(Taandtekstina on kommentaarid minu praeguste arusaamade kohaselt, Tänu prof. Aili Paju raamatute lugemisele olen lisanud ELUJÕU rõhutused, mille eest tema siiski ei vastuta.)

Minu õde (sünd. 1955) haigestus 13 aasta vanuselt ägedasse neerupõletikku (ta käis korvpallitrennis, treeningtunnid toimusid pühapäeval nõrgalt köetud võimlas, kus lapsed jooksid end higiseks ja istusid siis pingil ning kuulasid treeneri juttu – sealt külmetus tuligi). Ta sai väga põhjalikku ravi, ka prednisolooniga (läks näost ümmarguseks nagu kuu), oli Tartus lastehaiglas, aga neerupõletik muutus krooniliseks. Iga väiksemgi külmetus või nohu kahjustas jälle ka neerusid (valk uriinis). Iga külmetuse pärast oli ta kaua kodusel ravil, puudus sageli pikalt koolist ja sai klassikaaslastelt hüüdnime Koolera – lapsed on leidlikud …

Minu isa Juhan Paberit oli  tema pärast väga mures, käis mööda arste ja jõudis mingi päris suure altkäemaksuga (25 või 50 rubla, ma ei mäleta) Vabariigi Parima Spetsialistini (nime ma ei tea). Spetsialist hakkas tema juttu kuulates retsepte välja kirjutama. Vahepeal astus sisse kenake medõde ja kohe algas väga lahe lõõp; nagu isa ütles, lepiti peaaegu et kohtaminegi kokku tema juuresolekul (Spetsialist oli umbes 40-aastane mees). Kui medõde lahkus, jätkus retseptide kirjutamine, neid oli vist juba viis tükki valmis saanud. Isa hakkas muretsema, kas ta oli end ikka küllalt selgelt väljendanud, ja ütles, et lapsel on ju neerud haiged, mis neist saab, kui ta kõik need tabletid ära sööb? – Spetsialist sai järsku väga vihaseks, ütles, et kui isa arvab, et suudab oma lapse neerusid paremini ravida kui tema, siis ei taha tema teda segada, viskas valmis retseptid isale ja hüüdis: „Järgmine!”

Isa ostis rohud apteegist välja, aga lapsele ta neid andma ei hakanud. Selle asemel võttis ta ühe vana raamatu, mille oli kunagi kirjutanud üks pastor. Seal oli öeldud, et neerusid saab ravida nii, et jalgu pestakse kuni kubemeni külma veega ja hõõrutakse siis rätikuga kuumaks ja punaseks. Niimoodi isa hakkaski tegema: pärast hommikuvõimlemist, kui keha oli juba soe, pesti jalgu, hõõruti kuivaks ja kuumaks, pandi karupüksid jalga ja õde jooksis meie kahekordses majas veel paar korda teisele korrusele ja tagasi. Esimesel päeval kasutas isa toasooja vett, teisel päeval lisas juba kraanivett, edaspidi ikka rohkem kraanivett ja lõpuks tõi väljast lund kraanivee sisse. Kevadel, kui lund enam ei olnud, viskas ta vette peotäie keedusoola, et temperatuuri alla viia. Niimoodi pesti jalgu kolm kuud ja siis oli laps terve. Ta läks teise kooli, sai tervena paremini õppida, lõpetas ülikooli, abiellus, sünnitas ja kasvatas üles kaks last ning töötab hambaarstina.

