Refereerime lühidalt Thomas E. Levy ülevaadet „Ogavalgu kahjutuks tegemine. Rabav visuaalne tõend” (Canceling the Spike Protein. Striking Visual Evidence, orthomolecular.org/resources/omns/v17n24.shtml ), kuna selles on palju teavet koroonaviiruse, vaktsineerimise kõrvalnähtude ja nn pika Covidi kohta. Lõpus on ka juhendeid ravimise kohta.

Dr Levy ütleb, et ei taha rääkida vaktsineerimise poolt ega vastu, aga kõigil tuleb ikkagi tunnistada, et mõnel vaktsineeritud inimesel mõnikord esineb mingeid kõrvaltoimeid, mida mõnikord võib selgelt seostada vaktsineerimisega. Ei ole mõtet vaktsineerimise kasulikkuse-kahjulikkuse üle pikalt diskuteerida – tuleb vaadata, mida saab nende kõrvaltoimete, eriti aga haiguse ja pikaajaliste kahjustuste vastu ette võtta.

Kui organismi talitlus on häiritud, tähendab see mingi toksiini sattumist kehasse ja sellisel puhul on abi C-vitamiinist, mis ei ole veel ühegi uuritud toksiini korral alt vedanud (vt Thomas E. Levy „C-vitamiin – esmane rohi kõikide hädade vastu”, Suur Puu, 2019 LINK C-VITAMIIN– ESMANE ROHI KÕIKIDE HÄDADE VASTU ). Ilmselt tuleb ka Covidi vaktsineerimise kõrvaltoimete, haiguse enda  ja järelnähtude vastu kasutada C-vitamiini, küsimus on ainult, kuidas.

Milles need häired seisnevad? Verega seotud häiretest on praeguseks teada kaks tüüpi: hüübimishäired (tromboos) ja nn mündirullide moodustumine. Vaatleme kõigepealt hüübimishäireid.

Hüübimishäiretest annab tunnistust D-dimeeri taseme tõus. D-dimeer on fibrinogeeni tükike, mis vabaneb, kui kusagil kehas lahustatakse hüüvet. Hüübimine on kahesuunaline protsess: hüüvet tekib juurde ja lagundatakse samaaegselt. D-dimeeri taseme tõus näitab, et kusagil toimub hüübe tekkimine/lagundamine, mida kehas normaalselt olla ei tohiks. Kõrgem D-dimeeri tase vastab hüübimise suuremale intensiivsusele, haiguse süvenemisele ja surmariski suurenemisele.

Hüübimises mängivad tähtsat osa vereliistakud: kui Covid-viiruse ogavalk (millest koosnevad viirust katvad ogad ja mis ümbritseb ka viiruse tuuma) seob end vereliistaku pinnal asuva ACE2-retseptoriga, muutub vereliistak kleepuvaks: kleepub teise vereliistakuga ja hakkab moodustama hüüvet. Haiguse raske staadiumi puhul on vereliistakuid vähe: neid kasutatakse kiiresti ära hüübe tekitamiseks. See võib lisaks tromboosiohule tekitada ka veritsemisohu: arst peab siis aru saama, kas hüübimist on vaja pidurdada või hoopis kiirendada.

Hüübimishäired võivad tekkida pärast vaktsineerimist, aga neid võib esineda ka haiguse ajal ja hiljem järelnähtudena – sisuliselt on vaktsineerimise kõrvaltoimed ja Covidi järelmõjud väga sarnased. Vaktsineerimisel viiakse kehasse ogavalku, et seda immuunsüsteemile „tutvustada”. Võib teha järelduse, et ogavalk ise ongi toksiline ja tekitab nii vaktsineerimise kõrvaltoimeid kui ka haiguse järelmõjusid. (M.P. vahemärkus: Pärast haiguse läbipõdemist on need nähud tugevamad, aga mõnele inimesele võib ka vaktsineerimine paha teha. See ei ole argument vaktsineerimise vastu, vaid reaalse olukorra tunnistamine; küsimus on ainult selles, kuidas neid häireid avastada ja leevendada.)

Hüübimise tõttu tõusnud D-dimeeri tase peaks mõne päeva pärast jälle langema, kui organism on selle olukorra lahendanud. Kroonilise või pika Covidi korral jääb see tase kõrgele aga kauaks, isegi kui muud ebanormaalset hüübimist iseloomustavad näitajad lähevad normi. See viitab viiruse ogavalgu püsimisele või täiendavale tootmisele organismis.

Muret on tekitanud see, et ogavalk ei jää vaktsineerimissüsti kohta, vaid levib üle kogu keha. See valk võib moodustada komplekse mitut tüüpi rakkudega ja kui antikehad tekivad ka nende komplekside vastu, mitte üksnes ogavalgu vastu, siis tekivad autoimmuunhaigused. Kaua aega kestvad kõrvaltoimed nõuavad mingit selgitust ja ongi oletatud, et ogavalk püsib organismis kaua aega ja mingi tundmatu mehhanismi kaudu võib seda isegi juurde tekkida.

Vaktsineerimise selged kõrvaltoimed tekivad ainult osal inimestest, samas kui enamik inimesi tunneb end pärast vaktsineerimist hästi. Mingi müstika? Dr Levy väidab, et tegelikult mõjutab vaktsineerimine inimese tervist hoopis rohkem, kui võime järeldada enesetunde põhjal. Selle tunnistamine ja uurimine ei ole mitte „vesi vaktsiinivastaste veskile”, vaid võimaldab kõigil oma tervist paremini kaitsta, seletab ära, miks mõne sportlase vorm on pärast vaktsineerimist kadunud, ja kõrvaldab üldse palju müstikat vaktsineerimise mõjude ümbert.

