Naeratage!

Kunagi peeti heaks naljaks öelda: „Naeratage! Te ei tea kunagi, millal Ameerika luuresatelliit teid pildistab!”

Nüüd on tehnika teinud aga väga suure sammu edasi ja sobivam on öelda: „Naeratage! Te ei tea, kes oma päikseprillidega teid parajasti pildistab!”

Finance Yahoo andis teada, et Facebook on teinud suure läbimurde spioonikaamerate alal: [LINK] . Nimelt on leiutatud Facebooki Ray-Ban päikseprillid, mille müügihind on 299 USD ja mis näevad välja nagu tavalised päikseprillid, aga kummagi klaasi kõrval raami ülemises nurgas on neil kaamera, millega saab teha 5 megapiksli suurusi pilte, täiesti märkamatult (puudutad korra käega raami, seal toimub vaevumärgatav indikaatorlambikese välgatus – ja pilt on olemas!). Prillide mälusse saab salvestada 500 pilti või 30 videot à 30 sek., aku kestab 6 tundi. Kõik see on ühendatud veel ka Facebookiga (vastav äpp on sisse ehitatud, need ongi Facebooki prillid), kuid internetti see kohe ja iseendast ikka veel ei lähe …  Lisaks on prillides ka mikrofon ja mälus eraldi kaust helide salvestamiseks ja näiteks muusika kuulamiseks. Steve Jobs oleks sellise asja üle vist väga rõõmustanud, aga paljusid paneb see muretsema – mis saab niimoodi privaatsusest? Kas oma privaatsus tulebki nüüd päriselt maha kanda???

Mõtlemisainet siin on, aga tehnikasaavutus on muidugi vaimustav. Varem olid mingid sarnased asjad ka juba olemas, aga inimene nägi nendega välja nagu mingi kandilise peaga robot ja kõik võisid juba kaugelt näha, et seal tuleb üks kahtlane tegelane. Nende uute prillide puhul ei hoiata enam miski, et iga ninanäppimine või enda sügamine võidakse kellegi poolt kohe jäädvustada. – Kindlam on end avalikus kohas siis tõesti pisut vaos hoida ja naeratada – igaks juhuks. Naeratus teeb inimese ilusamaks ja tõstab kuidagi, vist mingite reflekside kaudu, ka tuju, isegi kui see on sinu oma naeratus iseendale. Tegelikult me väärime ka sellist naeratust! Eriti hea oleks veel, kui naeratuse taga oleks mingi teravmeelsus või plaan omaenda ja võib-olla teistegi tuju parandamiseks. Veel üks võimalus oleks suhtuda rahulikult – las see pildistab, kes tahab. Pildistamine näitab huvi ja on seega – vahest küll kohmakas – kompliment (igaühte ei pildistata). Võib varuda natuke ka elutervet üleolekut. Üks minust veidi vanem sugulane, kelle tähelepanu ma kunagi ninatarga kombel juhtisin sellele, et tema tollal nii moodne juuksekrunn on peas viltu, vastas: „Mis tost! Homme on juba kõigil niimoodi!”.

„Naeratage! … – Valmis!”

„Naeratage! … – Valmis!”

Mai- ja juunikuu uudiseid

Siin sipelgapesas on täna midagi teisiti: tavaliste sipelgate hulgas sagib rohkesti tiibadega isendeid, kelle tiivad läigivad päikse käes. Kätte on jõudnud tähtis päev: tiibadega isendid valmistuvad pulmalennuks. – Õnne, mis muud!

Pulmad sipelgapesas

Pulmad sipelgapesas

* * *

‘Rähnid võtavad pereelu väga tõsiselt. Iga aasta raiuvad nad uue pesa, tavaliselt haava või männi tüvesse. See on sügav ja turvaline õõnsus, mis lõhnab värske puu järele. Siin saab rahulikult mune haududa. Teine vanem hoolitseb hauduja toitlustamise eest.

(Pesaõõnte rajajana on rähnid asendamatud – hiljem saavad rähni pesaõõnt kasutada teised linnud ja nii püsib suur osa metsade elurikkusest just rähnide tööl.)

