Autor(id): Mart Paberit | 03.02.2026 | Elujõud, Tervis, Vähk
2024. a täitus 100 aastat Otto Warburgi teedrajava töö „Über den Stoffwechsel der Tumoren” („Kasvajate ainevahetusest”) ilmumisest. Ta näitas seal, et kasvajarakud erinevad peaaegu kõikide normaalsete rakutüüpide rakkudest: normaalsed koed kasutavad tõhusaks energiatootmiseks hingamisega seotud protsesse, sisuliselt nad „põletavad” toitaineid hapniku abil. Seevastu vähirakud kalduvad energiatootmiseks kasutama kääritamist ja ei vaja selleks hapnikku, isegi kui neil on seda piisavalt (U. Kämmerer et al. „Krebszellen lieben Zucker, Patienten brauchen Fett” („Vähirakud armastavad suhkrut, patsiendid vajavad rasva”, systemed Verlag, 2012-2013, S. 36. Eesti keeles on ilmunud samade autorite praktilised juhendid vähihaigetele „Ketoosiga vähi vastu”, Suur Puu, 2016.) . Thomas N. Seyfried on avaldanud väga põhjaliku raamatu „Cancer as a Metabolic Disease” („Vähk kui ainevahetushaigus”) (Wiley 2012). Ortomolekulaarse meditsiini veebisaidil on ilmunud mitu teadet vähi kui ainevahetushaiguse kohta.
Millegipärast ei jõua see teave maailma arstide enamikuni. Algpõhjus võib olla DNA struktuuri avastamine 1953. aastal. See andis väga palju hoogu juurde geeniuuringutele, loodeti, et geenid annavad vastuse kõikidele vähiga seotud küsimustele. Hakati otsima „vähigeeni”. Selgus, et vähirakkudes on tõesti ka mitmesuguseid geenimuutusi, ja ilmus terve armee teadlasi, kes on saanud vastava koolituse ja oma teadlasetöö jooksul muud ei teegi, kui uurivad vähirakkude muutlikke geene. Need teadlased tunnevad muidugi huvi üksteise tööde vastu ja kiidavad üksteist. Nad kõik on kindlad, et vähki põhjustab muteerunud geen. Üks seda väitnud teadlane (dr Harold Varmus) on nüüd USA riikliku vähiinstituudi direktor; samal seisukohal on ka teadusrahasid jagavad nõukogud.
Kämmerer jt kirjeldavad oma raamatus saksa vähiuurijate rasket olukorda: maailma vähiuurijatest olid juba saanud vähigeneetikud, aga Saksamaal takistas selle suuna arendamist Nobeli preemia laureaat Otto Warburg, kes oli veendunud, et vähk on ainevahetushaigus, mitte geenihaigus. Oma avastuse tegi ta 1923.–25. aastal, kui oli varastes 40. aastates, suri ta aastal 1970. Alles pärast tema surma said saksa teadlased hakata muu maailma vähigeneetikutele järele jooksma.
2026. a tuli eesti keeles müügile dr Karan Rajani teos „See raamat võib päästa sinu elu” (originaal ilmus 2023. a). Seal esitatakse (lk 327) väga masendav pilt vähist kui „julmast koletisest, mis ähvardab kõiki inimesi”: vähi esinemissagedus tõuseb pidevalt, sest oleme õppinud muid vaenlasi vältima. Mida kauem elame, seda tõenäolisem on, et immuunsüsteem ei hävita mõnd ohtlikku rakku, mis bioloogiliselt on sama halb kui küdeva ahju valveta jätmine. Arstid võivad teha sõeluuringuid, vähki ravida, välja lõigata, kiiritada ja mürgitada, aga vähk on paratamatu seal, kus eksisteerivad rakud ja rakkude pooldumine, teiste sõnadega – vähk on elu lahutamatu saatja. Vähil puuduvat universaalne ravi, kuna vähi olemust mõistetavat tihti valesti. Vähk olevat üldine väljend sadade väga erinevate haiguste kohta, see ei ole mingi kindel olem, see on haiguse protsess – teiste sõnadega, see on üha jubedamaks arenev jubedus. Vähi kirurgiline, keemiline või kiiritusravi hävitab koos vähirakkudega paratamatult ka terveid kudesid. Vähiravi edukust elu pikendamisel mõõdetakse viie aasta elulemusega, mis kõhunäärmevähi, kopsuvähi ja maovähi puhul (kõige ohtlikumad vähivormid Eestis) on vastavalt 11, 20 ja 29 protsenti, kuigi on natuke küsitav, kas elulemusega mõõdetakse elu või suremise pikendamist. On õnnestunud luua mõned (ülikallid) spetsiifilised ravimid, millega rünnatakse vähi ebanormaalseid valke, kuid need toimivad ainult väga konkreetse vähivormi vastu; nendega ei saa vähi tekkimist ära hoida ja sageli leiavad vähirakud ka võimaluse oma arengu jätkamiseks ja leviku laiendamiseks. Veelgi halvem on see, et need ravimid on ise toksilised ja kahjustavad rängalt tervist. Näiteks pahaloomulise melanoomi ravimit ipilimumabi katsetati 540 patsiendi peal: 3 inimest said terveks, 14 surid ravimi kõrvaltoimete tõttu. Keskmiselt pikendab see ravim patsiendi elu nelja kuu võrra, ravikulud on 30 000 dollarit kuus … (Seyfried, lk 277-278.) Ühesõnaga, vähi käsitlemine geenihaigusena ei luba mitte midagi peale lootusetuse ja surma.
