Tõuse ja sära!

Koolibri

Koolibri

Naistepäeva puhul võib meelde tuletada igivana teemat „tõuse ja sära”, täpsemalt, kuidas mõned meessoo esindajad peavad vajalikuks ja oskavad otsustaval hetkel ikka tõusta ja särada:

See võiks meidki mõtlema panna!

Sir David Attenborough, ise ka meessoo esindaja, tuletab siiski meelde, et iga sekund sellist säramist kulutab väga tugevasti säraja energiavarusid. Õnneks selgub juba üsna kiiresti, et „esitus on veenev” ja õnnelikud noored lähevad pesa punuma.

Koolibri

Koolibri

Mõtteid karastamisest

Talisupleja

Talisupleja

Fotoaparaadi ette jäi veel üks talisupleja Pirita rannas. Tegemist on kindlasti väga tervisliku ettevõtmisega, kuna 2-meetrise vahemaa hoidmisega siin muret ei ole. Muus osas lähevad arvamused aga natuke lahku.

Hollandi imemees Wim Hof kiidab seda ettevõtmist kõvasti (LINK ): see võimaldab hakata reguleerima oma keha funktsioone, kutsuda esile hormeesi (organismi ajutine mõjutamine mõne loodusliku stressifaktoriga (vähene söömine, külm jne) avaldab kasulikku toimet, mida nimetatakse hormeesiks), peletada eemale haigused jne. Siiski soovitab ka Wim Hof olla pigem ettevaatlik, mitte kunagi minna üle oma piiri, kuulata oma keha, mitte ego soovitusi.

Perearst dr Saadi soovitab olla ettevaatlik (LINK) ja mitte alustada oma karastamist enne arstiga rääkimist. – Arstiga rääkida võib muidugi ikka, aga ükski südametunnistusega perearst ei tohiks vist kiita ka metsajooksu ega suusatamist: igaüks teab arvatavasti  kedagi, kes oli parimas meheeas ja justkui hea tervise juures, aga kelle metsajooks või suusatamine lõppes kurvalt. – Elu on tõesti mitmekesine ning oma tervise eest vastutab ikkagi igaüks ise, jälgides oma enesetunnet. Ettevaatlikult alustamist ja oma sisetunde kuulamist ei asenda mitte miski. Eriti hoolikalt tuleb jälgida, et kellegi eeskuju või soovituse järgimine ei kujuneks olulisemaks oma sisetunde kuulamisest. Vastunäidustuste olemasolu korral tuleks olla kahekordselt ettevaatlik – üks hea näide on kroonilise neerupõletiku puhul jalgade külma veega pesemise järkjärguline alustamine siin blogi artiklis „Minu kogemused „alternatiivmeditsiini” ja „teadmuspõhise raviga”” (elujõu äratamiseks kasutati seal lisaks karastamisele ilmselt mingil määral ka liikumisravi). Igatahes ei tuleks mitte kunagi minna iga hinna eest endale midagi „tõestama” või teistele näitama. (Wim Hof, tõsi, näiliselt ei järgi seda põhimõtet, aga ta ei tee vist midagi „iga hinna eest” – ikka ainult seni, kuni see meeldib või on vähemalt enam-vähem talutav.)

Wim Hofi raamat on väga huvitav ja hariv ning ütleb kindlasti väga palju meie füsioloogia ning ühtlasi ka mineviku kohta. Kuidas me üldse suutsime elada enne keskkütte ja soojaveekraani ajastut? Aga inimesed ikkagi elasid ka siis … Kõigest 200 aastat tagasi mõisteti vanniskäigu mõnude all midagi hoopis muud kui meie ajal:

Onegin aina omaette
Childe Haroldina mõtiskles,
aovalgel istus vannivette,
kus jääkristalle kõlises.

(A.S. Puškin „Jevgeni Onegin”, 4 pt., XLIV, Betti Alveri tõlge. Vene keeles kõlab see isegi veel natuke karmimalt: mitte „aovalgel”, vaid „со сна”, ehk siis – „otse voodist”!)

Mina avastasin kunagi enda jaoks, et pärast lõunasööki on talvel väga meeldiv jalutada triiksärgi väel. Kiire käimine annab sooja. Kord algas tihe lumesadu, triiksärk sai läbimärjaks, aga tervisele see midagi halba ei teinud. Ainus häda oli see, et lumises pargis triiksärgi väel jalutajat pandi tähele ja kord hakkas keegi mul isegi järel käima, küllap selleks, et vajaduse korral kutsuda sellele hullule arst.