Rähn toidab (teate saatis Margarita Itskovits, foto: Hannes Teder)

Rähn toidab (teate saatis Margarita Itskovits, foto: Hannes Teder)

Võililleaeg

Võililled Stroomi ranna pargis (Meelis Luksi foto)

Võililled Stroomi ranna pargis (Meelis Luksi foto)

Inimesed ei armasta võililli … Kuigi neid on ohtralt kiidetud kui ravimtaimi (meie hariliku võilille Taraxacum officinale liiginimigi viitab taime raviomadustele ja tema üks rahvapärane nimi (Wikipedia andmetel Harilik võilill ) on väga kõnekalt „põrundhaigerohi”), kuigi võilille on soovitatud tarbida toidukski, kuigi võilille õite ilule ei saa midagi ette heita, pälvib vohav võililleväli tavaliselt reaktsiooni „Võeh!” ja küsimuse, et kuhu vaatavad ometi selle ala hooldajad: laiali lendavad seemnekesed „reostavad ära” ju ka naabrite hooldatud murud!

Pensionäridel on aega rohkem ja nendel olevat selline hobi, et vahivad aga võililletaimi ja tüütavad botaanikuid teadetega, et nemad on aga jälle leidnud uue võililleliigi (iga aasta saabuvat botaanikaaeda ikka paar pensionäri teatama äsjaleitud võililleteisendist). Botaanikuid näivad need teated ärritavat: raamatu „Eesti NSV floora” VI köite järgi kasvab Eestis 31 liiki võililli ja juba harilikul võilillelgi on veel 135 mikroliiki, ainult hea spetsialist suudab neid vahest eristada. Lisaks liikidele ja mikroliikidele võib olla tegemist veel looduse juhusliku kapriisiga, mille on põhjustanud keskkonnategurid (näiteks suur põud eelmisel aastal, teeäärsel alal ka tee soolatamine jne) või mõni muu geneetikaga mitteseotud tegur. Ühe sõnaga, botaanikute jaoks on võilill sama tüütu nähtus kui aiapidaja jaoks: kiiresti seal mingit selgust ei saa, kui hakkad lähemalt uurima, võiks see kujuneda aga lausa elutööks …

Algaja pensionärina ei suutnud minagi pensionäride harrastusest hoiduda ja leidsin ühe aastaga koguni kaks teisendit. Esimene on vahest vähem huvitav ja mitte eriti paeluv – pikad väänlevad õievarred, mis kalduvad lausa spiraale moodustama, ei ole väga kenad vaadata ja meenutavad … noh, otse öeldes – ussipesa.

Aga teine teisend on minu arvates päris kaunitar isegi võilillede hulgas. Õis on oranž, ei avane täielikult, vaid jääbki poolavatud „mütsakaks”, mis ei kaldu sulguma õhtul või ka vihmase ilmaga nagu tavalisel võilillel. Lehed on harilikust veidi punakamad. Selline oranž võilill õitseb ja levitab seemneid veidi hiljem kui tavalised võililled. Leidsin seda teisendit kasvamas üsna laial maa-alal Iru elektrijaama lähedal ning Lasnamäel Tondiraba ja Peterburi maantee vahelisel alal. Botaanikute nõuannete järgi tähistasin mõned ilusamad eksemplarid suurte raudnaeltega, et näha, kuidas need näevad välja järgmisel aastal. Paraku ei arvestanud ma sellega, et tegemist on jäätmaataimega: Tallinna kiiresti arendatavas keskkonnas kadus üle poole sellest kasvukohast koos tähistatud taimedega juba ühe aastaga. Lisaks on tegemist ju ka vihatud umbrohuga, mille ilu isegi õitsemise ajal kaldutakse mitte märkama, aga pärast äraõitsemist see enam eriti silma ei paistagi. Mitu eriti ilusat taime roogiti puhtalt välja. Paar taime, mis õnnestus ühe vanema proua aeda ümber istutada (mul oma aeda ei ole), kadusid sealt kiiresti – vanaproual ei püsinud meeles, et tegemist on millegi erilise ja huvitavaga. Vohava võililletaime märkamisel käivitus tal seesama tavaline reaktsioon „Võeh! Kuhu tema on roninud, otse keset lillepeenart!” – ja läinud need olidki …

Kas olete näinud sellist võilille?

