Käänuline elutee

Kunagi laulsime keskkooli segakooriga ungari laulu „Nooruk”:

Nooruk algab elurada rõõmuga,
Vaimustust ja tahtekindlust tulvil on ta …

Suur osa sellest elurajast on nüüd läbi käidud – kuidas siis läks ja mida võib sellest õppida? Ja mis on üldse õnn, see suur vedamine, millest tasuks unistada?

Õnn koosneb mitmest komponendist, ja mõelda tuleks võimalikult kaugele ette. Vaatleme siin ainult kahte komponenti: tervist ja tööalast edu.

Hea tervis on väga oluline. Selle hoidmise kohta on antud põhjalik ülevaade Peter Attia raamatus „Terve elu. Pikaealisuse teadus ja kunst” (KAVA Kirjastus, Tallinn 2025). Mõned reeglid võib lühidalt aga kohe ära öelda. Kindlasti ei tohiks hakata oma tervist rikkuma suitsetamise, joomise või narkootikumidega. Minu koolikaaslastest on mõned kindlameelsed suitsetajad, kes uskusid, et mees teeb, mida tahab, paraku juba surnud – ei tohi ikka kõike teha, mis noores põlves võib pähe tulla. Statistika näitab, et see võib lõppeda halvasti. Mõni isemõtleja võib väita, et näe, üks 80-aastane vanamees tõmbab iga päev paki sigarette, joob viina ja pole tal häda midagi. Aga sellised need statistika seadused ongi: iga taolise 80-aastase vanamehe kohta tuleb mitu meest, kes on juba noores eas langenud suitsetamise ja joomise ohvriks – muidu seda seadust ju ei olekski.

Lisaks halbade harjumuste vältimisele tuleks mõelda ka hügieenile laias tähenduses: see ei ole lihtsalt sage käte pesemine, vaid ka normaalse kehamassi hoidmine: kehamassi indeks peaks olema alla 25, sest elukindlustajad on teinud kindlaks, et ülekaalulisus (KMI vahemikus 25–30) või rasvumine (KMI üle 30) lühendab elu – jällegi vastavalt statistilistele seaduspärasustele. Samad seaduspärasused näitavad, et iga päev tuleks vähemalt 30 minutit kiires tempos liikuda väljas jne. Üldse tuleks mõelda oma tervisele ja püüda seda teadlikult hoida – pikemas perspektiivis tasub see end ära.

Terviseküsimused ongi mind alati huvitanud, Olen lugenud ja tõlkinud-toimetanud hulga raamatuid tervise kohta (tõlkeid on avaldanud kirjastused Varrak ja Suur Puu), ja püüdnud neist saadud ideid ja soovitusi ka järgida. Võtan rohkesti toidulisandeid ja ravimtaimepreparaate, kuna usun, et väga palju meeldivam (ja ka ohutum) on võtta toidulisandeid kui retseptiravimeid. Vanasõnagi ütleb ju: „Parem hoida kui ohata.” See huvi terviseraamatute vastu on mul aidanud jagu saada melanoomist: toimetasin D. Perlmutteri raamatut „Jahupea” (Varrak, 2015), sain teada, et ajule on väga kasulik, kui inimene on ketoosis, ja püüdsin kohe ka ise hakata elama ketoosis; poolteist aastat hiljem sain teada, et mul on pealael melanoom, mis aga agressiivse kasvamise asemel on hakanud hoopis kahanema (vt Elulaeva tüürimine keset krooniliste haiguste merd ) – arvatavasti oli abi sellest, et loobusin veel õigel ajal müslidieedist ja hakkasin elama ketoosis. Suur rõõm oli näha nii ohtlikku vaenlast juba ära minemas!

