Dr David Servan-Schreiber kirjutas oma raamatus „Vähi vastu” (Varrak, 2014), et vähi ärahoidmiseks ja ka vähiga võitlemiseks on kehale vaja anda seda, milleks ta on loodud, nimelt liikumist, – ja vähemalt pool tundi iga päev.
Veel sada aastat tagasi oli vähe istuva eluviisiga inimesi, töö oli enamasti ikka füüsiline rügamine. Tänapäeva inimene peab end aga ise liikuma panema, et tuua oma ellu vaheldust, tõsta tuju, rahustada närve ja kosutada elujõudu. Dr J.R. Ratey ja E. Hagemani raamatus „SPARK, The Revolutionary New Science of Exercise and The Brain” väidetakse, et liikumine aitab aktiivsus- ja tähelepanuhäire, Alzheimeri tõve, suhkurtõve, depressiooni, südame-veresoonkonnahaiguste, paanikahäire jpm vastu, muudab mõtlemist teravamaks, edendab õppimist ja mälu, vähendab keskendumisraskusi, hirme ja kalduvust kasutada mõnuaineid, vähendab stressi, aeglustab vananemist, parandab tervist. Tom Rath kirjutab raamatus „Söö, liigu, maga” (Ersen, 2018), et eriti kasulik on liikuda väljas.
Olen seda ka ise kogenud. 1993. a, kui mind ähvardas koondamine, kippus süda pekslema ja ärevad mõtted ei andnud rahu. Selle vastu aitas väga hästi sörkjooks; tuju läks paremaks, jooksusamm andis südamele õige rütmi, metsas leidis silm ikka midagi ilusat ja rõõmustavat. Ja kui koondamine lõpuks jõudiski kätte ja pidin alustama tööotsinguid, aitas jällegi sörkjooks mul stressile vastu panna. Ühel märtsihommikul joostes sattusin Pirita jõe äärde ja leidsin, et jõgi oli lahti. Ma ei mõelnud pikalt, viskasin riided seljast (oli pime ja pealtvaatajaid ei olnud) ning hüppasin vette. Pärast väikest vees rabelemist hüppasin jälle välja, lükkasin vee peoga pealt maha ja tõmbasin riided märja ihu peale. Pärast seda jooksin kohe koju. Kuigi ma ei olnud end eelnevalt karastanud, ainult keha oli soojaks joostud enne vette hüppamist ja sai jooksuga ruttu soojaks ka pärast väljatulemist, ei teinud see improviseeritud talisuplus mulle midagi halba. Pärast seda käisin päev läbi mööda ametiasutusi ja küsisin loidude ja pooluniste ametnike käest, ega neile vahest keemikut vaja ei ole. Sain järjest äraütlemisi, mõnikord ka päris solvavaid, aga ma tundsin, et minu samm on nõtke ja ma ise olen ikka hirmus tubli.
Praegu on käes juba hilissügis või lausa talve algus. Väheseid tõmbab sellel ajal veel metsa. Marju ei ole, vahest mõni üksik seen on kõlbmatuks külmunud – milleks üldse metsa minnagi, mõtlevad paljud. Kuid ka hilissügisel on seal mõndagi otsida ja avastada, mis on seda huvitavam, et paljud ei ole neid vaatamisväärsusi näinud või ei tea nende olemasolustki. Kui võtta kaasa fotoaparaat, võime neid ka pildistada (vt lähemalt „Mida võib näha looduses hilissügisel”). – Liikudes näeme looduse ilu!
* * *
Aga kui väljas on ikka väga vinge tuul või on kõik nii libe, et on raskusi püstipüsimisega? Siis võib võtta Aili Paju raamatu „Elujõud ja loodusravi” (Hermes, 2013) ja avada selle lk 82. Ta räägib seal ühest väiksest tüdrukust, kellel oli tekkinud ekseem, kuna tema maksa oli kahjustanud mandariinide söömine koos koore ja nendel olevate mürkkemikaalidega, ja ütleb, et kõige paremini korrastab maksa ainevahetust tants. (Lisame: vähe on vist üldse meie kehas sellist, mille ainevahetust tants ei korrastaks.) Aili Paju: „…„Tants?” kordas ema uskumatult. „Jah, hommikupoolikuti, mil laps on värske, panete mõnusa muusika mängima ja tantsige koos temaga, kusjuures eriti oluline on, et ta saaks hüpelda. Kui mõnikord ei tule tantsust midagi välja, pole tal tuju või ei sobi muusika, siis hüpelda tahab ta ikka, eriti veel koos emaga … Hüplemine on üks paremaid maksa tegevuse stimuleerijaid …”
Kui minul tekkis ekseem (arvatavasti suplemisest meres pärast vee õitsemist), hakkasin ka mina hommikuti sambat tantsima – mis on kasulik 3-aastasele tüdrukule, peaks olema kasulik ka 70-aastasele mehele (kui jälgida ikka enesetunnet ja mitte seada endale mingeid suuri eesmärke). Et minu elujõu avaldused ei häiriks alumisel korrusel elavaid naabreid, hüplen ma paksu vaiba peal kikivarvul.