Alles olid vastlad ja arutati, mis kuupäevast alates tohib vahukoorega kuklit nimetada vastlakukliks, kelle pakutavad vastlakuklid on kõige paremad, millega saaks kukleid muuta veelgi maitsvamaks jne. (See kõik toimus rahvakommete täitmise sildi all, kuigi maarahvas pidas vajalikuks süüa vastlapäeval eelkõige midagi rasvast, kui sai seda endale lubada,  ja pehmeid nisujahust kukleid ei näinud nad vist kunagi.)

Nüüd tulid lihavõtted ja jälle saime teateid, kes valmistab kõige paremat pashat ja kulitši (need kuuluvad küll pigem õigeusklike lihavõttemenüüsse, aga me ei ole nii kitsarinnalised, et neid seepärast ära põlata), kust saab valgeid mune värvimiseks jne; leiti lahendus nendegi jaoks, kel napib sibulakoori – neid sai meie Rimi poest osta!

Võib öelda, et need tähtpäevad saavad tõesti tugevat meediakajastust, kuigi selle keskpunktis ei ole tähtpäeva sisuline külg, vaid ikka söömine.

Väga vähe on aga kuulda olnud vahepealsest ajavahemikust – kas seal üldse oligi midagi?

Tegelikult ikka oli küll ja see on tänapäevainimese jaoks isegi tähtsam kui nisujahust kuklid ja kulitšid – nende pühade vahel oli suur paast. – Jah, juba sõna „paast” ise rikub tuju, aga sellest tuleb ikkagi ka rääkida.

Paast seostub paljudel suure nälgimisega. Kui oleme harjunud leiva-saia, makaronide ja kartulitega, hakkab nälg tõesti juba varsti näpistama ja lõunasööki annab kohe oodata. See tuttav suure nälja tunne peletabki inimesi paastumisest eemale. Arvatakse, et selle näljatunde mahasurumiseks on vaja tugevat tahtejõudu, aga kolmandal päeval pidavat olemine minema juba paremaks (alles kolmandal …). Mõned tõesti paastuvadki väga rangelt – üks minu kolleeg tarbis oma nooruslikus õhinas paastupäevadel üksnes bidestilleeritud vett, mis keemialaboris oli vabalt kättesaadav.

Aga see sagedane suur nälg ei pea tegelikult olema inimese elu alaline saatja! Ja ka nii ranget ja vaevalist paastu ei ole ikkagi vaja pidada – pikemat aega nii elada ju ei saa. Paastu ainevahetusseisundi (ketoosi) võib saavutada ka järk-järgult, ilma nälgimiseta, süües oma kõhu maitsvat toitu alati kõvasti täis. Selleks on vaja järk-järgult jätta oma menüüst välja kõigepealt nisu (saiad, makaronid, manna jne), suhkur, siis muud teraviljad, kartulid. Nende asemel tuleb hakata sööma rohkem köögivilju (parem toorelt), kapsast või hapukapsast, seeni, rediseid jne, avokaadot, kookoshelbeid, pähkleid, võtta kalamaksaõli (Mölleri sidrunimaitseline on väga hea), MCT-õli (väga maitsev õli, annab kiiresti energiat, aga ei ladestu rasvana kõhule jne), võid, rasvast kala, natuke ka rasvasemat peekonit. Tarbitav valgukogus peaks jääma enam-vähem endiseks – liigse valgu muudab meie keha väga osavasti suhkruks ja liigsest suhkrust valmistab rasva ning paneb selle tallele mustadeks päevadeks. Selliselt ketoosi minnes ei järgi me just vanade eestlaste paastukombeid, aga selle jaoks on ka põhjendus olemas: elu on läinud edasi ja eluviis on muutunud vähesema füüsilise aktiivsuse suunas. Samas oleme kõik muutunud jõukamaks, nii et toiduvarude poolest nagu poleks vajagi enam söömist nii väga piirata. Tänapäeva inimene peaks lähtuma eelkõige inimese füsioloogilistest vajadustest, mis on aga needsamad, mis nad olid ennevanasti, küttimise ja koriluse aegadel, kui põllumajandust veel ei olnud. Meie lähemad sugulased orangutangid elavad puu otsas, söövad lehti ning bakterid nende soolestikus muudavad aeglased süsivesikud rasvaks, millest orangutangid siis elavadki. Nii nad ongi pidevalt ketoosis, mis on nende looduslik seisund. Samasugune seisund tekib ka paastumise korral ja see on inimesegi puhul väga tervislik (vt David Perlmutter, „Jahupea”, Varrak, 2013). Kui inimene on ketoosis, siis kannavad põhiosa energiast organismis laiali nn ketokehad (hüdroksüvõihape ja atsetoäädikhape), mida maks valmistab rasvadest. Väiksema osa energiast kannab laiali glükoos, mida maks võib samuti rasvadest valmistada, kui seda ei ole toidus piisavalt. Ketoosiseisund on tervise ja ka enesetunde jaoks väga kasulik:

1) lõpeb pidev vajadus keha kinnitada (tavaline kiiretel süsivesikutel põhinev menüü tekitab sundsöömist);

2) lõpeb vajadus suruda pärast iga söögikorda kõrgele tõusvat veresuhkru taset insuliiniga allapoole (sellised veresuhkru taseme äkilised tõusud põhjustavad II tüüpi suhkurtõbe);

3) ketoos on tõhus vahend langetõve, Parkinsoni tõve, Alzheimeri tõve, ALSi ja autismi vastu (vt D. Perlmutter, „Jahupea”);

4) madal veresuhkru sisaldus kaitseb veresooni ja kõiki elundeid glükeerimise eest: suhkrul on väga ebameeldiv omadus muuta aeg-ajalt oma struktuuri, nii et osal suhkrumolekulidest tekib väga reaktsioonivõimeline aldehüüdrühm, mis ründab iga ettejuhtuvat valgu, DNA jne molekuli – sisuliselt toimub meie kehas pidevalt, kuigi aeglaselt samasugune reaktsioon kui iiriskommi valmistamisel; selline üldine suhkruga „glasuurimine” kiirendab vananemist;  

5) ketoosiseisund on väga kasulik ka vähipatsientidele: vähirakud ei armasta ketokehi ja vajavad glükoosi.

Väga paljud nendest ketoosiseisundi kasulikest külgedest on teaduslikult välja selgitatud alles hiljaaegu. Ja uusi leide tuleb kogu aeg juurde. Üks viimaseid uudiseid on teadmine, et madalam veresuhkru tase annab inimesele eeliseid ka koroonaviirusega kokkupuutumisel. Sellise järelduse võib teha sellistest tõsiasjadest nagu:

1) koroonatõbi võib kergesti saada saatuslikuks tüsedatele inimestele – tüsedal inimesel on veresuhkru tase enamasti kõrgenenud. Väidetakse, et Ameerika Ühendriikides (mille elanike hulgas on palju tüsedaid ja rasvunud inimesi) on koroonatõbi kümme korda surmavam kui Vietnamis (kus inimesed on enamasti kõhnad);

2) eriti kõrge on veresuhkru tase rasvumist, suhkurtõbe või vähki põdevatel inimestel (suhkurtõbe ja rasvumist peetakse lausa üheks ja samaks haiguseks, mida tähistatakse inglise keeles sõnaga diabesity (diabetes + obesity)). Need nn kaasnevate haigustega patsiendid on koroonaviirusest eriti ohustatud.

Teadlased uurivad selle sõltuvuse mehhanismi, kuid mõned järeldused selle kohta, kuidas end paremini kaitsta koroona eest, saab kohe ära teha: 1) tuleb teha kõik selleks, et viia oma veresuhkru taset allapoole, loobuda nendest pehmetest nisukuklitest ja püüda end tänapäevase paastumise võtetega viia hoopis ketoosi, 2) USA haiguste tõrje keskuse soovituse kohaselt ei tohiks haigestumise korral mitte mingil juhul juua suhkruga magustatud jooke või mahlu (needki sisaldavad palju suhkrut). See erineb tavalisest soovitusest tarbida külmetushaiguse puhul magusaid jooke, näiteks mett piimaga vms.

Rohkesti tuleks juua (suhkruvaba) vett ja liikuda võimalikult palju väljas.

Kevadine loodus pakub vähemalt ühe ereda näite vee tähtsuse kohta: jalutamas käies leidsin kolm paiseleheõiekest, mille varred olid vaevalt 20 või 25 mm pikkused, nii et ainult üksteise toel sai need riputada vaasikese servale – mitte just seisma, vaid pigem ujuma. Kolme päevaga kasvasid varred puhta vee abil 95 mm pikkuseks. – Niisama oluline olevat vesi ka immuunsüsteemi parema toimimise jaoks!

Ka metsas näeb alati midagi huvitavat. Viimati nägin sipelgapesa, milles oli vist välja kuulutatud avraal: „Et tööle siis, naised!” (Töösipelgad on teatavasti naissoost.) Näib, et pesa vajas parandamist.

„Et tööle siis, naised!”