Kukeseeni ei soovitata värskelt külmutada (võivad minna kibedaks). Külmutamiseks sobivad kergelt läbipraetud ja tükeldatud seened. Neid võib panna ka purki ja marineerida. Samuti võib neid kuivatada ja kasutada siis suppides või hautistes. Kukeseeni olevat hea praadida võiga kuumal pannil, siis neist vedelikku peaaegu ei eraldu, nad saavad ruttu valmis ja ei lähe lödiks.

Head kukeseeneisu!

Head kukeseeneisu!

Skisofreenia

Skisofreenia on üks müstiline haigus, mis vaevab inimesi kogu maailmas (vt joonis 1 ühe India psühhiaatri veebisaidilt VIIDE); Eestis puudutab see haigus ca 13 000 peret (Artikkel Postimehes: Levinumad müüdid skisofreenia kohta ). 

Dr Thomas E. Levy avaldas ortomolekulaarse meditsiini veebisaidil  huvitava artikli skisofreenia põhjuste ja ravimise kohta (viide artiklile) . Dr Levy teeb 155 teaduslikul artiklil ja raamatul põhinevas ülevaates järelduse, et „Skisofreenia on krooniline ajupõletik – ja niatsiin ravib selle välja”.

Ortomolekulaarne meditsiin lähtub põhimõttest, et enamik kroonilisi haigusi saab alguse ja seejärel püsib vitamiinide, mineraalainete, toitainete nappuse või muude looduslike tegurite tõttu. Kui seda nappust leevendada, tõmbub haigus tagasi. Mida suurem on see nappus ja mida kauem see püsib, seda raskemaks muutub haigus. Mõne toidulisandi soodne toime avaldub seejuures seda tugevamini, mida suurem on annus. Vajalik annus võib olla kaugelt suurem kui tavaliselt soovitatav päevane annus.

Mõni toitaine (näiteks kaltsium, vask ja raud) võib annuse suurendamisel muutuda kiiresti toksiliseks, aga paljude toitainete puhul seda probleemi ei ole. Vitamiinide puhul tuleb olla ettevaatlik A-vitamiini, D-vitamiini ja E-vitamiini võtmisega, kus on selgelt olemas optimaalne annus; ülejäänud 10 olulise vitamiini puhul (C-, K-, B1-, B2-, B3-, B5-, B6-, B7-, B9- ja B12-vitamiin) on soovituslike annuste suur ületamine tervisele sageli kasulik. Dr Levy soovitab võtta toidulisandina C-vitamiini (päevas 9 grammi või rohkemgi, portsjoniteks jaotatuna, et vältida kõhulahtisust) ja magneesiumi (päevas 2 grammi või rohkemgi), kuna see aitab säilitada üldist tervist.

Organismi iga raku elus on kesksel kohal elu võimaldavate funktsioonide tagamine energiavarustusega.  Raku „energiavaluuta”, mida kõikjal kasutatakse, on ATP (adenosiintrifosfaat).  Seda sünteesitakse raku mitokondrites: seal „põletatakse” energia saamiseks hapniku abil glükoosi või ketokehi (vt joonis 2). ATP sünteesimiseks peab rakus olema piisavalt B3-vitamiini (niatsiin või selle ühend, vt joonis 3) ja ka magneesiumi (magneesiumi peab olema kõikjal, kus ATP-d sünteesitakse või kulutatakse;  95% rakus olevast magneesiumist asub mitokondrites). Kõik inimesed peaksid hoolitsema, et nad saaksid neid tähtsaid toitaineid piisavalt!

Niatsiini ja magneesiumi peab jätkuma kõikidele rakkudele. Nende nappuse korral võib tekkida  näiteks lihasrakkude „mitokondriaalne väsimus”, mis võib tabada ka südamelihast (südamenõrkuse puhul ei jõua südame rakud sünteesida nii palju ATP-d, kui läheks vaja). Ka paljud muud haigused ja seisundid (sh suurenenud oksüdatiivne stress, vähk, sepsis jne) on seotud ATP vähesusega. B3-vitamiin aitab kõikidel nendel puhkudel (muuhulgas aitab paremini üle saada ka koroonatõvest ja selle tüsistustest).

Kõige tundlikumad ATP-nappuse suhtes on süda ja aju. Nii Alzheimeri kui ka Parkinsoni tõve puhul on leitud B3-vitamiinist sünteesitava NAD (ATP eellasühend) vähesust; B3-vitamiini manustamine leevendab sümptomeid. ATP vähesus ajus põhjustab närvisüsteemi töö häireid.