Tundub, et vähi kui ainevahetushaiguse uurijad ei leia kontakti teadlastega, kes usuvad, et igal raku pooldumisel võib geenidega minna midagi valesti, immuunsüsteem ei suuda neid vigu alati üles leida ja siis tulebki kohtumine julma koletisega. Teadusfilosoofid ütlevad, et tegemist on paradigmaga: mõistete, seaduste, meetodite, tehniliste vahendite, veendumuste ja väärtuste süsteemiga, mille teadlaskond on omaks võtnud ja mille alusel toimib teaduslik traditsioon (uurimisülesannete seadmine, teadusdistsipliinide õpetamine ja muu selline). Väidetakse, et paradigmat on väga keeruline „murda”: vana paradigma asendub uuega mitte nii, et teadlane loeb uuest avastusest, saab sellest aru ja hakkab pooldama uut paradigmat; väljakujunenud teadlaste seltskond ei suuda end enamasti muuta ja teeb uuele teadusele ruumi pensionile mineku või surmaga.
Selline pessimistlik vaade vähile kui paratamatusele ei vasta minu oma kogemusele: müslidieediga tekkis mul pealael melanoom (millest sain teadlikuks alles hiljem), peeglis nägin ainult kolmanda sünnimärgi ilmumist põsele. Kui vaimustusin ketoosidieedist (mõjuvat väga hästi peaaju toimimisele), hakkasid sünnimärgid vähenema (nüüd on põsel ainult üks väike sünnimärk, vaevalt kolmandik endisest). Pärast 1,5-aastast ketoosis elamist leiti, et mul on pealael melanoom, mis ei ole aga aktiivne, rakud ei paljune (mitoose ei ole näha), kasvu asemel on näha taandarengut (Elulaeva tüürimine keset krooniliste haiguste merd).
Krooniliste haiguste juurpõhjused
Ortomolekulaarse meditsiini veebisaidil avaldatakse huvitavaid artikleid, millega püütakse edasi arendada ja kasutusele võtta Otto Warburgi tähtsat avastust aastast 1924. Mitokondrid on raku „energiajõujaamad” ja O. Warburg näitas, et nende kahjustused sunnivad rakku hakkama elus püsimiseks vajalikku energiat tootma kääritamisega – seega on vähi algpõhjus looduslik valik. Dr. Cheng avaldas 54 kirjandusviitega artikli „Peamiste krooniliste haiguste tunnused: ühtse süsteemibioloogia vaade” (The Hallmarks of Major Chronic Diseases: A Unified Systems Biology View), mille kohaselt olulisemate krooniliste haiguste puhul on tegelikult tegemist kümne juurpõhjusega, millest mitokondrite kahjustus on üks levinumaid. Mitokondrite kahjustus võib põhjustada 2. tüüpi suhkurtõbe ja metaboolset sündroomi, mittealkohoolset rasvmaksa, ateroskleroosi, südamepärgarteritõbe, südamepuudulikkust, Alzheimeri tõbe ja neurodegeneratiivseid haigusi, Parkinsoni tõbe, autoimmuunhaigusi, kroonilist neeruhaigust, depressiooni ja meeleoluhäireid, autismi, rasvumist, kõrgvererõhutõbe ja ka bioloogilist vananemist (mis erineb kronoloogilisest vananemisest). Kliiniliselt avalduvad juurpõhjuste kombinatsioonid eri haigustena, kuid bioloogiliselt on tegemist järgmiste häiretega: mitokondrite toimimise häired, ainevahetuse regulatsiooni häired, oksüdatiivne stress, immuunsüsteemi tasakaalu häired, hormonaalse tasakaalu häired, mikrobioomi häired, detoksifikatsiooni ja parandamissuutlikkuse häired.
Krooniliste haiguste kümme juurpõhjust on järgmised:
- keskkonna ja töökeskkonna toksiinid,
- dieedi ja ainevahetusega seotud stressorid,
- mikrotoitainetega varustatuse puudulikkus,
- kroonilised nakkused ja immunoloogilise regulatsiooni häired,
- hormonaalne tasakaalustamatus, endokriinsüsteemi häired,
- elustiili ja käitumisega seotud tegurid,
- psühhosotsiaalne ja emotsionaalne stress,
- embrüonaalse ja varase eluea arengu programmeerimine,
- geneetiline ja epigeneetiline tundlikkus,
- ravimisest tulenenud häired.
