Elujõud ja erinevad mõtteviisid

Arstidele on alati meeldinud rääkida, et nemad käivad mineviku suurte ravitsejate jälgedes, kelle kuulsus on kestnud läbi aastasadade ja -tuhandete. Kuulsaimate mineviku arstide hulka kuuluvad kindlasti Hippokrates ja Hildegard von Bingen. Nad mõlemad uskusid, et kõige tähtsam inimese tervist määrav tegur on temas elav elujõud.

„Meditsiini isa”, Kosi saarelt pärit Antiik-Kreeka arst Hippokrates (umbes 460–370 e.m.a.)  https://en.wikipedia.org/wiki/Hippocrates rääkis pneuma’st (https://en.wikipedia.org/wiki/Pneuma , vana-kreeka keeles „hingamine, eluhingus, hing”, kõnekeeles „toss”), elujõust, mis juhtivat keha funktsioonide kooskõla. Hippokrates arvas, et ravida tuleb inimest, mitte haigust. Tervenemine algab inimese energeetilise keha aktiviseerimisest, puhastamisest ja tasakaalu viimisest vaimu ja emotsioonidega. Tervise säilitamise tagab õige toit, värske õhk, reguleeritud eluviis ja puhkus. Järgmine kaitseliin on ravimtaimed ja kolmas kaitseliin on kirurgiline sekkumine, lõikus. Vt Aili Paju „Loodusravi” https://www.vanaraamat.ee/Aili_Paju_Loodusravi_Maalehe_Raamat_2007_18631-75.htm . Ravimeetodid järjestas Hippokrates niisiis järgmiselt: „Kõigepealt sõna, siis rohi, siis nuga.” https://viriditasherbalproducts.com/approximately-adjacent-to-the-truth/

Tuntud on tema õpetus arstidele: „Primum non nocere!” (Kõigepealt, ära tee kahju!) Täpsemalt olevat ta öelnud: „Arstil peab haiguse puhul olema kaks kindlat eesmärki, nimelt, teha head või mitte teha kahju.” https://en.wikipedia.org/wiki/Primum_non_nocere

Paljud teavad Hippokratese suhtumist dieedisse: „Sinu toit olgu sinu ravim ja sinu ravim olgu sinu toit.”

12. sajandil propageeris elujõu mõistet Püha Hildegard von Bingen https://et.wikipedia.org/wiki/Hildegard_Bingenist . Ta oli nunnakloostri abtiss, kes nägi elujõudu (ladina keeles viriditas, mis sisuliselt tähendab „roheline/haljas elujõud”) kõikides loodusnähtustes ja eluavaldustes. Tema arvates tulenes viriditas Jumalast. Neitsi Maarja oli tema jaoks viridissima virga – ladina keeles „kõige haljam oks.” http://www.hildegard-society.org/2014/10/o-viridissima-virga-song.html Hildegard oli osav ravitseja, ta kasutas mitmesuguseid ravivõtteid, sh paastu, ja väga palju kasutas ta ravimtaimi.

Elujõusse ja ravimtaimedesse on uskunud ka Eestis tegutsenud rahvaravitsejad, küllap meilgi juba mitu tuhat aastat – ravitsemine on alati kuulunud inimeste elu juurde, ka siis, kui seda veel kirja ei pandud. Veel nüüdki on ravimi sünonüüm ju rohi.

Tänapäeval kiputakse neid ürgseid põhimõtteid ja võtteid paraku nimetama „alternatiivmeditsiiniks” ja selle asemele trügib „teadmuspõhine meditsiin”, mille all mõistetakse tuhandete patsientide-katseisikute peal kontrollitud ravimite kasutamist. Sellisel kontrollimisel loobutakse Hippokratese eespool nimetatud põhimõtetest. Kuidas see kontrollimine tegelikult käib, sellest on kirjutanud Hans Weiss raamatus „Korrumpeerunud meditsiin” https://pood.aripaev.ee/korrumpeerunud-meditsiin:

Meditsiini kõrge maine rajaneb sõltumatuse ja objektiivsuse põhimõttel ning eelkõige hoolitsusel patsientide eest. Maailma Arstide Liit on meditsiini kõrgeima eetilise instantsina need põhimõtted „Helsingi deklaratsioonis“ järgmiselt kokku võtnud:

 „Minu patsiendi tervis olgu minu ülim eesmärk. Arstil tuleb oma arstlikus tegevuses juhinduda eranditult patsiendi huvidest. Meditsiiniliste teadusuuringute puhul on katseisikute heaollu puutuvatel kaalutlustel eesõigus teaduse ja ühiskonna huvide ees.“

Seda raamatut kirjutades tahtsin ma teada, kas arstid peavad ülalnimetatud eetilistest põhimõtetest kinni. Ehmataval kombel on vastus „EI“. Meditsiini huvid tõrjutakse järjest rohkem kõrvale ravimitööstuse poolt tagaaetavate majanduslike huvide poolt. Nende ülim eesmärk on saavutada oma aktsionäridele võimalikult suuri kasumeid. See on täiesti arusaadav. Otsustav küsimus on aga: kas meditsiini ja ravimitööstuse huvid on ühildatavad?

