Arstidele on alati meeldinud rääkida, et nemad käivad mineviku suurte ravitsejate jälgedes, kelle kuulsus on kestnud läbi aastasadade ja -tuhandete. Kuulsaimate mineviku arstide hulka kuuluvad kindlasti Hippokrates ja Hildegard von Bingen. Nad mõlemad uskusid, et kõige tähtsam inimese tervist määrav tegur on temas elav elujõud.
„Meditsiini isa”, Kosi saarelt pärit Antiik-Kreeka arst Hippokrates (umbes 460–370 e.m.a.) https://en.wikipedia.org/wiki/Hippocrates rääkis pneuma’st (https://en.wikipedia.org/wiki/Pneuma , vana-kreeka keeles „hingamine, eluhingus, hing”, kõnekeeles „toss”), elujõust, mis juhtivat keha funktsioonide kooskõla. Hippokrates arvas, et ravida tuleb inimest, mitte haigust. Tervenemine algab inimese energeetilise keha aktiviseerimisest, puhastamisest ja tasakaalu viimisest vaimu ja emotsioonidega. Tervise säilitamise tagab õige toit, värske õhk, reguleeritud eluviis ja puhkus. Järgmine kaitseliin on ravimtaimed ja kolmas kaitseliin on kirurgiline sekkumine, lõikus. Vt Aili Paju „Loodusravi” https://www.vanaraamat.ee/Aili_Paju_Loodusravi_Maalehe_Raamat_2007_18631-75.htm . Ravimeetodid järjestas Hippokrates niisiis järgmiselt: „Kõigepealt sõna, siis rohi, siis nuga.” https://viriditasherbalproducts.com/approximately-adjacent-to-the-truth/
Tuntud on tema õpetus arstidele: „Primum non nocere!” (Kõigepealt, ära tee kahju!) Täpsemalt olevat ta öelnud: „Arstil peab haiguse puhul olema kaks kindlat eesmärki, nimelt, teha head või mitte teha kahju.” https://en.wikipedia.org/wiki/Primum_non_nocere
Paljud teavad Hippokratese suhtumist dieedisse: „Sinu toit olgu sinu ravim ja sinu ravim olgu sinu toit.”
12. sajandil propageeris elujõu mõistet Püha Hildegard von Bingen https://et.wikipedia.org/wiki/Hildegard_Bingenist . Ta oli nunnakloostri abtiss, kes nägi elujõudu (ladina keeles viriditas, mis sisuliselt tähendab „roheline/haljas elujõud”) kõikides loodusnähtustes ja eluavaldustes. Tema arvates tulenes viriditas Jumalast. Neitsi Maarja oli tema jaoks viridissima virga – ladina keeles „kõige haljam oks.” http://www.hildegard-society.org/2014/10/o-viridissima-virga-song.html Hildegard oli osav ravitseja, ta kasutas mitmesuguseid ravivõtteid, sh paastu, ja väga palju kasutas ta ravimtaimi.
Elujõusse ja ravimtaimedesse on uskunud ka Eestis tegutsenud rahvaravitsejad, küllap meilgi juba mitu tuhat aastat – ravitsemine on alati kuulunud inimeste elu juurde, ka siis, kui seda veel kirja ei pandud. Veel nüüdki on ravimi sünonüüm ju rohi.