Kahjuks on olemas ka vastupidine näide. Minu isa headel tuttavatel (nii mees kui ka naine olid tunnustatud Tartu arstid, kelle nime jätame siin ütlemata) haigestus tütar umbes samas vanuses samuti neerupõletikku. Arstidel olid muidugi kõik võimalused konsultatsioonide saamiseks ja ravimite hankimiseks, nad tegid kindlasti kõik oma tütre ravimiseks, hiljem defitsiidiaegadel õnnestus minulgi hankida nende jaoks Kasahstanist lespenefrüüli, aga kroonilisest neerupõletikust nad lahti ei saanudki. Haigus jõudis niikaugele, et oli vaja juba dialüüse ja lõpuks siirati uus neer. Aga nende tütar suri ikkagi 42 aasta vanuses. Ja see oli igatahes üks väga kurb elu: kogu aeg haigused, Tähtvere mäestki üles minemine nõudis hirmsat vaeva, mehele ta ei läinud, lapsi ei saanud … – Ühe sõnaga, see „teadmuspõhine ravi” lõppes täieliku fiaskoga.

Mõni võib mõelda, et see Spetsialist käitus ju lausa võimatult halvasti. Tagantjärele tark olles võib öelda, et tema käitumisviis oli siiski parim võimalikest – ta suunas isa otse traditsioonilise meditsiini ja ELUJÕU äratamise juurde ning see aitas.

Ilus komme on ravitulemusi mitte võrrelda, inimesed on ju erinevad, haigused samuti jne – häid vabandusi on palju. Aga neid tulemusi peaks ikkagi analüüsima, mõtlemisainet siin on. Paraku ei pane selline tulemus „teadmuspõhise ravi” eest võitlejaid häbenema; taolised tulemused pühitakse nende heade vabanduste saatel kuhugi mati alla.

Teine juhtum oli jälle minu isaga. Ta hakkas puurima suurt auku puitseina sisse, puur jäi äkki kinni (nael või oksakoht), mootor hakkas pöörlema vastupidises suunas ja lõi isale tugevasti vastu kätt. Tekkis väga tugev valu – kujunes Sudecki sündroom. Tänapäeval peetakse seda ravitavaks, kui alustada kohe õiget ravi. Varasemates meditsiiniraamatutes peeti seda ravimatuks; tegemist pidi olema iseennast taastootva ja üha võimendava närvivaluga, mis võib levida ka ülejäänud jäsemetele, nii et haige piinleb hirmsates valudes, ei saa end valude tõttu liigutada, jäsemed kõhetuvad jne. (Olen kusagil meditsiiniraamatus näinud masendavat fotot piinlevast kõhetunud patsiendist.)

Meie arstid ei teadnud, mida teha. Mingeid ravimislootusi nad ei andnud; parim võimalik tulemus pidi olema hirmsa valu kõrvaldamine, kui sedagi õnnestub saavutada; käest pidi parimal juhul saama „soe protees”.

Meie naabrinaine tegeles ravimassaažiga ja üritas kätt masseerida, aga erilist tulemust ta ei saavutanud. Ühel suveõhtul helistas ta kell pool kümme meie uksekella. Isa oli juba voodisse läinud, aga tegi ukse siiski lahti ja naabrinaine ütles: „Juhan, pane ruttu püksid jalga, Hispaaniast on Tartusse tulnud üks massaažiõpetaja, lähme näitame sinu kätt temale.” Isa pani end ruttu valmis ja kell kümme olid nad juba Võru tänaval ühes erakorteris. Seal istus tugitoolis üks põleva pilguga proua. Keegi üliõpilane tõlkis isa jutu hispaania keelde. Proua ütles, et seda kätt saab ravida rütmilise massaažiga ja näitas naabrinaisele, kuidas tuleb masseerida. Niimoodi hakatigi kätt masseerima. Isa ütles, et see olevat olnud väga meeldiv protseduur: käsi olevat läinud soojaks ja hakanud surisema. Varsti olid valud kadunud ja käsi jälle terve ja jõudu täis.

Arstid peaksid ikkagi teadma, mida teha. Võib näiteks öelda, et seda tuleb uurida raamatukogus või arutada kolleegidega; haigelt ei tohiks võtta lootust, et käsi võib veel terveks saada. Arst ei ole ju poodnik, kes ütleb, et vajalikku kaupa tal ei ole. Tänapäeva meditsiini kirjutisi lugedes jääb kõlama üks sageli korratav mõte: arst ei tohi anda põhjuseta lootusi. Sellega eksib arst aga ELUJÕU põhimõtte vastu: võimatu on ennustada, millise tulemuseni võivad viia arsti ja haige ühised pingutused, aga lootuse äravõtmine ja patsiendi „väljalülitamine” tema ravimisest kahjustab kindlasti tema tervenemise väljavaateid.

