Kairi Kuha „Elujõu käsiraamat” (Elujõuvaramu OÜ 2020)

Autor(id): Mart Paberit | 16.11.2025 | Arvamus, Elujõud

Hiljuti sattus mulle kätte Kairi Kuha „Elujõu käsiraamat” (Elujõuvaramu OÜ, 2020). Uurisin internetti ja leidsin, et raamat on saanud rohkesti positiivseid hinnanguid, mis on ilusti kokku võetud Kairi Kuha veebisaidi kairikuha.com/pood/elujou-kasiraamat alumises osas. Kõik hinnangud on kiitvad. Seda reklaamitrikki ei tasu võtta puhta kullana. Kui Kaur Kender ja Rain Lõhmus koostasid neid peaaegu kohustuslikke „prominentide hinnanguid” raamatule „Raha”, panid nad sinna, et tekitada elevust, viimasena ka „Indrek Neivelti hinnangu”: „Halb, halb raamat.”

Internetist ja raamatust selgub, et „elujõud” on Kairi Kuha lemmiksõna: „Elujõu käsiraamat”, Elujõuvaramu OÜ, elujõutoetaja, eheda elujõu hüved, ingliskeelse nimetuse Nutritional Balancing (ingl. k. „toitumise tasakaalustamine”) programmi kohta ütleb autor, et talle meeldib kasutada eesti keeles hoopis sisu edasi andvat nimetust „elujõuprogramm” („Elujõu käsiraamat”, lk 10). Paraku annab asja sisu edasi siiski ingliskeelne nimetus; tõlkevaste „elujõuprogramm” on demagoogiline –lugejat suunatakse uskuma, et tegu ei ole toitumise tasakaalustamise ettepanekutega, vaid „eheda elujõu” enda tagamisega.

Raamatu alguses on öeldud: „Vastutus raamatus esitatud ideede katsetamise eest lasub lugejal, raamat on puhtalt informatiivne ega ole mõeldud asendama arstiabi. Selle eesmärk ei ole diagnoosida ega ravida ühtegi füüsilist ega vaimset tervisehäiret ega teha nende kohta ettekirjutusi. Tervisehäirete korral palun pöörduda arsti poole.”

See traditsiooniline vastutusest lahtiütlemine terviseraamatute alguses (sest kunagi ei tea, milliseid kummalisi tõlgendusi võib lugeja välja mõelda) on selle raamatu puhul eriti õigustatud, seepärast kordame: 1) vastutus raamatus esitatud ideede katsetamise eest lasub lugejal; 2) tervisehäirete korral palun pöörduda arsti poole.

Autor ei ole kitsi lubadustega, mida tema raamatust leitav „tõeline, ehe elujõud” annab (lk 6–8):

1. tugevam tervis,
2. püsivam kõrge energiatase,
3. positiivsemad emotsioonid,
4. parem füüsiline vorm,
5. atraktiivsem välimus,
6. teravam mõistus,
7. viljakam loomingulisus,
8. suurem enesekindlus,
9. sujuvamad suhted,
10. nauditavam seks,
11. lennukam eneseteostus,
12. rohkem rahulolu eluga.

Inimesed on valmis pingutama, et saavutada kas või ühtegi neist eesmärkidest, rääkimata siis kõigist kaheteistkümnest. Kuid tegelikult peaks iga selline lubadus olema kontrollitud ja põhjendatud tõenditega, näiteks kirjandusviidetega. Autor pakub ainult ühe tõendi kõigi nende lubaduste kohta ja see on tema enda kogemus. Üksikjuhtumipõhist tõendust ei saa väga palju usaldada, isegi kui autor on siiras – mis sobib ühele, ei tarvitse sobida kõigile.