Mündirullid, milles punased verelibled on lamedat külge pidi nõrgalt kokku kleepunud, võivad tekkida põletiku ja süsteemse oksüdatiivse stressi tingimustes ning on ammutuntud nähtus. Sellised rullid takistavad vere ringlemist ja muudavad vere viskoosseks („paksuks”): veri peab üleminekul arterist veeni läbima väga kitsa kapillaari, millest üksik verelible mahub läbi ainult end painutades (kõige kitsamas kohas on kapillaari läbimõõt väiksem kui punalible läbimõõt). Mündirull sealt tervikuna läbi muidugi ei lähe ja seepärast kahjustavad mündirullid vere võimet kanda hapnikku edasi keha kõikidesse kudedesse. Äärmisel juhul võib kudedes tekkida ränk hapnikupuudus, mille tõttu kogu rakkude biokeemia korraldub ümber ja energianäljas rakud püüavad saada energiat muudest allikatest kui hingamine. Sellele vastab tsütokiinide torm. (M.P. vahemärkus: tüsedatel inimestel ja suhkurtõbistel  on veresuhkru tase kõrgem ja siis on rohkem glükoosi kättesaadav energianälja katmiseks kääritamisega.)

Mündirulle saab näha tumeväljamikroskoopia abil ning kui inimesel on pärast vaktsineerimist või koroona läbipõdemist D-dimeeri tase kõrgenenud ja veres mündirullid, siis on olukord igal juhul tõsine, isegi kui tema enesetunne on hea. Alustuseks vaatame 62-aastase naisterahva verepilti umbes 60 päeva pärast vaktsineerimist Covidi vastu: näha on kerget mündirullide moodustumist:

Pärast kuut autohemoravikuuri osooniga muutus verepilt täiesti normaalseks:

Teine isik, kelle verepilti uuriti, oli noor täiskasvanud mees, keda oli vaktsineeritud 15 päeva varem. Tal ei esinenud mingeid kõrvalnähtusid kohe pärast vaktsineerimist ja ta tundis end väga hästi ka vereproovi andmise ajal. Tumeväljamikroskoopia näitab väga tugevat hargnevate mündirullide moodustumist, hargnemine näitab, et asi on päris hull. Üksikut punaliblet on raske leidagi:

Talle kanti tilkinfusiooniga üle 400 ml osoneeritud füsioloogilist soolalahust ja seejärel 15 grammi C-vitamiini lahust. Sama patsiendi verepilt pärast neid ülekandeid:

On näha, et verepilt on kohe muutunud täiesti normaalseks; mündirullid on kadunud. Patsiendi kordusuuring 15 päeva hiljem näitas, et verepilt oli endiselt normaalne, mis lubab loota, et ravi oli andnud kestva ja võib-olla isegi jäävalt positiivse tulemuse

Ka kolmandal patsiendil leiti 30 päeva pärast vaktsineerimist veel väga tugev mündirullide moodustumine. Ka temal saadi samasugune tulemus osoneeritud soolalahuse ja seejärel C-vitamiini ülekandmisega. Tuleb märkida, et taolisi ebanormaalseid verepilte leiti nii Pfizeri, Moderna kui ka Johnson & Johnsoni vaktsiiniga vaktsineeritud inimestel.

Vaktsineerimise ja ka kroonilise Covidi komplikatsioonide ärahoidmine ja ravimine

Lisaks juba vaadeldud mehhanismidele, mille kaudu ogavalk võib teha kahju, näib veel, et ogavalk on ka iseendast üsna toksiline (põhjustab biomolekulide oksüdeerumist). Kui selline toksiline valk näib suutvat organismis end kuidagi paljundada nagu täielik viirus, siis võib toksiinikahju muutuda väga suureks. Tugev toksiin on juba iseendast halb, aga toksiin, mis suudab end paljundada ja oma kogust kehas suurendada veel pärast organismi jõudmist, on päris eriline väljakutse. Kui see paljunemise mehhanism võib kesta lõpmata kaua, võib tervena püsimine muutuda päris võimatuks. Nagu eespool näidatud, saab seda toksilist mõju siiski neutraliseerida C-vitamiini mitmegrammiste annuste igapäevase manustamisega, mis on ka muidu väga hea viis pikaajalise tervise tagamiseks.

Varasemas Thomas E. Levy artiklis (originaalis vigane link siin refereeritavale artiklile; õige link võib olla orthomolecular.org/resources/omns/v17n15.shtml ) on näidatud, et ogavalgu neutraliseerimiseks on mitu võimalust. Lähenemisviisid kroonilise Covidi ning vaktsiini komplikatsioonide ärahoidmisele ja ravimisele on sarnased ning näib, et ravieesmärgi võib lugeda täielikult saavutatuks, kui vere D-dimeeri-sisaldus ja tumeväljamikroskoopia pilt on mõlemad normaalsed. Kuni andmeid ei ole veel küllaldaselt, on soovitatav neid määramisi aeg-ajalt korrata veendumaks, et ogavalgu süntees ei ole alanud uuesti. See on eriti oluline, kuna mõnel patsiendil leitakse kaua aega pärast seda, kui ta on pärast Covidi läbipõdemist tunnistatud terveks ja sümptomivabaks, väljaheites ikkagi veel viirust (kolm viidet originaalis). Täiendav oluline väljakutse immuunsüsteemile või kokkupuude patogeeniga võib Covid-viiruse paljunemise taas käivitada ja põhjustada ka Covidi sümptomite taasilmumise, kui viirust ei ole õnnestunud kehast täielikult välja saada.