Professor Wolf-Dieter Ludwig, Berliini onkoloog ja Saksa Arstide Liidu ravimi-komisjoni eesistuja, annab sellele küsimusele kindla ja selge vastuse:

 „Ravimitootjad ei ole arstide liitlased. Tööstusharu huvid on päevselgelt teisal – nad tahavad oma toodetega kasumit teenida. Meie kui meedikud seevastu peame ravimite mõju sõltumatult seisukohalt kaaluma, võttes seejuures arvesse nii nende riske kui ka kasulikkuse ja hinna vahekorda. Kogu seda teavet me ravimitööstuselt kindlasti ei saa.“ (Intervjuust ajakirjas „Gesundheit und Gesellschaft“ („Tervis ja Ühiskond“), 6/2007)

Tuleb öelda, et traditsioonilisi, ajaproovile vastu pidanud ravipõhimõtteid ja -võtteid ei ole õige nimetada „alternatiivmeditsiiniks”, mis keeleloogika tõttu tekitab eksliku arvamuse, nagu oleks olemas veel tõeline või päris meditsiin. Mingit muud või tõelist meditsiini peale „alternatiivmeditsiini” ei ole olemas. Meditsiin toetub põhimõtetele,  mis on end õigustanud juba alates antiikajast, ja rahvameditsiinile, mille algust ei oska keegi hinnata, aga mille toimivust on arvutute põlvkondade kogemustega kogu aeg kontrollitud ja kinnitatud. Ning meditsiin muidugi kasvab ja areneb: paremini hakatakse mõistma arsti ja patsiendi suhteid, organismi biokeemiat, kõigis meditsiini valdkondades ilmuvad uued analüüsimeetodid, täienevad andmebaasid, operatsioonimeetodid jne – meditsiiniteadus ja ravikunst arenevad pidevalt edasi. Ka uusi ravimeid on mõnikord vaja, kuid nende väljatöötamisest on kujundatud väga kasumlik äri ja neid topitakse rafineeritud reklaamikampaaniate ja turundusmeetoditega ka sinna, kuhu neid tegelikult vaja ei ole.

„Teadmuspõhine meditsiin” on üks väga hiljutine haru meditsiini iidsel puul, võiks öelda, et kõvasti vohama löönud vesivõsu, mis hõlmab üht väikest valdkonda, nimelt firmalaboris sünteesitud, firma enda poolt kontrollitud ja reklaamitavate ravimite kasutamist patsientide  ravimisel. Ravimi tõhususe katsete tegemisel petavad ravimifirmad nii arstide kui ka patsientide lootusi: neile öeldakse, et tegemist on uue ja tõhusa ravimiga, aga tegelikult manustatakse pooltele haigetele platseebot. Elu näitab, et need ravimid ja ka platseebo toimivad – nagu traditsioonilise meditsiini ravimidki. (Platseebo ravitoimet nimetatakse platseeboefektiks; üks selle efekti üldtuntud näide: lapsele on palju abi sellest, kui ema puhub haiget saanud näpu peale). Nii ravimite kui ka platseebo toimet toetavad traditsioonilise meditsiini vahendid: sisendus, arsti ja patsiendi veendumus, et ravim aitab, muud ravivõtted. Väga paljude katsetustega (juba sajandivahetuseks oli selliseid kliinilisi uuringuid tehtud üle miljoni) on palju teada saadud mitte üksnes uute ravimite, vaid ka meditsiini enda olemuse kohta.

Dr Servan-Schreiber mõistis, et samavõrd kui meditsiin on teadus, on see ka – ja ehk veel enamgi – suhtumine teise inimesse. Ta oli veendunud, et pool tervenemise tõenäosusest tuleneb usaldusest, mis tekib patsiendi ja arsti vahel. Oma väga huvitavas raamatus „Kehale meeldib tõde” (https://www.rahvaraamat.ee/p/kehale-meeldib-t%C3%B5de/491491/et?isbn=9789985329290# ) esitab ta hulgaliselt fakte ja näiteid, kuidas suhtumine ja paljud muud ravivõtted mõjutavad ravi tulemusi. Mõned näited: enneaegselt sündinud lapsed ei hakka kasvama, kui neil ei silitata selga; teadmine, et käele määriti allergeeni (tegelikult määriti puhast vett), ajab käe niisamuti sügelema ja paiste, nagu oleks seal tõesti allergeen; kui näiteks astmaatik oma kannatusi kirja paneb, on sellel juba oluline ravitoime; lihtne mediteerimine ravib migreeni; stressis olevad inimesed, kes satuvad kokkupuutesse gripiviirusega, haigestuvad sagedamini – kui aju „kaotab usu“, annab ka immuunsüsteem alla. Rühma liikmete rütmiline trummitagumine ravib leina, leevendab stressi ja tugevdab immuunsüsteemi: kortisooli tase alaneb, DHEA tase tõuseb, nn loomulike tapjarakkude (valged verelibled, kes hävitavad vähirakke, viirusi ja baktereid) aktiivsus suureneb märgatavalt. See oleks justkui „metslaste meetod”, aga tänapäeva teaduse kõige peenemate vahenditega saab mõõta selle mõju – ja see on tugevam kui mõne kalli „teadmuspõhise” tableti toime. (Võib arvata, et kui seda trummipõristamist täiendada metsiku karglemise ja huilgamisega, nagu metslased sageli teevadki, on mõju veelgi tugevam.)

Dr Servan-Schreiber väidab seal raamatus seoses homöopaatiaga (mis põhineb patsiendi elu väga põhjalikul tundmaõppimisel ja läbiarutamisel arstiga ning siis ülilahja lahuse manustamisel), et 15–70% patsientidest saab märkimisväärset abi platseebost (tabletist või preparaadist, mis ei sisalda ühtegi toimeainet), ja et homöopaatia tõhusus näitab meditsiini tulevikusuundi.