Kolmas lugu on minu isa eesnäärmevähk. Kui avastati, et tal on vähk, mis on metastaasidena juba levinud selgroolülidesse, sai ta vist mingeid arsti määratud ravimeid, aga tegi ka ise kõik, mis võimalik: arstis end viina ja toiduõli emulsiooniga vastavalt Nikolai Ševtšenko raamatukesele „Рак – безнадёжных больных нет” (Vähk – lootusetuid haigeid pole olemas), sõi rohkesti küüslauku ja ingverit, võttis kalamaksaõli, tarbis mingit piimas kasvatatavat seent, nn riisi, jooksis hommikuti raudteeäärsel rajal. Arst oli vist üllatunud, et tema selgroovalud kadusid. Lõpuks tehti talle kõrges eas ikkagi orhidektoomia, aga lisandunud oli veel uus vähk – ta oli ilmselt liiga julgelt käinud ringi asbestipulbriga (skulptorina valmistas ta pronksivaluvorme) ja võib-olla hõõrus seda pulbrit ka higist pärlendavale otsaesisele. Veel 95-aastasena jooksis ta käsipuu abil trepist teisele korrusele ja jälle alla ning nii ikka 5-6 korda. Vanaduses kadus tal aga tasakaalu hoidmine ja jõud, viimase eluaasta veetis ta voodis ja sel ajal tekkis tal otsaesisele paranematu haavand. Ta elas peaaegu 98 aastat vanaks.

Mõni võib vahest öelda, et selles venekeelses raamatukeses soovitati ju ebateaduslikku meetodit, tehti odavat reklaami ja anti tühje lootusi. Tegelikult andis see raamatuke haigele aga lootust ja usku, et ta saab haigusest jagu. See on just see, mida on vaja ELUJÕU töölepanemiseks. Ja isa tulemus – peaaegu 98 aastat elu, vaatamata kahele vähile – väärib ju järeletegemist. See ei olnud lihtsalt odav reklaam!

Neljas juhtum on minu oma kohtumine melanoomiga. Kui kirjastus Varrak palus mul toimetada D. Perlmutteri raamatu „Jahupea“ tõlget, jõudis minuni teave ketoosi kasulikkuse kohta. Läksin raamatupoodi, et leida mõnd raamatut ketoosi kasutamisest vähi ärahoidmiseks (vähk on mind alati huvitanud) ja võib-olla ka ravimiseks ning hakata seda tõlkima. Niimoodi leidsin U. Kämmereri, Chr. Schlattereri ja G. Knolli raamatu „Ketogeenne toitumine vähi vastu“, mille ma 2015. aastal tõlkisin eesti keelde (ilmus 2016). Kuna ketoos keha biokeemia seisundina pakkus mulle huvi ning kuna nii Perlmutter kui ka Kämmerer jt sellist toitumist tungivalt soovitasid abivahendina krooniliste degeneratiivsete haiguste vastu, otsustasin seda ka ise proovida. Kämmereri jt raamatust sain ka teada, et ketoos on tegelikult inimese eellaste (primaatide) tavaline seisund, mida ei tohi ära segada suhkruhaigete atsidoketoosiga, mis nõuab kiiret arstiabi. Orangutangid puu otsas on pidevalt ketoosis, välja arvatud lühike puuviljade valmimise periood, kui nad söövad puuvilju, et koguda kehasse rasva võimaliku tulevase toidupuuduse üleelamiseks. Ketoosis püsimiseks on vaja tarbida palju rasva, väga vähe süsivesikuid ja vähe valku. Kust ahvid seal puu otsas rasva leiavad? – Tuleb välja, et nad söövad puulehti, milles sisalduvaid raskesti lõhustuvaid süsivesikuid nende soolebakterid töötlevad ümber rasvaks, ja nii elavadki nad põhiliselt rasvast.