Minu oma talisuplejastaaž jäi lühikeseks – tegelesin sellega mõned nädalad 1993. a märtsis, kui jäin ilma tööta. Hommikune jooks ja hüppamine hommikuhämaruses Pirita jõkke rahustasid suurepäraselt ärevust ja andsid hea enesetunde terveks päevaks. Käisin pärast seda mööda mitmesuguseid asutusi ja küsisin, ega neile vahest teaduskraadiga keemikut vaja ei lähe. Sain järjest äraütlemisi – mõnikord üpris solvavaidki – loidudelt ja roidunud ametnikelt, aga ma tundsin, et mu samm on nõtke ja ma ise olen ikkagi hirmus tubli. – Kui ma peatselt töö leidsin, kadus mul see hommikune vaba aeg ära ja hiljem ei ole ma talisuplemiseni enam jõudnud.

Pean siiski ütlema, et talisuplemises on vist ka mitmesuguseid stiile; võib-olla väljendavad need karastatuse astmeid. Pildil oleva supleja stiili võib nimetada härrasmehelikuks: sõitis autoga metsa äärde, riietus autos lahti, kõndis mõõdetud sammul läbi lumise metsa mere äärde ja astus kiirustamata vette (ja Pirita rannas tuli veel tükk aega kõndida – ikka mõõdetud sammul – kuni vett oli piisavalt sukeldumiseks). Minu stiil oli selgelt matslik, aga ma alustasin ju ilma igasuguse eelneva karastuse ja teoreetilise ettevalmistuseta: jooksin naha kuumaks, jõe ääres võtsin hämaruses riided seljast (publikut ei olnud), hüppasin mauhti vette, sumasin natuke ja kohe jälle mauhti välja, lükkasin vee peoga pealt maha, tõmbasin riided märja ihu peale ja siis padavai suure jooksuga koju. Mingeid halbu tagajärgi see 42-aastasele mehele ei tekitanud, tulemused olid ainult positiivsed.

Mida võib näha looduses talvel

Talvel on palju ilu igal pool, aga kuna seda on tõesti igal pool, võib igaüks minna ju toast välja ja leida ise veel ilusamatki, kui on jäänud minu fotoaparaadi ette. Piirdun seepärast ainult nelja pildiga.

Esimesel pildil (Värske lumi metsas) on mets oma parimas värske lume ehtes.

Teine pilt (Rütmid) mõjub nagu tänapäevane graafikateos. Kui seda veidi kadreerida, tegelikku asukohta ja kujutatut reetvad äärealad ära lõigata, saame üpris minimalistliku kunstiteose. „Mida see kujutab või väljendab?” küsib ehk mõni. Vastus on, et kunstnik ei pea kõike seletama, mis on pildil – tal on õigus teatud privaatsusele ning pilt mõjub ka muul viisil kui üksnes kujutatud objektide kaudu. Näiteks võivad vaatajat kõnetada ka pildil joonistuvad rütmid, dünaamika, kontrastid jne – mida keegi seal näeb. Anname siin pildile pealkirjaks „Rütmid”. (Täit selgust armastavale lugejale: need on pillirookõrred lumisel kraavikaldal.)

Kolmandal pildil on rähn, kes tõmbas endale tähelepanu ägeda nokapõrinaga. See tubli töömees on jälle oma töö juures, laskmata end segada tuulest, külmast ning kõigest suure maailma kärast ja stressist. Talvel on teda lihtsam nokapõrina järgi üles leida. Temagi elu ei ole kerge: talv on talv, tulevik …? – Isegi lõunasöök ei ole millegagi tagatud. Aga elada kuidagi ikka saab.

Neljas pilt on Hugo Udusaare foto seeriast „Erakordne kristallikülv Aegna saarel”. Selliste suurte (kuni 104 mm) lumekristallide tekkest on räägitud Raul Sulbi artiklis, mis ilmus Postimehes 18. veebruaril 2011 (varsti täitub sellest 10 aastat, link Postimehes). Talvel võib mõnikord näha päris imelisi asju!

Koroonapandeemia, elujõud ja vitamiinid

Praeguse pandeemia ajal tuleb mõelda, kuidas tervisele ja majandusele kõige vähem kahju tekiks. Riigi meetmed on suunatud viiruse leviku pidurdamisele. Eesmärk on õige ja vajalik ning meetmetele ei ole justkui midagi ette heita: peske käsi, vältige suurüritusi ja kokkusaamisi teiste inimestega, kandke maski, järgige 2+2 reeglit, käige poes ainult hädavajaduse korral ja üksinda, püsige eneseisolatsioonis pärast võimalikku kokkupuudet nakkusohtliku inimesega – kõik ikka selleks, et mitte saada ega edasi anda nakkust. Kehtestatud on riiklikud piirangud, palju asutusi on suletud. Ainus häda on, et kõikidest nendest meetmetest vist ei piisa … Tõdetakse, et meie naabritel on piirangud veelgi rangemad, aga olukord on isegi hullem kui Eestis – esialgu. Aga eks võib meilgi asi hullemaks minna, mis annab aluse uute piirangute kehtestamiseks … Aga kui kõvasti ja kui kaua saab siis kõike piirata?