Platseeboefekt on ravimifirmade teadlaste jaoks tõeline nuhtlus, kuna see raskendab tegeliku ravitoime väljaeraldamist, mida nemad tahavad leida. Platseeboefekt ja seda toetav elujõud on võõrad uusi ravimeid väljamõtlevate keemikute mõtteviisile. Keemik teab, et kui hapet valatakse leelisesse, tekib sool; mingit veenmist ega innustamist à la Hippokrates („kõigepealt sõna…”) või Hildegard von Bingen (palvetamine, paastumine …) seal vaja ei ole. Keemikud nimetaksid elujõu ja platseeboefekti meelsasti ebausuks ja posimiseks, kuid paraku näitavad  objektiivsed andmed, et need toimivad. Ravimiloojatel tuleb seda läbi hammaste tunnistada ja südame kergendamiseks toovad nad sisse mõiste „platseeboefekt” – nime saanud nähtus ei ole enam nii häiriv kui mingi arusaamatu, aga tõhus toime. Seejärel algabki demagoogiline jutt „alternatiivmeditsiinist” ja „teadmuspõhisest meditsiinist”. Kurb on aga, kui ka arstid võtavad omaks uute ravimite väljamõtlejate „teadmuspõhise mõtteviisi” …

Traditsiooniliste rohtude puhul on ravimi toimes kindlasti samad komponendid: „platseeboefekt” ja „tegelik ravitoime”. Kuid kui traditsiooniliste ravivahendite puhul on võimalikud kõrvaltoimed juba ammu teada ja arst võib patsienti nende eest hoiatada, siis „teadmuspõhise meditsiini” vahendite kasutamisel saadakse ikka ja jälle teada uutest kõrvaltoimetest, mille tõttu neid ravimeid on tulnud paljudel kordadel tagasi kutsuda. Midagi erilist selles ei ole – uus vahend on uus vahend. Õppetunnid on olnud aga karmid: talidomiid, Vioxx jne. Ameerika Ühendriikides on ravimifirmade vastu algatatud palju kollektiivseid hagisid, kuna üksiku patsiendi kurtmine ja kahju korvamise nõudmine on suurfirma jaoks nagu sääsepirin; ainult kollektiivne hagi võib firmat panna mõtlema. Kas Eestis on algatatud kas või ühtegi kollektiivset hagi? – Ei ole kuulda olnud; siin võivad ravimifirmad tunda end turvaliselt. Asi on halb, kui ravimeid kutsutakse tagasi põhjusi selgitamata, ning eriti hull on lugu, kui kõrvaltoimed on teada, kuid kärarikast reklaami tehes nendest vaikitakse ja ravimit ei korjata müügilt ära. Kui paljud patsiendid teavad näiteks, et paratsetamool on ohtlik maksamürk, mille surmav või (elu päästmise korral) hilisemat maksa siirdamist eeldav annus võib olla juba neli grammi? https://en.wikipedia.org/wiki/Paracetamol_poisoning Kui patsient arstib oma külmetust paratsetamooli, pamooli ja Coldrexiga, saab ta enese teadmata suure annuse paratsetamooli https://naistekas.delfi.ee/tervis/tervis/perearst-hoiatab-kulmetuse-raviks-ei-tohi-korraga-votta-gripiteesid-ja-suukaudseid-nohurohtusid?id=80889223. Sama toimeainega ravimite müümine eri nimetuste all on mõnel pool keelatud, Eestis millegipärast ei ole.

* * *

Sellest mõtisklusest võib teha järgmise kokkuvõtte:

  1. Nimetusi „alternatiivmeditsiin” ja „teadmuspõhine meditsiin” tuleb kasutada jutumärkides, et need ei eksitaks inimesi. (Endise tõlkijana avaldan tunnustust nende nimetuste väljamõtlejate leidlikkusele – väga osavalt on kasutatud keeledemagoogiat! Aga nimetuste väljamõtlejate tendentslikkus ei ole vabandatav.)
  2. Inimesi on vaja selles suhtes harida ja aidata neil mõista elujõu ja inimese oma pingutuste olulisust. Oma tervise heaks saab kõige rohkem teha inimene ise, sest elujõud elab temas endas; hea arst suudab seda elujõudu stimuleerida, kosutada ja selle patsiendi tervise heaks tööle panna.
  3. Inimesed võiksid olla terviseteadlikumad ja püüda ise oma elujõudu kosutada, vähem loota riigi abile, elada tervislikumalt. Kui inimene teab, et on pidevalt hoolitsenud ja hoolitseb oma tervise eest, siis ei ole tal raske olla optimist. Me oleme üldse liiga pessimistlikud ja muretsejad – pessimism ja muretsemine kulutavad elujõudu ja ei vii asju edasi. Nagu eespool öeldud: ka gripp murrab kergemini stressis inimest. Meie keelgi on muretsemise poole kreenis: Hans H. Luik tõdes kunagi, et kui eestlasel läheb silmanägemine halvaks, siis ta muretseb endale prillid.

Lõpetamiseks sobib kõike varvastega tegeva maalikunstniku, veebisaitide kujundaja jne Meelis Luksi alias Mella (vt https://www.mella.ee ) moto:

 

 Elu on elamiseks, mitte virisemiseks!

Mida võib näha looduses hilissügisel

Kui lund ei ole veel sadanud, aga öösiti külmetab, võib metsas näha haldjajuukseid. Vt Teadlased tegid selgeks, mis tekitab müstilisi „inglijuukseid“

Teadlased siiski päriselt ei teagi, mis sellistel moodustistel laseb tekkida. Kahtlustatakse, et üks seen (Exidiopsis effusa) stabiliseerib kuidagi neid jääkiudusid, nii et ei teki ühtlast jäämassi. Kuna haldjajuukseid on nähtud Ameerika Ühendriikides, Šveitsis, Luksemburgis ja ka meil Eestis (mina nägin neid näiteks Pirita-Kosel rippsilla lähedal), peaks see seen olema päris laialdase levikuga.