Dr Levy soovitab kasutada  ravieeskirja, mille rakendamist peaks juhendama raviv arst:

1. Isikud, kellel esineb vaktsineerimise järgseid kõrvaltoimeid, peaksid iga päev võtma C-vitamiini.
• Kõige parem oleks alustada 25 kuni 75 grammi (olenevalt kehasuurusest) C-vitamiini ülekandmisega veeni kaudu. Üks selline ülekanne peaks sümptomid kõrvaldama ja verenäitajad korda tegema; kindluse mõttes tuleks mõne päeva jooksul teha veel mõned ülekanded.
• Piisavaks võib osutuda ka odavam võimalus, mis sobib paljude patsientide ravimiseks, nimelt C-vitamiini manustamine mitmel korral löökdoosidena (7,5 grammi umbes 10 minuti jooksul), vt Riordan-Clinic-IVC-Push-Protocol.pdf
• Lisaks, või kui veeniülekande tegemine ei ole võimalik, siis selle asendamiseks võib iga päev manustada 5 grammi liposoomset C-vitamiini vähemalt ühe nädala jooksul.
• Kui ühtki eelnimetatud kolmest võimalusest ei saa kasutada, võib mingi võrreldava kliinilise tulemuse saavutada ka naatriumaskorbaadi või askorbiinhappe suukaudse manustamisega. Üht nendest võetakse kolmeks annuseks jaotatuna, mis lähenevad soolestiku taluvuse piirini (liiga suur suukaudne annus teeb kõhu lahti).
• Keha C-vitamiini-sisalduse suurendamise eelnimetatud meetmeid võib toetada ühe hiljuti avastatud polüfenooliga, mis suudab kõrvaldada epigeneetilise defekti, mis ei lase inimesel sünteesida C-vitamiini (LINK: formula216.com ). Näib, et see toidulisand annab inimesele võimaluse valmistada glükoosist C-vitamiini suurtes kogustes, vastavalt tegelikule vajadusele (tootmine hoogustub nakkuse vm oksüdatiivse stressi korral).
2. Vesinikperoksiidi udupihustamine (vt e-raamat „Rapid Virus Recovery”, mille saab tasuta alla laadida aadressilt rvr.medfoxpub.com ) on sünergiline täiendav abinõu, millega saab tõhustada C-vitamiini toimet võitluses viirustega. See aitab ravida ägedat ja kroonilist Covidi-nakkust ja ka vaktsineerimise kõrvaltoimeid. Covidi-viirust võib pikema aja jooksul leida väljaheitest; viirus pärineb arvatavasti patogeeni kroonilisest kolooniast, mis võib asuda kurgus. Isegi kui inimesel ei ole pärast haigust enam sümptomeid ja ta tunneb end hästi, eritab koloonia viirust soolde. Seda juhtub tavaliselt siis, kui haiguse ajal ei rakendatud viiruse väljajuurimise meetmeid. Vesinikperoksiidi udupihustamine kõrvaldab sellised kolooniad, viirus ei jõua enam soolde ja väljaheitesse. e-Raamatus on käsitletud mitmesuguseid pihustamisvõimalusi; vajaliku seadme (nebulisaatori) saab osta apteegist või mujalt.
3. Väga hea oleks kasutada osoneeritud füsioloogilist lahust ja/või autohemoravi osooniga. Juba ainuüksi selle meetodiga võib ogavalgust lahti saada. C-vitamiin ja vesinikperoksiidi pihustamine võivad ravi toetada ja ka üldiselt aidata tervist hoida. Sama tulemuse võib nähtavasti saavutada ka vere UV-kiiritamise ja hüperbaarse hapnikraviga.
4. Ivermektiin, hüdroksüklorokiin ja klorokiin on eriti olulised, kuna need hoiavad ära ogavalgu uue sidumise ACE2- retseptoritele. See sidumine on vajalik selleks, et kas ogavalk üksi või kogu viirus saaks rakku pääseda (kolm viidet). Näib, et need ained suudavad end ka otse siduda veres ringleva ogavalguga, enne kui see jõuab end siduda ACE2-retseptoriga (kolm viidet). Kui ACE2-retseptor on juba hõivatud, ei saa viirus tungida rakku. Samuti aitavad need kolm ainet transportida rakkudesse tsinki, mis on vajalik viiruseosakeste hävitamiseks või inaktiveerimiseks. (M.P. vahemärkus: punktis 2 viidatud e-raamatus on lk 170–176 tõstetud esile tsinki, kvertsetiini, ivermektiini, hüdroksüklorokiini ja klorokiini kui tõhusaid vahendeid Covidi ravimiseks. Ivermektiin ei ole küll mingi „hõbekuul” Covidi vastu, kuid sellel, et pool maailma on seda Covidi-ravimina tunnustanud, on siiski olemas teaduslik alus. Ivermektiin on põhjendatult retseptiravim; selle võtmine „igaks juhuks” ei ole hea, kuna vabal ACE2-retseptoril on ju ka oma tegelik ülesanne olemas.)
5. Paljud toitained, vitamiinid ja mineraalained toetavad ogavalgu toime allasurumist, kuid need ei asenda C-vitamiini suuri annuseid ja vesinikperoksiidi pihustamist.