Tänapäeval kiputakse neid ürgseid põhimõtteid ja võtteid paraku nimetama „alternatiivmeditsiiniks” ja selle asemele trügib „teadmuspõhine meditsiin”, mille all mõistetakse tuhandete patsientide-katseisikute peal kontrollitud ravimite kasutamist. Sellisel kontrollimisel loobutakse Hippokratese eespool nimetatud põhimõtetest. Kuidas see kontrollimine tegelikult käib, sellest on kirjutanud Hans Weiss raamatus „Korrumpeerunud meditsiin” https://pood.aripaev.ee/korrumpeerunud-meditsiin:
Meditsiini kõrge maine rajaneb sõltumatuse ja objektiivsuse põhimõttel ning eelkõige hoolitsusel patsientide eest. Maailma Arstide Liit on meditsiini kõrgeima eetilise instantsina need põhimõtted „Helsingi deklaratsioonis“ järgmiselt kokku võtnud:
„Minu patsiendi tervis olgu minu ülim eesmärk. Arstil tuleb oma arstlikus tegevuses juhinduda eranditult patsiendi huvidest. Meditsiiniliste teadusuuringute puhul on katseisikute heaollu puutuvatel kaalutlustel eesõigus teaduse ja ühiskonna huvide ees.“
Seda raamatut kirjutades tahtsin ma teada, kas arstid peavad ülalnimetatud eetilistest põhimõtetest kinni. Ehmataval kombel on vastus „EI“. Meditsiini huvid tõrjutakse järjest rohkem kõrvale ravimitööstuse poolt tagaaetavate majanduslike huvide poolt. Nende ülim eesmärk on saavutada oma aktsionäridele võimalikult suuri kasumeid. See on täiesti arusaadav. Otsustav küsimus on aga: kas meditsiini ja ravimitööstuse huvid on ühildatavad?
Professor Wolf-Dieter Ludwig, Berliini onkoloog ja Saksa Arstide Liidu ravimi-komisjoni eesistuja, annab sellele küsimusele kindla ja selge vastuse:
„Ravimitootjad ei ole arstide liitlased. Tööstusharu huvid on päevselgelt teisal – nad tahavad oma toodetega kasumit teenida. Meie kui meedikud seevastu peame ravimite mõju sõltumatult seisukohalt kaaluma, võttes seejuures arvesse nii nende riske kui ka kasulikkuse ja hinna vahekorda. Kogu seda teavet me ravimitööstuselt kindlasti ei saa.“ (Intervjuust ajakirjas „Gesundheit und Gesellschaft“ („Tervis ja Ühiskond“), 6/2007)
Tuleb öelda, et traditsioonilisi, ajaproovile vastu pidanud ravipõhimõtteid ja -võtteid ei ole õige nimetada „alternatiivmeditsiiniks”, mis keeleloogika tõttu tekitab eksliku arvamuse, nagu oleks olemas veel tõeline või päris meditsiin. Mingit muud või tõelist meditsiini peale „alternatiivmeditsiini” ei ole olemas. Meditsiin toetub põhimõtetele, mis on end õigustanud juba alates antiikajast, ja rahvameditsiinile, mille algust ei oska keegi hinnata, aga mille toimivust on arvutute põlvkondade kogemustega kogu aeg kontrollitud ja kinnitatud. Ning meditsiin muidugi kasvab ja areneb: paremini hakatakse mõistma arsti ja patsiendi suhteid, organismi biokeemiat, kõigis meditsiini valdkondades ilmuvad uued analüüsimeetodid, täienevad andmebaasid, operatsioonimeetodid jne – meditsiiniteadus ja ravikunst arenevad pidevalt edasi. Ka uusi ravimeid on mõnikord vaja, kuid nende väljatöötamisest on kujundatud väga kasumlik äri ja neid topitakse rafineeritud reklaamikampaaniate ja turundusmeetoditega ka sinna, kuhu neid tegelikult vaja ei ole.
„Teadmuspõhine meditsiin” on üks väga hiljutine haru meditsiini iidsel puul, võiks öelda, et kõvasti vohama löönud vesivõsu, mis hõlmab üht väikest valdkonda, nimelt firmalaboris sünteesitud, firma enda poolt kontrollitud ja reklaamitavate ravimite kasutamist patsientide ravimisel. Ravimi tõhususe katsete tegemisel petavad ravimifirmad nii arstide kui ka patsientide lootusi: neile öeldakse, et tegemist on uue ja tõhusa ravimiga, aga tegelikult manustatakse pooltele haigetele platseebot. Elu näitab, et need ravimid ja ka platseebo toimivad – nagu traditsioonilise meditsiini ravimidki. (Platseebo ravitoimet nimetatakse platseeboefektiks; üks selle efekti üldtuntud näide: lapsele on palju abi sellest, kui ema puhub haiget saanud näpu peale). Nii ravimite kui ka platseebo toimet toetavad traditsioonilise meditsiini vahendid: sisendus, arsti ja patsiendi veendumus, et ravim aitab, muud ravivõtted. Väga paljude katsetustega (juba sajandivahetuseks oli selliseid kliinilisi uuringuid tehtud üle miljoni) on palju teada saadud mitte üksnes uute ravimite, vaid ka meditsiini enda olemuse kohta.
