Tänapäeval kipub üha laienema telefonimüük. Kunagi otsiti kaupa tutvuste kaudu, aga nüüd on uus põhimõte: kaup peab leidma ostja ka voodist ja teki alt! – Paraku murrab telefonimüük sisse ka tervisevaldkonda.

Kas tahame või ei taha, aga järsku tabab meid umbes selline kõne (kust nad küll mu numbri said?): „Tervist! Pakume teile [tasuta / väikse tasu eest] … testimise võimalust. Analüüsi saate teha kodustes tingimustes, väga diskreetselt. Test on absoluutselt usaldusväärne! Järgmisi samme võite astuda siis, kui analüüsi tulemus tekitab teis küsimusi.” Kui niimoodi rünnatav potentsiaalne ostja kõhkleb („milleks mulle seda analüüsi vaja on?”), siis küsitakse, kui vana ta on, ning selgitatakse nördinud ja süüdistaval häälel, et tema vanuses tuleks neid teste teha iga aasta, parem veel iga poole aasta tagant! Haiguse varane avastamine on ju eduka ravi pant!

Aga tervis ei ole tavaline kaup, mida võiks saada raha eest. Haiguse varane avastamine ei ole arukas eesmärk – eluviis peab olema niimoodi läbi mõeldud, et haiguse tekkimise võimalused oleksid viidud miinimumini. Analüüsi tellimisel tuleb arvestada, et tegelikult viib ostja sellega turule OMA NAHA …

Kas ei ole vahest liiga karm niimoodi öelda? – Asi on selles, et analüüsi tellimisega võtame omaks üha laiemalt leviva mõtteviisi, et minus on vaja haigusi otsida ja mulle on vaja ravimeid välja kirjutada. – Kas selles on midagi halba? Küllap on, kui Ameerika Ühendriikides on ravimite kõrvaltoimetest saanud oluline surmapõhjus. Thomas E. Levy raamatus „C-vitamiin – esmane rohi …” („Primal Panacea”, 2011, eesti keeles kirjastus Suur Puu, 2019) on öeldud:

„Kurb on lugeda, kui „Wall Street Journal“ teatab, et üle veerandi Ameerika lastest ja noorukitest võtab tänapäeval pidevalt mõnda retseptiravimit, kusjuures 7% nendest võtavad kahte või enamat ravimit. Gripivaktsiine ja depressiooniravimeid kirjutatakse välja lapseootel naistele, kuigi on teada, et need on lootele kahjulikud ja põhjustavad lapsel hilisemas elus kroonilisi haigusi. Ameerika Ühendriikide haiguste kontrolli ja tõrje keskuse (CDC) andmetel võtavad pooled ameeriklastest pidevalt retseptiravimeid; ligikaudu üks kolmandik võtab iga päev kahte või enamat retseptiravimit ning üle 10% ameeriklastest võtavad sageli korraga viit või enamat rohtu. Sellist statistikat arvesse võttes ei ole sugugi üllatav, kui Ameerika arstide ühenduse ajakiri (Journal of The American Medical Association) teatab, et ravimite surmavad kõrvaltoimed on tänapäeval Ameerika Ühendriikides tähtsaim surmapõhjus.”

„Fakt on see, et USA toidu- ja ravimiameti (FDA) poolt heakskiidetud ravimid tapavad! Isegi kui neid ravimeid kasutatakse ettekirjutuste kohaselt, olid FDA poolt heakskiidetud ravimite kõrvaltoimed Ameerika Ühendriikides 1998. aastal tähtsuselt 4. surmapõhjus.”

Paneme tähele, et nende sõnade kirjutamisest on möödunud kümme aastat – juba tollal toimis see „teadmuspõhine meditsiin” siis niimoodi oma sünnimaal ja tolleks ajaks juba hästi väljakujunenud esituses! Hiljem on seda süsteemi veel ainult edasi arendatud, aga mitte paremaks muudetud. – See võiks meid mõtlema panna.

Nüüd, kümme aastat hiljem on dr Stacie Stephenson kirjutanud raamatus „Vibrant” (2021):

Arstide vead on Ameerika Ühendriikides tähtsuselt kolmas surmapõhjus südamehaiguse ja vähi järel ning nende arvele tuleb panna 10% kõigist surmadest. Ravimite kõrvaltoimete tõttu sureb rohkem ameeriklasi kui auto- või tööõnnetuste tõttu.