Autor teatab (lk 13) enda kohta: „Kaheksa aasta eest olin ma ilmselt kõige elujõuetumaid inimesi, keda toona teadsin. Ma olin põhjalikult läbi põlenud. Mu kehas ei olnud enam ainustki paika, mis oleks tundunud korras. Jõud oli täiesti otsas, praktiliselt kõikjalt valutas, liigesed raksusid ja valus oli midagi käeski hoida, migreenid olid pidevad, ärevus halvav, alatasa kimbutasid mind külmetushaigused, mu kilpnääre oli langenud alatalitluse piirimaile ning meeleolust ja keskendumisvõimest ei maksa üldse rääkima hakatagi.” Seejuures olevat ta juba pikka aega järginud tervislikke eluviise, söönud kodus valmistatud mahetoitu, teinud trenni, mediteerinud, kandnud mahetekstiile, puhastanud kodu sooda ja äädikaga, tal oli kena kodu, tore pere ja hea töökoht. Kuid see ei päästnud teda. Tavapärased tervislike eluviiside ja toitumise nõuanded ning pealtnäha väga head tingimused ei olevat taganud tema organismi tegelike vajaduste täitmist. Kogu selle talumatu enesetunde juures oli ta veri korras, kui piiripealsed kilpnäärmenäitajad välja arvata. Ta oli proovinud paljusid eri toitumispõhimõtteid ja teraapiaid, ilma et see olukorda parandanud oleks, kuni ükskord jõudis juukseanalüüsi ja elujõuprogrammini (Nutritional Balancing ehk „toitumise tasakaalustamine”, nagu juba teame), mis pakkusid talle täpselt seda, mida ta keha vajas. Sellest olevat alguse saanud tõeline muutus jne (kõik eespool nimetatud kaksteist lubadust täitusid).

Lühidalt öeldes: kui need vahendid aitasid autorit, järelikult olevat need õiged ja aitavat kindlasti ka teisi. – Sümptomite kirjelduse järgi võiks arvata, et autor oli raskesti haige, aga kuidas peab lugeja taipama, et tema oma tervisemurega on vaja pöörduda arsti poole, mitte lugeda seda raamatut?

See imeline tervenemine kõlab nagu muinasjutt, kuid võib siiski olla ka tõsi. On üldtuntud tõde, et enesesisendus võib teha imet: negatiivsed mõtted võivad inimese tappa, positiivsed mõtted võivad raskesti haige inimese tuua tagasi veel haua ääreltki. Selleks tuleb temas äratada elujõud, seekord siis päris tõeline ELUJÕUD, millel on väga vähe ühist kaeblemisega, et elujõud olevat lõpukorral. Hea arst oskab seda tõelist ELUJÕUDU äratada, panna haige uskuma tema võimesse oma ELUJÕUDU äratada ja kasvatada – positiivsete mõtetega, või näiteks külmaveeprotseduuridega jne (vt ka siin blogis LINK1 Positiivse ellusuhtumise süst türklastele, LINK2 Omal jõul läbi mustade maa (ehk: kuidas kõige paremini hoida oma tervist), LINK3 Minu kogemused „alternatiivmeditsiini” ja „teadmuspõhise raviga, LINK4 Liikumine kosutab elujõudu). Mõni haige terveneb arstide üllatuseks aga ise – ju siis leiab ise oma ELUJÕU. Olen lugenud juhtumist, kus ühe kirurgi ema haigestus soolevähki. Kirurg ei tahtnud oma ema ise opereerida ja kutsus appi kolm parimat kolleegi, koos tegidki nad operatsiooni. Kui kõhukoobas oli avatud, leidsid nad, et vähk oli juba väga laialdaselt levinud, operatsiooniga seda kõrvaldada ei olnud enam võimalik. Nad õmblesid operatsioonihaava jälle kinni ja ütlesid pärast patsiendi ärkamist narkoosist, et nüüd on kõik korras. Patsient hakkas jõudsalt kosuma (poeg, kuulus kirurg, ju ütles, et kõik on korras!) ja kõik haiguse sümptomid kadusid … Neli kirurgi pidid tunnistama, et meditsiinis juhtub mõnikord imesid.

Autori enda muinasjutulise paranemise propageerimine võib siiski olla ohtlik. Ta küll teatab, et ei taha midagi soovitada haigetele, aga kui loeme tema terviseseisundi kirjeldust, siis on selge, et pakutavast „eheda elujõu” programmist võib vaimustuda sarnaste sümptomitega inimene, kes peaks kiiresti pöörduma arstide poole, kuna tal võib olla raske depressioon, vähk või muu raske krooniline haigus; tavalise vereanalüüsiga neid kõiki ei saa tuvastada. – Tõsi, mõnikord ei saa ka arsti usaldada; leidub arste, kes seda ELUJÕU äratamist ei usu ja kirjutavad ainult välja retsepte (vt LINK3); mõnel juhul on ravimisandeta arst koguni hävitanud patsiendi ELUJÕU teatega, et „varsti te surete niikuinii”.