Lootusi on pandud juba mitmele asjale: 1) hankida vajalik kogus maske (vahepeal uudistes muust ei räägitudki; nüüd on need olemas ja üldiselt neid ka kantakse, kuigi mitte alati väga innukalt); 2) töötada välja vaktsiin (nüüd on vaktsiinid olemas ja muust ei räägitagi kui vaktsineerimise edust (süstitakse 2200 inimest päevas), aga kuna Eestis on vaja teha vähemalt kaks miljonit süsti (ca miljonile inimesele 2 süsti igaühele), siis jätkub sama tempo ja piisavate vaktsiinikoguste juures tööd 2,5-ks aastaks); 3) küllap selgub, et vaktsiin kõiki ikka 100% ei aita, mõni võib-olla haigestub veel nende 2,5 aasta jooksul või hiilib vaktsineerimisest kõrvale ja jääb ikka haigeks – siis on ka ravimeid vaja koroona jaoks. Keemikud-ravimiloojad lähevad kihevile: on ju võimalik töötada välja uus ravim just täpselt selle haiguse vastu, kuna viiruse molekulaarne struktuur on juba teada … Uue ravimi tootmise käivitamine ei ole siiski odav lõbu, aga küllap riik leiab jälle vahendid (meie oma maksurahast või laenudest). Ühe sõnaga, need riiklikud meetmed ei ole odavad ja valgust selle tunneli lõpus vist veel ei paistagi …

Tahtmatult tekib küsimus, miks räägitakse ametlikult nii palju riiklikest meetmetest. Üldse ei arvestata ametlikus propagandas elujõudu, mis Hippokratese järgi elab igas inimeses ja mida saab ja on vaja stimuleerida, samuti võimalust panna iga inimene selles võitluses kaasa aitama. Rohkem levitatakse hirmutavaid uudiseid selle tõenduseks, et on vaja piiranguid ja riiklikke jõupingutusi. Õiguskantsler Ülle Madise [LINK] väidab aga, et pandeemia ajal ei tohi me mitte mingil juhul kambaeufooriale mitte hetkekski järele anda. Ükskõik kui suur see hirm või vaimustus ka pole, meie asi on iga hinna eest kaitsta tõestatud fakte, loogikat, tuvastatud põhjuslikke seoseid. Ta ütleb, et ei tea, mis mõte sellel on, et igal keskpäeval loetakse ette hingevärinal rindeteateid (nii palju haavatuid, nii palju hukkunuid meil ja teistel), et me kogu aeg võtame osa sellest üle riigipiiride rulluvast ärevusest, üksteise ületrumpamisest piiride ja koolide sulgemisel, keelamisel ja käskimisel. Ta kritiseerib sunniviisilisi piiranguid ja väidab, et just pandeemia ajal on vaja vankumatult kaitsta meie põhiõigusi, säilitada meelerahu, täita ametivannet, arvestada fakte ja loogikat, säilitada rõõmsat meelt. – See vastab ootamatult hästi dr D. Servan-Schreiberi tõdemusele raamatus „Kehale meeldib tõde”, et stressis olevad inimesed, kes satuvad kokkupuutesse gripiviirusega, haigestuvad sagedamini – kui aju „kaotab usu“, annab ka immuunsüsteem alla (vt artikkel „Elujõud ja erinevad mõtteviisid” siin blogis).

Ja inimesed tunnevadki juba vaistlikult, et on vaja ka omalt poolt midagi ette võtta: tugevdada immuunsüsteemi toidulisandite ja ravimtaimedega, mitte istuda passiivselt kodus, kui saab ju teha sporti. Sporditarvete poodidel läheb äri ootamatult hästi. Tuletatakse meelde, millega igaüks saab tugevdada oma immuunsüsteemi. Iga selline samm asendab passiivset ja nüristavat istumist, sisendab lootust, tõstab tuju ja ergutab elujõudu! „Aktuaalne Kaamera” oli pühapäeval, 10. jaanuaril täis optimistlikke uudiseid rahva omaalgatuse kohta. Ühed proovivad vaheldumisi sauna ja lumekahuridušši, teised võimlevad kodus … Tartus mõeldi välja talvine vabaõhukohvik, kus istutakse lumest vaheseinte taga, rüübatakse kuuma jooki ja tuntakse end hästi.