Ameerika Ühendriikide toidu- ja ravimiamet teatas juunis 2018 (LINK https://www.fda.gov/drugs/drug-interactions-labeling/preventable-adverse-drug-reactions-focus-drug-interactions ), et aastal 2000 kirjutasid USA arstid välja 2,8 miljardit retsepti ehk keskmiselt 10 retsepti iga USA kodaniku kohta aastas. (Huvitav – miks valiti nii vanad andmed?) Ravimitel on olulisi kõrvaltoimeid, mida olevat metoodilistel põhjustel raske statistiliselt arvesse võtta. Viidatud artikli autorid esitavad mitmesuguseid arve ja lõpetavad tõdemusega, et juhul, kui need arvud vastavad tõele, on ravimite kõrvaltoimed surma põhjusena tähtsuselt neljandal kohal. Nad lisavad, et eriti hulluks läheb asi siis, kui inimesele kirjutatakse ette, et ta peab võtma mitut ravimit, ja sisendatakse, et nende võtmisest sõltub tema eluspüsimine. Ravimite kõrvaltoimete täpne ettenägemine on väga keeruline ja kui inimene võtab nelja või enamat retseptiravimit, suureneb kõrvaltoimete tõenäosus hüppeliselt. – FDA, kes põhimõtteliselt peaks tagama ravimite ohutuse, tunnistab seega ise, et ravimite kõrvaltoimed on Ameerika Ühendriikides väga oluline surmapõhjus, olulisem kui kopsuhaigus, suhkurtõbi, aids, kopsupõletik, õnnetused ja liiklusavariid. Aga ta ei taha võtta süüd enda peale – süüdi on arstid, kes ravimeid välja kirjutavad!

Hans Weiss „Korrumpeerunud meditsiin”, Äripäev, 2012

Miks nad neid siis välja kirjutavad? Hans Weissi raamatus „Korrumpeerunud meditsiin” on kirjeldatud ravimifirmade võtteid, millega nad saavutavad ravimite nii massilise väljakirjutamise. Nimelt on nende palgal terve armee agente, kelle töö seisneb arstide töötlemises, analüütikuid, kes uurivad ravimite väljakirjutamist ja oskavad juhatada, keda arstidest tasub töödelda ja kelle peale pole vaja aega ega raha raisata, arvamusliidreid arstide hulgast, kes hea raha eest teevad koolitusi teistele arstidele ja kiidavad üles uusi ravimeid. „Teadmust” levitavate agentide ja koolitajate töö edukust hinnatakse ravimi läbimüügi suurenemise järgi ning salajasi kanaleid pidi liiguvad selles süsteemis väga suured rahad.

Ülirikkad ravimifirmad peavad üleval ka „teadlasi”, kelle visiitkaardil jutumärke muidugi ei ole, aga kes teavad väga hästi, mida tuleb avastada ja millest tuleb vait olla, juriste, kelle abi läheb sageli vaja pahanduste silumiseks või firma kaitsmiseks kohtus, suurel määral ka FDA‑d, kes peab otsustama, mida kõrvaltoimete puhul ette võtta jne.

Aili Paju „Teadjanaine”, 2005

Siin meenub Aili Paju raamat „Teadjanaine” (1994, 2005). Raamatu peategelane olevat hüüdnime „Kaalu” saanud sellest, et olevat iga hädalist manitsenud – enne tuleb ikka kaaluda, kui tahad haigeks jääda! – Need on väga targad sõnad: peame ikka kaaluma, kas tasub haigeks jääda! See soovitus on tänapäeval olulisem kui kunagi varem. Inimese tervis oleneb ju suurel määral tema tahtest: mida ta sööb, mida joob, kui palju magab, kuidas end karastab, kui palju ta end liigutab, kas ta suitsetab, ega tema kehamassiindeks (KMI) ei ole üle 25.

KMI = kehamass (kg) / [pikkus (m)]² 

Koroonaajal peale selle: kas ta ise teeb ikka kõik haigestumise vältimiseks või käib kesklinnas koos teiste omasugustega protestimas koroonatõve, vaktsineerimise, maskikandmise ja piirangute vastu.