Mida tuleks arvata juukseanalüüside kasulikkusest? Vahest on siin midagi ühist homöopaatiaga: peavooluarstid ei saa aru, miks selline „posimine” ja ülisuured lahjendused võivad üldse kedagi aidata, aga patsiendid väidavad, et neid on homöopaatia aidanud. 40% prantslasi teatas 2004. a (seitse aastat hiljem juba 56%), et nad kasutavad homöopaatilisi ravimeid. Dr David Servan-Schreiber väidab (vt tema raamat „Kehale meeldib tõde”, Varrak, 2014, lk 107–109), et selle valdkonna arst uurib väga põhjalikult patsiendi isiksust ja käib selles pisut müstilises kohas, kus on kaalul füsioloogia tasakaal, kus käivituvad – või ei käivitu – enesetervendamise mehhanismid. Ta usub, et homöopaatia näitab meditsiini tulevikusuundi. Samas raamatus on veel palju selleteemalisi lugusid ja näiteid.

Homöopaatia õigustuseks tuleb öelda, et ülisuurte lahjendustega võidakse (tundlikku) patsienti küll vaimustada, kuid tema bioloogilisele kehale kahju arvatavasti ei tehta. See vastab Hippokratese õpetusele „Primum non nocere” (kõigepealt, ära tee kahju!), samas kui nn teadmuspõhine meditsiin jõuab mõnikord päris vastupidise põhimõtteni: kui ravimil ei ole (kahjulikke) kõrvaltoimeid, siis ei ole sellel arvatavasti ka mingit ravitoimet …

Selliseid homöopaatiale natuke sarnaseid lähenemisviise on veel teisigi. Kavatsuseta neisse süveneda võin siiski öelda, et Google leiab palju viiteid, kui anda otsisõnadeks ette näiteks „kvantpuudutus” („kogu maailmas kõige kiiremini leviv energiaravi meetod”!) (vt ka „Ülilaadiv kvantpuudutus”) ja „kvanttervendus” (nt „Kvanttervendus maatriksi teaduse ja Kõiksuse valguse vahel”). Kuigi nendest kõnelejad arvatavasti ei tea, mis on Plancki konstant, on kindlasti olemas neid, keda huvitavad originaalsed meetodid tervenemiseks ja jõudmiseks „Kõiksuse valguseni”. Kui need lähenemisviisid inimesi vaimustavad ja sisendavad neisse lootust, siis ei ole õigust ega põhjustki neid maha teha: mis sobib ühele, ei tarvitse sobida kõigile – Loodus on mitmekesine! Nõukaajal oleks sellised teooriad kõik maha tambitud, aga turumajanduses tuleb tõdeda, et kui (maksujõuline) nõudlus on olemas, tuleb seda rahuldada ja sellega kaasinimesi aidata. See aga avab ukse ärivõimalustele, paraku ka šarlatanidele, ja mõne inimese jaoks eneseteostusele. Nii leitav vaimustus aitab üle saada tüdimusest, mida tekitavad igav töö ja elu hallus, ning jõuda oma elumõtte leidmiseni.

Interneti andmetel võib juuste analüüsiga (LINK5 What Is a Hair Analysis Test?) teha kindlaks narkootikumide tarbimist viimase kolme kuu jooksul, raskmetallide sisaldust, mõnesid geneetilisi haigusi, karvasibulate DNA järgi ka inimeste omavahelist sugulust; samuti on juuksekarvade ja karvasibulate analüüs abiks kohtumeditsiinis.

Mis puutub nüüd juuste analüüsimise tehnilisse küljesse, siis on see mõnevõrra ikka veel kaheldav. Eri laborid kasutavad eri meetodeid ja kindlamate tulemuste saamiseks soovitatakse teha veel muidki teste (vt LINK5). Kindel on siiski see, et juuste võtmine analüüsiks inimese keha ei kahjusta ja tulemuste tõlgendaja arvatavasti oskab oma juttu niimoodi seada, et patsiendil tõuseb tuju ja suureneb usk tervistumisse. „Elujõu käsiraamat” on kirjutatud usaldava patsiendi jaoks väga optimistlikus toonis: raamatu autor väidab, et pakub „ehedat elujõudu”. Samas on väga olulisel kohal tänapäeva maailma ja tööstusliku toidutootmise mahategemine: õhk on saastunud, pinnas välja kurnatud, valgus ei ole looduslik, kõik poest ostetav sisaldab kahtlasi lisandeid (toiduvärvid, konservandid, pestitsiidid, hormoonid, ravimijäägid jne; ütlemata jäetakse, et nende sisaldus on väga väike). Selline negatiivsuse sisendamine võib ära võtta eluisugi, aga autor näeb väljapääsu: tehke juuste analüüs ja pakkuge oma kehale seda, mida ta vajab. Paraku mõjub see lihtsalt oma kauba kiitmisena.