Teine tähtis komponent õnne leidmiseks ja elus edasijõudmiseks on õppimine ja teadmised. Õppimine on koolipõlves üsna ebapopulaarne tegevus. Meie põhikooliklassi poiste hulgas oli levinud arvamus, et ei ole igavamat, tüütumat ega vastikumat tegevust kui õppimine. Tegelikult oli see enda psühholoogiline häälestamine: kui seda endale sisendada, siis nii see ongi. Aga kui endale öelda, et õppimine on huvitav, kui leiame üles selle huvitavad küljed, siis võib lausa igast õppeainest leida midagi huvitavat. Mina püüdsin seda teha ja kaasõpilased andsid mulle sellepärast PUGEJA „aunimetuse”. Aga selgus, et õppimisega on nagu spordiga: võimed arenevad harjutamisega. Õppimine arendab mälu ja mõtlemist – õppimine on õpitav! Võimatu oli ette näha, milliseid õppimisega arendatud võimeid ja omandatud teadmisi võib elus vaja minna. Üks näide: ülemaailmse suhtlemise keeleks oli saanud inglise keel, aga Tartu 11. 8-klassilises Koolis õpetati saksa keelt (õpetaja Erika Muld). Saksa keele õppijatele tunti lausa kaasa, aga õpetaja Mulla antud teadmised kulusid hiljem marjaks ära!

Tahtsin saada teadlaseks. See eeldas inglise keele oskamist, õppisin selle ära keelekursustel. Teadlasetöö oli küll väga põnev ja huvitav, suur töö tõi kaasa ilusaid ja huvitavaid avastusi, kaitsesin keemiakandidaadi kraadi, aga suurt õnne ma selles ametis ei leidnud – oli ka segavaid tegureid ja asjaolusid. Nagu ütles prof. Viktor Palm: „Teadlasetöö on nagu lahingusse minek, kõiki ei oota seal suur võit.”

1993. a pidin leidma endale uue töö. Sain Eesti Verekeskuses tootmisosakonna juhatajaks ja tegin seda tööd innu ja püüdlikkusega 4,5 aastat. Teadsin, et vereplasmast ravimite tootmine on väga tõsine amet, kus hooletus võib põhjustada surmajuhtumeidki. Midagi sellist meie osakonnal küll ei juhtunud, aga 1998. a koondati meid kõige täiega. Minu elus oli see juba teine koondamine.

Pärast esimest koondamist ma juba teadsin, et millelegi väga kindlalt loota ei tasu. Kui pakuti võimalust aidata Eesti Posti oma keeleoskusega, võtsin selle töö kohe vastu ja paralleelselt verekeskuse tootmisosakonna juhatamisega tõlkisin postialaseid materjale inglise keelest eesti keelde ja vastupidi. Pärast verekeskusest koondamist kandideerisin Riigikogu Kantseleisse tõlkija ametikohale. Oli õnnelik juhus, et kandidaatidel lasti teha proovitöö: tõlkida lehekülg teksti inglise keelest eesti keelde ja eesti keelest inglise keelde. Tõlkija diplomit mul ei olnud, kuid suur ja püüdlik tõlkimine Eesti Posti jaoks oli andnud kogemusi ja nii õnnestuski see koht saada.

Need koondamised ja vajadus leida uus amet võimaldasid kasutada paljusid õpitud teadmisi, tutvuda uute väga meeldivate inimestega ja – kui ei panda pahaks nii proosalise üksikasja mainimist – hakata saama ka kõrgemat palka. Olles veendunud, et teadmistest on kasu, õppisin töö kõrvalt ühe aasta ka Tartu Ülikoolis kirjalikku tõlkimist ja sain kirjaliku tõlke magistri kraadi.

Riigikogu Kantseleis töötades puutusin kokku ka värsside tõlkimisega inglise keelde. Nimelt oli tollal kombeks panna Riigikogu esimehe aastapäevakõnesse mõni luuletus. Kuna Kuberneri aeda tulid vabariigi aastapäeva puhul lipuheiskamisele ka välismaa diplomaadid, tuli kõne tõlkida inglise ja vene keelde – ja nii need tõlkijad siis luuletasidki. Luuletuste tõlkimine inglise keelde oli minu ülesanne. Keegi ei lootnud vist, et keemikust tõlkija saab hakkama mingi surematu luulesaavutusega võõras keeles, kuid ettekujutus toimuvast tuli diplomaatidele siiski anda. Kasutan juhust, et avaldada siin mõned keemiku tõlked inglise keelde:

Juhan Liiv „Minu erakond”

Järgmisel aastal kõnet veel ei olnud, kui anti tõlkida Marta Lepa (kirjanikunimega Sophia Vardi) luuletus, kuid sõnad, mida kõnes rõhutada kavatseti, olid alla kriipsutatud – need sõnad pidid ka tõlkes sees olema. Hiljem saadetud kõnes oli selline saatetekst enne luuletust:

„Mis juhtus sellel vabaduse esimesel päeval, Eesti iseseisvuse manifesti kuulutamise päeval, inimeste hinges, ei oska meie kirjeldada. Seda jutustab luuletajast naishing (Marta Lepp), kes ise kõike nägi, kaasa tegi ja tundis. See oli enneolematu rõõm, see oli ennetundmatu joovastus, see oli kodumaa esimene kogemine – armastatuna.”