Omal jõul läbi mustade maa (ehk: kuidas kõige paremini hoida oma tervist)

Tänapäeval kipub üha laienema telefonimüük. Kunagi otsiti kaupa tutvuste kaudu, aga nüüd on uus põhimõte: kaup peab leidma ostja ka voodist ja teki alt! – Paraku murrab telefonimüük sisse ka tervisevaldkonda.

Kas tahame või ei taha, aga järsku tabab meid umbes selline kõne (kust nad küll mu numbri said?): „Tervist! Pakume teile [tasuta / väikse tasu eest] … testimise võimalust. Analüüsi saate teha kodustes tingimustes, väga diskreetselt. Test on absoluutselt usaldusväärne! Järgmisi samme võite astuda siis, kui analüüsi tulemus tekitab teis küsimusi.” Kui niimoodi rünnatav potentsiaalne ostja kõhkleb („milleks mulle seda analüüsi vaja on?”), siis küsitakse, kui vana ta on, ning selgitatakse nördinud ja süüdistaval häälel, et tema vanuses tuleks neid teste teha iga aasta, parem veel iga poole aasta tagant! Haiguse varane avastamine on ju eduka ravi pant!

Aga tervis ei ole tavaline kaup, mida võiks saada raha eest. Haiguse varane avastamine ei ole arukas eesmärk – eluviis peab olema niimoodi läbi mõeldud, et haiguse tekkimise võimalused oleksid viidud miinimumini. Analüüsi tellimisel tuleb arvestada, et tegelikult viib ostja sellega turule OMA NAHA …

Kas ei ole vahest liiga karm niimoodi öelda? – Asi on selles, et analüüsi tellimisega võtame omaks üha laiemalt leviva mõtteviisi, et minus on vaja haigusi otsida ja mulle on vaja ravimeid välja kirjutada. – Kas selles on midagi halba? Küllap on, kui Ameerika Ühendriikides on ravimite kõrvaltoimetest saanud oluline surmapõhjus. Thomas E. Levy raamatus „C-vitamiin – esmane rohi …” („Primal Panacea”, 2011, eesti keeles kirjastus Suur Puu, 2019) on öeldud:

„Kurb on lugeda, kui „Wall Street Journal“ teatab, et üle veerandi Ameerika lastest ja noorukitest võtab tänapäeval pidevalt mõnda retseptiravimit, kusjuures 7% nendest võtavad kahte või enamat ravimit. Gripivaktsiine ja depressiooniravimeid kirjutatakse välja lapseootel naistele, kuigi on teada, et need on lootele kahjulikud ja põhjustavad lapsel hilisemas elus kroonilisi haigusi. Ameerika Ühendriikide haiguste kontrolli ja tõrje keskuse (CDC) andmetel võtavad pooled ameeriklastest pidevalt retseptiravimeid; ligikaudu üks kolmandik võtab iga päev kahte või enamat retseptiravimit ning üle 10% ameeriklastest võtavad sageli korraga viit või enamat rohtu. Sellist statistikat arvesse võttes ei ole sugugi üllatav, kui Ameerika arstide ühenduse ajakiri (Journal of The American Medical Association) teatab, et ravimite surmavad kõrvaltoimed on tänapäeval Ameerika Ühendriikides tähtsaim surmapõhjus.”

„Fakt on see, et USA toidu- ja ravimiameti (FDA) poolt heakskiidetud ravimid tapavad! Isegi kui neid ravimeid kasutatakse ettekirjutuste kohaselt, olid FDA poolt heakskiidetud ravimite kõrvaltoimed Ameerika Ühendriikides 1998. aastal tähtsuselt 4. surmapõhjus.”

Paneme tähele, et nende sõnade kirjutamisest on möödunud kümme aastat – juba tollal toimis see „teadmuspõhine meditsiin” siis niimoodi oma sünnimaal ja tolleks ajaks juba hästi väljakujunenud esituses! Hiljem on seda süsteemi veel ainult edasi arendatud, aga mitte paremaks muudetud. – See võiks meid mõtlema panna.

