Koroona, keel ja kommunikatsioon
Koroona on salakaval haigus: mõned inimesed, eriti lapsed, põevad koroonat väga kergelt, kuid võivad seda laialt levitada. Aga ka vanem inimene võib seda kergelt põdeda: keegi 74-aastane proua ütles mulle, et tema põdes koroona läbi, kolm päeva ei tundnud lõhnu – no mis haigus see üldse oli?! Ta tegi sellest järelduse, et valitsus valetab ja EKRE räägib tõtt … – Teised jälle haigestuvad väga raskelt, vaaguvad pikalt hinge ja surevad arstide kõigile pingutustele vaatamata. Sagedamini surevad koroona tõttu vanemad inimesed, aga ka nooremad ohvrid ei ole haruldased.
Nii salakaval ja keeruline haigus, kus tulemust ei saa ennustada muidu kui statistika seadustega (mida tavainimene niikuinii ei suuda aduda), nõuab edukaks jagusaamiseks ilmselt tõsiseid kommunikatsioonialaseid jõupingutusi. Paraku on see selgunud alles tagantjärele.
Kõik algab keelekasutusest. Kuidagi iseendast on, osalt juba eelmise valitsuse ajal, läinud käibele sellised vale sõnumiga sõnad nagu „piirangud”, „pitsitusmeetmed”, „piitsa ja prääniku kasutamine”, „sundvaktsineerimine”, „vaktsineerimata inimeste tagakiusamine”, … Tuleb märkida eriti EKRE ideoloogide suurt panust selliste terminitega kõlistamisse, kusjuures see ei ole nende esimene ega ainus lingvistiline diversioon: kui rahandusminister Martin Helme oli häbematult valetanud Riigikogule 500 miljoni euro ulatuses – ta tunnistas ise, et „ametnike survel” oli ta riigieelarve Exceli tabelis lisanud tulude poolele „õhku” –, ja kui uus peaminister pidi hakkama seda „õhku” sealt välja puhastama, rääkis kogu massimeedia „kärpimisest” ja Reformierakonnal tuvastati koguni „kärpimismaania”, mida näitlikustati ühe vaese puhkpilliorkestri koondamisega. Tuleme tagasi „piirangute” jms juurde: kus on „piirangud”, seal on loogiline hakata nõudma vabadust, võitlema valitsuse omavoli vastu jne – sellised on loogilised edasiarendused nendest vigastest mõistetest …
Peaminister Kaja Kallase raske ülesanne on seekord oponentide kisakoori saatel selgitada, et vaktsineerimata inimeste suhtlemise piiramine ei ole mitte piirang, vaid meede nende endi tervise ja elu kaitsmiseks. Tõepoolest, õige oleks rääkida kaitse-, turva- või ohutusmeetmetest (või abinõudest), mida kõige enam läheb vaja just vaktsineerimata inimestele, kuna nende tõenäosus raskelt haigestuda ja surra on palju suurem kui vaktsineeritud inimestel. Kaja Kallase tundlik keelekõrv on nüüd küll ärganud, aga järgmine sedalaadi viga – fondi loomine vaktsineerimiskahjustuste hüvitamiseks – tehakse vist ikkagi ära, kuigi kogu muu kahju kõrval on vaktsineerimiskahjustused nähtavasti tühised. Kui senist tervisekindlustuse süsteemi on üldse vaja täiendada veel mingi fondiga, siis oleks palju vajalikum luua koroonafond, mis hõlmaks koroonatõvega võitlemise, selle tõve ravimise ja seda põdenute rehabiliteerimise kulusid – sel haigusel on ka ränki kaugtagajärgi! Samuti oleks hea sellega hõlmata meetmete majanduskahjude kompenseerimist, et „kogu koroona oleks ühes tabelis” ja et kuludest tekiks selgem ülevaade ja nende planeerimise võimalus.
Me elame nn tõejärgsel ajal, internet on inimestel ilmselt mõistuse ja isegi enesealalhoiu instinkti kinni löönud, iga vale levib hirmsa kiirusega. W. Churchill on öelnud: „Vale on juba poolel teel ümber maailma, enne kui tõde püksid jalga saab.” Internetiajastul peab see veel enam paika kui Churchilli ajal. Õigust levitada oma umbluud (levitajad ise eelistavad rääkida „narratiivist”) peetakse nüüd lausa inimõiguseks; kes valetab kõvemini ja ilusamini ning massid endale taha saab, seda peetaksegi võitjaks.