Mõne väitega ei saa siiski üldse nõustuda. Näiteks väidab autor (lk 19), et taimed on intelligentsed ning kui me neid oma käega kasvatame, saavad nad meie energiaväljast teavet ja koguvad endasse just seda, mida meile on vaja … (Tegelikult on inimesel võimatu endale ise kogu vajalikku toitu kasvatada – tööjaotuse tekkimine ühiskonnas oli ikkagi põhjendatud.) Suure mõnuga loetleb autor läbipõlemise tunnuseid (lk 27–32) ja väidab, et meditsiin ei suuda diagnoosida selle põhjusi (lk 33–40). Aga põhjuseks olevat mineraalainete puudus! Korraks mainib ta ka jahu ja suhkru liigset tarbimist (lk 41), aga edasi läheb autor ikkagi mineraalainete lainel. Ta väidab, et kui inimene ei saa piisavalt „biokättesaadavat kaltsiumi”, hakkab organism endasse koguma „tagavaraosasid”: vaske, strontsiumi, pliid või kaadmiumi, magneesiumipuuduse korral koguvat organism endasse niklit. Need väited on arstiteaduse ja biokeemia seisukohast päris imelikud! Dr Thomas E. Levy väga paljude kirjandusviidetega raamatutes („Surm kaltsiumi läbi”, Suur Puu, 2022; „Magnesium. Reversing Disease”, MedFox Publishing 2019; tõlke eesti keelde avaldab peatselt Suur Puu) ei ole sellistest ohtudest igatahes räägitud. Küll aga väidab dr Levy kaltsiumile pühendatud raamatus, et inimesel ei ole kunagi puudus „biokättesaadavast” kaltsiumist; tegelikult on tema kehas kaltsiumiuputus – see kaltsium pärineb C-, D- ja K2-vitamiini nappuse tõttu lagunevatest luudest (osteoporoos).

Raamat on täis mitmesuguseid kummalisi väiteid, aga neid kõiki ei saa ruumipuudusel käsitleda. Mainida võiks vahest autori vaenulikkust kohvi suhtes, välja arvatud kohvi kasutamine klistiiri tegemiseks. Viimast on meedikud kunagi küll katsetanud, kuid tunnistanud selle mõttetuks või isegi kahjulikuks (kofeiin imendub ka pärasoolest, tekkida võib jämesoole ärritus, samuti häired elektrolüütidega varustatuses, selline originaalne klistiir on kaks korda lõppenud surmaga LINK6 Ask the (Science-Based) Pharmacist: What are the benefits of coffee enemas?).

Eraldi tahaksin nimetada veel autori väga ettevaatlikku suhtumist C-vitamiinisse (lk 181). Eesti keeles on ilmunud dr Thomas E. Levy raamat „C-vitamiin – esmane rohi kõikide hädade vastu” (Suur Puu, 2019). Dr Levy viitab seal (lk 100-101) ühele väga suurele uuringule, mille järeldus kõlas nii: „C-vitamiini manustamine ei ole seotud neerukivide tekke riskiga” ja soovitus „rutiinselt piirata C-vitamiini koguseid neerukivide tekke ärahoidmiseks tundub olevat põhjendamatu.” Küll aga võib sellest raamatust leida väga palju kirjeldusi ja viiteid, kuidas C-vitamiini energilise manustamisega on ravitud väga ohtlikke mürgistusi ja haigusi, mis muidu oleksid lõppenud patsiendi surmaga.