Erinevalt sümptomite ravimisele suunatud meditsiinist, mis – nagu nägime vähi puhul – kipub sattuma tohutu hulga haiguste lootusetusse tihnikusse, püüab ortomolekulaarne meditsiin leida ja ravida neid krooniliste haiguste juurpõhjusi, mida on siis kõigest kümme. Neid saame mõjutada erineval määral – mõnda tugevasti, mõnda üldse mitte –, kuid peaksime tegema kõik võimaliku, et mõjutada õiges suunas vähemalt neid põhjusi, mille mõjutamine on võimalik. Tähelepanu juhtimine juurpõhjuste mõjutamise võimalustele on kindlasti väga suur samm edasi, võrreldes fatalistliku seisukohaga, et vähk on paratamatu seal, kus on tegemist rakkude pooldumisega. Ka Rajani viidatud teoses „See raamat võib päästa sinu elu” on räägitud mõnest abinõust oma elu pikendamiseks, aga niisugust fundamentaalset vaadet sealt ei leia.
Vähi puhul toob dr Cheng välja kuus tunnust:
- rakkude kasvu hoogustava signaliseerimise püsimine,
- rakusurma (apoptoosi) vältimine,
- raku ainevahetuse ümberkorraldumine (O. Warburgi avastus, mis on seotud mitokondrite hingamisfunktsiooni kahjustusega),
- genoomi ebastabiilsus,
- kasvaja arengut toetav põletik,
- immuunsüsteemist möödahiilimine.
Mõjutada saab nendest vist kõige kergemini mitokondrite tööd sellega, et asendame ühekülgse süsivesikudieedi ketoosiga, väldime mitokondreid kahjustavaid toksiine (suitsetamine, alkohol), ülearu töödeldud toitusid, oleme füüsiliselt aktiivsed, liigume värskes õhus. Kõige hämmastavam on, et sellega ei vähenda me mitte üksnes vähi, vaid kõikide olulisemate krooniliste haiguste ilmumise tõenäosust. Integratiivne ortomolekulaarne meditsiin lähtub põhimõttest, et kroonilised haigused ei ole mitte hulk eri haigusi, vaid on ühtede ja samade bioloogiliste tasakaalustamatuste mitmesugused väljendumisviisid. Sageli põevad inimesed korraga mitut kroonilist haigust. Kui püütakse parandada haiguste juurpõhjusi (toitumise, detoksikatsiooni ja metabolismi parandamisega), siis hakkavad kõik kroonilised haigused paranema. Integratiivse ortomolekulaarse meditsiiniga saavutatakse sageli häid tulemusi, mida haigusespetsiifiline meditsiin ei oska seletadagi.
Krooniliste haiguste tunnuste kõrvutamine näitab, et krooniliste haiguste bioloogia on ühtne – ei ole nii, et iga krooniline haigus on isemoodi ja nõuab isemoodi ravi. Tuletame meelde, et vähigeneetikud jõudsid (vt dr K. Rajani raamat lk 327) tulemuseni, et ei ole olemas isegi sellist ühtset haigust nagu vähk: tegemist olevat sadade väga erinevate haigustega, mis kõik nõuavad erinevat ravi … Integratiivne ortomolekulaarne meditsiin püüab kindlaks teha ja ravida krooniliste haiguste juurpõhjusi (keskkonnatoksiinid, metaboolsed ja dieedist põhjustatud stressorid, mikrotoitainete puudus, kroonilised nakkused, hormoonitasakaalu häired, elustiili- ja psühhosotsiaalsed stressorid jne, sealhulgas ka ravimisest tingitud põhjused), kuna siis hakkavad nendest põhjustatud krooniliste haiguste tunnused (mitokondrite puudulik talitlus, metaboolne ebastabiilsus, oksüdatiivne stress, organismi eneseparandusvõime halvenemine) vähenema ja organism on taas suuteline end tervendama. Niimoodi saab jõuda krooniliste haiguste tõelise ravimiseni.
Kõige lihtsam viis oma elujõudu kosutada on karastada end ja liikuda värskes õhus. Talvelgi võib väljas leida vaimustavaid vaatepilte.
Autor(id): Mart Paberit | 29.11.2025 | Elujõud
November on hingedeaeg, kus tasuks mõelda selle üle, et iga inimese elu on lõplik. Selle lühikese aja jooksul, mis loodusest antud, tuleks teha kõik, et elu oma tarkuse või lollusega mitte lühendada, vaid kasutada kõige paremini enda ja teiste hüvanguks, enne kui meie sünnidaatumi järele ilmub ristiga daatum. Tuleks meelde tuletada lahkunuid: alles hiljuti meile kallis inimene elas ja tegi plaane, nüüd aga sümboliseerib teda vahest udupiisake, mis tõuseb Kuu poole:
Kaugete tähtede taga
kunagi kohtume kõik.
Foto 1. Novembrikuine udu tõuseb Kuu poole (Margarita Itskovitsi foto).
Õieti algab hingedeaeg Halloween’iga (vt https://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-halloween.php ). See sõna tuleneb vana-inglise keelest ja tähendab kõikide pühakute päeva laupäeva (All Hallows’ Even). Paljud rahvad süütavad sel päeval küünlaid kadunute mälestuseks ja saadavad e-kirju (USAs süüdatakse küünlad 85% peredest ja saadetakse üle 24 miljoni halloween’ikaardi). Selle püha aluseks on tegelikult keldi uusaasta Samhain – suve lõpp, kui karjused tulid loomadega mägedest koju ja algas tubaste tööde aeg.