Ka „Eesti Looduses” on seda küsimust käsitletud: Kas kristall või elu? Sealne selgitus (ilma seene osavõtuta) tundub olevat väga usutav.

Kui ma haldjajuukseid esmakordselt nägin, haaras mind selline vaimustus, et jooksin igal sobival hommikul neid pildistama. Lisatud on mõned minu fotod.

Aga haldjajuuksed ei ole ainus ime, millele võib sattuda fotoaparaadiga ringi joostes. Ükskord vaiksel udusel ja külmal päeval nägin luuderohulehte, mis oli üleni kaetud jäänõeltega: veeaur kondenseerus udust jääks (vt foto). Ühel päikselisel hallahommikul jäi minu fotoaparaadi ette muidu täiesti nähtamatu ämblikuvõrk, millele kondenseerunud jääkristallid muutsid selle tõeliseks vaatemänguks (vt foto).

Siis aga läks ilm soojaks. Mõtlesin, et kas tõesti ei ole nüüd enam mingit kristallide ilu, mida pildistada. Minu küsimust ilmselt kuuldi kusagil ja vastus oli: „Miks ei ole, on ikka!” Leidsin, et üks kivimüür oli „välja higistanud” sooli, millest müürile oli tekkinud soolakirme. Suure suurendusega sain sellest kirmestki ilusa pildi (vt foto).

Minu kogemused „alternatiivmeditsiini” ja „teadmuspõhise raviga” lisatud prof. Aili Paju kommentaarid (lõpus)

(Taandtekstina on kommentaarid minu praeguste arusaamade kohaselt, Tänu prof. Aili Paju raamatute lugemisele olen lisanud ELUJÕU rõhutused, mille eest tema siiski ei vastuta.)

Minu õde (sünd. 1955) haigestus 13 aasta vanuselt ägedasse neerupõletikku (ta käis korvpallitrennis, treeningtunnid toimusid pühapäeval nõrgalt köetud võimlas, kus lapsed jooksid end higiseks ja istusid siis pingil ning kuulasid treeneri juttu – sealt külmetus tuligi). Ta sai väga põhjalikku ravi, ka prednisolooniga (läks näost ümmarguseks nagu kuu), oli Tartus lastehaiglas, aga neerupõletik muutus krooniliseks. Iga väiksemgi külmetus või nohu kahjustas jälle ka neerusid (valk uriinis). Iga külmetuse pärast oli ta kaua kodusel ravil, puudus sageli pikalt koolist ja sai klassikaaslastelt hüüdnime Koolera – lapsed on leidlikud …

Minu isa Juhan Paberit oli  tema pärast väga mures, käis mööda arste ja jõudis mingi päris suure altkäemaksuga (25 või 50 rubla, ma ei mäleta) Vabariigi Parima Spetsialistini (nime ma ei tea). Spetsialist hakkas tema juttu kuulates retsepte välja kirjutama. Vahepeal astus sisse kenake medõde ja kohe algas väga lahe lõõp; nagu isa ütles, lepiti peaaegu et kohtaminegi kokku tema juuresolekul (Spetsialist oli umbes 40-aastane mees). Kui medõde lahkus, jätkus retseptide kirjutamine, neid oli vist juba viis tükki valmis saanud. Isa hakkas muretsema, kas ta oli end ikka küllalt selgelt väljendanud, ja ütles, et lapsel on ju neerud haiged, mis neist saab, kui ta kõik need tabletid ära sööb? – Spetsialist sai järsku väga vihaseks, ütles, et kui isa arvab, et suudab oma lapse neerusid paremini ravida kui tema, siis ei taha tema teda segada, viskas valmis retseptid isale ja hüüdis: „Järgmine!”

Isa ostis rohud apteegist välja, aga lapsele ta neid andma ei hakanud. Selle asemel võttis ta ühe vana raamatu, mille oli kunagi kirjutanud üks pastor. Seal oli öeldud, et neerusid saab ravida nii, et jalgu pestakse kuni kubemeni külma veega ja hõõrutakse siis rätikuga kuumaks ja punaseks. Niimoodi isa hakkaski tegema: pärast hommikuvõimlemist, kui keha oli juba soe, pesti jalgu, hõõruti kuivaks ja kuumaks, pandi karupüksid jalga ja õde jooksis meie kahekordses majas veel paar korda teisele korrusele ja tagasi. Esimesel päeval kasutas isa toasooja vett, teisel päeval lisas juba kraanivett, edaspidi ikka rohkem kraanivett ja lõpuks tõi väljast lund kraanivee sisse. Kevadel, kui lund enam ei olnud, viskas ta vette peotäie keedusoola, et temperatuuri alla viia. Niimoodi pesti jalgu kolm kuud ja siis oli laps terve. Ta läks teise kooli, sai tervena paremini õppida, lõpetas ülikooli, abiellus, sünnitas ja kasvatas üles kaks last ning töötab hambaarstina.

Kahjuks on olemas ka vastupidine näide. Minu isa headel tuttavatel (nii mees kui ka naine olid tunnustatud Tartu arstid, kelle nime jätame siin ütlemata) haigestus tütar umbes samas vanuses samuti neerupõletikku. Arstidel olid muidugi kõik võimalused konsultatsioonide saamiseks ja ravimite hankimiseks, nad tegid kindlasti kõik oma tütre ravimiseks, hiljem defitsiidiaegadel õnnestus minulgi hankida nende jaoks Kasahstanist lespenefrüüli, aga kroonilisest neerupõletikust nad lahti ei saanudki. Haigus jõudis niikaugele, et oli vaja juba dialüüse ja lõpuks siirati uus neer. Aga nende tütar suri ikkagi 42 aasta vanuses. Ja see oli igatahes üks väga kurb elu: kogu aeg haigused, Tähtvere mäestki üles minemine nõudis hirmsat vaeva, mehele ta ei läinud, lapsi ei saanud … – Ühe sõnaga, see „teadmuspõhine ravi” lõppes täieliku fiaskoga.