Dr Servan-Schreiber mõistis, et samavõrd kui meditsiin on teadus, on see ka – ja ehk veel enamgi – suhtumine teise inimesse. Ta oli veendunud, et pool tervenemise tõenäosusest tuleneb usaldusest, mis tekib patsiendi ja arsti vahel. Oma väga huvitavas raamatus „Kehale meeldib tõde” (https://www.rahvaraamat.ee/p/kehale-meeldib-t%C3%B5de/491491/et?isbn=9789985329290# ) esitab ta hulgaliselt fakte ja näiteid, kuidas suhtumine ja paljud muud ravivõtted mõjutavad ravi tulemusi. Mõned näited: enneaegselt sündinud lapsed ei hakka kasvama, kui neil ei silitata selga; teadmine, et käele määriti allergeeni (tegelikult määriti puhast vett), ajab käe niisamuti sügelema ja paiste, nagu oleks seal tõesti allergeen; kui näiteks astmaatik oma kannatusi kirja paneb, on sellel juba oluline ravitoime; lihtne mediteerimine ravib migreeni; stressis olevad inimesed, kes satuvad kokkupuutesse gripiviirusega, haigestuvad sagedamini – kui aju „kaotab usu“, annab ka immuunsüsteem alla. Rühma liikmete rütmiline trummitagumine ravib leina, leevendab stressi ja tugevdab immuunsüsteemi: kortisooli tase alaneb, DHEA tase tõuseb, nn loomulike tapjarakkude (valged verelibled, kes hävitavad vähirakke, viirusi ja baktereid) aktiivsus suureneb märgatavalt. See oleks justkui „metslaste meetod”, aga tänapäeva teaduse kõige peenemate vahenditega saab mõõta selle mõju – ja see on tugevam kui mõne kalli „teadmuspõhise” tableti toime. (Võib arvata, et kui seda trummipõristamist täiendada metsiku karglemise ja huilgamisega, nagu metslased sageli teevadki, on mõju veelgi tugevam.)
Dr Servan-Schreiber väidab seal raamatus seoses homöopaatiaga (mis põhineb patsiendi elu väga põhjalikul tundmaõppimisel ja läbiarutamisel arstiga ning siis ülilahja lahuse manustamisel), et 15–70% patsientidest saab märkimisväärset abi platseebost (tabletist või preparaadist, mis ei sisalda ühtegi toimeainet), ja et homöopaatia tõhusus näitab meditsiini tulevikusuundi.