Vaktsineerimise ja koroonaravimi loomisega seoses võib jälle meelde tuletada  ka C-vitamiini, mille uskumatult tõhusat ravitoimet on kirjeldatud Thomas E. Levy raamatus „C-vitamiin – esmane rohi kõikide hädade vastu” (tõlge eesti keelde: kirjastus Suur Puu, 2019). C-vitamiin on väga laia toimespektriga aine, millega saab ravida vist peaaegu kõike aflatoksiinimürgistusest kuni vähini ning mille tõhusus on kinnitatud kvaliteetsetes teadusajakirjades ilmunud teadusartiklitega. Raamatus on räägitud C-vitamiini kasutamisest järgmiste viirushaiguste puhul: AIDS/HIV, entsefaliit (eri põhjused), gripp (sh kardetud seagripp), herpes (eri vormid), koerte katk ja kassikatk, viiruslik kopsupõletik, lastehalvatus, leetrid, marutõbi, mononukleoos, mumps, vöötohatis, äge viirushepatiit. Koroonaviirust selles loetelus ei ole, kuna raamatu kirjutamise ajal ei teatud Covid-19-st veel midagi. Thomas E. Levy saatis kirjastusele Suur Puu aga lingi [LINK] , kust igaüks võib leida materjale, kuidas koroonavastases võitluses kasutatakse C- ja D-vitamiini. Seda veebisaiti võivad kõik külastada ja leida endale sealt häid näpunäiteid, kuidas paremini valmistuda koroonahaiguse vastu – sest valmistuda ilmselt siiski tuleb. Me ei saa loota, et kanname maski, istume kodus, ootame vaktsineerimist ja ravimite valmimist ning pääseme koroonast. – Kas ei ole meis ikka veel liiga palju säilinud sellist mõtteviisi, et tervis on eelkõige riigi asi ja meie ülesanne on seda temalt nõuda – või on selline mõtteviis hakanud juba uuesti tekkima? Inimesed on meie ajaloo suurema osa jooksul ikka uskunud, et tervis on iga inimese oma asi.

Kuidas siis seada end valmis? Ammendavaid soovitusi on võimatu anda, aga natuke mõtteid siiski.

  1. Tõstke pea püsti ja seadke oma vaim valmis võitlemiseks.
  2. Liikuge väljas ja karastage end. Või hüpelge siis vähemalt toas 20 minutit – seegi teeb naha soojaks (artikkel „Liikumine kosutab elujõudu”).
  3. Dr Thomas E. Levy vitamiiniraamatu põhjal (lugege sealt siiski ise, siin on ainult väike kokkuvõte): võtke C-vitamiini tablette kuni soolestiku taluvuse piirini (kui neid tablette korraga liiga palju võtta, et jõua vitamiin peensoole ühes lühikeses jupis imenduda, liigub sealt edasi jämesoolde, tõmbab sinna rohkesti vett ja teeb kõhu lahti; haigestumise korral suureneb C-vitamiini omastamise võime ja soolestiku taluvus hüppeliselt – mina võtan praegu 12–14 grammi päevas ja tunnen end väga hästi). Võimaluse korral võtke ka liposoomset C-vitamiini (see on küll kallim).
  4. Võtke D-vitamiini. (Mina võtan praegusel päiksevaesel ajal 4000 RÜ päevas.)
  5. Võtke ka muid vitamiine (A-vitamiin, B-rühma vitamiinid) ja antioksüdante (seleen, lipoehape, astaksantiin jne). Suuri lootusi pannakse kvertsetiinile [LINK] . Seal soovitatakse võtta ka tsinki (elemendile arvutatult) 30–50 mg päevas.
  6. Kuigi ma ei usu eriti riiklike meetmete tõhususse, on siiski päris kindel, et koroonaviirus liigub ringi ja sellega ei tasu naljatada! Ühesõnaga: kandke maski, vältige rahvakogunemisi, peske käsi jne (vaadake selle artikli algust).

C-vitamiini on ka Eestis juba koroona vastu kasutatud: Kuressaare haigla ravijuhi dr Edward Laane kohta avaldas 27. detsembri Eesti Ekspress 2020. aastast kokkuvõtet tehes sellised värsiread:

Meie siin ei tee klistiiri,
anname hoopis remdesiviiri,
Trumpi kombel hüdroksüklorokviini
ja hästi palju C-vitamiini!