Kokkuvõte

Pandeemia jätkub ja üha rohkem inimesi on hädas ogavalgu tekitatud probleemidega, kas pärast vaktsineerimist või pärast haiguse läbipõdemist, samuti viiruse püsimisega organismis ja pika koroona komplikatsioonidega. Koroonaviirus muutub ja vaktsiinid ei tarvitse uue tüve vastu enam aidata. Vaja on tõhusaid vahendeid ogavalgu ja viiruse vastu.

Püsivalt kõrgenenud D-dimeeri-tase veres ja punaliblede mündirullid on usaldusväärsed näitajad, et tegemist on ogavalgu põhjustatud haigusega. C-vitamiini suured annused ja vesinikperoksiidi pihustamine koos muude nimetatud vahenditega peaksid need sümptomid kaotama. Teadlased töötavad edasi, leitakse ehk ka paremaid vahendeid, aga näib, et siin nimetatud vahendid viiruse ja ogavalgu tekitatud kahjudega võitlemiseks on praktilised ja tõhusad (lisame: ning õnneks ka taskukohased).

Paljudel inimestel ei ole võimalik lasta oma verd nii põhjalikult uurida, kuid nad võivad olla mures vaktsineerimise kõrvaltoimete pärast. Need inimesed peaksid võtma hästi valitud toidulisandeid (C-vitamiini, magneesiumkloriidi, D-vitamiini, tsinki ning mingit head polüvitamiini ja mineraalainesegu, milles ei tohiks olla rauda, vaske ega kaltsiumi). Aeg-ajalt tuleks kasutada ka vesinikperoksiidi pihustamist. Nii kaitstakse end ogavalgu eest ja parandatakse ka üldist tervist. Õigesti valitud toidulisandite pikaajaline võtmine on üldse kasulik hea tervise säilitamiseks.

Viited (52 viidet, vt orthomolecular.org/resources/omns/v17n24.shtml , References)

Google’i abil sattusin veebisaidile c19early.com , millel on kokku võetud teadusartiklites esitatud tulemused Covid-19 ravimisel väga paljude ravimitega. Eri ravimeid käsitlevate ülevaadete või artiklite leidmiseks tuleb klõpsata veebisaidi linkidel. 32 ravimi kohta on esitatud ülevaated paljudest teadusartiklitest (nn meta-analüüsid). Loetelu lõpus on link Other (c19early.com/treatments.html ), kust võib leida viited selliste ainete kasutamisele, mille kohta meta-analüüsi (veel) ei ole. Kogu veebisaiti uuendatakse ja ajakohastatakse pidevalt.

Selle saidiga tutvuma minnes tuleks arvesse võtta asjaolu, mida rõhutatakse peaaegu iga ravimit käsitleva meta-analüüsi sissejuhatuses: ravimid ei asenda vaktsineerimist (ega muidki ohutusmeetmeid). See on arusaadav: parem on püüda mitte haigeks jääda kui loota, et ravim võib haige jälle terveks teha. Arvestada tuleks ka, et ülinakkav ja ohtlik haigus piirab juba iseendast meie kõigi vabadust – inimene ei peaks mõtlema mitte ainult oma tervise hoidmisele, vaid ka sellele, et ta ei nakataks teisi. (Samal põhjusel on keelatud joobes autojuhtimine – joodik ise pääseb vahest eluga, aga surma võib saada mõni teine.)

Teiseks tuleb arvesse võtta, et paljusid loetletud ravimitest ei ole katsetatud nii suurte inimhulkadega kui vaktsiine.

Kolmandaks võiks meeles pidada, et kuigi praegu räägitakse palju vaktsiinide kõrvaltoimetest, on need ikkagi suhteliselt harvad ja nõrgad, võrreldes Covidi enda toimete ja kaugtagajärgedega, ning et ka ravimitel on kõrvaltoimeid, kusjuures mitme ravimi paralleelsel kasutamisel võib ootamatuks „kõrvaltoimeks” olla ka surm, samas kui tõhusus igal üksikul juhul ei ole tagatud, nagu võib näha viidatud artiklitest.

Neljandaks tuleb rõhutada, et iseravimine on ohtlik: algavat haigust on kergem ravida ning arstidel on kogemusi ka raskete juhtudega, iseravijal neid ei ole. Seepärast tuleks pöörduda ikka aegsasti arsti poole.

Viiendaks: ei ole mõtet otsida nendest graafikutest ja viidetest imerohtu – seda ei ole Covidi vastu leitud. Arstid ja teadlased on katsetanud paljusid teadaolevaid vahendeid, millest võiks abi olla ja paljudel juhtudel ongi abi olnud. Siin on aga ka üks põhimõtteline raskus: kuidas saab üldse öelda, et see ja see ravim mõjus? Ilmselt ei juhtu just sageli, et raske haiguse puhul pannakse kogu lootus ainult ühele vahendile – arvatavasti proovitakse korraga ikka mitut vahendit. See tekitab tõsiseid raskusi ravitoime omistamisel ühele või teisele vahendile ja võib suurendada hajuvust, kui andmeid püütakse kokku võtta meta-analüüsi jaoks (võib-olla kasutati koos meid huvitava vahendiga mõnes töös veel mingeid tõhusaid abistavaid vahendeid?). Igatahes näib, et diagrammid on eelkõige umbkaudseks orienteerumiseks; suurema huvi korral tuleb vaadata meta-analüüse ja nende aluseks olevaid teadusartikleid.