Platseeboefekt on ravimifirmade teadlaste jaoks tõeline nuhtlus, kuna see raskendab tegeliku ravitoime väljaeraldamist, mida nemad tahavad leida. Platseeboefekt ja seda toetav elujõud on võõrad uusi ravimeid väljamõtlevate keemikute mõtteviisile. Keemik teab, et kui hapet valatakse leelisesse, tekib sool; mingit veenmist ega innustamist à la Hippokrates („kõigepealt sõna…”) või Hildegard von Bingen (palvetamine, paastumine …) seal vaja ei ole. Keemikud nimetaksid elujõu ja platseeboefekti meelsasti ebausuks ja posimiseks, kuid paraku näitavad objektiivsed andmed, et need toimivad. Ravimiloojatel tuleb seda läbi hammaste tunnistada ja südame kergendamiseks toovad nad sisse mõiste „platseeboefekt” – nime saanud nähtus ei ole enam nii häiriv kui mingi arusaamatu, aga tõhus toime. Seejärel algabki demagoogiline jutt „alternatiivmeditsiinist” ja „teadmuspõhisest meditsiinist”. Kurb on aga, kui ka arstid võtavad omaks uute ravimite väljamõtlejate „teadmuspõhise mõtteviisi” …
Traditsiooniliste rohtude puhul on ravimi toimes kindlasti samad komponendid: „platseeboefekt” ja „tegelik ravitoime”. Kuid kui traditsiooniliste ravivahendite puhul on võimalikud kõrvaltoimed juba ammu teada ja arst võib patsienti nende eest hoiatada, siis „teadmuspõhise meditsiini” vahendite kasutamisel saadakse ikka ja jälle teada uutest kõrvaltoimetest, mille tõttu neid ravimeid on tulnud paljudel kordadel tagasi kutsuda. Midagi erilist selles ei ole – uus vahend on uus vahend. Õppetunnid on olnud aga karmid: talidomiid, Vioxx jne. Ameerika Ühendriikides on ravimifirmade vastu algatatud palju kollektiivseid hagisid, kuna üksiku patsiendi kurtmine ja kahju korvamise nõudmine on suurfirma jaoks nagu sääsepirin; ainult kollektiivne hagi võib firmat panna mõtlema. Kas Eestis on algatatud kas või ühtegi kollektiivset hagi? – Ei ole kuulda olnud; siin võivad ravimifirmad tunda end turvaliselt. Asi on halb, kui ravimeid kutsutakse tagasi põhjusi selgitamata, ning eriti hull on lugu, kui kõrvaltoimed on teada, kuid kärarikast reklaami tehes nendest vaikitakse ja ravimit ei korjata müügilt ära. Kui paljud patsiendid teavad näiteks, et paratsetamool on ohtlik maksamürk, mille surmav või (elu päästmise korral) hilisemat maksa siirdamist eeldav annus võib olla juba neli grammi? https://en.wikipedia.org/wiki/Paracetamol_poisoning Kui patsient arstib oma külmetust paratsetamooli, pamooli ja Coldrexiga, saab ta enese teadmata suure annuse paratsetamooli https://naistekas.delfi.ee/tervis/tervis/perearst-hoiatab-kulmetuse-raviks-ei-tohi-korraga-votta-gripiteesid-ja-suukaudseid-nohurohtusid?id=80889223. Sama toimeainega ravimite müümine eri nimetuste all on mõnel pool keelatud, Eestis millegipärast ei ole.
* * *
Sellest mõtisklusest võib teha järgmise kokkuvõtte:
- Nimetusi „alternatiivmeditsiin” ja „teadmuspõhine meditsiin” tuleb kasutada jutumärkides, et need ei eksitaks inimesi. (Endise tõlkijana avaldan tunnustust nende nimetuste väljamõtlejate leidlikkusele – väga osavalt on kasutatud keeledemagoogiat! Aga nimetuste väljamõtlejate tendentslikkus ei ole vabandatav.)
- Inimesi on vaja selles suhtes harida ja aidata neil mõista elujõu ja inimese oma pingutuste olulisust. Oma tervise heaks saab kõige rohkem teha inimene ise, sest elujõud elab temas endas; hea arst suudab seda elujõudu stimuleerida, kosutada ja selle patsiendi tervise heaks tööle panna.
- Inimesed võiksid olla terviseteadlikumad ja püüda ise oma elujõudu kosutada, vähem loota riigi abile, elada tervislikumalt. Kui inimene teab, et on pidevalt hoolitsenud ja hoolitseb oma tervise eest, siis ei ole tal raske olla optimist. Me oleme üldse liiga pessimistlikud ja muretsejad – pessimism ja muretsemine kulutavad elujõudu ja ei vii asju edasi. Nagu eespool öeldud: ka gripp murrab kergemini stressis inimest. Meie keelgi on muretsemise poole kreenis: Hans H. Luik tõdes kunagi, et kui eestlasel läheb silmanägemine halvaks, siis ta muretseb endale prillid.
Lõpetamiseks sobib kõike varvastega tegeva maalikunstniku, veebisaitide kujundaja jne Meelis Luksi alias Mella (vt https://www.mella.ee ) moto:
Elu on elamiseks, mitte virisemiseks!