Õnneks näib, et hakatakse mõistma, kui oluline on kommunikatsioon võitluses koroona vastu. Alles hiljuti tavatses „Aktuaalne Kaamera” kasutada EKRE levitatavaid vale sõnumiga stampe ja pärast valitsuse iga teadaannet torgati mikrofon kohe ka Martin Helme nina alla. Viimane ei vedanud intervjueerijaid kordagi alt ja ütles kohe, et valitsuse meetmed on kõik valed – sellist tasuta propagandavõimalust ei saanud ta ju ometi kasutamata jätta! Nüüd on vist lõpuks aru saadud, et inimene peab vastutama oma sõnade eest ning paika peab ka selle põhimõtte pöördpõhimõte: kes vastutab, see ka räägib. Opositsiooni poliitikud võivad esineda Riigikogus, nad ei pea saama pidevalt teha oma valimispropagandat riigi tähtsaima kommunikatsioonikanali „Aktuaalse Kaamera” kaudu. Siiski tasub veel nüüdki meeles pidada Terviseameti kriisistaabi juhi dr Urmas Sule sõnu: „Kui kuulete, et kritiseeritakse mõnda ministrit, siis – mõelge oma peaga!”
Pärast uute kaitsemeetmete kehtestamist ja „Aktuaalse Kaamera” meelemuutust hakkas nakatumiste arv langema, aga see „võitlus vabaduse eest” on toonud juba palju inimohvreid ja tekitanud ka suurt materiaalset kahju. Koroonasse on Eestis surnud juba üle 1500 inimese, veel hiljuti suri koroonatõppe üle 10 inimese päevas. „Meditsiiniuudistest” selgub ka, et vaktsineerimata inimeste ravimisele on kulunud 95% Covidi ravi ressurssidest. Riigikontrolör andis hiljuti Riigikogu esimehele Jüri Ratasele üle oma aastaaruande, milles ta leidis, et vaktsineerimine aeglustus kevadel ja suvel mitte niivõrd vaktsiininappuse või inimeste vähese huvi tõttu, vaid selle põhjusi tuleb otsida kehvast ja paindumatust korraldusest. – Minu arvates jäid riigikontrolöril mitu asjaolu kahe silma vahele: 1) eksitavad terminid, mis provotseerisid vastuhakku ja protesti, 2) vilets kommunikatsioon valitsuse kommunikatsioonikanalite kaudu, kuna viimastes levis vale arusaamine sõnavabadusest – raske oli aru saada, kas „Aktuaalne Kaamera” esindas valitsuse või EKRE seisukohti, 3) opositsiooniparteide vale arusaamine oma rollist – nii suure ohu korral tuleks teha koostööd valitsusega, mitte tegelda oma valimispropagandaga (viimased valimised, kus ohusõnumid kadusid propagandakärasse, läksid Eestile tõesti väga kalliks maksma!). Õiglane oleks hinnata mitte üksnes valitsuse tegevust, vaid alustada ikkagi Riigikogust, kellele valitsus peab aru andma, ja poliitilistest parteidest. Eesti elanike kaitsmine koroona eest ei ole vaid Kaja Kallase ja Tanel Kiige ülesanne – see peab olema meie kõigi ühine püüdlus ja hool! Viimati kehtestas valitsus tõhusamad kaitsemeetmed Riigikogu opositsiooni juhtide ja mõne juristi valju protestikisa saatel, vaktsineerimise korraldust ei muudetud – aga rahva huvi vaktsineerimise vastu suurenes kohe. Niisiis ei ole see võitlus lootusetu, aga võib-olla tuleks vähem loota inimeste iseseisvale mõtlemisele ja rohkem kasutada kõva kätt.
Kohane on meenutada, et hingedepäevaga (2. november) algas vanasti hingedeaeg, kui oli kombeks meelde tuletada neid, keda enam ei ole meiega, mõelda, mida me neile võlgneme, ja olla neile tänulik selle eest. Lahkunud on lahkunud, nende elus ei saa keegi enam midagi muuta, Ise peaksime hingedeajal aga mõtlema sellele, mille jaoks ja kuidas me ise elame, kuidas saaksime teha elu ilusamaks ja paremaks, elamisväärsemaks kõikidele, ning mille eest inimesed võiksid hiljem tänulikud olla meile.
