Iseseisvalt mõtlemine

Autor(id): Mart Paberit | 28.12.2022 | Arvamus, Tervis

Arstiamet on keeruline amet. Seda on ikka taevani ülistatud ja paljud inimesed toovad lapsepõlvest kaasa usu, et tegemist on väga õilsa ameti ja eriliste inimestega (keda arstide hulgas kindlasti ongi). Minu ema tahtis, et ka minust saaks arst, aga mina kartsin väga suurt vastutust, mis selle ametiga kaasas käib – tegemist on ju elu ja surma küsimustega …

Kooliõelt kuulsin, et tegelikult on arstidel ka mõned võtted selle vastutuse vähendamiseks – arst ei saa ju iga surmajuhtumi pärast jääda ise põdema. Üksikasjadesse ei tasu ehk minna, aga kõige raskematel juhtudel lähevad käiku ringkaitse ja -käendus – need ei tee arstidele küll au, aga ilma nendeta on seda ametit pidada raske. Küsimus on siin piiri pidamises: arsti elu ja tervise kaitsmine ei tohi üles kaaluda vastutust patsiendi elu ja tervise kaitsmise eest.

Eestis on olnud suuri iseseisvalt mõtlevaid arste nagu dr Arnold Seppo, kes mõtles patsientide ravimiseks välja palju vahendeid ja raviviise. Inimesed olid talle tänulikud, kaastöötajad imetlesid ja armastasid teda, meditsiinibürokraatia pidas tema peale metsikut klaperjahti. Iseseisev uuenduslik mõtlemine on ohtlik; dr Seppo väitis oma raamatus isegi, et kahtlustab talle atentaadi tegemist, kui muu tagakiusamine ei olnud andnud soovitud tulemust.

Tavalisem arst elab kord juba väljatöötatud raviskeemide maailmas – nii on vähemalt suur osa vastutusest pandud selle peale, kes skeemi välja töötas. Vajadust iseseisva mõtlemise järele on vähem, aga nii on loodud pinnas rutiinile, konservatiivsusele ja ka korruptsioonile. Ükskõik mida teadlased ka ei avastaks, patsientide ravisse see niipea ei jõua (kui üldse jõuab), uus kallis ravim võib aga hea lobitööga jõuda küll. Arst pühendab suure osa oma võimetest ja ajast tagala kindlustamisele. Selleks on vaja kinni pidada tavadest ja hoida end kõrvale astumast sissetallatud rajalt – see võib tuua kaasa kohtuprotsesse ja suuri kulusid. Aga kindlal ettenäidatud ja sissetallatud rajal käimine võib arste ka rikkuda. – Üks õpetlik näide on Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 2-19-1366 (26.9.2019), milles Tallinna Lastehaigla tundis endal olevat õiguse toetuda Eesti, Soome, Rootsi ja Taani lasteonkoloogidele, kes C vitamiin-ravi ei kasuta, „kuna tegemist on üldtunnustamata ravimeetodiga”. Asjaolu, et C vitamiini abil on päästetud palju elusid, millest rohkete teadusviidete alusel kirjutas dr Thomas E. Levy oma raamatus „C-vitamiin – esmane rohi kõikide hädade vastu” (Suur Puu, 2019), ei tähendanud Tallinna Lastehaigla arstide jaoks mitte midagi, Rootsi arstilt dr J. Suurkülalt ja dr Thomas Levylt endalt küsitud arvamused samuti mitte. Meie arstidel jätkus koguni häbematust nõuda leukeemiahaige lapse emalt kohtuskäimise kulude katteks välja 1332 eurot ja viivis; Riigikohus langetas selle summa 500 eurole. Ilusam oleks vahest olnud, kui arstid oleksid õnnetule emale kaasa tundnud … Igatahes võib selle kurva looga tutvumine avada liiga naiivsete inimeste silmi.

Koroonaga seoses tekkis taas küsimusi selle kohta, kui palju arstid tegelikult teavad ja kuidas nad oskavad inimestega suhelda. Koroona oli muidugi eriti raske juhtum – uus haigus, mille kohta teadmisi oli üldse vähe, lisaks ka EKRE suur tahtmine kasutada ära kõik asjaolud, kus arstid ei olnud päris tasemel. Arstid võtsid vahest liiga kindla seisukoha ivermektiini kohta – nähtavasti oleks tulnud enne väljaastumisi ka kirjandust uurida. (Teaduskirjanduses avaldatakse pidevalt vastuolulisi seisukohti, aga ivermektiiniga on saadud ka positiivseid tulemusi, vt Thomas E. Levy „Rapid Virus Recovery” p. 174 ja viited). Igatahes viis EKRE kaasabi inimesi väideteni, et arstid on mõrtsukad, ja vaktsineerimispunkti ründamiseni. Vabaduse platsil karjuti „Ivermektiin! Ivermektiin!”, mis on päris tavatu.

Arstide suhtumine teaduse andmetesse tekitab kõhedust. Liiga palju räägitakse mitte teadusepõhisest, vaid „teadmuspõhisest” meditsiinist. Need kõlavad nagu sünonüümid, aga tegelikult on need vastandid. „Teadmuspõhine” ravi tähendab koroona puhul ravimist eksperimentaalravimite ja -vaktsiinidega, mille väljatöötamine ja kontrollimine maksab miljoneid dollareid/eurosid. Kiiresti muteeruvate viiruste puhul aega uue ravimi/vaktsiini väljatöötamiseks ja korralikuks kontrollimiseks ei ole, ainult raha kulub palju ja kiiresti. Kiirkorras väljatöötatud vaktsiinid ei ole osutunud nii absoluutselt kindlaks, kui algselt reklaamiti, ega ka mitte nii ohutuks, kui lubati. „Teadmuspõhine” meditsiin kavatseb jätkata sellist jõulist rahakulutamist, kui meditsiiniasjade otsustajad seda lahkelt lubavad.

Siit tuleneb aga suur küsimus, kumb on õige: kas meditsiin peab olema inimeste/ühiskonna jaoks või on inimesed/ühiskond meditsiini jaoks? Tingimused teise võimaluse tekkimiseks on olemas, kuna on kombeks paigutada meditsiiniküsimused kõrgele väljapoole tavainimeste mõistmise ja arutamise taset (keegi peale arstide ei suuda arstiteadust mõista, isegi Riigikohus vabandas, et oma puudulikule kompetentsusele vaatamata peab ekspertide abiga arutama meditsiiniküsimust …). Kriitika meditsiini kohta saab tulla ainult meditsiini seest …

Mõnel juhul ongi sellist kriitikat tulnud, aga peavoolumeditsiin lükkab sellised rünnakud tagasi kui „ebateaduslikud” või liigitab need „alternatiivmeditsiiniks”. Kui „ebateaduslik” või „alternatiivne” ravi osutub liiga edukaks, siis minnakse kohtusse. Aus arst peab selliste probleemide ületamiseks olema ka jurist ja vähe on nii kangeid ausaid arste, kes koolitavad end ka juristiks.

Üks selline arst on dr Thomas E. Levy. Pärast ametlike tunnistuste saamist, et ta võib töötada sisehaiguste ja südameveresoonte haiguste arstina, ja töötamist nendel aladel õppis ta veel kolm aastat õigusteadust ja sai õiguse esineda kohtus advokaadina. Tema raamatuid iseloomustab lisaks laialdasele arstiteadlase silmaringile ka juriidiline rangus ja julgus: ta teab, et ta ei pea kartma rääkida asjadest nii, nagu need on. Ja meditsiinis on paljud asjad korrast ära. Mõned näited:

1. Arstid tavaliselt ei räägi terveksravimisest. Haigus „võetakse kontrolli alla” – vaigistatakse sümptomeid, et patsient tuleks ikka ja jälle arsti juurde tagasi. Paljud patsiendid võtavad sümptomite vaigistamiseks pidevalt mitut retseptiravimit, ravimite kõrvaltoimed võivad anda ootamatuid kombinatsioone. Surm ravimite kõrvaltoimete tõttu on Ameerika Ühendriikides surmapõhjuste hulgas sageduselt neljas või isegi juba kolmas.