Üks kõige raskemaid kesknärvisüsteemi haigusi on skisofreenia.  Krooniliselt suurenenud oksüdatiivne stress põhjustab aju kroonilist põletikku. Põletiku olemasolu skisofreeniahaige ajus on hästi tõendatud. Paljud skisofreeniajuhtumid  on seotud toksiinide eelnenud toimega ehk siis oksüdatiivse stressiga.

Skisofreenia sümptomid võivad eri haigetel olla suuresti erinevad; mõnel kunstnikul aitab skisofreenia luua isegi meeldejäävaid kunstiteoseid. Mõnikord võib skisofreenia puhul esineda ka närvisüsteemiga mitteseotud sümptomeid, näiteks pellagrat, mis areneb välja B3-vitamiini ränga nappuse korral (B3-vitamiini nimetatakse ka PP-vitamiiniks; PP tähendab pellagra-protective). Pellagra korral esineb tavaliselt ka ajutegevuse häiretele viitavaid sümptomeid (nn pellagroidne entsefalopaatia).  Niatsiini abil saab selliseid sümptomeid väga tõhusalt ravida; sellisel juhul räägitakse „pöörduvast dementsusest” (reversible dementia). Pellagra põhjustab peale naha kareduse ka lekkivat soolt. Lekkiva soole tõttu võib nii Alzheimeri ja Parkinsoni tõve kui ka amüotroopse lateraalskleroosi (ALS) ja skisofreenia korral leida kahjustatud närvikoes kas patogeene või nende metabolismi toksilisi saadusi. Niatsiininappus kahjustab soolestikubakterite mikrobioomi, mis omakorda põhjustab neuropsühhiaatrilisi probleeme ja skisofreenia sümptomeid.

Suurenenud rakusisene oksüdatiivne stress põhjustab ajurakkude enneaegset surma. Skisofreeniapatsientidel on leitud aju hallaine ja massi vähenemist, mis on kiirem kui vananemisest põhjustatud vähenemine. Mikrogliia (valgeliblede hulka kuuluvad koristajarakud ajus) on skisofreenia puhul täheldatava põletiku tõttu aktiveerunud; põletikuga seotud tsütokiinide ja muude põletikumarkerite tase on samuti tõusnud. Kogu see teave võimaldab teha järelduse, et skisofreenia on krooniline ajupõletik.

Ajupõletik esineb ägedal kujul tavaliselt seoses viirusnakkusega. Paljusid ägeda ajupõletiku ajal esinevaid sümptomeid võib täheldada ka kroonilise ajupõletiku korral. Põletikumarkerite tõusnud tase skisofreenia korral osutab sellele, et skisofreenia sümptomeid põhjustabki põletik.  Kestev põletik kahjustab jätkuvalt ajukude, seepärast on värsket skisofreeniat hõlpsam ravida kui kauakestnud skisofreeniat.

Traditsioonilises skisofreeniaravis kasutatakse ravimeid, mis põhjustavad ise kõrvalnähte, nii et on raske vahetki teha, milliseid nähte põhjustab haigus ja milliseid ravimid. Seejuures ei suudeta traditsioonilise raviga terveks ravida 85% kroonilise skisofreenia haigetest, isegi kui saavutatakse mingeid positiivseid tulemusi.

Skisofreeniapatsientidel on  niatsiini tase alati madal, sageli isegi väga madal. See osutab rakkude väiksele ATP-sisaldusele, mis tähendab, et ajurakud on energianäljas. On näidatud, et niatsiini suurte annustega saab isegi kauakestnud skisofreenia sageli täielikult kõrvaldada. Kui niatsiiniga haigust täielikult välja ravida ei õnnestu, võib peaaegu alati  täheldada seisundi olulist paranemist.

30-le  ägedat skisofreeniat põdevale patsiendile manustati kõigest 30 päeva jooksul kolm korda päevas 1 gramm niatsiini või niatsiinamiidi, seejärel jälgiti patsiente ühe aasta jooksul. Skisofreeniast tervenes 80% niatsiiniga ravitud patsientidest, samas kui platseebot saanud patsientidest tervenes aasta jooksul 33%. Patsient loeti ägedast või kroonilisest skisofreeniast täielikult  tervenenuks, kui:

    • tal olid täielikult kadunud haiguse tunnused ja sümptomid;
    • ta suhtles normaalselt oma pereliikmete ja kaaskodanikega;
    • ta oli leidnud töö ja suutis täita tööülesandeid.