Nende tegurite mõju tervisele ei ole paraku nii ühene kui auto alla jäämine, aga õiged valikud nendes küsimustes suurendavad tõenäosust elada kauem. Kuigi statistika käsitleb ju suurt inimhulka, ei ole põhjust kahelda – iga üksikinimene kuulub samuti sellesse hulka ja annab oma (postuumse) panuse Eesti elaniku keskmise eluea pikkusesse.

Selle peale, kuidas oma tervist paremaks muuta, tuleks kogu aeg mõelda ja kunagi ei ole sellest mõeldud liiga palju. See on palju arukam tegevus, kui hakata endast haigusi otsima. Aga kui tervis on juba halvaks läinud, siis tuleb muidugi arstilt abi otsida, kuid püüda ka ise teha kõik oma tervise parandamiseks; ainus häda on see, et siis võib juba üldse olla liiga hilja. Ent isegi siis ei tohi lootust kaotada – me ei oska hinnata oma elujõu ressursse!

* * *

Siiski võib juhtuda, et inimese vaim lööb vahel kõikuma, eriti kui temale pandud diagnoos lööb hinge kinni, elumuresid on palju, kaasa võib mõjuda ka kõikjalt kostev hala: keemiat on igal pool, loodus on mürgitatud, toiduained on mürgitatud, haigused ründavad, poliitika lisab stressi …

Minu isa tuli sõjast tagasi enam-vähem tervena, aga siis tulid rahuaja suured mured: kasvava pere äramahutamiseks sõjast purustatud Tartus oli vaja ehitada maja, milleks kulus väga palju raha, tööd ja aega. Ilmselt tekkisid sellest vaimne ja füüsiline pinge ning üleväsimus. Siis hakkaski isa käima mööda arste. Arstid midagi erilist ei leidnud. Lõpuks suunati ta psühhiaatri dr Heiti Kadastiku juurde. Pärast isa hägusate sümptomite läbiarutamist leidis dr Kadastik, et isa peab oma tervise parandamise ise oma kätte võtma. Ta sõnastas oma „retsepti” lühidalt ja selgelt: „Omal jõul läbi mustade maa”. (See H. Sienkiewiczi raamat oli tollal üldtuntud). – Ja tema sõnum jõudis kohale: isa hakkaski oma tervise eest ise hoolitsema ja elas peaaegu 98 aastat vanaks. Selle sõnumi andis ta edasi ka oma lastele.

Elujõu õige toetamine ei peaks lõppema soovitusega osta „meie firma” tooteid ja vältida konkurentide omi ning ei tohiks tekkida küsimust, kas ei ole parim-enne-tähtaeg mööda läinud. – Hea tervisenõuanne toetab inimeste elujõudu põlvest põlve!

Aili Paju „Elujõud ja loodusravi”, Hermes, 2013

Talisupleja

Fotoaparaadi ette jäi veel üks talisupleja Pirita rannas. Tegemist on kindlasti väga tervisliku ettevõtmisega, kuna 2-meetrise vahemaa hoidmisega siin muret ei ole. Muus osas lähevad arvamused aga natuke lahku.

Hollandi imemees Wim Hof kiidab seda ettevõtmist kõvasti (LINK ): see võimaldab hakata reguleerima oma keha funktsioone, kutsuda esile hormeesi (organismi ajutine mõjutamine mõne loodusliku stressifaktoriga (vähene söömine, külm jne) avaldab kasulikku toimet, mida nimetatakse hormeesiks), peletada eemale haigused jne. Siiski soovitab ka Wim Hof olla pigem ettevaatlik, mitte kunagi minna üle oma piiri, kuulata oma keha, mitte ego soovitusi.