2. Arstiteaduslikke artikleid tavatsetakse lõpetada ebamääraselt – isegi silmanähtava põhjuse-tagajärje seose puhul öeldakse, et nähtused „võivad olla omavahel seotud, aga see küsimus vajab täiendavat uurimist.” Põhjus – teadlasedki tahavad uurimistööks rohkem vahendeid saada; artikli liiga selge lõpetamine kahjustab seda eesmärki.

3. Meditsiin on eelkõige äri. Ravivahend või -meetod peab arstidele ja ravimifirmadele tooma suurt tulu („olema teadmuspõhine”). Muidu ei hakata seda iialgi kasutama ega isegi mitte uurima, ükskõik kui tõhus see teaduslikus mõttes ei oleks. Hoopis tõenäolisem on, et see vaikitakse maha.

4. Meditsiinis on poliitikat rohkem kui poliitikas.

Dr Levy esitab oma raamatutes nende väidete kinnituseks rohkesti tõendeid. Kõik, kes soovivad maailma näha lahtiste silmadega ja teada ka haiguste põhjusi, peaksid tema raamatuid lugema. Aga et dr Levy väited ei jääks siingi päriselt õhku rippuma, räägin ühe loo „teadmuspõhise ravi” kohta omaenda kogemusest.

Kummipirn

Kummipirn

Luxembourgis viibides pidin minema kõrvaarsti juurde. Nimelt läks mul kõrv lukku, kuna vaik oli ummistanud kuulmekäigu. Enesetunne oli ebameeldiv (ülerõhk kõrvas, kuulmine halvenenud) ja ma läksin polikliinikusse, mis suvise aja tõttu oli tühi kui kell. Arsti ukse taga pidin siiski 15 minutit ootama. Siis tuli tagatoast välja arst – valges kitlis lahke härra, kes surus mul kätt ja juhatas mind kabinetti. Ta vaatas oma peegliga mulle kõrva, ütles „ai-ai-ai!” ja alustas sõbralikku vestlust, mille käigus ta koostas minu „haigusjuhtumi” kohta täieliku anamneesi, diagnoosi ja prognoosi. Ootasin, et millal ometi tuuakse välja kummipirn sooja veega, aga seda ma ei saanudki näha. Selle asemel võttis härra doktor lõpuks väga peente otstega pintsetid ja tõmbas nendega kõrvast välja tibatillukese vaigutükikese. Operatsioon oli pisut valulikki, kuna koos vaiguga tõmmati välja ka mõned karvad (mul ei jäänud muud üle kui iniseda valu märgiks). Rõhk kõrvas langes ja kuulmine taastus. Õnnitlesime teineteist kordaläinud ravi puhul, jätsime südamlikult – ei, mitte jumalaga, vaid peatse jällenägemiseni – ja härra doktor saatis mind eesruumi õe juurde, kellelt sain arve – 60 eurot, kuna minu peale oli kulunud 15 minutit spetsialisti aega. Hiljem sain arve veel polikliiniku teenuste eest (20 eurot).

Kaks nädalat hiljem läks kõrv jälle lukku ja nüüd kasutasin ma oma kunagise nõukogude patsiendi teadmisi: ostsin apteegist endale kummipirni (neli eurot), tegin termomeetri järgi 38-kraadise temperatuuriga vee ja pesin oma kõrva ise puhtaks. See protseduur oli meeldiv ja põhjalik, pärast väikest leotamist tuli kõrvast välja suur tükk vaiku ja mure sai pikaks ajaks murtud. – Härra doktor teadis väga hästi, et mina ise endale pintsette kõrva ajama ei hakka – nii võib ju vigastada kuulmekilet. Kui ma sellist lollust teeksin, oleks kuulmekile vigastus minu probleem – ja tema tuluallikas. Aga tema prognoos, et varsti olen ma jälle tema juures, ei täitunud.

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et peaksime väga kõrgelt hindama arste, kes ei püüa patsiendilt rohkem raha välja õngitseda ja julgevad mõelda oma peaga. Nende jaoks ei ole tänapäevameditsiini keskkond paraku soodne.

Teine järeldus on see, et ka patsient peab mõtlema oma peaga ja püüdma leida arsti, keda ta saab usaldada.

Kolmas järeldus: inimene peaks tegema kõik oma tervise hoidmiseks, et mitte saada patsiendiks.

Kaltsium – elu jaoks hädavajalik või surmavalt ohtlik?

Autor(id): Mart Paberit | 11.11.2022 | Vitamiinid

Kaltsiumi kohta võib lugeda ja kuulda väga erinevaid arvamusi. Levinud on teadmine, et kaltsium on elu jaoks hädavajalik, kuna kaltsium tähendab ju tugevat luustikku, häid hambaid, osteoporoosi vältimist ning närvisüsteemi, lihaste ja veresoonte korralikku tööd, vere head hüübimist ja vere pH hoidmist vajalikus vahemikus – need on kõik elutähtsad ülesanded! Kaltsiumi nii olulised rollid on leidnud asjakohast kajastamist ka toidulisandiäris: ühes apteegis lugesin kokku 11 kaltsiumipreparaati, teises 15 ja kolmandas koguni 19, kusjuures paljud tooted olid eri apteekides erinevad. Mitmed toidulisandid sisaldavad ühtlasi D-vitamiini, kuna see vitamiin parandab oluliselt kaltsiumi omastamist. Küsimus näib olevat üksnes selles, kuidas valida paljude toidulisandite hulgast kõige taskukohasem ja seejuures kõige tõhusam.

Aga kaltsiumi kohta levib ka ebameeldivaid kuulujutte. Kõik on kuulnud „lubjastumisest” ehk (ca 50%) kaltsiumisooli sisaldavate naastude arenemisest veresoontes, mis halvendavad aju tööd, võivad oma tekkekohalt lahti rebeneda ja liikuda verevooluga aju, südame või kopsu  veresoontesse (insult, infarkt, emboolia), mis võib lõppeda surmaga. Kõik on kuulnud ka kõvadest tükkidest rinnas (rinnavähk) või eesnäärmes (eesnäärmevähk). Väidetakse, et kaltsiumil on tegelikult oluline osa väga paljude, kui mitte kõikide vähiliikide arengus. Kui jätame kõrvale liiklus-, alkoholi- ja narkosurmad, siis vereringehaigustesse või vähki enamik inimesi tänapäeval ju surebki … Noored inimesed võivad endale lubada üleolevat suhtumist nendesse haigustesse ja nimetada vanemaid inimesi „lubjakateks”, aga varsti – tegelikult väga varsti! – hakkavad need haigused ka noori vaevama. – Mis värk selle kaltsiumiga siis on?

Surm KALTSIUMI läbiSelle kohta on nüüd eesti keeles ilmunud dr Thomas E. Levy raamat „Surm kaltsiumi läbi. Tõendid piimatoodete ja kaltsiumi sisaldavate toidulisandite toksilisuse kohta” (Suur Puu, 2022). Sellest raamatust võime leida tänapäeva teaduse andmetele (706 kirjandusviidet) tuginevad vastused kaltsiumiga seotud küsimustele. Raamatus antakse ülevaade sellest, milleks on vaja kaltsiumi, kuidas tekib osteoporoos ja miks selle ärahoidmiseks tuleb võtta teatavaid vitamiine, mitte kaltsiumi toidulisandeid. (Keha peab juba niigi toime tulema kaltsiumiuputuse tingimustes –  see kaltsium on pärit vitamiinipuuduse tõttu lagunevatest luudest.) Dr Levy raamatutele iseloomulikult käsitletakse ka selles raamatus tasakaalustatult kogu inimese keha ja selle protsesse. Dr Levy näitab, et rõhu panemisega mingile ühele haigusele või protsessile võidakse organismile teha palju rohkem kahju kui tuua kasu.