Eestis on rohkem kombeks tähistada hingedepäeva (2. november). Käisin hiljuti Haapsalus Fra Mare Spas ja sealt jäid meelde kaks Arne Lepla maali, mis sobivad hingedeaja teemaga (vt pealkirja kaunistav pilt esilehel ja foto 2).
Foto 2. Arne Lepla maal, Fra Mare, Haapsalu.
Tehkem siis silmad lahti ja vaadakem ümberringi, mis räägib meile minevikust. Kuigi me ei taha sellest sageli mõelda, ümbritsevad meid mineviku varjud, meie eelkäijate unistused, plaanid ja tegude jäljed.
Haapsalu lähedal on Ungru lossi varemed (fotod 3 ja 4). Sellest pidi tulema imeilus barokkstiilis loss, kuid enne Esimest maailmasõda see päris valmis ei saanudki ning hiljem seisis ja ootas töö jätkumist. Nõukaajal hakkas Kiltsi lennuvälja ülem lossi varemeid lammutama lennuvälja aukude parandamiseks; tänu kohalike pingutustele jäi 2/3 varemetest siiski alles. Lumiselt teatetahvlilt kopeerisin pildi, kuidas see loss enne Esimest maailmasõda välja nägi.
Foto 3. Ungru lossi varemed
Foto 3. Ungru lossi varemed
Tallinna ümbruses on säilinud palju mineviku märke. Jõelähtme kivikirstkalmed on üle 3000 aasta, Rebala muinaspõllud üle 2000 aasta vanad. Tallinna äärelinnas Lasnamäel on kultusekivisid (Mustkivi ja veel kaks ohvrikivi Peterburi tee ääres Tallinki tennisekeskuse lähedal) ja Iru linnus – seal on tegutsenud hinged, kellest me vist enam ei arva, et nad võiksid tulla oma kunagist kodu vaatama.
Aga märke meie esivanemate tegutsemisest on ka lähemast minevikust.
Veidi üle 30 aasta tagasi kõndisime kuumal suvepäeval perega Lasnamäelt Pirita jõe poole. Panime oma väikse poisi istuma suure kivi otsa – lapsele meeldib istuda kõrgel ja vaadata maailma nii-öelda teise nurga alt. Mööda teerada tuli üks vanamees ja küsis: „Kas on ka hea istuda minu kivi peal?” Küsisin temalt, miks ta nimetab seda oma kiviks. Vanamees vastas, et praeguse võsa asemel oli temal siin ilus talu ja see kivi oli tema maa peal. Küsisin, kuidas on lood maa tagastamisega temale. Vanamees vastas, et seda loetakse nüüd linna maaks, suured majad on kõigest paarisaja meetri kaugusel, ja tema ise on juba nii vana, et ei suudaks seda talu enam üles ehitada. Arvatavasti märgib nüüd tedagi juba üks ristikene kusagil. – Tõesti, olid kunagi suured lootused ja plaanid, palju tööd tehti kõigest jõust, nii et ei olnud aega mahagi istuda. Ja nüüd on sellest alles ainult kivi, mille peal on lapsel hea istuda.
Kui kõndida Lasnamäel, võib sageli näha õunapuid, mis on kunagi istutatud talude õunaaedadesse. (Vt fotod.) Tuletame meelde filmi „Suvi”, kus Joosep Tootsi vanemad (Jüri Järveti ja Herta Elviste kehastuses) arutavad Raja talu noore peretütre pakkumist, et Raja talust võib saada noori õunapuid: „Noori õunapuid! …” – Nüüd on need õunapuud juba vanad, aga õunad on ikka veel maitsvad. Kui neid võtame, siis tänagem mõttes nende puude istutajaid.
Hingedekuu veereb juba kiiresti lõpu poole. Selle juhatasid sisse aukudega kõrvitsates põlevad küünlad ja postkasti pistetud verise käe mulaažid (Made in China). Praegu rikuvad hingedekuu meeleolu kõrvulukustavad paugud: noored proovivad juba pürotehnikat (vist jälle Made in China), et enda meelest vääriliselt tähistada jõule ja aastavahetust. – Mida kõike ei lähe küll tsiviliseeritud (!) inimestele vaja sõja ajal ja Ukraina abistamise asemel!!!
Poodides käivad juba Mustad reeded ja Mustad nädalad, millele kohe järgnevad jõulukampaaniad. Tundub, et jõulurahu on mineviku igand; uus trend on: kärts, mürts ja „Merry Christmas!”
Autor(id): Mart Paberit | 16.11.2025 | Arvamus, Elujõud
Hiljuti sattus mulle kätte Kairi Kuha „Elujõu käsiraamat” (Elujõuvaramu OÜ, 2020). Uurisin internetti ja leidsin, et raamat on saanud rohkesti positiivseid hinnanguid, mis on ilusti kokku võetud Kairi Kuha veebisaidi kairikuha.com/pood/elujou-kasiraamat alumises osas. Kõik hinnangud on kiitvad. Seda reklaamitrikki ei tasu võtta puhta kullana. Kui Kaur Kender ja Rain Lõhmus koostasid neid peaaegu kohustuslikke „prominentide hinnanguid” raamatule „Raha”, panid nad sinna, et tekitada elevust, viimasena ka „Indrek Neivelti hinnangu”: „Halb, halb raamat.”