Mõni võib mõelda, et see Spetsialist käitus ju lausa võimatult halvasti. Tagantjärele tark olles võib öelda, et tema käitumisviis oli siiski parim võimalikest – ta suunas isa otse traditsioonilise meditsiini ja ELUJÕU äratamise juurde ning see aitas.

Ilus komme on ravitulemusi mitte võrrelda, inimesed on ju erinevad, haigused samuti jne – häid vabandusi on palju. Aga neid tulemusi peaks ikkagi analüüsima, mõtlemisainet siin on. Paraku ei pane selline tulemus „teadmuspõhise ravi” eest võitlejaid häbenema; taolised tulemused pühitakse nende heade vabanduste saatel kuhugi mati alla.

Teine juhtum oli jälle minu isaga. Ta hakkas puurima suurt auku puitseina sisse, puur jäi äkki kinni (nael või oksakoht), mootor hakkas pöörlema vastupidises suunas ja lõi isale tugevasti vastu kätt. Tekkis väga tugev valu – kujunes Sudecki sündroom. Tänapäeval peetakse seda ravitavaks, kui alustada kohe õiget ravi. Varasemates meditsiiniraamatutes peeti seda ravimatuks; tegemist pidi olema iseennast taastootva ja üha võimendava närvivaluga, mis võib levida ka ülejäänud jäsemetele, nii et haige piinleb hirmsates valudes, ei saa end valude tõttu liigutada, jäsemed kõhetuvad jne. (Olen kusagil meditsiiniraamatus näinud masendavat fotot piinlevast kõhetunud patsiendist.)

Meie arstid ei teadnud, mida teha. Mingeid ravimislootusi nad ei andnud; parim võimalik tulemus pidi olema hirmsa valu kõrvaldamine, kui sedagi õnnestub saavutada; käest pidi parimal juhul saama „soe protees”.

Meie naabrinaine tegeles ravimassaažiga ja üritas kätt masseerida, aga erilist tulemust ta ei saavutanud. Ühel suveõhtul helistas ta kell pool kümme meie uksekella. Isa oli juba voodisse läinud, aga tegi ukse siiski lahti ja naabrinaine ütles: „Juhan, pane ruttu püksid jalga, Hispaaniast on Tartusse tulnud üks massaažiõpetaja, lähme näitame sinu kätt temale.” Isa pani end ruttu valmis ja kell kümme olid nad juba Võru tänaval ühes erakorteris. Seal istus tugitoolis üks põleva pilguga proua. Keegi üliõpilane tõlkis isa jutu hispaania keelde. Proua ütles, et seda kätt saab ravida rütmilise massaažiga ja näitas naabrinaisele, kuidas tuleb masseerida. Niimoodi hakatigi kätt masseerima. Isa ütles, et see olevat olnud väga meeldiv protseduur: käsi olevat läinud soojaks ja hakanud surisema. Varsti olid valud kadunud ja käsi jälle terve ja jõudu täis.

Arstid peaksid ikkagi teadma, mida teha. Võib näiteks öelda, et seda tuleb uurida raamatukogus või arutada kolleegidega; haigelt ei tohiks võtta lootust, et käsi võib veel terveks saada. Arst ei ole ju poodnik, kes ütleb, et vajalikku kaupa tal ei ole. Tänapäeva meditsiini kirjutisi lugedes jääb kõlama üks sageli korratav mõte: arst ei tohi anda põhjuseta lootusi. Sellega eksib arst aga ELUJÕU põhimõtte vastu: võimatu on ennustada, millise tulemuseni võivad viia arsti ja haige ühised pingutused, aga lootuse äravõtmine ja patsiendi „väljalülitamine” tema ravimisest kahjustab kindlasti tema tervenemise väljavaateid.

Kolmas lugu on minu isa eesnäärmevähk. Kui avastati, et tal on vähk, mis on metastaasidena juba levinud selgroolülidesse, sai ta vist mingeid arsti määratud ravimeid, aga tegi ka ise kõik, mis võimalik: arstis end viina ja toiduõli emulsiooniga vastavalt Nikolai Ševtšenko raamatukesele „Рак – безнадёжных больных нет” (Vähk – lootusetuid haigeid pole olemas), sõi rohkesti küüslauku ja ingverit, võttis kalamaksaõli, tarbis mingit piimas kasvatatavat seent, nn riisi, jooksis hommikuti raudteeäärsel rajal. Arst oli vist üllatunud, et tema selgroovalud kadusid. Lõpuks tehti talle kõrges eas ikkagi orhidektoomia, aga lisandunud oli veel uus vähk – ta oli ilmselt liiga julgelt käinud ringi asbestipulbriga (skulptorina valmistas ta pronksivaluvorme) ja võib-olla hõõrus seda pulbrit ka higist pärlendavale otsaesisele. Veel 95-aastasena jooksis ta käsipuu abil trepist teisele korrusele ja jälle alla ning nii ikka 5-6 korda. Vanaduses kadus tal aga tasakaalu hoidmine ja jõud, viimase eluaasta veetis ta voodis ja sel ajal tekkis tal otsaesisele paranematu haavand. Ta elas peaaegu 98 aastat vanaks.

Mõni võib vahest öelda, et selles venekeelses raamatukeses soovitati ju ebateaduslikku meetodit, tehti odavat reklaami ja anti tühje lootusi. Tegelikult andis see raamatuke haigele aga lootust ja usku, et ta saab haigusest jagu. See on just see, mida on vaja ELUJÕU töölepanemiseks. Ja isa tulemus – peaaegu 98 aastat elu, vaatamata kahele vähile – väärib ju järeletegemist. See ei olnud lihtsalt odav reklaam!