Kui tuleme tagasi loo pealkirja juurde, siis õige vastus on, et mõlemad väited on õiged, aga kõik oleneb kaltsiumi kontsentratsioonist. Küsimusele „milline kaltsiumi sisaldav toidulisand tuleks valida?” annab dr Levy väga selge ja teaduslikult põhjendatud vastuse: EI TOHI VALIDA MITTE ÜHTEGI, kogu vajaliku kaltsiumi saab täiskasvanud inimene normaalse toiduga. (Samuti ei tohi võtta toidulisandeid, mis sisaldavad vaske. Rauaga on asi nii, et ei tohi võtta toidulisandeid, mis sisaldavad rauda, kui ei ole tõendatud, et patsiendil on rauanappusest tingitud aneemia; viimasel juhul tuleb otsida selle põhjust – tegemist võib olla varjatud veritsemisega, näiteks soolevähi tõttu.)

Üldise tervise huvides on väga soovitatav piirata tugevasti piimatoodete tarbimist, kuna piim ja piimatooted sisaldavad väga palju inimese jaoks liigset kaltsiumi (lehmapiima looduslik ülesanne on aidata vasikal kiiresti kasvatada lehma suuri konte – inimesel selliseid konte ei ole). Piima on ärieesmärkidel reklaamitud väga tervisliku joogina; suure kaltsiumisisalduse tõttu see tervislik siiski ei ole.

Dr Levy selgitab, et inimene saab nende elementide vajalikud kogused oma igapäevase toiduga (piima tarbimata), aga nende võtmine „igaks juhuks” on väga ohtlik, kuna see põhjustab raskeid haigusi. Raamat on kergesti arusaadav tavalugejale, kuid peegeldab nii varasemate kui ka kõige uuemate teadustööde tulemusi.

Vaktsiinid – ja tõhus meetod Covidi ravimiseks

Autor(id): Mart Paberit | 25.02.2022 | Koroona

Covid-19 tuli uue haigusena, mille ravimisest oli alguses väga vähe teada. Millegipärast on paljudel kadunud ohutunne, nii et alguses nad ei suutnud uskudagi jutte uuest haigusest, mida ei osata ravida. Maailm tuuakse televisiooni kaudu küll koju kätte, aga inimesi ei veennud isegi matmist ootavate ohvrite kirstude read Põhja-Itaalia kirikutes. Keegi 57-aastane tšehhi folklaulutäht oli nii veendunud teabekanalite valelikkuses, et otsis teadlikult võimalust nakatuda „väidetavasse Covidisse”, saigi temale vajaliku nakkuse, põdes väga rängalt ja suri arstide pingutustele vaatamata. Olgu muld talle kerge! – Aga õppetund on siit selge: Covidiga ei tohi naljatada ja mõni uudis on ikkagi õige ka.

Nüüd ei ole Covid aga enam uus haigus. Eestiski on kõik soovijad saanud kaks vaktsiinisüsti, paljud ka veel tõhustusdoosi, ja tekib küsimus, mis saab edasi. Ameerika Ühendriikide presidendi koroonaviiruse töörühma juhtivekspert Anthony S. Fauci ahastab: „Mis saab siis, kui tuleb uus, veel palju surmavam koroonaviiruse tüvi, mille vastu vaktsiinid enam üldse ei aita?” – Õige küsimus, aga – mis siis ikkagi saab?

Vaktsiinide loomise küsimusi arutas ka Finance Yahoo (LINK),

Vaktsiinide loomist rahastanud Bill Gates vihastas Müncheni konverentsil vaktsiinieksperte mõttega, et vaktsiine ei ole rohkem tarvis, kuna paljud inimesed on koroonat juba põdenud, ka sümptomivabalt ja enda teadmata, teised jälle on saanud vaktsiinisüsti – on tekkinud mõnevõrra immuunsust ja raske haigestumine olevat nüüd vähem tõenäoline. Eksperdid leiavad, et see oli temast väga rumal. Ülemaailmse vaktsiinialliansi (GAVI) juht Dr Seth Berkley ütleb, et kogu aeg ilmub uusi variante, mõni võib olla eriti ohtlik, varasemate variantide põdemine ja senised vaktsiinid ei kaitse alati uue variandi eest.

Samas on käes vaktsiiniuputus, Aafrika ei suuda vaktsiiniabi esialgu enam rohkem vastu võtta – aga on suutnud vaktsineerida kõigest 10% elanikkonnast.

Epideemiaks valmisoleku innovatsiooni koalitsiooni (CEPI) juht Richard Hatchett ütles, et ei ole mõtet loota viirusele lõpu tegemist, tuleb mõelda pikaks ajaks ette. Aastate pärast on see viirus ikka veel meiega, endiselt muteerumas ja muutumas … Viimased uuringud näitavad sedasama, mida meilgi on tõdetud: vaktsiin ei kaitse haigestumise eest, aga ka üks vaktsiiniannus muudab põdemise kergemaks. Ent tulevat mõelda uutele Covid-19 vaktsiinidele, mida me vajame kolme kuni viie aasta pärast …

* * *

Niimoodi arvavad siis vaktsiinieksperdid, vaktsiinide loojad, vaktsiinialliansi esindajad. Tähtis küsimus on aga vastuseta: kuidas hakata sel aastal looma vaktsiini, mida läheb vaja viie aasta pärast? (Ärme oletame, et mutatsioone luuakse ja levitatakse teadlikult.) Vaktsiinide kiirkorras loomine ja vähese kontrollimisega kasutussevõtmine on vahest hea lahendus hädaolukorras, aga kas see olukord kestab siis igavesti? Vaktsiinispetsialistid usuvad, et kestab küll, et kiirkontrolli läbinud vaktsiiniga tuleb vaktsineerida ka lapsi, kes haigust teatavasti hoogsalt levitavad – ühesõnaga, see tööpõld ei lõpe enam iial. – Ja kõik need suured tööd ja kulud siis ainult selleks, et põdeda kergemalt …

* * *

Kas vaktsiinid on ainus meetod? Tegelikult ei ole. Palavikulise innuga otsivad teadlased ka ravimeid Covidi vastu. Aga ravimitel on samad hädad kui vaktsiinidel: need ei aita alati uue tüve vastu, neil on kõrvaltoimeid ja nende loomiseks on vaja aega. Kogu see töö on väga kallis, nende põhjalik katsetamine kiirkorras on aga päris võimatu ülesanne. Ka eesti teadlane Mart Ustav on leiutanud ravimi Covidi vastu (LINK), aga suurfirmad ei võta teda tema ravimiga enne üldse jutule, kui ei ole läbi viidud korralikke katsetusi patsientidega; nende tegemiseks peaks Eesti Vabariik leidma 54 miljonit eurot … – Suur pingutus, ilus saavutus, aga tulemuses ei saa siiski kunagi ette kindel olla, raha kulub aga kindlasti palju.

* * *

Olles niimoodi vaadanud, mida ravimifirmad kavatsevad ja suudavad pakkuda, on ülim aeg vaadata ka seda, mida Loodus on suutnud ja suudab pakkuda  – haigusetekitajatega on meie eellased ja ka inimene ju alati pidanud võitlema, selle vahega siiski, et loodusliku valiku puhul üksiku indiviidi elu ei loe, aga meile on väga tähtis päästa võimalikult palju inimesi. Eelmises blogiartiklis oli juttu sellest, et organismi antioksüdandid töötavad kooskõlastatult nagu kellavärk; kui mõnda neist napib, on organismi kogu arsenal nõrgestatud ja ei suuda oma ülesandeid parimal tasemel täita. Vitamiine ja muid seal nimetatud toidulisandeid tuleb kindlasti võtta; need ei aita mitte üksnes Covid-viiruse vastu, neid on vaja üldse eluspüsimiseks.