Internetist ja raamatust selgub, et „elujõud” on Kairi Kuha lemmiksõna: „Elujõu käsiraamat”, Elujõuvaramu OÜ, elujõutoetaja, eheda elujõu hüved, ingliskeelse nimetuse Nutritional Balancing (ingl. k. „toitumise tasakaalustamine”) programmi kohta ütleb autor, et talle meeldib kasutada eesti keeles hoopis sisu edasi andvat nimetust „elujõuprogramm” („Elujõu käsiraamat”, lk 10). Paraku annab asja sisu edasi siiski ingliskeelne nimetus; tõlkevaste „elujõuprogramm” on demagoogiline –lugejat suunatakse uskuma, et tegu ei ole toitumise tasakaalustamise ettepanekutega, vaid „eheda elujõu” enda tagamisega.
Raamatu alguses on öeldud: „Vastutus raamatus esitatud ideede katsetamise eest lasub lugejal, raamat on puhtalt informatiivne ega ole mõeldud asendama arstiabi. Selle eesmärk ei ole diagnoosida ega ravida ühtegi füüsilist ega vaimset tervisehäiret ega teha nende kohta ettekirjutusi. Tervisehäirete korral palun pöörduda arsti poole.”
See traditsiooniline vastutusest lahtiütlemine terviseraamatute alguses (sest kunagi ei tea, milliseid kummalisi tõlgendusi võib lugeja välja mõelda) on selle raamatu puhul eriti õigustatud, seepärast kordame: 1) vastutus raamatus esitatud ideede katsetamise eest lasub lugejal; 2) tervisehäirete korral palun pöörduda arsti poole.
Autor ei ole kitsi lubadustega, mida tema raamatust leitav „tõeline, ehe elujõud” annab (lk 6–8):
- tugevam tervis,
- püsivam kõrge energiatase,
- positiivsemad emotsioonid,
- parem füüsiline vorm,
- atraktiivsem välimus,
- teravam mõistus,
- viljakam loomingulisus,
- suurem enesekindlus,
- sujuvamad suhted,
- nauditavam seks,
- lennukam eneseteostus,
- rohkem rahulolu eluga.
Inimesed on valmis pingutama, et saavutada kas või ühtegi neist eesmärkidest, rääkimata siis kõigist kaheteistkümnest. Kuid tegelikult peaks iga selline lubadus olema kontrollitud ja põhjendatud tõenditega, näiteks kirjandusviidetega. Autor pakub ainult ühe tõendi kõigi nende lubaduste kohta ja see on tema enda kogemus. Üksikjuhtumipõhist tõendust ei saa väga palju usaldada, isegi kui autor on siiras – mis sobib ühele, ei tarvitse sobida kõigile.
Autor teatab (lk 13) enda kohta: „Kaheksa aasta eest olin ma ilmselt kõige elujõuetumaid inimesi, keda toona teadsin. Ma olin põhjalikult läbi põlenud. Mu kehas ei olnud enam ainustki paika, mis oleks tundunud korras. Jõud oli täiesti otsas, praktiliselt kõikjalt valutas, liigesed raksusid ja valus oli midagi käeski hoida, migreenid olid pidevad, ärevus halvav, alatasa kimbutasid mind külmetushaigused, mu kilpnääre oli langenud alatalitluse piirimaile ning meeleolust ja keskendumisvõimest ei maksa üldse rääkima hakatagi.” Seejuures olevat ta juba pikka aega järginud tervislikke eluviise, söönud kodus valmistatud mahetoitu, teinud trenni, mediteerinud, kandnud mahetekstiile, puhastanud kodu sooda ja äädikaga, tal oli kena kodu, tore pere ja hea töökoht. Kuid see ei päästnud teda. Tavapärased tervislike eluviiside ja toitumise nõuanded ning pealtnäha väga head tingimused ei olevat taganud tema organismi tegelike vajaduste täitmist. Kogu selle talumatu enesetunde juures oli ta veri korras, kui piiripealsed kilpnäärmenäitajad välja arvata. Ta oli proovinud paljusid eri toitumispõhimõtteid ja teraapiaid, ilma et see olukorda parandanud oleks, kuni ükskord jõudis juukseanalüüsi ja elujõuprogrammini (Nutritional Balancing ehk „toitumise tasakaalustamine”, nagu juba teame), mis pakkusid talle täpselt seda, mida ta keha vajas. Sellest olevat alguse saanud tõeline muutus jne (kõik eespool nimetatud kaksteist lubadust täitusid).
Lühidalt öeldes: kui need vahendid aitasid autorit, järelikult olevat need õiged ja aitavat kindlasti ka teisi. – Sümptomite kirjelduse järgi võiks arvata, et autor oli raskesti haige, aga kuidas peab lugeja taipama, et tema oma tervisemurega on vaja pöörduda arsti poole, mitte lugeda seda raamatut?