Seda kõike meeles pidades läheme nüüd artikli juurde (LINK c19early.com ). Vasakul serval on 32 rohkem uuritud ja meta-analüüsis käsitletud vahendi loetelu ja lõpus veel link Other (LINK: c19early.com/treatments.html), millega saab avada veel 390 vahendi loetelu. Veebisaidilt leiame kõigepealt neli suurt diagrammi 32 enam uuritud vahendi kohta: 1) kõikidest uuringutest saadud andmed koos (kõik tulemused koos, kõik haiguse staadiumid koos); 2) ravi alustamine varases staadiumis  (kõik tulemused koos); 3) kõik suremuse andmed (kõik staadiumid koos); 4) suremus ravi alustamisel varases staadiumis. Nendel neljal diagrammil näitab rombike tulemust: mida vasemal asub rombike, seda tõhusam oli ravim. Roheline rombike näitab usaldusväärsemat tulemust (rohkem kui kolm uuringut, rohkem patsiente), hall rombike vähem usaldusväärset tulemust, pruun rombike osutab pigem negatiivsele toimele. Horisontaaljoon rombikese all näitab tulemuste hajuvust; usaldusväärsemad tulemused on rohelisel horisontaaljoonel.

Tuleb arvestada, et vahendeid Covidi ravimiseks ei ole kasutatud mingite kontrollitud ravieeskirjade järgi, kus võiks loota, et parim tulemus saadakse kõige nõrgema kahjuliku kõrvaltoime juures. Artiklites on näidatud kasutatud annused jm üksikasjad (näiteks profülaktikaks, haiguse varases järgus, hilises järgus). Paljusid vahendeid ei ole võib-olla kasutatud piisavas annuses. (Th. E. Levy raamatus „C-vitamiin – esmane rohi kõikide hädade vastu” on räägitud, kuidas väike C-vitamiini annus ei avalda toimet, aga suur annus avaldab, kusjuures C-vitamiinil ei ole kahjulikke kõrvaltoimeid. Zheng et al. c19vitaminc.com/zheng.html näitasid hiljuti, et raske Covidi juhtudel C-vitamiini mõõdukast annusest  (2–4 g päevas veeni kaudu) kasu ei ole.)

Esimene järeldus nendest neljast diagrammist näib olevat, et peaksime alustama oma mõtlemise ümberkujundamisest: levinud on uskumine mingisse muinasjutulisse vahendisse, hõbekuulisse, mis kurja ühe hoobiga kõrvaldab – sellisele naiivsele usule toetub kogu „teadmuspõhiste” ravimite reklaamimise tööstus, mille juhtmõte on: „See ravim päästab!” Aga kui sellist imevahendit ei ole leitud ja vahest ei leitagi, siis tuleb mõelda, mida loodus ise pakub haigustega võitlemiseks.

Kõigepealt tuleb anda kehale kõik see, mida keha vajab, et olla terve ja tugev. Need on eelkõige vitamiinid ja mõned mineraalained, mida igaüks saab hakata endale profülaktika mõttes kohe manustama – ikka selleks, et mitte haigestuda või kui haigestuda, siis kergemalt. Niisiis alustame „hõbekuuli” asemel nii paljukuuldud asjast nagu vitamiinid.

Vitamiinide puhul ei saa rääkida, millisest vitamiinist on olnud kõige rohkem kasu – kõik vitamiinid on vajalikud. Pigem on asi kõige karjuvama nappuse kõrvaldamises. Ja talvisel ajal on kõige enam puudus D-vitamiinist, kuna talvel me päikest ei saa, kuid D-vitamiini võtmine toidulisandina ei ole veel väga levinud komme. Vt D-vitamiini ülevaade c19vitamind.com ja metaanalüüs vdmeta.com . Igatahes võimaldab D-vitamiini manustamine vähendada suremust 47%, varase manustamise korral paraneb seisund 86%-l haigetest (andmeid on siiski vähe). A-vitamiin (c19early.com/va ja c19early.com/vameta.html) on samuti paljusid aidanud, kuid tulemusi on statistiliste järelduste tegemiseks vähe. Siiski võib teha praktilise järelduse, et Mölleri kalamaksaõli, mis sisaldab A-, D- ja E-vitamiini, aitab ka seda haigust eemal hoida. Näib, et C-vitamiinist on vähem abi kui A- ja D-vitamiinist c19vitaminc.com/meta.html , kuid võib-olla arvestatakse meta-analüüsis väga mitmesuguseid annuseid, samas kui eriti tõhusad on just väga suured veenikaudsed annused. Organism peaks olema hästi varustatud ka tsingiga (c19zinc.com ja c19zinc.com/meta.html ), mis on vajalik immuunsüsteemi tööks ja muidugi veel paljuks muukski.

Need on kõik kergesti kättesaadavad, taskukohased ja looduslikud vahendid, millega iga inimene võib oma šansse parandada.