Dr Thomas E. Levy on tutvustanud veel üht universaalset ja revolutsioonilist meetodit hingamisteede kaudu levivate ja neid ohustavate viiruste, sealhulgas ka Covid-viiruse vastu oma raamatus „Rapid Virus Recovery. No need to live in fear!”, mis ilmus 2021. aasta märtsis. Dr Levy hakkas seda kirjutama juba varem, aga siis muutus viiruste tagasilöömise teema seoses Covidiga väga aktuaalseks, dr Levy lõpetas kiiresti oma raamatu ja on alates aprillist 2021 teinud selle raamatu  tasuta allalaaditavaks aadressilt (LINK).

Dr Levy soovitab viiruste tõrjeks kasutada vesinikperoksiidi (H2O2) nebuliseerimist (udupihustamist) ja väidab, et tegemist on erakordselt tõhusa meetodiga. Saatesarjas „Covid Revealed” esinedes teatas ta, et tema meetodist innustust saanuna hakkas üks Colombia arst Covidi-haigeid ravima ainuüksi vesinikperoksiidiga (monoteraapia). Haiged olid juba raskes seisus, vere küllastatus hapnikuga oli isegi kõigest 94% või 95%. See arst kasutas tavalist poes müüdavat 3%-list vesinikperoksiidi lahust ja tegi kolm 30-minutilist nebuliseerimisseanssi päevas ja nii viis päeva. Niimoodi ravis ta terveks 20 patsienti 20-st, kusjuures õhupuuduse tunne kadus patsientidel päris ravi alguses, juba mõne minutiga. Mõned patsiendid leidsid, et ravimine tegi neil kurgu karedaks ja nina vesiseks, aga nad ei soovinud kasutada isegi lahjemat lahust, sedavõrd meeldis neile see ravimine. (Dr Levy ütleb, et 3% lahust võib lahjendada füsioloogilise soolalahusega, kaks, kolm, isegi 10 või ka 30 korda – ka siis on sellest kasu. Samuti ei arva dr Levy, et nii pikk nebuliseerimisseanss oleks hädavajalik – võib-olla piisab juba 5 minutist paar korda päevas.)

Dr Levy põhjendab vesinikperoksiidi sellist ootamatut tõhusust sellega, et see aine osaleb tegelikult organismi toimimises – H2O2 on kogu aeg teinud kahjutuks sissehingatavaid patogeene (sissehingatav õhk ei ole ju steriilne). Inimese väljahingatavas õhus on alati natuke H2O2  ja haigel inimesel on seda rohkem kui tavaliselt (organism võitleb patogeenidega); vesinikperoksiidi nebuliseerimisega aitab arst lihtsalt intensiivistada seda looduslikku protsessi. Vesinikperoksiidil ei ole kahjulikke kõrvaltoimeid (erinevalt kehavõõrastest ravimitest); vabanev hapnik aitab küllastada verd hapnikuga ja vabanev vesi niisutab kopsukude. Meetodi tõhusus ei olene viiruse tüvest. (Möödaminnes hävitab see H2O2 nebuliseerimine ka suus ja kurgus asuvad kahjulike bakterite kolooniad ja lõpetab sellega soolestiku kroonilise mürgitamise; paljudel inimestel on tänu sellele väga kiiresti ja oluliselt paranenud soolestiku tervis (soolt vooderdav rakukiht uueneb 3-4 päevaga, sellest nii kiire paranemine)  ja seeläbi on paranenud ka üldine tervis.) Dr Levy teatas, et tema kolleegid üle kogu maailma on saatnud talle selle meetodi kohta vaimustatud tagasisidet – ja tema tuttavate ring, kes seda meetodit on kontrollinud, on väga lai, kuna tema meiliaadress ei ole salastatud ja ta vastab ise kõigile arstide kirjadele. (Patsiente ta ei nõusta, kuna ta ei saa nõu anda patsienti nägemata, seepärast peaks dr Levy poole konsultatsiooni saamiseks pöörduma arst.)

Dr Levy rõhutab, et inimesed ise peavad püüdma võtta oma tervise ja elu kaitsmise oma kätte, uurima ekspertide vastukäivaid arvamusi (need räägivad harva ühesugust juttu), kasutama oma tervet mõistust ja kavandama oma tee. Aga dr Levy lisab ka, et paraku on meditsiinis poliitikat rohkem kui päris poliitikas. Ammuse võitlejana vahendite eest, mis tugevdavad inimese tervist, tunneb ta väga hästi Ameerika Ühendriikide meditsiini salavedrusid ja väidab, et sealne meditsiin on eelkõige rahategemise vahend ning patsiendi huvid tulevad väga-väga kaugel teises järjekorras, kui üldse.

Inhalaatoritest-nebulisaatoritest on kirjutatud artiklis (LINK). See ongi suurem ühekordne kulu (110–125 eurot; müüakse apteekides, Euronicsi poodides jm), vesinikperoksiidi 3% lahus on väga odav, kusjuures dr Levy sõnul kõlbab ka tavaline poes müüdav toode – tõsises olukorras ei ole mõtet madala kvaliteedi hirmus seda ära põlata. Profülaktilist ravi võib igaüks alustada ise.

Inhalaator-nebulisaator GT-Neb

Inhalaator-nebulisaator GT-Neb

Antioksüdantide tiimiga tsütokiinide tormi vastu

Autor(id): Mart Paberit | 07.02.2022 | Koroona, Vitamiinid

(Ülevaade on kirjutatud Richard Z. Chengi, M.D., Ph.D., artikli põhjal, mis avaldati veebisaidil Orthomolecular Medicine News Service, 22.1.2022, vt www.orthomolecular.org/resources/omns/v18n03.shtml  )

Kuigi C-vitamiin on erakordselt hea vahend (peaaegu) kõikide hädade vastu, on siiski selgunud, et mõnel juhul C-vitamiin ei õigusta kõiki temale pandud lootusi. Üks selliseid on tsütokiinide torm.

Tsütokiinide torm on hiljuti saanud kuulsaks Covid-19 kõige raskemaid sümptomeid ja surma põhjustava nähtusena. Tegelikult kirjeldati seda nähtust juba 28 aastat tagasi, seda esineb hingamisteede viirushaiguste, linnugripi, aidsiga seotud nakkuste, veremürgituse, hepatiitide, Ebola, kollapalaviku, viirusentsefaliidi, immuunravi, süsteemsete haiguste ja ka anafülaktilise šoki korral.

Nähtuse algpõhjus on elu keemias endas: energia saamiseks me peame aeglaselt „põletama” toitaineid hapniku abil, mida saame hingamisega. Kehatemperatuuril on hapnik biradikaal, kuid see on suhteliselt väheaktiivne, tema aktiveerimiseks on vaja sidet metalliga (raud, vask). Ikkagi on selline põletamine biradikaalse hapniku abil üks ohtlik töö, mille ohutuse tagamiseks on organismis nähtud ette palju abinõusid: ohtlike metallide varud on „luku ja riivi taga”, tekkivad kõrvalsaadused (aktiivsed hapnikuühendid) koristatakse kiiresti ära või võetakse kasutusele, lisaks on valvel veel antioksüdantide süsteem. Kui organismi talitlus on häiritud oksüdatiivse stressi tõttu, võib see süsteem üles öelda ja siis tekib äkki palju signaalaineid tsütokiine ja vabu radikaale. Viimased on väga reaktsioonivõimelised ühendid ja kahjustavad paljusid biomolekule; eriti suurt kahju teevad vabad radikaalid küllastumata rasvhapete peroksüdatsiooni ahelreaktsiooni põhjustamisega.

Polüküllastumata (mitme kaksiksidemega) rasvhapetest on olulisemad oomega-3- ja oomega-6-rasvhapped. Mõlemad on eluliselt vajalikud, kuid neid peaks olema võrdselt (1:1). Vahepeal usuti, et küllastunud (ilma kaksiksidemeta) rasvhapped on tervisele kahjulikud ja söödi liiga palju polüküllastumata rasvhappeid (toiduõlisid), eriti oomega-6-rasvhappeid (oomega-6- ja oomega-3-rasvhapete suhe on nüüd lausa 20:1).