See imeline tervenemine kõlab nagu muinasjutt, kuid võib siiski olla ka tõsi. On üldtuntud tõde, et enesesisendus võib teha imet: negatiivsed mõtted võivad inimese tappa, positiivsed mõtted võivad raskesti haige inimese tuua tagasi veel haua ääreltki. Selleks tuleb temas äratada elujõud, seekord siis päris tõeline ELUJÕUD, millel on väga vähe ühist kaeblemisega, et elujõud olevat lõpukorral. Hea arst oskab seda tõelist ELUJÕUDU äratada, panna haige uskuma tema võimesse oma ELUJÕUDU äratada ja kasvatada – positiivsete mõtetega, või näiteks külmaveeprotseduuridega jne (vt ka siin blogis LINK1 Positiivse ellusuhtumise süst türklastele, LINK2 Omal jõul läbi mustade maa (ehk: kuidas kõige paremini hoida oma tervist), LINK3 Minu kogemused „alternatiivmeditsiini” ja „teadmuspõhise raviga, LINK4 Liikumine kosutab elujõudu). Mõni haige terveneb arstide üllatuseks aga ise – ju siis leiab ise oma ELUJÕU. Olen lugenud juhtumist, kus ühe kirurgi ema haigestus soolevähki. Kirurg ei tahtnud oma ema ise opereerida ja kutsus appi kolm parimat kolleegi, koos tegidki nad operatsiooni. Kui kõhukoobas oli avatud, leidsid nad, et vähk oli juba väga laialdaselt levinud, operatsiooniga seda kõrvaldada ei olnud enam võimalik. Nad õmblesid operatsioonihaava jälle kinni ja ütlesid pärast patsiendi ärkamist narkoosist, et nüüd on kõik korras. Patsient hakkas jõudsalt kosuma (poeg, kuulus kirurg, ju ütles, et kõik on korras!) ja kõik haiguse sümptomid kadusid … Neli kirurgi pidid tunnistama, et meditsiinis juhtub mõnikord imesid.
Autori enda muinasjutulise paranemise propageerimine võib siiski olla ohtlik. Ta küll teatab, et ei taha midagi soovitada haigetele, aga kui loeme tema terviseseisundi kirjeldust, siis on selge, et pakutavast „eheda elujõu” programmist võib vaimustuda sarnaste sümptomitega inimene, kes peaks kiiresti pöörduma arstide poole, kuna tal võib olla raske depressioon, vähk või muu raske krooniline haigus; tavalise vereanalüüsiga neid kõiki ei saa tuvastada. – Tõsi, mõnikord ei saa ka arsti usaldada; leidub arste, kes seda ELUJÕU äratamist ei usu ja kirjutavad ainult välja retsepte (vt LINK3); mõnel juhul on ravimisandeta arst koguni hävitanud patsiendi ELUJÕU teatega, et „varsti te surete niikuinii”.
Mida tuleks arvata juukseanalüüside kasulikkusest? Vahest on siin midagi ühist homöopaatiaga: peavooluarstid ei saa aru, miks selline „posimine” ja ülisuured lahjendused võivad üldse kedagi aidata, aga patsiendid väidavad, et neid on homöopaatia aidanud. 40% prantslasi teatas 2004. a (seitse aastat hiljem juba 56%), et nad kasutavad homöopaatilisi ravimeid. Dr David Servan-Schreiber väidab (vt tema raamat „Kehale meeldib tõde”, Varrak, 2014, lk 107–109), et selle valdkonna arst uurib väga põhjalikult patsiendi isiksust ja käib selles pisut müstilises kohas, kus on kaalul füsioloogia tasakaal, kus käivituvad – või ei käivitu – enesetervendamise mehhanismid. Ta usub, et homöopaatia näitab meditsiini tulevikusuundi. Samas raamatus on veel palju selleteemalisi lugusid ja näiteid.
Homöopaatia õigustuseks tuleb öelda, et ülisuurte lahjendustega võidakse (tundlikku) patsienti küll vaimustada, kuid tema bioloogilisele kehale kahju arvatavasti ei tehta. See vastab Hippokratese õpetusele „Primum non nocere” (kõigepealt, ära tee kahju!), samas kui nn teadmuspõhine meditsiin jõuab mõnikord päris vastupidise põhimõtteni: kui ravimil ei ole (kahjulikke) kõrvaltoimeid, siis ei ole sellel arvatavasti ka mingit ravitoimet …
Selliseid homöopaatiale natuke sarnaseid lähenemisviise on veel teisigi. Kavatsuseta neisse süveneda võin siiski öelda, et Google leiab palju viiteid, kui anda otsisõnadeks ette näiteks „kvantpuudutus” („kogu maailmas kõige kiiremini leviv energiaravi meetod”!) (vt ka „Ülilaadiv kvantpuudutus”) ja „kvanttervendus” (nt „Kvanttervendus maatriksi teaduse ja Kõiksuse valguse vahel”). Kuigi nendest kõnelejad arvatavasti ei tea, mis on Plancki konstant, on kindlasti olemas neid, keda huvitavad originaalsed meetodid tervenemiseks ja jõudmiseks „Kõiksuse valguseni”. Kui need lähenemisviisid inimesi vaimustavad ja sisendavad neisse lootust, siis ei ole õigust ega põhjustki neid maha teha: mis sobib ühele, ei tarvitse sobida kõigile – Loodus on mitmekesine! Nõukaajal oleks sellised teooriad kõik maha tambitud, aga turumajanduses tuleb tõdeda, et kui (maksujõuline) nõudlus on olemas, tuleb seda rahuldada ja sellega kaasinimesi aidata. See aga avab ukse ärivõimalustele, paraku ka šarlatanidele, ja mõne inimese jaoks eneseteostusele. Nii leitav vaimustus aitab üle saada tüdimusest, mida tekitavad igav töö ja elu hallus, ning jõuda oma elumõtte leidmiseni.