Kergesti saab aga manustada ka näiteks kurkumiini (koos musta pipraga) c19curcumin.com/meta.html . Väga mitmekesiseid ravitoimeid omistatakse taimsele värvainele kvertsetiinile (c19quercetin.com ja c19quercetin.com/meta.html ), mida leidub sibulates, tsitruselistes jne ning mis on apteegis saadaval, kuigi mitte väga odava hinnaga. Needki vahendid on diagrammidel üpris kõrgel kohal

Tuntud rögalahtisti broomheksiin (c19bromhexine.com  ja c19bromhexine.com/meta.html ) on ülddiagrammide  c19early.com järgi samuti küllaltki tõhus.

Nagu igaüks võib viidetest näha, on Covid-19 vastu proovitud väga mitmesuguseid vahendeid, kalleid retseptiravimeid ja isegi üpris mürgiseid aineid. Väga vähesed neist on jõudnud üldisemalt tunnustatud ravivahendite tabelisse (viimane tabel roheliste ja hallide ruudukestega; klõpsata tuleb tabeli all olevale lingile Details c19adoption.com ). Siin nimetatud vahenditest ei ole seda au pälvinud A-vitamiin, D-vitamiin, broomheksiin, kvertsetiin. Egiptus on ravivahendina tunnustanud tsinki ja C-vitamiini, Venezuela C-vitamiini. Kõige enam on ravivahendina tunnustatud hüdroksüklorokiini, aga ka ivermektiin on üpris kõrgel kohal tunnustatuse poolest: Bangladeshis, Egiptuses ja Venezuelas päris ametlikult (roheline ruut), Indoneesias, Mehhikos ja Ukrainas vist poolametlikult (kahvaturoheline ruut), Indias, Nigeerias ja Colombias mitteametlikult (tumehall ruut) ja veel mitu maad on märgitud helehalli (USA, Brasiilia, Jaapan, Peruu) või kahvatuhalli (Filipiinid, Saksamaa, Tai, Malaisia) ruuduga.

Nagu näeme, on ivermektiin saanud ootamatult tähtsa koha tunnustatud ravivahendite hulgas ning looduslikumad vahendid kipuvad jälle tagaplaanile jääma, kuigi mööndakse, et need toimivad. Ivermektiini edu toetab natuke vahest usk „hõbekuulisse” – raske on leppida teadmisega, et tõhusamat abi võivad pakkuda juba ammu tuntud vitamiinid, tsink, mõned looduslikud ained nagu kvertsetiin ja kurkumiin (vt siin blogis  elujoud.lux.ee/koroonapandeemia-elujoud-ja-vitamiinid/ ). Päris tähelepanuta ei ole vitamiinid siiski jäänud, Eestiski on ettevõtjaid, kes püüavad oma töötajate haigestumise riski vähendada vitamiinide tasuta jagamisega.

Siin võiks igal inimesel tekkida küsimus, mida ta ise saaks veel teha oma tervise hoidmiseks pandeemia ajal. Eespool kirjeldatud veebisaidist kipub jääma mulje, et tuleb end vaktsineerida ning edasine oleneb juba juhusest ja arstidest. Nii oluline kui vaktsineerimine ka ei ole, ei saa maailm jääda siiski igavesti kõigile tõhustusdoose süstima edition.cnn.com/2022/01/04/health/andrew-pollard-booster-vaccines-feasibility-intl . Peame püüdma ka iseennast teha haiguskindlamaks, seda enam, et iga samm selles suunas ei ole mitte üksnes šanss võitluses Covidi vastu, vaid ka muude nakkushaiguste vastu, ning kui suudame kaalus allavõtmise populaarsemaks muuta, siis ka väga paljude muude haiguste vastu, mis lühendavad eluiga. Elujõu preemia selle aasta laureaadi dr Natalia Trofimova töö muutub üha väärtuslikumaks (vt tema raamat „Paastuga terveks” rahvaraamat.ee/p/paastuga-terveks/38627/et ).

Paastumisest on kirjutatud ka siin blogis elujoud.lux.ee/rahvakombed-paast-ja-koroona . Samas on öeldud, et väiksem kehamass annab suuri eeliseid võitluses Covidiga.

Ühes uuemas uurimuses väidetakse, et rasvunud inimestel on 46% suurem risk haigestuda Covid-19sse. Samuti leiti, et neil on suurem risk raskesti haigestuda, 113% suurem tõenäosus sattuda haiglasse, 74% suurem risk jõuda haigusega intensiivraviosakonda ja 48% suurem risk viiruse tõttu surra. Pikemalt vt Meditsiiniuudised www.mu.ee/uudised/2022/01/04/veel-uks-hea-pohjus-kaalust-alla-votta-covid-19

Riske võitluses Covidiga ei ole vahest vajagi hinnata kaalu ja peegli abil – olulisem on organismi biokeemia, eriti veresuhkru ja ketokehade tase, mida saab (näiteks vahelduva paastumise ja ketoosiseisundiga) hakata paremaks muutma juba üsna kiiresti, veel enne, kui kehakuju jõuab oluliselt muutuda.

* * *

Ortomolekulaarse meditsiini veebisaidil orthomolecular.org võib leida juhendeid oma tervise iseseisvaks tugevdamiseks.