Ma ei taha väita, et juukseid pole vaja analüüsida. Analüüsi tulemuste tõlgendamiseks läheb aga vaja head meditsiinilist haridust ja arstlikku intuitsiooni. Dr Levy kirjeldab raamatus „Surm kaltsiumi läbi” (lk 10), kuidas hambaarst dr Huggins, kelle juures ta töötas, laskis kõikidel patsientidel ja ka dr Levyl teha juuste analüüsi. Peaaegu igaühel, sealhulgas ka dr Levyl, oli juustesse kogunenud liigset kaltsiumi. Dr Huggins selgitas, et Ameerika toidulaud paneb pea kõik inimesed sööma tohutuid kaltsiumikoguseid; vanemas täiskasvanueas on meie kehas juba liiga palju kaltsiumi, mis kahjustab tervist. Kaltsiumist vabanemiseks on vaja kõrvaldada kõik hammastega seotud toksiiniallikad, manustada järjepidevalt teatavaid vitamiine ja magneesiumi ning vältida kaltsiumi saamist toidust ja toidulisanditest. Dr Levy pidi laskma oma suretatud ja ravitud juurekanaliga hamba välja tõmmata ja järgima dr Hugginsi muid soovitusi – nii õnnestus mõne aastaga jõuda juuste normaalse kaltsiumisisalduseni.

KOKKUVÕTE

1. Tervisehäirete korral tuleb pöörduda arsti poole.
2. Lugeja võib raamatus esitatud ideesid katsetada ainult omal vastutusel. NB! Kui ta seejuures maksab mõne tasulise teenuse eest, teeb ta seda omal vastutusel – selle raha eest ei taga talle keegi mitte midagi! Haigestumise korral vt punkt 1.
3. Raamatus leiduvate elukeskkonna üle kurtmiste puhul tuleb püüda säilitada kainet mõistust ja optimismi – optimism on elujõu alus.
4. Lugeja ei tohi alluda raamatu sisendustele, et ta elab toitainepuuduses, on haige, kurnatud, väsinud, mürgistatud ja et igal juhul läheb talle vaja mingit erilist „puhastumist”. Toitainepuuduse vastu aitavad teadlik toitumine ja toidulisandid, puhastumise mehhanismid on evolutsiooniga meie kehasse sisse ehitatud. Paraku on primaatidel (ja siis ka inimesel) läinud kaduma võime ise sünteesida C-vitamiini, seepärast tuleb vähemalt raske mürgistuse korral manustada C-vitamiini (vt Th. E. Levy „C-vitamiin – esmane rohi kõikide hädade vastu”).

Ei ole vaja kaasa joosta iga moeveidrusega, meeles tuleb pidada tuntud tõdesid: keha vajab liikumist, karastamist ja teadlikku toitumist. Tõsi, teadliku toitumise põhimõtteid on viimastel aastakümnenditel muudetud: praeguste arusaamade põhjal on rasvad kasulikud ja kergesti seeduvad süsivesikud kahjulikud. Tervist ei riku peamiselt mitte elukeskkond, vaid kahjulikud harjumused (suitsetamine, alkohol, narkootikumid), mugavus, vähene liikumine ja rasvumine. On vaja püüda selle poole, et püsiksime oma noorpõlvekaalus. Tuleb ikka mõelda, mida veel saaks teha oma tervise heaks, ja mõista, et kunagi pole sellest mõeldud liiga palju. Tuleb end tervise alal harida, et mitte langeda šarlatanide ohvriks.

Aga kuidas end siis harida? Kui jätame kõrvale ülikooli astumise võimaluse, on parim viis enda harimiseks heade raamatute lugemine. Inimene, kes tahab rohkem teada saada oma kehast ja tugevdada oma elujõudu, võib alustada prof. Aili Paju raamatust „Loodusravi” (Maalehe Raamat 2007). Raviarstina saadud kogemusi isegi väga raske haige ELUJÕU turgutamisel on A. Paju esitanud raamatus „Elujõud ja loodusravi” (Hermes 2013). A. Paju käsitleb meditsiiniteadmiste kõrval üht arstitöö tähtsaimat külge, nimelt suhtlemist haigega, haige mõtteviisi muutmist, haigusele allavandumise asendamist eluisu, lootuse ja ELUJÕU äratamisega. Tervise tagamise toitumuslike külgede kohta soovitan lugeda dr Th. E. Levy raamatuid, mida on avaldanud kirjastus Suur Puu: „C vitamiin – esmane rohi kõikide hädade vastu” (eesti keeles, 2019) ja „Surm kaltsiumi läbi” (eesti keeles, 2022). Veel üks hea raamat on Th. E. Levy „Magnesium. Reversing Disease” (2019); eestikeelse tõlke „Magneesium. Tagasikäik haigustele” avaldab kirjastus Suur Puu lähiajal.