Otsustasin ka ise kohe ketoosi minna ja see osutus üllatavalt kergeks, kuna ma juba niigi sõin rohkesti lehtsalatit. Pärast ketoosi jõudmist (mida kontrollisin testribaga) tundsin kohe tohutut jõutulva. Käisin läbi ühe sügava oru iga päev kodust tööle ja töölt koju. Ketoosi jõudnuna läksin pikkadest treppidest üles (tõus ligi 50 meetrit) hoopis uue tundega, lausa lennates; ka uni läks tunduvalt paremaks. Selle ootamatu jõutulva tundega harjusin ma siiski varsti ära – iga uus tunne muutub nädalaga juba tavaliseks.

Kui olin juba poolteist aastat ketoosis olnud – puhtast uudishimust ja soovist elada tervislikumalt! –, ütles 2016. aasta mai alguses mu naine, et mul olevat mingi märk pealae peal (mida ma ise peeglist ei näinud; sain seda näha ainult kahe peegliga). Tegime sellest pildi ja ma ehmatasin päris ära: see nägi välja nagu ehtne melanoom!

Läksin polikliinikusse ja nahaarstide ülekoormatuse tõttu sain numbri septembri lõpuks. Läksin siis oma töökoha arstipunkti arsti juurde ja tema ütles, et selle asjaga tuleb ikka energiliselt tegelda: see on suur melanoom ja veel peas, mis on kõige ohtlikum koht! Ta haaras telefoni ja hakkas helistama. Varsti ta saigi minu jaoks numbri ja juba mai lõpus lõigati see melanoom mul ära ja saadeti laborisse uurimiseks.

Laboriarsti jaoks kujutas minu nahatükk aga suurt meditsiinilist probleemi: näeb välja nagu melanoom, aga mikroskoobipreparaatidel ei ole üldse näha rakkude paljunemist näitavaid mitoose; selle asemel võib täheldada taandarengu märke. Ta saatis need kummalised preparaadifotod konsulteerimiseks ühele professorile naaberriiki, kes vastas, et see on igal juhul melanoom ja et selle ümbert tuleks ära lõigata veel 2 cm raadiusega nahka, et kõrvaldada võimalikud liikvele läinud vähirakud – ohutus ikka enne kõike! Nagu ütles minu kohalik nahaarst: see on kindlasti melanoom, kuigi vähemalt esialgu ja võib-olla ajutiselt ei ole see aktiivne. Nii mul lõigatigi augustikuus peast ära üks suurem tükk nahka ja kaeti see koht kaelalt võetud nahatükiga. Nagu üks kolleeg tabavalt ütles: „Sa oled lasknud endale suure augu pähe rääkida!“ Lisaks käisin ma veel regulaarselt arsti juures visuaalsel kontrollimisel (vaadati kogu keha, ka tallaaluseid ja varbavahesid, et ega melanoom ei ole sinna pugenud) ning kaela lümfisõlmede ultraheliuuringul. – Õnneks kattis minu töökoha haiguskindlustus kõik „raske haigusega“ seotud kulud, kuna olin ametlikult saanud „raske haiguse“ diagnoosi. Mitte midagi täiendavat aga enam ei leitud.

2016. aasta novembris tehti mulle üks väga põhjalik meditsiiniline läbivaatus, mille käigus määrati oma kolmkümmend või rohkemgi vere ja uriini näitajat. Arst ütles, et mind võib lausa õnnitleda – 66 aasta vanuses on kõik näitajad oma ideaalväärtuste juures või vähemalt nende statistilise vea piirides, vähki ega suhkurtõbe ei ole, tervis on täiesti korras. Pandi muidugi tähele ka minu suurenenud ketokehasisaldust, mille kohta ei öeldud mitte ühtegi halba sõna.

