Elulaeva tüürimine keset krooniliste haiguste merd

Paljud inimesed põevad vanemas eas kroonilisi haigusi. Spordibioloogia professor Kristjan Port teatas „Horisondis” nr 4/2024, et Eestis elavad inimesed tervena keskmiselt 56. või 57. eluaastani ja surevad 70. eluaastate teisel poolel, olles haigena elanud 20 aastat. Eluea pikenemist esitatakse meditsiini suure saavutusena – kõigepealt tuleb ju elada krooniliste haiguste ilmumise keskmise vanuseni (varem surid paljud inimesed nakkushaigustesse). Aga haigena elamine ei olegi tegelikult nii rõõmustav saavutus, parem oleks elada ikka tervena …

Varem tundus, et kroonilised haigused on vääramatud – vähk, naastud veresoontes, mis viivad insuldi või infarktini, Alzheimeri tõbi vms degeneratiivne haigus muudkui süveneb, kuni inimene sureb. Arstid peavad sellega kangelaslikku võitlust, ravimifirmad töötavad välja uusi kalleid ravimeid nende haiguste vastu, aga lõpuks jõuab tõbi ikkagi oma ettenähtud lõpuni – Loodus jääb peale …

Nüüd on siis rõõmustav teada, et vähk on ravitav, kui see avastatakse õigeaegselt: korduvad operatsioonid, keemia- ja kiiritusravi kuurid hoiavad inimest elus lausa viis aastat või kauemgi, võib-olla isegi seni, kuni mõni teine haigus – või ka paljude retseptiravimite paralleelne kasutamine (1) – teeb elule lõpu. Need ei ole meeldivad perspektiivid, kui haigusest terveksravimist ei võeta üldse kõne allagi – ilusa põhjendusega, et arstid teevad kindlasti kõik võimaliku, kuid haigele ei tohi anda liiga roosilisi lootusi, kuna ravimid imet ikkagi ei tee ja igal toimival ravimil on muidugi ka kõrvaltoimeid. See kõlab üpris nukralt …

Viimasel ajal hakkavad esile kerkima ja populaarsust võitma siiski ka teistsugused seisukohad: selgub, et inimese tervist ei hoia mitte üksnes arstid, vaid elusorganism ise on üks väga mitmekordselt tagasisidestatud süsteem: haiguse süvenemise tendentsile seisab peale arstide hoole – või hoopis eelkõige – vastu ka organismi enesetervendamise tendents ja vaja on lihtsalt teada, kuidas seda viimast tendentsi saaks toetada. Selleks oleks aga vaja sügavamalt tunda organismi käsutuses olevaid mehhanisme.

Minu melanoom pealael

Joonis 1: Minu melanoom pealael

Vääramatu kroonilise haiguse üks näide on vähk. Viimasel ajal on ilmunud aga raamatuid, sealhulgas ka eesti keeles, et ketogeenne toitumine aitab vähi vastu (U. Kämmerer, Chr. Schlatterer, G. Knoll „Ketogeenne toitumine vähi vastu”, Suur Puu, 2016). Tegemist ei ole uue avastusega: juba Nobeli preemia laureaat Otto Warburg (1883–1970) väitis sada aastat tagasi, et vähk võib elada ja areneda ka hapniku puudumisel, saades energiat suhkru kääritamisest (2), samas kui normaalsed rakud „põletavad” energiakandjaid (suhkrut, ketokehi) mitokondrites hapniku abil süsihappegaasi ja veeni  – selle jaoks me ju hingamegi  ja siin on ka  vihje, miks hapniku lisamine sportimise või kiire kõndimisega värskes õhus võib vähihaige tervisele kasu tuua. Kämmereri jt raamatus räägitakse, et organism võib väga hästi saada energiat nn ketokehadest, mida vähirakud kääritada ei suuda. (Tõsi, kaugelearenenud vähi korral ei tarvitse ketoosis elamine olla enam piisav vähi võitmiseks.) Nimetatud raamatu tõlkimine innustas mindki üle minema ketoosi. Asendasin oma senise dieedi (mis põhines müslil) ketogeense toiduga ja nägin kõigepealt, et näol olevad nn sünnimärgid (kaks neist olid tõesti olemas juba varasest noorusest saadik, kolmas lisandus müslidieedi ajal) hakkasid vähenema ja kaks nendest kadusid sootuks. Pärast 1,5-aastast ketoosis elamist leiti mul pealaelt melanoom (mille ilmumisest ma midagi ei teadnud, kuna peeglis seda näha ei olnud): joonis 1. Minu melanoom oli aga laboriarstidele suur üllatus: mikroskoobiga ei nähtud selle rakkude pooldumist (mitoose), küll aga oli näha märke vähi taandarengu kohta! – Nii olen ma siis ise kogenud, et vähk ei ole vääramatu haigus – süsivesikutega (müsli!) võib selle arengut hoogustada, ketogeense dieediga võib sellele protsessile anda tagasikäigu (3). Inimene ise võib organismi oma eluviisiga tasakaalust välja viia ja õigele teele ka tagasi pöörata!