Interneti andmetel võib juuste analüüsiga (LINK5 What Is a Hair Analysis Test?) teha kindlaks narkootikumide tarbimist viimase kolme kuu jooksul, raskmetallide sisaldust, mõnesid geneetilisi haigusi, karvasibulate DNA järgi ka inimeste omavahelist sugulust; samuti on juuksekarvade ja karvasibulate analüüs abiks kohtumeditsiinis.
Mis puutub nüüd juuste analüüsimise tehnilisse küljesse, siis on see mõnevõrra ikka veel kaheldav. Eri laborid kasutavad eri meetodeid ja kindlamate tulemuste saamiseks soovitatakse teha veel muidki teste (vt LINK5). Kindel on siiski see, et juuste võtmine analüüsiks inimese keha ei kahjusta ja tulemuste tõlgendaja arvatavasti oskab oma juttu niimoodi seada, et patsiendil tõuseb tuju ja suureneb usk tervistumisse. „Elujõu käsiraamat” on kirjutatud usaldava patsiendi jaoks väga optimistlikus toonis: raamatu autor väidab, et pakub „ehedat elujõudu”. Samas on väga olulisel kohal tänapäeva maailma ja tööstusliku toidutootmise mahategemine: õhk on saastunud, pinnas välja kurnatud, valgus ei ole looduslik, kõik poest ostetav sisaldab kahtlasi lisandeid (toiduvärvid, konservandid, pestitsiidid, hormoonid, ravimijäägid jne; ütlemata jäetakse, et nende sisaldus on väga väike). Selline negatiivsuse sisendamine võib ära võtta eluisugi, aga autor näeb väljapääsu: tehke juuste analüüs ja pakkuge oma kehale seda, mida ta vajab. Paraku mõjub see lihtsalt oma kauba kiitmisena.
Mõne väitega ei saa siiski üldse nõustuda. Näiteks väidab autor (lk 19), et taimed on intelligentsed ning kui me neid oma käega kasvatame, saavad nad meie energiaväljast teavet ja koguvad endasse just seda, mida meile on vaja … (Tegelikult on inimesel võimatu endale ise kogu vajalikku toitu kasvatada – tööjaotuse tekkimine ühiskonnas oli ikkagi põhjendatud.) Suure mõnuga loetleb autor läbipõlemise tunnuseid (lk 27–32) ja väidab, et meditsiin ei suuda diagnoosida selle põhjusi (lk 33–40). Aga põhjuseks olevat mineraalainete puudus! Korraks mainib ta ka jahu ja suhkru liigset tarbimist (lk 41), aga edasi läheb autor ikkagi mineraalainete lainel. Ta väidab, et kui inimene ei saa piisavalt „biokättesaadavat kaltsiumi”, hakkab organism endasse koguma „tagavaraosasid”: vaske, strontsiumi, pliid või kaadmiumi, magneesiumipuuduse korral koguvat organism endasse niklit. Need väited on arstiteaduse ja biokeemia seisukohast päris imelikud! Dr Thomas E. Levy väga paljude kirjandusviidetega raamatutes („Surm kaltsiumi läbi”, Suur Puu, 2022; „Magnesium. Reversing Disease”, MedFox Publishing 2019; tõlke eesti keelde avaldab peatselt Suur Puu) ei ole sellistest ohtudest igatahes räägitud. Küll aga väidab dr Levy kaltsiumile pühendatud raamatus, et inimesel ei ole kunagi puudus „biokättesaadavast” kaltsiumist; tegelikult on tema kehas kaltsiumiuputus – see kaltsium pärineb C-, D- ja K2-vitamiini nappuse tõttu lagunevatest luudest (osteoporoos).
Raamat on täis mitmesuguseid kummalisi väiteid, aga neid kõiki ei saa ruumipuudusel käsitleda. Mainida võiks vahest autori vaenulikkust kohvi suhtes, välja arvatud kohvi kasutamine klistiiri tegemiseks. Viimast on meedikud kunagi küll katsetanud, kuid tunnistanud selle mõttetuks või isegi kahjulikuks (kofeiin imendub ka pärasoolest, tekkida võib jämesoole ärritus, samuti häired elektrolüütidega varustatuses, selline originaalne klistiir on kaks korda lõppenud surmaga LINK6 Ask the (Science-Based) Pharmacist: What are the benefits of coffee enemas?).
Eraldi tahaksin nimetada veel autori väga ettevaatlikku suhtumist C-vitamiinisse (lk 181). Eesti keeles on ilmunud dr Thomas E. Levy raamat „C-vitamiin – esmane rohi kõikide hädade vastu” (Suur Puu, 2019). Dr Levy viitab seal (lk 100-101) ühele väga suurele uuringule, mille järeldus kõlas nii: „C-vitamiini manustamine ei ole seotud neerukivide tekke riskiga” ja soovitus „rutiinselt piirata C-vitamiini koguseid neerukivide tekke ärahoidmiseks tundub olevat põhjendamatu.” Küll aga võib sellest raamatust leida väga palju kirjeldusi ja viiteid, kuidas C-vitamiini energilise manustamisega on ravitud väga ohtlikke mürgistusi ja haigusi, mis muidu oleksid lõppenud patsiendi surmaga.