Neljas juhtum on minu oma kohtumine melanoomiga. Kui kirjastus Varrak palus mul toimetada D. Perlmutteri raamatu „Jahupea“ tõlget, jõudis minuni teave ketoosi kasulikkuse kohta. Läksin raamatupoodi, et leida mõnd raamatut ketoosi kasutamisest vähi ärahoidmiseks (vähk on mind alati huvitanud) ja võib-olla ka ravimiseks ning hakata seda tõlkima. Niimoodi leidsin U. Kämmereri, Chr. Schlattereri ja G. Knolli raamatu „Ketogeenne toitumine vähi vastu“, mille ma 2015. aastal tõlkisin eesti keelde (ilmus 2016). Kuna ketoos keha biokeemia seisundina pakkus mulle huvi ning kuna nii Perlmutter kui ka Kämmerer jt sellist toitumist tungivalt soovitasid abivahendina krooniliste degeneratiivsete haiguste vastu, otsustasin seda ka ise proovida. Kämmereri jt raamatust sain ka teada, et ketoos on tegelikult inimese eellaste (primaatide) tavaline seisund, mida ei tohi ära segada suhkruhaigete atsidoketoosiga, mis nõuab kiiret arstiabi. Orangutangid puu otsas on pidevalt ketoosis, välja arvatud lühike puuviljade valmimise periood, kui nad söövad puuvilju, et koguda kehasse rasva võimaliku tulevase toidupuuduse üleelamiseks. Ketoosis püsimiseks on vaja tarbida palju rasva, väga vähe süsivesikuid ja vähe valku. Kust ahvid seal puu otsas rasva leiavad? – Tuleb välja, et nad söövad puulehti, milles sisalduvaid raskesti lõhustuvaid süsivesikuid nende soolebakterid töötlevad ümber rasvaks, ja nii elavadki nad põhiliselt rasvast.

Otsustasin ka ise kohe ketoosi minna ja see osutus üllatavalt kergeks, kuna ma juba niigi sõin rohkesti lehtsalatit. Pärast ketoosi jõudmist (mida kontrollisin testribaga) tundsin kohe tohutut jõutulva. Käisin läbi ühe sügava oru iga päev kodust tööle ja töölt koju. Ketoosi jõudnuna läksin pikkadest treppidest üles (tõus ligi 50 meetrit) hoopis uue tundega, lausa lennates; ka uni läks tunduvalt paremaks. Selle ootamatu jõutulva tundega harjusin ma siiski varsti ära – iga uus tunne muutub nädalaga juba tavaliseks.

Kui olin juba poolteist aastat ketoosis olnud – puhtast uudishimust ja soovist elada tervislikumalt! –, ütles 2016. aasta mai alguses mu naine, et mul olevat mingi märk pealae peal (mida ma ise peeglist ei näinud; sain seda näha ainult kahe peegliga). Tegime sellest pildi ja ma ehmatasin päris ära: see nägi välja nagu ehtne melanoom!

Suur melanoom

Suur melanoom

Läksin polikliinikusse ja nahaarstide ülekoormatuse tõttu sain numbri septembri lõpuks. Läksin siis oma töökoha arstipunkti arsti juurde ja tema ütles, et selle asjaga tuleb ikka energiliselt tegelda: see on suur melanoom ja veel peas, mis on kõige ohtlikum koht! Ta haaras telefoni ja hakkas helistama. Varsti ta saigi minu jaoks numbri ja juba mai lõpus lõigati see melanoom mul ära ja saadeti laborisse uurimiseks.

Laboriarsti jaoks kujutas minu nahatükk aga suurt meditsiinilist probleemi: näeb välja nagu melanoom, aga mikroskoobipreparaatidel ei ole üldse näha rakkude paljunemist näitavaid mitoose; selle asemel võib täheldada taandarengu märke. Ta saatis need kummalised preparaadifotod konsulteerimiseks ühele professorile naaberriiki, kes vastas, et see on igal juhul melanoom ja et selle ümbert tuleks ära lõigata veel 2 cm raadiusega nahka, et kõrvaldada võimalikud liikvele läinud vähirakud – ohutus ikka enne kõike! Nagu ütles minu kohalik nahaarst: see on kindlasti melanoom, kuigi vähemalt esialgu ja võib-olla ajutiselt ei ole see aktiivne. Nii mul lõigatigi augustikuus peast ära üks suurem tükk nahka ja kaeti see koht kaelalt võetud nahatükiga. Nagu üks kolleeg tabavalt ütles: „Sa oled lasknud endale suure augu pähe rääkida!“ Lisaks käisin ma veel regulaarselt arsti juures visuaalsel kontrollimisel (vaadati kogu keha, ka tallaaluseid ja varbavahesid, et ega melanoom ei ole sinna pugenud) ning kaela lümfisõlmede ultraheliuuringul. – Õnneks kattis minu töökoha haiguskindlustus kõik „raske haigusega“ seotud kulud, kuna olin ametlikult saanud „raske haiguse“ diagnoosi. Mitte midagi täiendavat aga enam ei leitud.

2016. aasta novembris tehti mulle üks väga põhjalik meditsiiniline läbivaatus, mille käigus määrati oma kolmkümmend või rohkemgi vere ja uriini näitajat. Arst ütles, et mind võib lausa õnnitleda – 66 aasta vanuses on kõik näitajad oma ideaalväärtuste juures või vähemalt nende statistilise vea piirides, vähki ega suhkurtõbe ei ole, tervis on täiesti korras. Pandi muidugi tähele ka minu suurenenud ketokehasisaldust, mille kohta ei öeldud mitte ühtegi halba sõna.