Järgmine näide organismi keemia tagasisidestatuse kohta on osteoporoos (vt Th. E. Levy „Surm kaltsiumi läbi”, Suur Puu, 2022). Dr Levy näitab selles raamatus, et tuleb arvestada seda, et luukude on elus kude, milles kogu aeg toimuvad luukoe ülesehitamise ja lammutamise protsessid, mille eest vastutavad spetsiaalsed rakud, vastavalt osteoblastid ja osteoklastid. Tegemist on tasakaaluga, mida saab tüürida vitamiinide abil: protsessi suunamiseks luu ülesehitamise poole tuleb manustada rohkesti C-vitamiini ja K2-vitamiini ning mõõdukalt D-vitamiini (viimase liiga suured annused on kahjulikud). Kindlasti mõjutab seda tasakaalu ka liikumine: luud vajavad treenimist! (Kaltsiumi manustada ei tohi, kuna see üksnes süvendaks luude lagunemisel liikvele läinud kaltsiumi kahjulikke mõjusid.)

Luukoest kaltsiumi vabanemise tagasitõrjumine ei ole seotud üksnes osteoporoosi vältimisega, vaid ka vereringehaiguste ja vähi ärahoidmisega. Eelmises lõigus kirjeldatud tasakaal mõjutab ka 50% kaltsiumisooli sisaldavate naastude tekkimist veresoontes (mis võib lõppeda infarkti või insuldiga) ja kaltsiumiladestuste tekkimist muudes kohtades (rinnanäärmes, eesnäärmes ja mujal), mis on seotud vähiga. Näeme, et selle tasakaalu hoidmine on tervise ja elu pikkuse üks olulisemaid määrajaid.

Joonis 2. Ülesehitamise ja lammutamise tasakaalude nihkumised krooniliste haiguste korral: luu moodustamine  > luu lammutamine osteoporoosi korral; rakkude  paljunemine  <  rakkude  hävimine vähi korral; sünapside moodustumine  > sünapside hävimine Alzheimeri tõve korral.

Joonis 2. Ülesehitamise ja lammutamise tasakaalude nihkumised krooniliste haiguste korral: luu moodustamine > luu lammutamine osteoporoosi korral; rakkude paljunemine < rakkude hävimine vähi korral; sünapside moodustumine > sünapside hävimine Alzheimeri tõve korral.

Hiljuti (2017. a) näitas dr Dale E. Bredesen, et vägagi sarnane tasakaaluolukord esineb ka Alzheimeri tõve puhul: joonis 2. Oma raamatus „The End of Alzheimer’s. The First Program to Prevent and Reverse Cognitive Decline” räägib dr Bredesen, et väga paljud katsed ravida Alzheimeri tõbe mingi ühe ravimiga on kukkunud läbi. Edu saavutati alles siis, kui imerohu otsimise asemel hakati uurima seda tõbe põhjustavaid tegureid. Kindlaks õnnestus teha viis Alzheimeri tõve tüüpi ja vähemalt 36 neid põhjustavat tegurit, mille hulgas üks tähtsamaid on insuliiniresistentsus: rakud on vähendanud insuliiniretseptorite arvu, suhkrut on veres palju, kuid see ei pääse rakkudesse ja ajurakud surevad nälga (nn 3. tüüpi suhkurtõbi). Sai selgeks, et ajurakkude elutegevust ja sünapside moodustamist on vaja toetada, arvestades kahjustuste laadi. Kõiki haigust põhjustavat 36 tegurit ei olegi vaja kõrvaldada, tähtis on kõrvaldada vähemalt osa tegureid, et nihutada tasakaalu sünapside tekkimise suunas. Seda olevat võimalik teha sõltumatult patsiendi vanusest, seega ei ole ka Alzheimeri tõbi vääramatult patsiendi surmani viiv nähtus.Dr Dale E. Bredeseni  järgmine raamat praktilisemate ettepanekutega Alzheimeri tõve ärahoidmise ja ravimise kohta on tõlgitud ka eesti keelde: „Lõpp Alzheimeri tõvele. Põhjalik käsitlus kognitiivse languse ennetamisest ja tagasipööramisest”, AS Äripäev, 2021 (joonis 3).