Perearst dr Saadi soovitab olla ettevaatlik (LINK) ja mitte alustada oma karastamist enne arstiga rääkimist. – Arstiga rääkida võib muidugi ikka, aga ükski südametunnistusega perearst ei tohiks vist kiita ka metsajooksu ega suusatamist: igaüks teab arvatavasti  kedagi, kes oli parimas meheeas ja justkui hea tervise juures, aga kelle metsajooks või suusatamine lõppes kurvalt. – Elu on tõesti mitmekesine ning oma tervise eest vastutab ikkagi igaüks ise, jälgides oma enesetunnet. Ettevaatlikult alustamist ja oma sisetunde kuulamist ei asenda mitte miski. Eriti hoolikalt tuleb jälgida, et kellegi eeskuju või soovituse järgimine ei kujuneks olulisemaks oma sisetunde kuulamisest. Vastunäidustuste olemasolu korral tuleks olla kahekordselt ettevaatlik – üks hea näide on kroonilise neerupõletiku puhul jalgade külma veega pesemise järkjärguline alustamine siin blogi artiklis „Minu kogemused „alternatiivmeditsiini” ja „teadmuspõhise raviga”” (elujõu äratamiseks kasutati seal lisaks karastamisele ilmselt mingil määral ka liikumisravi). Igatahes ei tuleks mitte kunagi minna iga hinna eest endale midagi „tõestama” või teistele näitama. (Wim Hof, tõsi, näiliselt ei järgi seda põhimõtet, aga ta ei tee vist midagi „iga hinna eest” – ikka ainult seni, kuni see meeldib või on vähemalt enam-vähem talutav.)

Wim Hofi raamat on väga huvitav ja hariv ning ütleb kindlasti väga palju meie füsioloogia ning ühtlasi ka mineviku kohta. Kuidas me üldse suutsime elada enne keskkütte ja soojaveekraani ajastut? Aga inimesed ikkagi elasid ka siis … Kõigest 200 aastat tagasi mõisteti vanniskäigu mõnude all midagi hoopis muud kui meie ajal:

Onegin aina omaette
Childe Haroldina mõtiskles,
aovalgel istus vannivette,
kus jääkristalle kõlises.

(A.S. Puškin „Jevgeni Onegin”, 4 pt., XLIV, Betti Alveri tõlge. Vene keeles kõlab see isegi veel natuke karmimalt: mitte „aovalgel”, vaid „со сна”, ehk siis – „otse voodist”!)

Mina avastasin kunagi enda jaoks, et pärast lõunasööki on talvel väga meeldiv jalutada triiksärgi väel. Kiire käimine annab sooja. Kord algas tihe lumesadu, triiksärk sai läbimärjaks, aga tervisele see midagi halba ei teinud. Ainus häda oli see, et lumises pargis triiksärgi väel jalutajat pandi tähele ja kord hakkas keegi mul isegi järel käima, küllap selleks, et vajaduse korral kutsuda sellele hullule arst.

Minu oma talisuplejastaaž jäi lühikeseks – tegelesin sellega mõned nädalad 1993. a märtsis, kui jäin ilma tööta. Hommikune jooks ja hüppamine hommikuhämaruses Pirita jõkke rahustasid suurepäraselt ärevust ja andsid hea enesetunde terveks päevaks. Käisin pärast seda mööda mitmesuguseid asutusi ja küsisin, ega neile vahest teaduskraadiga keemikut vaja ei lähe. Sain järjest äraütlemisi – mõnikord üpris solvavaidki – loidudelt ja roidunud ametnikelt, aga ma tundsin, et mu samm on nõtke ja ma ise olen ikkagi hirmus tubli. – Kui ma peatselt töö leidsin, kadus mul see hommikune vaba aeg ära ja hiljem ei ole ma talisuplemiseni enam jõudnud.

Pean siiski ütlema, et talisuplemises on vist ka mitmesuguseid stiile; võib-olla väljendavad need karastatuse astmeid. Pildil oleva supleja stiili võib nimetada härrasmehelikuks: sõitis autoga metsa äärde, riietus autos lahti, kõndis mõõdetud sammul läbi lumise metsa mere äärde ja astus kiirustamata vette (ja Pirita rannas tuli veel tükk aega kõndida – ikka mõõdetud sammul – kuni vett oli piisavalt sukeldumiseks). Minu stiil oli selgelt matslik, aga ma alustasin ju ilma igasuguse eelneva karastuse ja teoreetilise ettevalmistuseta: jooksin naha kuumaks, jõe ääres võtsin hämaruses riided seljast (publikut ei olnud), hüppasin mauhti vette, sumasin natuke ja kohe jälle mauhti välja, lükkasin vee peoga pealt maha, tõmbasin riided märja ihu peale ja siis padavai suure jooksuga koju. Mingeid halbu tagajärgi see 42-aastasele mehele ei tekitanud, tulemused olid ainult positiivsed.