Joonis 1. Oomega-6-rasvhapete tarbimise suurenemine ajas ja mitmesuguste haiguste sagenemine samal ajal. Tähistused ülevalt alla:
kollane – metaboolne sündroom
tumesinine – vähisurmad; 62-kordne suurenemine 200 aastaga
punakaspruun – oomega-6-rasvhapete tarbimine, 12-kordne suurenemine
heleroheline – surm südamehaiguse tagajärjel
helepruun – rasvumine; 33-kordne suurenemine 115 aastaga
lilla – II tüüpi suhkurtõbi, 25-kordne suurenemine 80 aastaga.

Kõverad on mõnevõrra sarnased; nende jõnksukesed viimastel aastatel võivad peegeldada moodsa meditsiini saavutusi, üldtendentsid aga püsivad (ainus erand näib olevat surm südamehaiguste tagajärjel (heleroheline joon)).

Rasvhapped on koondunud rakukestasse ja liiga palju polüküllastumata rasvhappeid lähestikku on nagu püssirohutünn – kui miski läheb viltu, siis algab lipiidide peroksüdatsiooni ahelreaktsioon: reaktsiooni igal sammul tekib vaba radikaal, mis ründab lähimat lipiidi kaksiksidet, tekitab järgmise vaba radikaali jne kuni kaksiksidemete lõppemiseni või reaktsiooniahela katkemiseni mõne sobiva antioksüdandi, näiteks E-vitamiini toimel. Elusorganismile tekib sellest väga palju kahju.

On selgunud, et C-vitamiin ei suuda peatada sellist lipiidide väga kiiret radikaalmehhanismiga ahelreaktsiooni – C-vitamiin ei lahustu lipiidides (rasvas) ja ükski rohi ei jõua sinna nii kiiresti jaolegi. (Jah, ka C-vitamiin ei ole „hõbekuul”!) Loodus on aga sedagi arvestanud, et toitainete ohtlik „põletamine” toimub otse selle „püssirohutünni” kõrval ja vahend „tulekahju kustutamiseks” peab olema kohe käepärast võtta. Selleks on samades lipiididest koosnevates rakukestades kohal ka rasvlahustuv antioksüdant E-vitamiin, mis lõpetab reaktsiooniahela. Tuleb siis endale tunnistada, et kõiki lootusi ei tasu panna ühele antioksüdandile – tegelikult töötab organismis antioksüdantide süsteem või kaskaad, milles kõik antioksüdandid on tingimata vajalikud ja peavad olema oma kohal. See kaskaad on kujutatud joonisel 2:

Skeemi kohaselt töötavad antioksüdandid kooskõlastatult nagu kellavärk (selle põhielemendid on sümboolselt näidatudki hammasratastena). Need põhielemendid on lipoehappe redokstsükkel ja glutatiooni redokstsükkel, nendega on sidestatud ubikinooni (koensüüm Q10, CoQ10), E-vitamiini ja C-vitamiini redokstsükkel. Ameeriklastel (ja eestlastel vist mitte vähem) esineb laialdaselt vitamiininappust, eriti levinud on D-vitamiini ja E-vitamiini nappus (95%-l ja 84%-l ameeriklastest), aga ka A-vitamiini ja C-vitamiini nappus (45%-l ja 46%-l). (Need on keskmised numbrid, suitsetajatel olevat näiteks C-vitamiini veel kolmandiku võrra vähem; lisaks tuleb arvestada, et Loodus ei ole kusagil selge sõnaga teatanud, millisest piirist algab nappus – piirmäärad põhinevad meie andmetel ja ka usul.) Kui mõnda antioksüdantset vitamiini napib, siis ei suuda organism lipiidide peroksüdatsiooni ahelreaktsiooni peatada – tekivad suured kahjustused või lõpeb see vitamiininappus isegi surmaga. 

Antioksüdante on ka varem üritatud raskete haiguste vastu kasutada, aga ei ole arvestatud antioksüdantide sellist töötamist kellavärgina, sellest on tulenenud vähemalt osa ebaõnnestumisi. Artikli autor dr R. Z. Cheng väidab, et selles artiklis on esmakordselt kokku viidud oomega-6-rasvhapete liigtarbimine ja lipiidide peroksüdatsiooni ahelreaktsioon (mida on kirjeldatud ka varem) ning on esitatud põhimõte, et antioksüdandid töötavad selle ahelreaktsiooni ärahoidmisel ja ahelate lõpetamisel kellavärgina või kooskõlastatud tiimina – näiteks E-vitamiini puudumise korral C-vitamiin ei suuda ahelreaktsiooni lõpetada. (Lipiidide peroksüdatsiooni ahelreaktsioon on üldse jäänud teadlaste vaateväljast natuke kõrvale.)

Süsteemne ravi antioksüdantidega

Tsütokiinide torm ja oksüdatiivne stress on seotud väga paljude viirushaiguste ja muude haigustega. Süsteemne ravi antioksüdantidega väärib edasist uurimist. See ravimeetod on universaalne – see põhineb biokeemiliste mehhanismide läbinägemisel ja ei ole seotud ühe kindla viirusetüve või isegi ühe kindla viirusega (mis on nn teadmuspõhiste ravimite tavaline viga). Selle meetodiga saab haigust hakata ravima isegi veel enne, kui on selgunud selle põhjus. See on väga oluline üha uute ja uute viiruste ja viirusetüvede ilmumise korral – me ei vaja aega vaktsiinide või ravimite väljaarendamiseks ja testimiseks.

Artiklis kirjeldatakse kellegi raskelt Covidit põdenud Roberti ravimist Manilas. Robertil oli hulk ebasoodsaid kaasnevaid tegureid: kõrge vanus, II tüüpi suhkurtõbi, kõrge vererõhk, rasvumine, B-hepatiidi varasem põdemine. Intensiivraviosakonna tavaraviga tema seisund nädalaga ei paranenud, vaid halvenes, vere küllastatus hapnikuga vähenes 90–92%-ni, kiiresti suurenesid tsütokiinide tormi ennustavad näitajad (C-reaktiivse valgu, D-dimeeride ja ferritiini sisaldus). Perekond palus dr Chengi minna tema ravimist konsulteerima, aga haigla lükkas dr Chengi ettepaneku (integratiivne antioksüdantravi, vt joonis 6) tagasi, kuna see ei olevat vastanud haigla „poliitikale”. Dr Chengilt küsiti uuesti nõu neli päeva hiljem, kui tsütokiinide tormi näitajad olid veelgi suurenenud ja seisund muutunud eluohtlikuks. (Näitajate muutused ajas on esitatud originaalartikli joonistel 3–5.) Seekord haigla loobus oma „poliitikast”, Robert hakkas kohe saama soovitatud ravi ja lasti viis päeva hiljem juba haiglast välja. Dr Chengi soovitatud meetod ravis seega terveks mitme kaasneva ebasoodsa teguriga patsiendi, kuigi sellist ravi alustati alles haiguse hilises staadiumis.