Nüüd, kümme aastat hiljem on dr Stacie Stephenson kirjutanud raamatus „Vibrant” (2021):

Arstide vead on Ameerika Ühendriikides tähtsuselt kolmas surmapõhjus südamehaiguse ja vähi järel ning nende arvele tuleb panna 10% kõigist surmadest. Ravimite kõrvaltoimete tõttu sureb rohkem ameeriklasi kui auto- või tööõnnetuste tõttu.

Ameerika Ühendriikide toidu- ja ravimiamet teatas juunis 2018 (LINK https://www.fda.gov/drugs/drug-interactions-labeling/preventable-adverse-drug-reactions-focus-drug-interactions ), et aastal 2000 kirjutasid USA arstid välja 2,8 miljardit retsepti ehk keskmiselt 10 retsepti iga USA kodaniku kohta aastas. (Huvitav – miks valiti nii vanad andmed?) Ravimitel on olulisi kõrvaltoimeid, mida olevat metoodilistel põhjustel raske statistiliselt arvesse võtta. Viidatud artikli autorid esitavad mitmesuguseid arve ja lõpetavad tõdemusega, et juhul, kui need arvud vastavad tõele, on ravimite kõrvaltoimed surma põhjusena tähtsuselt neljandal kohal. Nad lisavad, et eriti hulluks läheb asi siis, kui inimesele kirjutatakse ette, et ta peab võtma mitut ravimit, ja sisendatakse, et nende võtmisest sõltub tema eluspüsimine. Ravimite kõrvaltoimete täpne ettenägemine on väga keeruline ja kui inimene võtab nelja või enamat retseptiravimit, suureneb kõrvaltoimete tõenäosus hüppeliselt. – FDA, kes põhimõtteliselt peaks tagama ravimite ohutuse, tunnistab seega ise, et ravimite kõrvaltoimed on Ameerika Ühendriikides väga oluline surmapõhjus, olulisem kui kopsuhaigus, suhkurtõbi, aids, kopsupõletik, õnnetused ja liiklusavariid. Aga ta ei taha võtta süüd enda peale – süüdi on arstid, kes ravimeid välja kirjutavad!

Hans Weiss „Korrumpeerunud meditsiin”, Äripäev, 2012

Hans Weiss „Korrumpeerunud meditsiin”, Äripäev, 2012

Miks nad neid siis välja kirjutavad? Hans Weissi raamatus „Korrumpeerunud meditsiin” on kirjeldatud ravimifirmade võtteid, millega nad saavutavad ravimite nii massilise väljakirjutamise. Nimelt on nende palgal terve armee agente, kelle töö seisneb arstide töötlemises, analüütikuid, kes uurivad ravimite väljakirjutamist ja oskavad juhatada, keda arstidest tasub töödelda ja kelle peale pole vaja aega ega raha raisata, arvamusliidreid arstide hulgast, kes hea raha eest teevad koolitusi teistele arstidele ja kiidavad üles uusi ravimeid. „Teadmust” levitavate agentide ja koolitajate töö edukust hinnatakse ravimi läbimüügi suurenemise järgi ning salajasi kanaleid pidi liiguvad selles süsteemis väga suured rahad.

Ülirikkad ravimifirmad peavad üleval ka „teadlasi”, kelle visiitkaardil jutumärke muidugi ei ole, aga kes teavad väga hästi, mida tuleb avastada ja millest tuleb vait olla, juriste, kelle abi läheb sageli vaja pahanduste silumiseks või firma kaitsmiseks kohtus, suurel määral ka FDA‑d, kes peab otsustama, mida kõrvaltoimete puhul ette võtta jne.

Aili Paju „Teadjanaine”, 2005

Aili Paju „Teadjanaine”, 2005

Siin meenub Aili Paju raamat „Teadjanaine” (1994, 2005). Raamatu peategelane olevat hüüdnime „Kaalu” saanud sellest, et olevat iga hädalist manitsenud – enne tuleb ikka kaaluda, kui tahad haigeks jääda! – Need on väga targad sõnad: peame ikka kaaluma, kas tasub haigeks jääda! See soovitus on tänapäeval olulisem kui kunagi varem. Inimese tervis oleneb ju suurel määral tema tahtest: mida ta sööb, mida joob, kui palju magab, kuidas end karastab, kui palju ta end liigutab, kas ta suitsetab, ega tema kehamassiindeks (KMI) ei ole üle 25.