On teada (orthomolecular.org/resources/omns/v17n17.shtml ), et Covidi patsientidel langeb C-vitamiini-sisaldus lausa skorbuuti iseloomustavale tasemele. Viirusega võitlemiseks kulub nii palju C-vitamiini, et organismi varud lõpevad, tekib kopsupõletik, paljude organite talitlus muutub võimatuks ja inimene sureb. Soovitatakse (LINK orthomolecular.org/resources/omns/v17n29.shtml ) võtta sisse kolm korda päevas 1 g C-vitamiini, üks kord päevas 350 mg magneesiumi, 50 mg tsinki, 100 mikrogrammi seleeni (apteegis: „Selesaan”) ja 5000 TÜ D-vitamiini – nii peaks olema võimalik panna alus immuunsusele, mis vähendab nakatumise ja haiglasse sattumise riski. (D-vitamiiniga ei tohi siiski üle pakkuda, see annus sobib talvel ja alustamiseks, mitte pidevalt.) Selline immuunsus peaks inimest kaitsma mis tahes uute tüvede ilmumise puhul või ka lihtsalt gripilaine ajal. Samas on öeldud, et raskesti haige inimene vajab palju rohkem C-vitamiini, eelistatavalt veeniülekande kaudu.

Covidi-19 ravimine on suur ja keeruline teema, millega peaksid tegelema arstid ja teadlased. Mingi ravimi väljahüüdmine poliitikute poolt kusagil rahvakogunemisel on päris absurdne idee. Kummaline on ka asjaolu, et meditsiiniametnikud (kes haige elu päästmise eest otseselt ei vastuta) keelavad siiski ära mõne meetodi kasutamise, nii et arstid peavad vajalikuks neid kohtusse kaevata, millega raviotsuste tegemisse kaasatakse ka kohtunikud, kes ravimisest midagi ei tea. Mitu sellist kohtuasja on käimas. Ilmselt põrkub siin liiga palju ärihuvisid, liiga suur tähtsus on reklaamil ja isegi poliitilistel huvidel. Vaidluses pidavat selguma küll tõde, aga kas tõde huvitabki veel kedagi, kui mängus on nii palju erinevaid huvisid ja patsiendi huvid võivad nende hulgas hoopis meelest minna? – Kindlam on püüda haigust endast eemal hoida ja teha ise kõik võimalik oma tervise tugevdamiseks. Kui see ei õnnestu ja haigus ikkagi pääseb ründama, tuleks kiiresti pöörduda arstide poole.

Koroona on salakaval haigus: mõned inimesed, eriti lapsed, põevad koroonat väga kergelt, kuid võivad seda laialt levitada. Aga ka vanem inimene võib seda kergelt põdeda: keegi 74-aastane proua ütles mulle, et tema põdes koroona läbi, kolm päeva ei tundnud lõhnu – no mis haigus see üldse oli?! Ta tegi sellest järelduse, et valitsus valetab ja EKRE räägib tõtt … – Teised jälle haigestuvad väga raskelt, vaaguvad pikalt hinge ja surevad arstide kõigile pingutustele vaatamata. Sagedamini surevad koroona tõttu vanemad inimesed, aga ka nooremad ohvrid ei ole haruldased.

Nii salakaval ja keeruline haigus, kus tulemust ei saa ennustada muidu kui statistika seadustega (mida tavainimene niikuinii ei suuda aduda), nõuab edukaks jagusaamiseks ilmselt tõsiseid kommunikatsioonialaseid jõupingutusi. Paraku on see selgunud alles tagantjärele.

Kõik algab keelekasutusest. Kuidagi iseendast on, osalt juba eelmise valitsuse ajal, läinud käibele sellised vale sõnumiga sõnad nagu „piirangud”, „pitsitusmeetmed”, „piitsa ja prääniku kasutamine”, „sundvaktsineerimine”, „vaktsineerimata inimeste tagakiusamine”, … Tuleb märkida eriti EKRE ideoloogide suurt panust selliste terminitega kõlistamisse, kusjuures see ei ole nende esimene ega ainus lingvistiline diversioon: kui rahandusminister Martin Helme oli häbematult valetanud Riigikogule 500 miljoni euro ulatuses – ta tunnistas ise, et „ametnike survel” oli ta riigieelarve Exceli tabelis lisanud tulude poolele „õhku” –, ja kui uus peaminister pidi hakkama seda „õhku” sealt välja puhastama, rääkis kogu massimeedia „kärpimisest” ja Reformierakonnal tuvastati koguni „kärpimismaania”, mida näitlikustati ühe vaese puhkpilliorkestri koondamisega. Tuleme tagasi „piirangute” jms juurde: kus on „piirangud”, seal on loogiline hakata nõudma vabadust, võitlema valitsuse omavoli vastu jne – sellised on loogilised edasiarendused nendest vigastest mõistetest …

Peaminister Kaja Kallase raske ülesanne on seekord oponentide kisakoori saatel selgitada, et vaktsineerimata inimeste suhtlemise piiramine ei ole mitte piirang, vaid meede nende endi tervise ja elu kaitsmiseks. Tõepoolest, õige oleks rääkida kaitse-, turva- või ohutusmeetmetest (või abinõudest), mida kõige enam läheb vaja just vaktsineerimata inimestele, kuna nende tõenäosus raskelt haigestuda ja surra on palju suurem kui vaktsineeritud inimestel. Kaja Kallase tundlik keelekõrv on nüüd küll ärganud, aga järgmine sedalaadi viga – fondi loomine vaktsineerimiskahjustuste hüvitamiseks – tehakse vist ikkagi ära, kuigi kogu muu kahju kõrval on vaktsineerimiskahjustused nähtavasti tühised. Kui senist tervisekindlustuse süsteemi on üldse vaja täiendada veel mingi fondiga, siis oleks palju vajalikum luua koroonafond, mis hõlmaks koroonatõvega võitlemise, selle tõve ravimise ja seda põdenute rehabiliteerimise kulusid – sel haigusel on ka ränki kaugtagajärgi! Samuti oleks hea sellega hõlmata meetmete majanduskahjude kompenseerimist, et „kogu koroona oleks ühes tabelis” ja et kuludest tekiks selgem ülevaade ja nende planeerimise võimalus.