Minu eeskirjad ägeda Covid-19 ravimiseks

Järgmised vahendid võivad aidata ravida ägedaid raskeid viirusnakkusi:

  • C-vitamiin, 10 000 mg päevas (päeva peale jaotatult)
    • või intravenoosne C-vitamiin
    • või liposoomne C-vitamiin, 2000 mg, 3–4 korda päevas
  • D-vitamiin, 5000 TÜ päevas, et D-vitamiini tase veres oleks 50–100 ng/ml
  • E-vitamiin, 1000 TÜ päevas
  • Liposoomne glutatioon 2000 mg või rohkem päevas
    • või intravenoosne glutatioon
  • Magneesium 500–1000 mg päevas
  • Tsink 50–100 mg päevas 7–10 päeva jooksul
  • Vesinikperoksiidi lahus suu ja nina loputamiseks või nebulisaatori kaudu
  • Muud vahendid: B-vitamiinide kompleks, muud antioksüdandid, hüdroksüklorokiin, ivermektiin

 Dr Richard Cheng MD, PhD, Richzc@gmail.com

Joonis 6. Integratiivse antioksüdantravi eeskiri

Järgmisi soovitusi tuleks rakendada kvalifitseeritud arsti järelevalve all:

  1. C-vitamiin: C-vitamiini pulber on hea, kuigi raske Covidi vm raske haiguse puhul tuleks eelistada liposoomset C-vitamiini, kuna seda omastatakse paremini. Väga hea oleks intravenoosne C-vitamiin (30 g päevas või rohkem), kuid seda saab manustada arsti järelevalve all. Kui hakata varakult ja piisavates annustes kasutama, piisab ka tavalisest C-vitamiini pulbrist või hea kvaliteediga liposoomsest C-vitamiinist.
  2. D3-vitamiin: tavaline D3-vitamiini preparaat apteegist peaks kõlbama. Rasketel juhtudel manustab dr Cheng sageli suuri D3-vitamiini annuseid (50 000 või 60 000 TÜ suu kaudu ühe korraga). D3-vitamiin on üpris ohutu isegi suurtes annustes.
  3. E-vitamiin: koosneb mitmest eri vormist. Leidke kvaliteetne tootja, keda usaldate. Hea looduslik vorm on „tokoferoolide segu”.
  4. Magneesium: seda võib leida mitmes vormis, dr Cheng kasutab tavaliselt kahte – magneesiumglütsinaat kombineeritult magneesiumtsitraadiga. Magneesiumglütsinaat läheb kergesti verre. Magneesiumtsitraat imendub halvemini, osa jääb seedetrakti. Aga selle eelis on kõhu läbikäimise kiirendamine – sellega on paljudel inimestel raskusi. Veel üks magneesiumi vorm on magneesiumtreonaat, millel on ainulaadne omadus tungida läbi vere-aju barjääri ja luua ajus suur magneesiumi kontsentratsioon. Dr Cheng soovitab sageli magneesiumtreonaati une parandamiseks, migreenide puhul ja isegi krambihoogude vastu. Magneesiumkloriid imendub kergesti ja ei tee kõhtu lahti.
  5. Vesinikperoksiid: vesinikperoksiidi 3% lahus on väga hea ohutu, tõhus ja taskukohane vahend kasutamiseks mitmesuguste bakterite ja viiruste, sealhulgas ka Covid-19 vastu. Vastupidiselt levinud arvamustele on vesinikperoksiidi 3% lahuse nebuliseerimine (udupihustamine) tegelikult üpris ohutu, kui seda kasutatakse kogenud arsti järelevalve all. Vesinikperoksiidi kliinilist kasutamist on palju uuritud ja sellest on olnud abi ka vähi ja südamehaiguse korral.
  6. Kortisool: looduslik aine tugeva põletikuvastase toimega, mis stressiolukorras reguleerib organismi immuunsüsteemi. Kortisool võib tõhustada C-vitamiini antioksüdantset toimet. Arsti järelevalve all võib intravenoosse C-vitamiini suurte annuste mõju veelgi tugevdada kortisooliga.

Kokkuvõte

Oksüdatiivne stress mängib keskset osa raske Covid-19 ja muude haiguste puhul, kus esineb tsütokiinide torm. Lipiidide peroksüdatsiooni ahelreaktsioon on tsütokiinide tormi keskne osa. Selle ahelreaktsiooni ärahoidmiseks ja peatamiseks on vaja terviklikku süsteemset antioksüdantide kaskaadi, millesse kuuluvad C-vitamiin, E-vitamiin, koensüüm Q10, alfalipoehape, glutatioon, B3-vitamiin (niatsiin) jt. Kui mõnda neist komponentidest napib või pole üldse, võib see kaskaad kaotada tõhususe ja ei suuda siis peatada tsütokiinide tormi. Mehhanism on universaalne – see ei ole seotud ühegi konkreetse patogeeniga. Selle mehhanismi arvessevõtmisel võib olla suur tähtsus viirushaiguste ja ka muude haiguste ravimisel. Selle kasutamist ravimiseks on vaja edasi uurida.

Viited

(107 viidet teadusartiklitele, vt www.orthomolecular.org/resources/omns/v18n03.shtml , References)

Täiendus:

Samal veebisaidil on 4. veebruaril 2022 avaldatud D. Kalita artikkel www.orthomolecular.org/resources/omns/v18n07.shtml , milles autor räägib, kuidas ta oma päriliku haiguse (nemaliinmüopaatia) vastu sai soovitusi ja abi ortomolekulaarse meditsiini loojatelt dr R. J. Williamsilt, dr Linus Paulingult ja dr F. R. Klennerilt. Nad soovitasid tal tugevdada immuunsüsteemi õige toitumise ja toidulisandite abil. Dr Williams pani talle südamele, et heade tulemuste saavutamiseks on kehale vaja anda kõiki toitaineid ja muid aineid, mida see vajab, ja nii palju, kui see vajab, kuna erinevalt enamikust ravimitest töötavad toitained ja muud vajalikud ained ühtse tiimina koos.

Covid-viiruse ogavalk

Autor(id): Mart Paberit | 24.01.2022 | Koroona

Refereerime lühidalt Thomas E. Levy ülevaadet „Ogavalgu kahjutuks tegemine. Rabav visuaalne tõend” (Canceling the Spike Protein. Striking Visual Evidence, orthomolecular.org/resources/omns/v17n24.shtml ), kuna selles on palju teavet koroonaviiruse, vaktsineerimise kõrvalnähtude ja nn pika Covidi kohta. Lõpus on ka juhendeid ravimise kohta.

Dr Levy ütleb, et ei taha rääkida vaktsineerimise poolt ega vastu, aga kõigil tuleb ikkagi tunnistada, et mõnel vaktsineeritud inimesel mõnikord esineb mingeid kõrvaltoimeid, mida mõnikord võib selgelt seostada vaktsineerimisega. Ei ole mõtet vaktsineerimise kasulikkuse-kahjulikkuse üle pikalt diskuteerida – tuleb vaadata, mida saab nende kõrvaltoimete, eriti aga haiguse ja pikaajaliste kahjustuste vastu ette võtta.

Kui organismi talitlus on häiritud, tähendab see mingi toksiini sattumist kehasse ja sellisel puhul on abi C-vitamiinist, mis ei ole veel ühegi uuritud toksiini korral alt vedanud (vt Thomas E. Levy „C-vitamiin – esmane rohi kõikide hädade vastu”, Suur Puu, 2019 LINK C-VITAMIIN– ESMANE ROHI KÕIKIDE HÄDADE VASTU ). Ilmselt tuleb ka Covidi vaktsineerimise kõrvaltoimete, haiguse enda  ja järelnähtude vastu kasutada C-vitamiini, küsimus on ainult, kuidas.

Milles need häired seisnevad? Verega seotud häiretest on praeguseks teada kaks tüüpi: hüübimishäired (tromboos) ja nn mündirullide moodustumine. Vaatleme kõigepealt hüübimishäireid.

Hüübimishäiretest annab tunnistust D-dimeeri taseme tõus. D-dimeer on fibrinogeeni tükike, mis vabaneb, kui kusagil kehas lahustatakse hüüvet. Hüübimine on kahesuunaline protsess: hüüvet tekib juurde ja lagundatakse samaaegselt. D-dimeeri taseme tõus näitab, et kusagil toimub hüübe tekkimine/lagundamine, mida kehas normaalselt olla ei tohiks. Kõrgem D-dimeeri tase vastab hüübimise suuremale intensiivsusele, haiguse süvenemisele ja surmariski suurenemisele.