Psühholoogiliselt see episood mulle (pärast esimest ehmatust) eriti ei mõjunud, kuna tänu ketoosiseisundile uskusin end olevat väljaspool igasugust ohtu; kõik eespool kirjeldatud leiud ainult kinnitasid mu usku. Lisaks ketoosirežiimi järgimisele riputasin igale toidule kurkumit musta pipraga ja jõin rohkesti (peamiselt lahustuvat) kohvi, mille igasse tassi panin, peamiselt pulbrina, palju vürtse: ingver, rosmariin, kalganijuur, gotu kola, eleuterokokk või ženšenn, põldlambalääts, kakao, astelpaju, sinep, assaimari, piparkoogimaitseaine, basiiliku- ja punelibled, loorberileht, salvei, köömned, nelk jne). Ma ei pannud neid mitte ainult maitsestamiseks, vaid ka lihtsalt sissesöömise eesmärgil – nii on neid taimepulbreid ja ‑liblesid mõnus manustada. Hoolitsesin selle eest, et kõik tassi pandu mulle ka sisse saaks.

Vürtside manustamisel võtsin eeskuju oma isast. Samuti olid mulle eeskujuks üks internetist leitud tekst, milles räägiti, et primitiivset elu elavad neegrid Aafrikas söövad väga paljusid taimi ja eelistavad eriti just kibedamaitselisi nende hulgast, ning Bharat B. Aggarwali ja Debora Yosti raamat „Tervistavad maitseained“. Panin neid vürtse juba ennegi kohvi sisse, aga pärast melanoomist teadlikuks saamist valisin viimasest raamatust eelkõige vähivastaseid maitseaineid. (Muide, üks mu vähihaige tuttav, kes elab Kanadas, teatas, et on sellest Aggarwalist kuulnud: tal kästi oma teaduslikud artiklid teadusajakirjadest „tagasi kutsuda“. Tavaliselt tähendab see võltsingu avastamist, aga tema puhul kahtlustan ma pigem FDA ja ravimifirmade rünnakut: olen lugenud, et paraku läheb FDA ravimifirmade huvide kaitsmisel üle igasuguse mõistliku või isegi ebamõistliku piiri.)

Varsti (6. mail 2021) möödub minu melanoomi avastamisest juba viis aastat ja tundub, et tervis on täiesti korras, mingeid uusi melanoome pole ilmunud ja muud ametlikku ravi peale nende operatsioonide ja kontrollimiste pole ma saanud. Ma usun, et kogu abi on tulnud ketoosist ja vürtsidest, lisaks ka mõnedest toidulisanditest (C-, D-, E- ja K-vitamiin, B-vitamiinide kompleks, CLA, selesaan (Se), Mg-tsitraat, kalamaksaõli) ja mõõdukast füüsilisest aktiivsusest.

Melanoome on mitut tüüpi ja minu pindmiselt leviv melanoom ei olnud kõige hullem, aga melanoom võib olla väga ohtlik. Üks noor muusik mäletatavasti suri melanoomi kätte ja üks minu tuttav samuti – „teadmuspõhise ravi” tulemused jätavad melanoomi puhul soovida. Mina oma aegsasti (enne vähist teadlikuks saamist) alustatud „alternatiivraviga” (ketoos, vürtsid, toidulisandid, liikumine) olen, vähemalt esialgu paistab, sellest haigusest hästi läbi tulnud, tõsi, oli ka kaks väiksemat operatsiooni (melanoomi äralõikamine ja ümbritseva naha äralõikamine). Mu tuttav rääkis, et temal oli suurenema hakanud sünnimärk ära lõigatud ja arst oli öelnud, et nüüd on kõik korras. Nii ohtliku haiguse puhul ei oleks tohtinud seda teha. Patsient rahustati maha, ei öeldud, mida ta ise saaks teha haiguse taaspuhkemise vältimiseks. ELUJÕU võimalused jäeti kasutamata. Aga kaks aastat hiljem puhkes haigus taas …

Prof. Aili Paju saatis selle artikli kohta oma kommentaarid, mis on siin avaldatud nende jaoks, kes võib-olla maadlevad samasuguste probleemidega.

Krooniline neerupõletik.
Lugesin tähelepanelikult  läbi Teie isa organiseeritud ravikuuri. Oli õnn, et õe noorus (eriline kohanemisvõime!) ja kaasuvate haiguste  puudumine viisid nad sihile. Minu kokkupuuted  noorte neeruhaigetega on sageli olnud seotud antibiootikumide üledoseerimisega, kus kõigepealt tuli teha korda [soolestiku] mikrofloora, korrastada  teiste elundite seisundit ja siis kasutada Sebastian Kneippi veeprotseduure, mida kirjeldasite artiklis.

Neljas juhtum: kohtumine melanoomiga.
Kui lugesin  ketoosi lugu, siis imestasin – kui head kaitseinglid ümbritsevad Teid. Et olete keemik, siis kindlasti  teate, et vähirakud on tegusad  anaeroobses keskkonnas, eriti aktiivsed on nad siis, kui vabalt kasutada süsivesikuid (millest vabaneb glükoos). See on nende tegutsemise energeetiline alus. Aga paljunemiseks vajavad nad loomset valku. Teie valik on olnud ainuõige. Mina luban organismi tugevdamiseks veel  tatart, tumedaid aedubasid, herneid, läätse jms. Vähirakk põlgab need ära, aga inimene mitte, Ka valitud vürtsid kuuluvad Teie lauale. Ma lisaksin veel kanepiõli menüüsse. – Aeroobne õhkkond, värske õhk, liikumine takistab võõrrakkude arengut. Kuid … hoidke eemale päikesest, sest  melanoom haarab sealt energiat. Nii et, õige toidulaud (kui väga soovite, siis on lubatud ka vääriskala), värske õhk, liikumine, huvitav vaimne tegevus ja üle kõige kindel, väljakujunenud rutiinne elustiil. Siia lisanduvad  elujõudu tugevdavad ravimtaimed, veeprotseduurid jms. Kui Teil on küsimusi, siis olen alati valmis vastama.