KMI = kehamass (kg) / [pikkus (m)]2 

Koroonaajal peale selle: kas ta ise teeb ikka kõik haigestumise vältimiseks või käib kesklinnas koos teiste omasugustega protestimas koroonatõve, vaktsineerimise, maskikandmise ja piirangute vastu.

Nende tegurite mõju tervisele ei ole paraku nii ühene kui auto alla jäämine, aga õiged valikud nendes küsimustes suurendavad tõenäosust elada kauem. Kuigi statistika käsitleb ju suurt inimhulka, ei ole põhjust kahelda – iga üksikinimene kuulub samuti sellesse hulka ja annab oma (postuumse) panuse Eesti elaniku keskmise eluea pikkusesse.

Selle peale, kuidas oma tervist paremaks muuta, tuleks kogu aeg mõelda ja kunagi ei ole sellest mõeldud liiga palju. See on palju arukam tegevus, kui hakata endast haigusi otsima. Aga kui tervis on juba halvaks läinud, siis tuleb muidugi arstilt abi otsida, kuid püüda ka ise teha kõik oma tervise parandamiseks; ainus häda on see, et siis võib juba üldse olla liiga hilja. Ent isegi siis ei tohi lootust kaotada – me ei oska hinnata oma elujõu ressursse!

* * *

Siiski võib juhtuda, et inimese vaim lööb vahel kõikuma, eriti kui temale pandud diagnoos lööb hinge kinni, elumuresid on palju, kaasa võib mõjuda ka kõikjalt kostev hala: keemiat on igal pool, loodus on mürgitatud, toiduained on mürgitatud, haigused ründavad, poliitika lisab stressi …

Minu isa tuli sõjast tagasi enam-vähem tervena, aga siis tulid rahuaja suured mured: kasvava pere äramahutamiseks sõjast purustatud Tartus oli vaja ehitada maja, milleks kulus väga palju raha, tööd ja aega. Ilmselt tekkisid sellest vaimne ja füüsiline pinge ning üleväsimus. Siis hakkaski isa käima mööda arste. Arstid midagi erilist ei leidnud. Lõpuks suunati ta psühhiaatri dr Heiti Kadastiku juurde. Pärast isa hägusate sümptomite läbiarutamist leidis dr Kadastik, et isa peab oma tervise parandamise ise oma kätte võtma. Ta sõnastas oma „retsepti” lühidalt ja selgelt: „Omal jõul läbi mustade maa”. (See H. Sienkiewiczi raamat oli tollal üldtuntud). – Ja tema sõnum jõudis kohale: isa hakkaski oma tervise eest ise hoolitsema ja elas peaaegu 98 aastat vanaks. Selle sõnumi andis ta edasi ka oma lastele.

Elujõu õige toetamine ei peaks lõppema soovitusega osta „meie firma” tooteid ja vältida konkurentide omi ning ei tohiks tekkida küsimust, kas ei ole parim-enne-tähtaeg mööda läinud. – Hea tervisenõuanne toetab inimeste elujõudu põlvest põlve!

Aili Paju „Elujõud ja loodusravi”, Hermes, 2013

Aili Paju „Elujõud ja loodusravi”, Hermes, 2013

Rahvakombed, paast ja koroona

Alles olid vastlad ja arutati, mis kuupäevast alates tohib vahukoorega kuklit nimetada vastlakukliks, kelle pakutavad vastlakuklid on kõige paremad, millega saaks kukleid muuta veelgi maitsvamaks jne. (See kõik toimus rahvakommete täitmise sildi all, kuigi maarahvas pidas vajalikuks süüa vastlapäeval eelkõige midagi rasvast, kui sai seda endale lubada,  ja pehmeid nisujahust kukleid ei näinud nad vist kunagi.)

Nüüd tulid lihavõtted ja jälle saime teateid, kes valmistab kõige paremat pashat ja kulitši (need kuuluvad küll pigem õigeusklike lihavõttemenüüsse, aga me ei ole nii kitsarinnalised, et neid seepärast ära põlata), kust saab valgeid mune värvimiseks jne; leiti lahendus nendegi jaoks, kel napib sibulakoori – neid sai meie Rimi poest osta!