Hoogne, ülemeelik (ja ilmselt süüdimatu) luuletamine inglise keeles pööras mu vaimu kuidagi teisipidi, inspiratsioon tuli peale ja nii ma tõlkisin ühe hooga ära ka „Kungla rahva”:

*Hoolikas lugeja märkab vahest, et „pärjad pandi pähe” on tõlgitud teistmoodi: „kroonid helkisid peas”. Paul Saagpaku „Eesti-inglise sõnaraamatu” järgi on (loorberi-)pärg crown ja miks ei võinud Kungla rahval kuldsel a’al need pärjad olla kullast?

Riigikogu Kantseleis inglise keelde tõlkides teadsin siiski kogu aeg, et see tegevus on ohtlik – võõra keele nüansse ei saa eestlane ju iga kord lõpuni tunnetada, kui väga ta ka ei püüaks. Meil oli komme, et teine inglise keele tõlkija pidi tõlke ikkagi üle vaatama – kaks pead on kaks pead. Kord olid teised tõlkijad aga puhkusel ja rahvasaadik hr Sven Mikser leidis, et ühe tähtsa dokumendi tõlkes olin ma teinud lausa kaks tähelepanematuseviga. Ta parandas need ära ja Riigikogu Kantselei kiituseks tuleb öelda, et seal suhtuti tõlkijasse inimlikult: nendest vigadest teatati mulle, et ma oskaksin neid järgmine kord vältida, kuid „organisatsioonilisi järeldusi” ei tehtud. Siiski kummitas mind kogu aeg hirm, et võib juhtuda ka midagi katastroofilist, aga Riigikogu saadik ei tohi ju välismaal sattuda üldise naeru alla. Kaks näidet selliste olukordade kohta:

1. Ühel teaduslikul konverentsil esitas üks meie teadlane küsimuse, milline oli eksperimendi reproductivity (paljunemisvõime)? Rahvas hakkas naerma – oleks tulnud öelda reproducibility (korratavus).

2. Prantsuse keele tunnis ütlesin paha aimamata, et mees tegi oma naisele musi (Il l’a baisée). Prantslannast õpetaja kohe hüppas ehmatusest: see olevat kõige ropem asi, mida prantsuse keeles võib üldse välja mõelda! – Aga mida see vaene mees oleks pidanud siis tegema? Tuli välja, et oleks pidanud teda embama (Il l’a embrassée).

Püüdes jõuda oma tööga kindlamale pinnale, kandideerisin 2005. a Euroopa Komisjoni tõlkijaks: seal tõlgib tõlkija põhimõtteliselt ainult oma emakeelde. Tõlkijaeksami tegemisel nõuti tõlget kahest Euroopa Liidu keelest eesti keelde, ja siin läkski – 40 aastat (!) pärast saksa keele õppimist Tartu 11. 8-klassilises Koolis (ja jätkuõpinguid keskkoolis ja ülikoolis) – vaja kogu seda saksa keelt, mida olin õppinud ja harjutanud.

Lõpetuseks ütlen, et nooruses on võimatu ette näha elutee kõiki käänakuid: elu toob ebameeldivaid üllatusi (nagu sõjaväeteenistus nõukogude armees), aga avab ka väga meeldivaid perspektiive. Ebameeldivustega kontrollitakse inimese vaimukindlust, meeldivate perspektiivide kasutamiseks läheb vaja kõike, mida on kunagi õpitud. Tahan tänada kõiki oma õpetajaid ja öelda lõpetuseks, et õppimine aitab inimesel „kukkuda elus ülespoole”: teadmised on nagu tiib- või laugurvari, mis võimaldab kasutada tõusvaid õhuvoole ja lauelda ülespoole, selle asemel et kukkuda alla.