Liikumine kosutab elujõudu

Dr David Servan-Schreiber kirjutas oma raamatus „Vähi vastu” (Varrak, 2014), et vähi ärahoidmiseks ja ka vähiga võitlemiseks on kehale vaja anda seda, milleks ta on loodud, nimelt liikumist, – ja vähemalt pool tundi iga päev.

Veel sada aastat tagasi oli vähe istuva eluviisiga inimesi, töö oli enamasti ikka füüsiline rügamine. Tänapäeva inimene peab end aga ise liikuma panema, et tuua oma ellu vaheldust, tõsta tuju, rahustada närve ja kosutada elujõudu. Dr J.R. Ratey ja E. Hagemani raamatus „SPARK, The Revolutionary New Science of Exercise and The Brain” väidetakse, et liikumine aitab aktiivsus- ja tähelepanuhäire, Alzheimeri tõve, suhkurtõve, depressiooni, südame-veresoonkonnahaiguste, paanikahäire jpm vastu, muudab mõtlemist teravamaks, edendab õppimist ja mälu, vähendab keskendumisraskusi, hirme ja kalduvust kasutada mõnuaineid, vähendab stressi, aeglustab vananemist, parandab tervist. Tom Rath kirjutab raamatus „Söö, liigu, maga” (Ersen, 2018), et eriti kasulik on liikuda väljas.

Olen seda ka ise kogenud. 1993. a, kui mind ähvardas koondamine, kippus süda pekslema ja ärevad mõtted ei andnud rahu. Selle vastu aitas väga hästi sörkjooks; tuju läks paremaks, jooksusamm andis südamele õige rütmi, metsas leidis silm ikka midagi ilusat ja rõõmustavat. Ja kui koondamine lõpuks jõudiski kätte ja pidin alustama tööotsinguid, aitas jällegi sörkjooks mul stressile vastu panna. Ühel märtsihommikul joostes sattusin Pirita jõe äärde ja leidsin, et jõgi oli lahti. Ma ei mõelnud pikalt, viskasin riided seljast (oli pime ja pealtvaatajaid ei olnud) ning hüppasin vette. Pärast väikest vees rabelemist hüppasin jälle välja, lükkasin vee peoga pealt maha ja tõmbasin riided märja ihu peale. Pärast seda jooksin kohe koju. Kuigi ma ei olnud end eelnevalt karastanud, ainult keha oli soojaks joostud enne vette hüppamist ja sai jooksuga ruttu soojaks ka pärast väljatulemist, ei teinud see improviseeritud talisuplus mulle midagi halba. Pärast seda käisin päev läbi mööda ametiasutusi ja küsisin loidude ja pooluniste ametnike käest, ega neile vahest keemikut vaja ei ole. Sain järjest äraütlemisi, mõnikord ka päris solvavaid, aga ma tundsin, et minu samm on nõtke ja ma ise olen ikka hirmus tubli.

Praegu on käes juba hilissügis või lausa talve algus. Väheseid tõmbab sellel ajal veel metsa. Marju ei ole, vahest mõni üksik seen on kõlbmatuks külmunud – milleks üldse metsa minnagi, mõtlevad paljud.  Kuid ka hilissügisel on seal mõndagi otsida ja avastada, mis on seda huvitavam, et paljud ei ole neid vaatamisväärsusi näinud või ei tea nende olemasolustki. Kui võtta kaasa fotoaparaat, võime neid ka pildistada (vt lähemalt „Mida võib näha looduses hilissügisel”). – Liikudes näeme looduse ilu!

*  *  *

Aga kui väljas on ikka väga vinge tuul või on kõik nii libe, et on raskusi püstipüsimisega? Siis võib võtta Aili Paju raamatu „Elujõud ja loodusravi” (Hermes, 2013) ja avada selle lk 82. Ta räägib seal ühest väiksest tüdrukust, kellel oli tekkinud ekseem, kuna tema maksa oli kahjustanud mandariinide söömine koos koore ja nendel olevate mürkkemikaalidega, ja ütleb, et kõige paremini korrastab maksa ainevahetust tants. (Lisame: vähe on vist üldse meie kehas sellist, mille ainevahetust tants ei korrastaks.) Aili Paju: „…„Tants?” kordas ema uskumatult. „Jah, hommikupoolikuti, mil laps on värske, panete mõnusa muusika mängima ja tantsige koos temaga, kusjuures eriti oluline on, et ta saaks hüpelda. Kui mõnikord ei tule tantsust midagi välja, pole tal tuju või ei sobi muusika, siis hüpelda tahab ta ikka, eriti veel koos emaga … Hüplemine on üks paremaid maksa tegevuse stimuleerijaid …”

Kui minul tekkis ekseem (arvatavasti suplemisest meres pärast vee õitsemist), hakkasin ka mina hommikuti sambat tantsima – mis on kasulik 3-aastasele tüdrukule, peaks olema kasulik ka 70-aastasele mehele (kui jälgida ikka enesetunnet ja mitte seada endale mingeid suuri eesmärke). Et minu elujõu avaldused ei häiriks alumisel korrusel elavaid naabreid, hüplen ma paksu vaiba peal kikivarvul.