Joonis 3. „Mis see nüüd ometi oli?”

Joonis 3. „Mis see nüüd ometi oli?”

(1) Üks levinud surmapõhjusi Ameerika Ühendriikides.

(2) Seepärast soodustab veresuhkru  kõrge tase vähi arengut. See tase kipub kõrgenema suhkurtõbistel, suhkurtõbi on aga omakorda tihedalt seotud liigse kehamassiga. Seepärast tuleks hoida kehamass normaalses vahemikus (kehamassi indeks, st [mass (kg)]/[pikkus (m)]2, ei tohiks olla suurem kui 25).

(3) Küllap oli abi ka kiirjalutuskäikudest  ja  tervistavatest maitseainetest (vt Bh. B. Aggarwal „Tervistavad maitseained”, Ersen, 2013) nagu ingver, kalgan, nelk jt, mida panin pulbrina kohvi sisse.

Seentest

Seente alal peame end asjatundjaks, kui oskame eristada valget kärbseseent šampinjonist ja kui meil on mõned lemmikseened või -seeneroad. Eelkõige oskame kõrgelt hinnata ja kiita puravikke, suuri sirmikuid, kuuseriisikaid. Mida arvatakse aga kukeseentest? Üks levinud arvamus on selline: „On paremaidki seeni!” Kukeseen on väga tavaline – kukeseenesaagiga pole nagu põhjust kiideldagi. Arvatakse isegi, et kukeseenes mingeid erilisi toitaineid nagu polegi – isegi seeneussid ei leidvat sealt midagi ja seepärast ei ole kukeseened ussitanud. Tõsi, kukeseene äratundmises võib vist peaaegu kindel olla – vaevalt seda keegi valge kärbseseenega segi ajab. Seenenäitusel kõnnitakse kukeseenest kiiresti mööda – teame, teame …

Aga seened võivad teatavasti ka üllatada. Reval-Buch avaldas 2023. aastal Paul Stametsi koostatud raamatu „Fantastilised seened. Kuidas seened tervendavad, avardavad meie teadvust ja päästavad planeedi”. Huvilised võivad sealt leida mitmesuguseid materjale isegi selle kohta, kuidas seente abil saada „kontakti pühadusega”, aga püüame jääda maisemale pinnale ja vaatame seente mõju tervisele. Sellelgi alal on olemas väga kuulsaid seeni, näiteks must pässik (vähivastane, kasvab ka Eestis) ja lõvilakk (närvisüsteemi degeneratiivsete haiguste Alzheimeri tõve, Parkinsoni tõve, ALSi, Huntingtoni tõve ja hulgiskleroosi vastu, Eestis ei kasva). Artikli autor A. Weil väidab, et närvisüsteemi jaoks on kasulikud ka maitake, korditseps ja veel vähemalt üheksa söödavat seent. Nende eksootiliste seente toimeaineid on pandud kapslitesse, mida võib võtta toidulisandina.

Lk 79 on avaldatud loetelu seeneliikidest, mis on seni näidanud tervisele kõige tugevamat mõju („seni” tähendab, et tegemist on areneva teadusega – nimekiri ei ole lõplik). Loetelus on 14 seent kogu maailmast ja nende hulgas on ka meie harilik kukeseen (Cantharellus cibarius)! Sinikka Piippo ja Pertti Salo raamatust „Tervislikud seened” (Varrak, 2023) võime lehekülgedelt 181–188 teada saada, milles seisneb kukeseente nii väljapaistev tervisemõju:

  • kukeseenes on palju antioksüdante;
  • kukeseenes on D-vitamiine ja aminohappeid, mis on eriti vajalikud taimetoitlastele;
  • kukeseened vähendavad põletikumarkerite IL-1β ja IL-6 ning lämmastikoksiidi toodangut;
  • kukeseened reguleerivad NF-kB aktiivsust ja immuunkaitset. Laborikatsetes on kukeseened tõrjunud viirusi, patoloogilisi seeni ja baktereid, sealhulgas maohaavu põhjustavat bakterit Helicobacter pylori;
  • kukeseente söömine hoiab veresuhkrut vaos ja takistab vererõhu tõusu;
  • kukeseen kaitseb maksa ja aitab vältida hapnikuvajakut (antihüpoksiline toime);
  • tänu indooliühendite sisaldusele tõstab meeleolu;
  • kukeseenes olevad polüsahhariidid kaitsevad närvisüsteemi stressi eest ja toetavad närvirakkude elujõudu ja kasvu. Need ained võivad olla kasulikud närvisüsteemi degeneratiivsete haiguste korral;
  • kukeseene antioksüdandid kaitsevad organismi mürkide eest;
  • kukeseened pärsivad vähirakkude paljunemist ja kaitsevad organismi geenimutatsioonide tekkimise eest;
  • kukeseened seovad organismis leiduvat liigset rauda, mida on aga eriti palju kasvajarakkudes. Väidetakse, et kukeseened põhjustavad vähirakkude apoptoosi (enesehävitust), seega võib kukeseenest olla abi pahaloomuliste kasvajate vastu;
  • kukeseened tõrjuvad hingamisteede põletikke;
  • kukeseenetõmmis on laboritingimustes soodustanud haavade paranemist;
  • kukeseente rohke söömine tõrjub silmapõletikke ja aitab säilitada hämaras nägemise võimet, Hiina pärandmeditsiinis on kukeseeni kasutatud just nimetatud eesmärkidel;
  • Lätis kasutatakse kukeseenest tehtud tinktuuri mandlipõletiku raviks.

Kukeseeni ei soovitata värskelt külmutada (võivad minna kibedaks). Külmutamiseks sobivad kergelt läbipraetud ja tükeldatud seened. Neid võib panna ka purki ja marineerida. Samuti võib neid kuivatada ja kasutada siis suppides või hautistes. Kukeseeni olevat hea praadida võiga kuumal pannil, siis neist vedelikku peaaegu ei eraldu, nad saavad ruttu valmis ja ei lähe lödiks.

Head kukeseeneisu!

Head kukeseeneisu!

Elujõu fondi VIRIDITAS 2021. aasta preemia laureaadid

2021. aasta elutöö preemia laureaadid on:

Doktor Natalia Trofimova, arvestades tema väga suuri teeneid põhjendatud ja ühtse tervisekäsitluse, tervisliku eluviisi ja toitumise ning paastu kui iidse ja tänapäevalgi tõhusaks tunnistatud ravivõtte propageerimisel, loodusravikeskuse Loodus BioSpa rajamisel ja juhtimisel, tuhandete patsientide ravimisel. Tema raamatust „Paastuga terveks” võib iga inimene saada ärgitust hakata ise oma tervise peale mõtlema, samuti leida juhendeid tervisliku toitumise ja paastumise kohta.

Kaido Kikkas, arvestades tema meelekindlust kõikvõimalike raskuste ja vastuseisu ületamisel, väga suurt edu enese arendamisel, informatsioonitehnoloogia-teaduse tegemisel ja õpetamisel, elurõõmu propageerimisel ja sellega kaasinimestele eeskuju andmisel. Teda on korduvalt nimetatud aasta õpetajaks. Väärtuslik on tema teaduslik töö, mille eesmärk on olnud aidata puuetega inimestel kasutada arvutitehnikat oma võimete avamiseks ja elust osavõtmiseks. Tema elukäigu ja õppejõutegevuse kohta võib soovija leida palju materjale Google’i abil. Tema muude tegemiste kohta võib leida palju lõbusat ja mõtlemapanevat lugemist tema ajaveebis „Kakupesa”  https://jora.kakupesa.net/?tag=luuletused .

Õnnitleme laureaate!

(Koroonasügisele kohaselt toimub preemia üleandmine kontaktivabalt: raha kantakse pangakontole, aukiri ja meene saadetakse laureaadile postiga.)