Hüübimises mängivad tähtsat osa vereliistakud: kui Covid-viiruse ogavalk (millest koosnevad viirust katvad ogad ja mis ümbritseb ka viiruse tuuma) seob end vereliistaku pinnal asuva ACE2-retseptoriga, muutub vereliistak kleepuvaks: kleepub teise vereliistakuga ja hakkab moodustama hüüvet. Haiguse raske staadiumi puhul on vereliistakuid vähe: neid kasutatakse kiiresti ära hüübe tekitamiseks. See võib lisaks tromboosiohule tekitada ka veritsemisohu: arst peab siis aru saama, kas hüübimist on vaja pidurdada või hoopis kiirendada.

Hüübimishäired võivad tekkida pärast vaktsineerimist, aga neid võib esineda ka haiguse ajal ja hiljem järelnähtudena – sisuliselt on vaktsineerimise kõrvaltoimed ja Covidi järelmõjud väga sarnased. Vaktsineerimisel viiakse kehasse ogavalku, et seda immuunsüsteemile „tutvustada”. Võib teha järelduse, et ogavalk ise ongi toksiline ja tekitab nii vaktsineerimise kõrvaltoimeid kui ka haiguse järelmõjusid. (M.P. vahemärkus: Pärast haiguse läbipõdemist on need nähud tugevamad, aga mõnele inimesele võib ka vaktsineerimine paha teha. See ei ole argument vaktsineerimise vastu, vaid reaalse olukorra tunnistamine; küsimus on ainult selles, kuidas neid häireid avastada ja leevendada.)

Hüübimise tõttu tõusnud D-dimeeri tase peaks mõne päeva pärast jälle langema, kui organism on selle olukorra lahendanud. Kroonilise või pika Covidi korral jääb see tase kõrgele aga kauaks, isegi kui muud ebanormaalset hüübimist iseloomustavad näitajad lähevad normi. See viitab viiruse ogavalgu püsimisele või täiendavale tootmisele organismis.

Muret on tekitanud see, et ogavalk ei jää vaktsineerimissüsti kohta, vaid levib üle kogu keha. See valk võib moodustada komplekse mitut tüüpi rakkudega ja kui antikehad tekivad ka nende komplekside vastu, mitte üksnes ogavalgu vastu, siis tekivad autoimmuunhaigused. Kaua aega kestvad kõrvaltoimed nõuavad mingit selgitust ja ongi oletatud, et ogavalk püsib organismis kaua aega ja mingi tundmatu mehhanismi kaudu võib seda isegi juurde tekkida.

Vaktsineerimise selged kõrvaltoimed tekivad ainult osal inimestest, samas kui enamik inimesi tunneb end pärast vaktsineerimist hästi. Mingi müstika? Dr Levy väidab, et tegelikult mõjutab vaktsineerimine inimese tervist hoopis rohkem, kui võime järeldada enesetunde põhjal. Selle tunnistamine ja uurimine ei ole mitte „vesi vaktsiinivastaste veskile”, vaid võimaldab kõigil oma tervist paremini kaitsta, seletab ära, miks mõne sportlase vorm on pärast vaktsineerimist kadunud, ja kõrvaldab üldse palju müstikat vaktsineerimise mõjude ümbert.

Mündirullid, milles punased verelibled on lamedat külge pidi nõrgalt kokku kleepunud, võivad tekkida põletiku ja süsteemse oksüdatiivse stressi tingimustes ning on ammutuntud nähtus. Sellised rullid takistavad vere ringlemist ja muudavad vere viskoosseks („paksuks”): veri peab üleminekul arterist veeni läbima väga kitsa kapillaari, millest üksik verelible mahub läbi ainult end painutades (kõige kitsamas kohas on kapillaari läbimõõt väiksem kui punalible läbimõõt). Mündirull sealt tervikuna läbi muidugi ei lähe ja seepärast kahjustavad mündirullid vere võimet kanda hapnikku edasi keha kõikidesse kudedesse. Äärmisel juhul võib kudedes tekkida ränk hapnikupuudus, mille tõttu kogu rakkude biokeemia korraldub ümber ja energianäljas rakud püüavad saada energiat muudest allikatest kui hingamine. Sellele vastab tsütokiinide torm. (M.P. vahemärkus: tüsedatel inimestel ja suhkurtõbistel  on veresuhkru tase kõrgem ja siis on rohkem glükoosi kättesaadav energianälja katmiseks kääritamisega.)

Mündirulle saab näha tumeväljamikroskoopia abil ning kui inimesel on pärast vaktsineerimist või koroona läbipõdemist D-dimeeri tase kõrgenenud ja veres mündirullid, siis on olukord igal juhul tõsine, isegi kui tema enesetunne on hea. Alustuseks vaatame 62-aastase naisterahva verepilti umbes 60 päeva pärast vaktsineerimist Covidi vastu: näha on kerget mündirullide moodustumist:

Pärast kuut autohemoravikuuri osooniga muutus verepilt täiesti normaalseks:

Teine isik, kelle verepilti uuriti, oli noor täiskasvanud mees, keda oli vaktsineeritud 15 päeva varem. Tal ei esinenud mingeid kõrvalnähtusid kohe pärast vaktsineerimist ja ta tundis end väga hästi ka vereproovi andmise ajal. Tumeväljamikroskoopia näitab väga tugevat hargnevate mündirullide moodustumist, hargnemine näitab, et asi on päris hull. Üksikut punaliblet on raske leidagi:

Talle kanti tilkinfusiooniga üle 400 ml osoneeritud füsioloogilist soolalahust ja seejärel 15 grammi C-vitamiini lahust. Sama patsiendi verepilt pärast neid ülekandeid:

On näha, et verepilt on kohe muutunud täiesti normaalseks; mündirullid on kadunud. Patsiendi kordusuuring 15 päeva hiljem näitas, et verepilt oli endiselt normaalne, mis lubab loota, et ravi oli andnud kestva ja võib-olla isegi jäävalt positiivse tulemuse

Ka kolmandal patsiendil leiti 30 päeva pärast vaktsineerimist veel väga tugev mündirullide moodustumine. Ka temal saadi samasugune tulemus osoneeritud soolalahuse ja seejärel C-vitamiini ülekandmisega. Tuleb märkida, et taolisi ebanormaalseid verepilte leiti nii Pfizeri, Moderna kui ka Johnson & Johnsoni vaktsiiniga vaktsineeritud inimestel.

Vaktsineerimise ja ka kroonilise Covidi komplikatsioonide ärahoidmine ja ravimine

Lisaks juba vaadeldud mehhanismidele, mille kaudu ogavalk võib teha kahju, näib veel, et ogavalk on ka iseendast üsna toksiline (põhjustab biomolekulide oksüdeerumist). Kui selline toksiline valk näib suutvat organismis end kuidagi paljundada nagu täielik viirus, siis võib toksiinikahju muutuda väga suureks. Tugev toksiin on juba iseendast halb, aga toksiin, mis suudab end paljundada ja oma kogust kehas suurendada veel pärast organismi jõudmist, on päris eriline väljakutse. Kui see paljunemise mehhanism võib kesta lõpmata kaua, võib tervena püsimine muutuda päris võimatuks. Nagu eespool näidatud, saab seda toksilist mõju siiski neutraliseerida C-vitamiini mitmegrammiste annuste igapäevase manustamisega, mis on ka muidu väga hea viis pikaajalise tervise tagamiseks.