Me elame nn tõejärgsel ajal, internet on inimestel ilmselt mõistuse ja isegi enesealalhoiu instinkti kinni löönud, iga vale levib hirmsa kiirusega. W. Churchill on öelnud: „Vale on juba poolel teel ümber maailma, enne kui tõde püksid jalga saab.” Internetiajastul peab see veel enam paika kui Churchilli ajal. Õigust levitada oma umbluud (levitajad ise eelistavad rääkida „narratiivist”) peetakse nüüd lausa inimõiguseks; kes valetab kõvemini ja ilusamini ning massid endale taha saab, seda peetaksegi võitjaks.

Õnneks näib, et hakatakse mõistma, kui oluline on kommunikatsioon võitluses koroona vastu. Alles hiljuti tavatses „Aktuaalne Kaamera” kasutada EKRE levitatavaid vale sõnumiga stampe ja pärast valitsuse iga teadaannet torgati mikrofon kohe ka Martin Helme nina alla. Viimane ei vedanud intervjueerijaid kordagi alt ja ütles kohe, et valitsuse meetmed on kõik valed – sellist tasuta propagandavõimalust ei saanud ta ju ometi kasutamata jätta! Nüüd on vist lõpuks aru saadud, et inimene peab vastutama oma sõnade eest ning paika peab ka selle põhimõtte pöördpõhimõte: kes vastutab, see ka räägib. Opositsiooni poliitikud võivad esineda Riigikogus, nad ei pea saama pidevalt teha oma valimispropagandat riigi tähtsaima kommunikatsioonikanali „Aktuaalse Kaamera” kaudu. Siiski tasub veel nüüdki meeles pidada Terviseameti kriisistaabi juhi dr Urmas Sule sõnu: „Kui kuulete, et kritiseeritakse mõnda ministrit, siis – mõelge oma peaga!”

Pärast uute kaitsemeetmete kehtestamist ja „Aktuaalse Kaamera” meelemuutust hakkas nakatumiste arv langema, aga see „võitlus vabaduse eest” on toonud juba palju inimohvreid ja tekitanud ka suurt materiaalset kahju. Koroonasse on Eestis surnud juba üle 1500 inimese, veel hiljuti suri koroonatõppe üle 10 inimese päevas. „Meditsiiniuudistest” selgub ka, et vaktsineerimata inimeste ravimisele on kulunud 95% Covidi ravi ressurssidest. Riigikontrolör andis hiljuti Riigikogu esimehele Jüri Ratasele üle oma aastaaruande, milles ta leidis, et vaktsineerimine aeglustus kevadel ja suvel mitte niivõrd vaktsiininappuse või inimeste vähese huvi tõttu, vaid selle põhjusi tuleb otsida kehvast ja paindumatust korraldusest. – Minu arvates jäid riigikontrolöril mitu asjaolu kahe silma vahele: 1) eksitavad terminid, mis provotseerisid vastuhakku ja protesti, 2) vilets kommunikatsioon valitsuse kommunikatsioonikanalite kaudu, kuna viimastes levis vale arusaamine sõnavabadusest – raske oli aru saada, kas „Aktuaalne Kaamera” esindas valitsuse või EKRE seisukohti, 3) opositsiooniparteide vale arusaamine oma rollist – nii suure ohu korral tuleks teha koostööd valitsusega, mitte tegelda oma valimispropagandaga (viimased valimised, kus ohusõnumid kadusid propagandakärasse, läksid Eestile tõesti väga kalliks maksma!). Õiglane oleks hinnata mitte üksnes valitsuse tegevust, vaid alustada ikkagi Riigikogust, kellele valitsus peab aru andma, ja poliitilistest parteidest. Eesti elanike kaitsmine koroona eest ei ole vaid Kaja Kallase ja Tanel Kiige ülesanne – see peab olema meie kõigi ühine püüdlus ja hool! Viimati kehtestas valitsus tõhusamad kaitsemeetmed Riigikogu opositsiooni juhtide ja mõne juristi valju protestikisa saatel, vaktsineerimise korraldust ei muudetud – aga rahva huvi vaktsineerimise vastu suurenes kohe. Niisiis ei ole see võitlus lootusetu, aga võib-olla tuleks vähem loota inimeste iseseisvale mõtlemisele ja rohkem kasutada kõva kätt.

Kohane on meenutada, et hingedepäevaga (2. november) algas vanasti hingedeaeg, kui oli kombeks meelde tuletada neid, keda enam ei ole meiega, mõelda, mida me neile võlgneme, ja olla neile tänulik selle eest. Lahkunud on lahkunud, nende elus ei saa keegi enam midagi muuta, Ise peaksime hingedeajal aga mõtlema sellele, mille jaoks ja kuidas me ise elame, kuidas saaksime teha elu ilusamaks ja paremaks, elamisväärsemaks kõikidele, ning mille eest inimesed võiksid hiljem tänulikud olla meile.