Psühholoogiliselt see episood mulle (pärast esimest ehmatust) eriti ei mõjunud, kuna tänu ketoosiseisundile uskusin end olevat väljaspool igasugust ohtu; kõik eespool kirjeldatud leiud ainult kinnitasid mu usku. Lisaks ketoosirežiimi järgimisele riputasin igale toidule kurkumit musta pipraga ja jõin rohkesti (peamiselt lahustuvat) kohvi, mille igasse tassi panin, peamiselt pulbrina, palju vürtse: ingver, rosmariin, kalganijuur, gotu kola, eleuterokokk või ženšenn, põldlambalääts, kakao, astelpaju, sinep, assaimari, piparkoogimaitseaine, basiiliku- ja punelibled, loorberileht, salvei, köömned, nelk jne). Ma ei pannud neid mitte ainult maitsestamiseks, vaid ka lihtsalt sissesöömise eesmärgil – nii on neid taimepulbreid ja ‑liblesid mõnus manustada. Hoolitsesin selle eest, et kõik tassi pandu mulle ka sisse saaks.

Vürtside manustamisel võtsin eeskuju oma isast. Samuti olid mulle eeskujuks üks internetist leitud tekst, milles räägiti, et primitiivset elu elavad neegrid Aafrikas söövad väga paljusid taimi ja eelistavad eriti just kibedamaitselisi nende hulgast, ning Bharat B. Aggarwali ja Debora Yosti raamat „Tervistavad maitseained“. Panin neid vürtse juba ennegi kohvi sisse, aga pärast melanoomist teadlikuks saamist valisin viimasest raamatust eelkõige vähivastaseid maitseaineid. (Muide, üks mu vähihaige tuttav, kes elab Kanadas, teatas, et on sellest Aggarwalist kuulnud: tal kästi oma teaduslikud artiklid teadusajakirjadest „tagasi kutsuda“. Tavaliselt tähendab see võltsingu avastamist, aga tema puhul kahtlustan ma pigem FDA ja ravimifirmade rünnakut: olen lugenud, et paraku läheb FDA ravimifirmade huvide kaitsmisel üle igasuguse mõistliku või isegi ebamõistliku piiri.)

Varsti (6. mail 2021) möödub minu melanoomi avastamisest juba viis aastat ja tundub, et tervis on täiesti korras, mingeid uusi melanoome pole ilmunud ja muud ametlikku ravi peale nende operatsioonide ja kontrollimiste pole ma saanud. Ma usun, et kogu abi on tulnud ketoosist ja vürtsidest, lisaks ka mõnedest toidulisanditest (C-, D-, E- ja K-vitamiin, B-vitamiinide kompleks, CLA, selesaan (Se), Mg-tsitraat, kalamaksaõli) ja mõõdukast füüsilisest aktiivsusest.

Melanoome on mitut tüüpi ja minu pindmiselt leviv melanoom ei olnud kõige hullem, aga melanoom võib olla väga ohtlik. Üks noor muusik mäletatavasti suri melanoomi kätte ja üks minu tuttav samuti – „teadmuspõhise ravi” tulemused jätavad melanoomi puhul soovida. Mina oma aegsasti (enne vähist teadlikuks saamist) alustatud „alternatiivraviga” (ketoos, vürtsid, toidulisandid, liikumine) olen, vähemalt esialgu paistab, sellest haigusest hästi läbi tulnud, tõsi, oli ka kaks väiksemat operatsiooni (melanoomi äralõikamine ja ümbritseva naha äralõikamine). Mu tuttav rääkis, et temal oli suurenema hakanud sünnimärk ära lõigatud ja arst oli öelnud, et nüüd on kõik korras. Nii ohtliku haiguse puhul ei oleks tohtinud seda teha. Patsient rahustati maha, ei öeldud, mida ta ise saaks teha haiguse taaspuhkemise vältimiseks. ELUJÕU võimalused jäeti kasutamata. Aga kaks aastat hiljem puhkes haigus taas …