Ma ei taha väita, et juukseid pole vaja analüüsida. Analüüsi tulemuste tõlgendamiseks läheb aga vaja head meditsiinilist haridust ja arstlikku intuitsiooni. Dr Levy kirjeldab raamatus „Surm kaltsiumi läbi” (lk 10), kuidas hambaarst dr Huggins, kelle juures ta töötas, laskis kõikidel patsientidel ja ka dr Levyl teha juuste analüüsi. Peaaegu igaühel, sealhulgas ka dr Levyl, oli juustesse kogunenud liigset kaltsiumi. Dr Huggins selgitas, et Ameerika toidulaud paneb pea kõik inimesed sööma tohutuid kaltsiumikoguseid; vanemas täiskasvanueas on meie kehas juba liiga palju kaltsiumi, mis kahjustab tervist. Kaltsiumist vabanemiseks on vaja kõrvaldada kõik hammastega seotud toksiiniallikad, manustada järjepidevalt teatavaid vitamiine ja magneesiumi ning vältida kaltsiumi saamist toidust ja toidulisanditest. Dr Levy pidi laskma oma suretatud ja ravitud juurekanaliga hamba välja tõmmata ja järgima dr Hugginsi muid soovitusi – nii õnnestus mõne aastaga jõuda juuste normaalse kaltsiumisisalduseni.
KOKKUVÕTE
- Tervisehäirete korral tuleb pöörduda arsti poole.
- Lugeja võib raamatus esitatud ideesid katsetada ainult omal vastutusel. NB! Kui ta seejuures maksab mõne tasulise teenuse eest, teeb ta seda omal vastutusel – selle raha eest ei taga talle keegi mitte midagi! Haigestumise korral vt punkt 1.
- Raamatus leiduvate elukeskkonna üle kurtmiste puhul tuleb püüda säilitada kainet mõistust ja optimismi – optimism on elujõu alus.
- Lugeja ei tohi alluda raamatu sisendustele, et ta elab toitainepuuduses, on haige, kurnatud, väsinud, mürgistatud ja et igal juhul läheb talle vaja mingit erilist „puhastumist”. Toitainepuuduse vastu aitavad teadlik toitumine ja toidulisandid, puhastumise mehhanismid on evolutsiooniga meie kehasse sisse ehitatud. Paraku on primaatidel (ja siis ka inimesel) läinud kaduma võime ise sünteesida C-vitamiini, seepärast tuleb vähemalt raske mürgistuse korral manustada C-vitamiini (vt Th. E. Levy „C-vitamiin – esmane rohi kõikide hädade vastu”).
Ei ole vaja kaasa joosta iga moeveidrusega, meeles tuleb pidada tuntud tõdesid: keha vajab liikumist, karastamist ja teadlikku toitumist. Tõsi, teadliku toitumise põhimõtteid on viimastel aastakümnenditel muudetud: praeguste arusaamade põhjal on rasvad kasulikud ja kergesti seeduvad süsivesikud kahjulikud. Tervist ei riku peamiselt mitte elukeskkond, vaid kahjulikud harjumused (suitsetamine, alkohol, narkootikumid), mugavus, vähene liikumine ja rasvumine. On vaja püüda selle poole, et püsiksime oma noorpõlvekaalus. Tuleb ikka mõelda, mida veel saaks teha oma tervise heaks, ja mõista, et kunagi pole sellest mõeldud liiga palju. Tuleb end tervise alal harida, et mitte langeda šarlatanide ohvriks.
Aga kuidas end siis harida? Kui jätame kõrvale ülikooli astumise võimaluse, on parim viis enda harimiseks heade raamatute lugemine. Inimene, kes tahab rohkem teada saada oma kehast ja tugevdada oma elujõudu, võib alustada prof. Aili Paju raamatust „Loodusravi” (Maalehe Raamat 2007). Raviarstina saadud kogemusi isegi väga raske haige ELUJÕU turgutamisel on A. Paju esitanud raamatus „Elujõud ja loodusravi” (Hermes 2013). A. Paju käsitleb meditsiiniteadmiste kõrval üht arstitöö tähtsaimat külge, nimelt suhtlemist haigega, haige mõtteviisi muutmist, haigusele allavandumise asendamist eluisu, lootuse ja ELUJÕU äratamisega. Tervise tagamise toitumuslike külgede kohta soovitan lugeda dr Th. E. Levy raamatuid, mida on avaldanud kirjastus Suur Puu: „C vitamiin – esmane rohi kõikide hädade vastu” (eesti keeles, 2019) ja „Surm kaltsiumi läbi” (eesti keeles, 2022). Veel üks hea raamat on Th. E. Levy „Magnesium. Reversing Disease” (2019); eestikeelse tõlke „Magneesium. Tagasikäik haigustele” avaldab kirjastus Suur Puu lähiajal.