Võib öelda, et need tähtpäevad saavad tõesti tugevat meediakajastust, kuigi selle keskpunktis ei ole tähtpäeva sisuline külg, vaid ikka söömine.

Väga vähe on aga kuulda olnud vahepealsest ajavahemikust – kas seal üldse oligi midagi?

Tegelikult ikka oli küll ja see on tänapäevainimese jaoks isegi tähtsam kui nisujahust kuklid ja kulitšid – nende pühade vahel oli suur paast. – Jah, juba sõna „paast” ise rikub tuju, aga sellest tuleb ikkagi ka rääkida.

Paast seostub paljudel suure nälgimisega. Kui oleme harjunud leiva-saia, makaronide ja kartulitega, hakkab nälg tõesti juba varsti näpistama ja lõunasööki annab kohe oodata. See tuttav suure nälja tunne peletabki inimesi paastumisest eemale. Arvatakse, et selle näljatunde mahasurumiseks on vaja tugevat tahtejõudu, aga kolmandal päeval pidavat olemine minema juba paremaks (alles kolmandal …). Mõned tõesti paastuvadki väga rangelt – üks minu kolleeg tarbis oma nooruslikus õhinas paastupäevadel üksnes bidestilleeritud vett, mis keemialaboris oli vabalt kättesaadav.

Aga see sagedane suur nälg ei pea tegelikult olema inimese elu alaline saatja! Ja ka nii ranget ja vaevalist paastu ei ole ikkagi vaja pidada – pikemat aega nii elada ju ei saa. Paastu ainevahetusseisundi (ketoosi) võib saavutada ka järk-järgult, ilma nälgimiseta, süües oma kõhu maitsvat toitu alati kõvasti täis. Selleks on vaja järk-järgult jätta oma menüüst välja kõigepealt nisu (saiad, makaronid, manna jne), suhkur, siis muud teraviljad, kartulid. Nende asemel tuleb hakata sööma rohkem köögivilju (parem toorelt), kapsast või hapukapsast, seeni, rediseid jne, avokaadot, kookoshelbeid, pähkleid, võtta kalamaksaõli (Mölleri sidrunimaitseline on väga hea), MCT-õli (väga maitsev õli, annab kiiresti energiat, aga ei ladestu rasvana kõhule jne), võid, rasvast kala, natuke ka rasvasemat peekonit. Tarbitav valgukogus peaks jääma enam-vähem endiseks – liigse valgu muudab meie keha väga osavasti suhkruks ja liigsest suhkrust valmistab rasva ning paneb selle tallele mustadeks päevadeks. Selliselt ketoosi minnes ei järgi me just vanade eestlaste paastukombeid, aga selle jaoks on ka põhjendus olemas: elu on läinud edasi ja eluviis on muutunud vähesema füüsilise aktiivsuse suunas. Samas oleme kõik muutunud jõukamaks, nii et toiduvarude poolest nagu poleks vajagi enam söömist nii väga piirata. Tänapäeva inimene peaks lähtuma eelkõige inimese füsioloogilistest vajadustest, mis on aga needsamad, mis nad olid ennevanasti, küttimise ja koriluse aegadel, kui põllumajandust veel ei olnud. Meie lähemad sugulased orangutangid elavad puu otsas, söövad lehti ning bakterid nende soolestikus muudavad aeglased süsivesikud rasvaks, millest orangutangid siis elavadki. Nii nad ongi pidevalt ketoosis, mis on nende looduslik seisund. Samasugune seisund tekib ka paastumise korral ja see on inimesegi puhul väga tervislik (vt David Perlmutter, „Jahupea”, Varrak, 2013). Kui inimene on ketoosis, siis kannavad põhiosa energiast organismis laiali nn ketokehad (hüdroksüvõihape ja atsetoäädikhape), mida maks valmistab rasvadest. Väiksema osa energiast kannab laiali glükoos, mida maks võib samuti rasvadest valmistada, kui seda ei ole toidus piisavalt. Ketoosiseisund on tervise ja ka enesetunde jaoks väga kasulik:

1) lõpeb pidev vajadus keha kinnitada (tavaline kiiretel süsivesikutel põhinev menüü tekitab sundsöömist);

2) lõpeb vajadus suruda pärast iga söögikorda kõrgele tõusvat veresuhkru taset insuliiniga allapoole (sellised veresuhkru taseme äkilised tõusud põhjustavad II tüüpi suhkurtõbe);

3) ketoos on tõhus vahend langetõve, Parkinsoni tõve, Alzheimeri tõve, ALSi ja autismi vastu (vt D. Perlmutter, „Jahupea”);

4) madal veresuhkru sisaldus kaitseb veresooni ja kõiki elundeid glükeerimise eest: suhkrul on väga ebameeldiv omadus muuta aeg-ajalt oma struktuuri, nii et osal suhkrumolekulidest tekib väga reaktsioonivõimeline aldehüüdrühm, mis ründab iga ettejuhtuvat valgu, DNA jne molekuli – sisuliselt toimub meie kehas pidevalt, kuigi aeglaselt samasugune reaktsioon kui iiriskommi valmistamisel; selline üldine suhkruga „glasuurimine” kiirendab vananemist;  

5) ketoosiseisund on väga kasulik ka vähipatsientidele: vähirakud ei armasta ketokehi ja vajavad glükoosi.

Väga paljud nendest ketoosiseisundi kasulikest külgedest on teaduslikult välja selgitatud alles hiljaaegu. Ja uusi leide tuleb kogu aeg juurde. Üks viimaseid uudiseid on teadmine, et madalam veresuhkru tase annab inimesele eeliseid ka koroonaviirusega kokkupuutumisel. Sellise järelduse võib teha sellistest tõsiasjadest nagu:

1) koroonatõbi võib kergesti saada saatuslikuks tüsedatele inimestele – tüsedal inimesel on veresuhkru tase enamasti kõrgenenud. Väidetakse, et Ameerika Ühendriikides (mille elanike hulgas on palju tüsedaid ja rasvunud inimesi) on koroonatõbi kümme korda surmavam kui Vietnamis (kus inimesed on enamasti kõhnad);

2) eriti kõrge on veresuhkru tase rasvumist, suhkurtõbe või vähki põdevatel inimestel (suhkurtõbe ja rasvumist peetakse lausa üheks ja samaks haiguseks, mida tähistatakse inglise keeles sõnaga diabesity (diabetes + obesity)). Need nn kaasnevate haigustega patsiendid on koroonaviirusest eriti ohustatud.

Teadlased uurivad selle sõltuvuse mehhanismi, kuid mõned järeldused selle kohta, kuidas end paremini kaitsta koroona eest, saab kohe ära teha: 1) tuleb teha kõik selleks, et viia oma veresuhkru taset allapoole, loobuda nendest pehmetest nisukuklitest ja püüda end tänapäevase paastumise võtetega viia hoopis ketoosi, 2) USA haiguste tõrje keskuse soovituse kohaselt ei tohiks haigestumise korral mitte mingil juhul juua suhkruga magustatud jooke või mahlu (needki sisaldavad palju suhkrut). See erineb tavalisest soovitusest tarbida külmetushaiguse puhul magusaid jooke, näiteks mett piimaga vms.

Rohkesti tuleks juua (suhkruvaba) vett ja liikuda võimalikult palju väljas.

Kevadine loodus pakub vähemalt ühe ereda näite vee tähtsuse kohta: jalutamas käies leidsin kolm paiseleheõiekest, mille varred olid vaevalt 20 või 25 mm pikkused, nii et ainult üksteise toel sai need riputada vaasikese servale – mitte just seisma, vaid pigem ujuma. Kolme päevaga kasvasid varred puhta vee abil 95 mm pikkuseks. – Niisama oluline olevat vesi ka immuunsüsteemi parema toimimise jaoks!

Ka metsas näeb alati midagi huvitavat. Viimati nägin sipelgapesa, milles oli vist välja kuulutatud avraal: „Et tööle siis, naised!” (Töösipelgad on teatavasti naissoost.) Näib, et pesa vajas parandamist.

„Et tööle siis, naised!”

„Et tööle siis, naised!”