Varasemas Thomas E. Levy artiklis (originaalis vigane link siin refereeritavale artiklile; õige link võib olla orthomolecular.org/resources/omns/v17n15.shtml ) on näidatud, et ogavalgu neutraliseerimiseks on mitu võimalust. Lähenemisviisid kroonilise Covidi ning vaktsiini komplikatsioonide ärahoidmisele ja ravimisele on sarnased ning näib, et ravieesmärgi võib lugeda täielikult saavutatuks, kui vere D-dimeeri-sisaldus ja tumeväljamikroskoopia pilt on mõlemad normaalsed. Kuni andmeid ei ole veel küllaldaselt, on soovitatav neid määramisi aeg-ajalt korrata veendumaks, et ogavalgu süntees ei ole alanud uuesti. See on eriti oluline, kuna mõnel patsiendil leitakse kaua aega pärast seda, kui ta on pärast Covidi läbipõdemist tunnistatud terveks ja sümptomivabaks, väljaheites ikkagi veel viirust (kolm viidet originaalis). Täiendav oluline väljakutse immuunsüsteemile või kokkupuude patogeeniga võib Covid-viiruse paljunemise taas käivitada ja põhjustada ka Covidi sümptomite taasilmumise, kui viirust ei ole õnnestunud kehast täielikult välja saada.

Dr Levy soovitab kasutada  ravieeskirja, mille rakendamist peaks juhendama raviv arst:

  1. Isikud, kellel esineb vaktsineerimise järgseid kõrvaltoimeid, peaksid iga päev võtma C-vitamiini.
    • Kõige parem oleks alustada 25 kuni 75 grammi (olenevalt kehasuurusest) C-vitamiini ülekandmisega veeni kaudu. Üks selline ülekanne peaks sümptomid kõrvaldama ja verenäitajad korda tegema; kindluse mõttes tuleks mõne päeva jooksul teha veel mõned ülekanded.
    • Piisavaks võib osutuda ka odavam võimalus, mis sobib paljude patsientide ravimiseks, nimelt C-vitamiini manustamine mitmel korral löökdoosidena (7,5 grammi umbes 10 minuti jooksul), vt Riordan-Clinic-IVC-Push-Protocol.pdf
    • Lisaks, või kui veeniülekande tegemine ei ole võimalik, siis selle asendamiseks võib iga päev manustada 5 grammi liposoomset C-vitamiini vähemalt ühe nädala jooksul.
    • Kui ühtki eelnimetatud kolmest võimalusest ei saa kasutada, võib mingi võrreldava kliinilise tulemuse saavutada ka naatriumaskorbaadi või askorbiinhappe suukaudse manustamisega. Üht nendest võetakse kolmeks annuseks jaotatuna, mis lähenevad soolestiku taluvuse piirini (liiga suur suukaudne annus teeb kõhu lahti).
    • Keha C-vitamiini-sisalduse suurendamise eelnimetatud meetmeid võib toetada ühe hiljuti avastatud polüfenooliga, mis suudab kõrvaldada epigeneetilise defekti, mis ei lase inimesel sünteesida C-vitamiini (LINK: formula216.com ). Näib, et see toidulisand annab inimesele võimaluse valmistada glükoosist C-vitamiini suurtes kogustes, vastavalt tegelikule vajadusele (tootmine hoogustub nakkuse vm oksüdatiivse stressi korral).
  2. Vesinikperoksiidi udupihustamine (vt e-raamat „Rapid Virus Recovery”, mille saab tasuta alla laadida aadressilt rvr.medfoxpub.com ) on sünergiline täiendav abinõu, millega saab tõhustada C-vitamiini toimet võitluses viirustega. See aitab ravida ägedat ja kroonilist Covidi-nakkust ja ka vaktsineerimise kõrvaltoimeid. Covidi-viirust võib pikema aja jooksul leida väljaheitest; viirus pärineb arvatavasti patogeeni kroonilisest kolooniast, mis võib asuda kurgus. Isegi kui inimesel ei ole pärast haigust enam sümptomeid ja ta tunneb end hästi, eritab koloonia viirust soolde. Seda juhtub tavaliselt siis, kui haiguse ajal ei rakendatud viiruse väljajuurimise meetmeid. Vesinikperoksiidi udupihustamine kõrvaldab sellised kolooniad, viirus ei jõua enam soolde ja väljaheitesse. e-Raamatus on käsitletud mitmesuguseid pihustamisvõimalusi; vajaliku seadme (nebulisaatori) saab osta apteegist või mujalt.
  3. Väga hea oleks kasutada osoneeritud füsioloogilist lahust ja/või autohemoravi osooniga. Juba ainuüksi selle meetodiga võib ogavalgust lahti saada. C-vitamiin ja vesinikperoksiidi pihustamine võivad ravi toetada ja ka üldiselt aidata tervist hoida. Sama tulemuse võib nähtavasti saavutada ka vere UV-kiiritamise ja hüperbaarse hapnikraviga.
  4. Ivermektiin, hüdroksüklorokiin ja klorokiin on eriti olulised, kuna need hoiavad ära ogavalgu uue sidumise ACE2- retseptoritele. See sidumine on vajalik selleks, et kas ogavalk üksi või kogu viirus saaks rakku pääseda (kolm viidet). Näib, et need ained suudavad end ka otse siduda veres ringleva ogavalguga, enne kui see jõuab end siduda ACE2-retseptoriga (kolm viidet). Kui ACE2-retseptor on juba hõivatud, ei saa viirus tungida rakku. Samuti aitavad need kolm ainet transportida rakkudesse tsinki, mis on vajalik viiruseosakeste hävitamiseks või inaktiveerimiseks. (M.P. vahemärkus: punktis 2 viidatud e-raamatus on lk 170–176 tõstetud esile tsinki, kvertsetiini, ivermektiini, hüdroksüklorokiini ja klorokiini kui tõhusaid vahendeid Covidi ravimiseks. Ivermektiin ei ole küll mingi „hõbekuul” Covidi vastu, kuid sellel, et pool maailma on seda Covidi-ravimina tunnustanud, on siiski olemas teaduslik alus. Ivermektiin on põhjendatult retseptiravim; selle võtmine „igaks juhuks” ei ole hea, kuna vabal ACE2-retseptoril on ju ka oma tegelik ülesanne olemas.)
  5. Paljud toitained, vitamiinid ja mineraalained toetavad ogavalgu toime allasurumist, kuid need ei asenda C-vitamiini suuri annuseid ja vesinikperoksiidi pihustamist.

Kokkuvõte

Pandeemia jätkub ja üha rohkem inimesi on hädas ogavalgu tekitatud probleemidega, kas pärast vaktsineerimist või pärast haiguse läbipõdemist, samuti viiruse püsimisega organismis ja pika koroona komplikatsioonidega. Koroonaviirus muutub ja vaktsiinid ei tarvitse uue tüve vastu enam aidata. Vaja on tõhusaid vahendeid ogavalgu ja viiruse vastu.

Püsivalt kõrgenenud D-dimeeri-tase veres ja punaliblede mündirullid on usaldusväärsed näitajad, et tegemist on ogavalgu põhjustatud haigusega. C-vitamiini suured annused ja vesinikperoksiidi pihustamine koos muude nimetatud vahenditega peaksid need sümptomid kaotama. Teadlased töötavad edasi, leitakse ehk ka paremaid vahendeid, aga näib, et siin nimetatud vahendid viiruse ja ogavalgu tekitatud kahjudega võitlemiseks on praktilised ja tõhusad (lisame: ning õnneks ka taskukohased).

Paljudel inimestel ei ole võimalik lasta oma verd nii põhjalikult uurida, kuid nad võivad olla mures vaktsineerimise kõrvaltoimete pärast. Need inimesed peaksid võtma hästi valitud toidulisandeid (C-vitamiini, magneesiumkloriidi, D-vitamiini, tsinki ning mingit head polüvitamiini ja mineraalainesegu, milles ei tohiks olla rauda, vaske ega kaltsiumi). Aeg-ajalt tuleks kasutada ka vesinikperoksiidi pihustamist. Nii kaitstakse end ogavalgu eest ja parandatakse ka üldist tervist. Õigesti valitud toidulisandite pikaajaline võtmine on üldse kasulik hea tervise säilitamiseks.

Viited (52 viidet, vt orthomolecular.org/resources/omns/v17n24.shtml , References)