C-vitamiin on väga hea vahend krooniliste põletike ravimiseks ja sageli manustati patsientidele ka seda vitamiini annustes 1 kuni 10 grammi päevas. Ajupõletikust jagusaamise hõlbustamiseks tuleks skisofreeniapatsientidele alati manustada C-vitamiini suuri annuseid.

Äge skisofreenia võib mõnikord ka ise paraneda. Sellisel juhul võib oletada, et põletikku põhjustanud tegur (nt nakkus, toksiin, autoimmuunreaktsioon, mõne mikrotoitaine nappus) võis iseenesest taanduda.

Veel kuus randomiseeritud topeltpimeuuringut, milles kasutati ka platseebot, on kinnitanud niatsiini tõhusust skisofreeniaravis. Kui skisofreenia oli kestnud juba väga kaua, võisid selged positiivsed tulemused ilmneda alles pärast pikka (viis aastat või kauem kestnud) ravi. Seejuures alustati 1 grammi niatsiiniga kolm korda päevas, annuseid suurendati 4,5 kuni 18 grammini päevas, olenevalt ravi edukusest. Kui niatsiini asemel manustati niatsiinamiidi, piirduti 6 grammiga päevas, et vältida iivelduse ja seedehäirete tekkimist.

Dr Abram Hoffer ravis niatsiiniga üle 5000 skisofreeniapatsiendi. Ühtegi surmajuhtumit ei esinenud, niatsiin ei ravinud mitte üksnes skisofreeniat, vaid avaldas positiivset toimet kogu kehale (kuna paranes kõikide rakkude varustatus energiaga). Kui skisofreenia ravimisel ei kasutata niatsiini, võib patsiendi haigus kesta terve elu.   

Võib teha kokkuvõtte, et patsienti saab ägedast skisofreeniast niatsiiniga peaaegu alati terveks ravida. Kui täielikku tervenemist, eriti kroonilise skisofreenia puhul, ei saavutata, annab ravimine niatsiiniga reeglina ikkagi positiivseid tulemusi.

Skisofreeniat (koos pellagraga) võivad põhjustada paljud tegurid. Kvaliteetne toitumine, mineraalained ja vitamiinid on skisofreeniapatsiendi ravis väga olulised. Ka niatsiiniga ravimisel võivad need tulemusi oluliselt parandada. Kuid skisofreeniat on õnnestunud täielikult välja ravida ka üksnes niatsiinamiidiga (monoravi). Niatsiini kui mittetoksilist ja olulist toitainet ei tohiks kõrvale jätta mitte ühegi ajutegevuse häire puhul.

ATP-nappust aitavad niatsiini kõrval ravida ka riboflaviin (B2-vitamiin), koensüüm Q10 ja metüleensinine (Methylene Blue Pharmaceutical Grade; saab tellida nt Amazoni kaudu). Need ained on kasulikud nii ajule kui ka kogu kehale (mida on tõendatud näiteks rinnavähihaigete puhul).

Iga inimene, kellel on psühholoogilisi või psühhiaatrilisi probleeme, peaks võtma niatsiini või niatsiinamiidi ja suurendama annuseid, enne kui teeb järelduse, et see vahend ei toimi.  Niatsiini kasutamiseks ei ole vaja pöörduda arsti pole – igaüks võib selle abil püüda juba probleemide tekkimistki ära hoida. (Niatsiinamiidi kapsleid saab osta näiteks Fits.ee kaudu  või saates e-maili aadressile:  info@fits.ee .)

B3-vitamiin  (niatsiin, niatsiinamiid) on loomulik toitaine, mis on vajalik kõikidele rakkudele energiaga varustatuse tagamiseks. C-vitamiin ja magneesium aitavad vähendada põletikku ja tõhustavad skisofreenia ravimist niatsiiniga.

Dr Thomas E. Levy on pühendanud oma ülevaate niatsiiniga skisofreenia ravimise meetodi väljatöötaja  dr Abram Hofferi (1917–2009) elutööle.

Joonis 1

Joonis 1.

Joonis 2. Mitokonder (raku organell)

Joonis 2. Mitokonder (raku organell)

Joonis 3 Niatsiin (B3- ehk PP-vitamiin)

Joonis 3 Niatsiin (B3- ehk PP-vitamiin)